Strasbourg vaimustas Jüri Toomelit esmakordselt 10 aastat tagasi suvehakul ja päikesepaistes. Napoleoni aegadel rajatud Orangerie’ pargis puhkesid lilled täisõide, kanalitel sebisid luiged ja pardid ning lugematud tänavakohvikud olid täis päikese käes mõnulevaid inimesi.
Sedapuhku on sügis ja ladistab terve päev vihma. Sellegipoolest pole tänavakohvikutes kliendipuudust. Asetun minagi sinna, et tassi café-au-lait’d juua ja möödujaid uniselt pilguga seirata.
Roomlased rajasid siia asustuse juba 2000 aastat tagasi. Hiljem on linn käinud korduvalt käest kätte, olles kord saksa, kord prantsuse linn. Paljude strasbourglaste emakeeleks on üha elsassi keel – paras puder saksa ja prantsuse keelest.
Jalutan mööda kitsaid tänavaid ning imetlen Reinimaale tüüpilisi vahvärkhooneid. Kesklinna madalate majade kohal kõrgub 11.-15. sajandil ehitatud gooti katedraali 142-meetrine torn. Ajaloolises kala- ja nahakaupmeeste kvartalis Petite France’is on maalilisi mustvalgeid palksõrestikuga maju suisa kobaras. Strasbourgi vanalinn on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.
Raekoja ees seisab monumendil aukohal Napoleoni sõdade kindral Kléber. Ka saksa esitrükkal Gutenberg on tänu siin linnas kirjapressi leiutamisele tunnistatud monumendi vääriliseks. Linna miljöö, arhitektuur ja eriti kohalik köök on ainulaadne segu prantsuse ja saksa kultuurist.
Söögi- ja joogikohti on kesklinnas igal sammul. Elsassi köök tähendab kombinatsiooni elegantsetest prantsuse ja vägagi toekatest saksa toitudest. See on üks väheseid Prantsusmaa kante, kus leiad menüüst hapukapsa ja rasvase seakoodi. Aga tihti on menüü vaid prantsuskeelne ning oma roostes keeleoskust usaldades saan minagi nina ette taldrikutäie neerukastet.
Ka janu pole Strasbourgis vaja karta – Alsace on Prantsusmaa üks silmapaistvaimaid veiniregioone. Siinsed kuulsamad veinisordid on Gewürztraminer, Riesling, Muscat ja Pinot Gris. Võtan päevaks auto ja sõidan läbi maalilised külad piki Vogeese kulgeval maalilisel Route du Vin’il. Paljudes viinamarjaistandustes käib saagikoristus, oktoobri esimesest nädalast algavad suured peod.
Tänu vanadele kaubandussidemetele ning eelarvamusteta suhtumisele teistesse kultuuridesse on Strasbourg ka tänapäeval saanud tähtsa rahvusvahelise rolli. Siin paiknevad Euroopa Nõukogu peakorter ja Inimõiguste Kohus ning peab kord kuus istungeid Euroopa Parlament.
Istunginädalal pole hotellides tavaliselt ühtki vaba tuba. Enam kui 700 saadikut, igaühe kohta viis sekretäri-abilist-tõlki-ja-kedaveel, saabub Brüsselist erilennukite, rongide ja autodega siia neljaks tööpäevaks kuus.
Juba 10 aastat tagasi vaatasin imetlusega ajalooliste majade vahel siugjalt vonklevat Strasbourgi trammi – superdisain, suurte akendega, kiire ja tõhus. Linna keskelt viib tramm eurokvartalisse veerand tunniga.
Poetan end külalisena parlamendihoonesse. Esmaspäevaõhtune plenaaristung on üsna unine ja rahvavaene – lisaks kõnepidajatele on kohal vaid mõnikümmend saadikut. Aga saalis toimuvat saab jälgida ka monitoridelt üle terve maja ning kuulata originaalteksti või tõlget internetis, mistõttu paljud käivadki saalis vaid hääletamas.
Kuulan istungil pool tunnikest suurepärast eestikeelset tõlget ning tunnetan veel kord, et Eesti on Euroopa lahutamatu osa.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2006.
Teemad