Väikesel seltskonnal sukeldumisklubi Maremark sukeldujatest on juba traditsiooniks kujunenud igakevadine sukeldumisreis mõnda kaugesse ja eksootilisse kohta. Allpool kirjeldab Ivar Treffner tänavust reisi inimsööjate juurde Paapua Uus-Guineasse.
Kohale jõuab viie päevaga
Kui öelda keskmisele eestlasele, et käisime Paapuas, pööritab too silmi ja kappab tuhatnelja kaardi juurde. Ometigi ei ole tegu väga väikese riigiga. Pindalalt Eestist oma kümme korda suurem riik katab ligikaudu poolt suuruselt maailma teisest saarest. Justkui joonlauaga tõmmatud piirist jääb teisele poole Indoneesia. Ahaa, tean-tean, ütlevad seepeale paljud – Indoneesias olen käinud või on tuttavad käinud, selge, mis maaga tegu on. Aga tühjagi – need kaks maad erinevad teineteisest nagu öö ja päev.
Juba Paapuasse kohalejõudmine võib võtta aega kuni viis päeva. Seda juhul, kui soovite vahepeal Austraalias päevakese jalgu sirutada ja natuke ringi vaadata. Kuid mis see Austraalia üldse asjasse puutub? Ega väga ei puutugi, kuid Paapuasse saab lennata vaid neljast riigist maailmas – Austraaliast, Filipiinidelt, Hong Kongist ning Singapurist. Ja usu või ära usu, kõige odavam on lennata läbi Austraalia.
Niisiis, peale viiepäevast lendamist jõudsime õnnelikult Madangi kohale. Lennujaam ise meenutas keskmist puukuuri. Esimese nädala pidime veetma Jais Aben Resort’is, mis asus umbes 20 km kaugusel Madangist. Lennujaamas ootaski meid mingisugune lokomotiiv, mis oma parimatel päevadel meenutas mikrobussi. Selle kõrval seisvasse veoautosse laeti aga kõik meie asjad ning kõige otsa kupatati neli-viis vibude, matsheetede ja kummieeblitega relvastatud turvameest. Mõni nõrgema närvikavaga kodanik jättis juba mõttes pagasiga hüvasti. Teeäärset arhitektuuri jälgides ootasin huviga, millisesse onni meid elama pannakse.
Jais Aben Resort jääb meie baasiks
Aga ei, meie kõigi üllatuseks osutus Jais Aben Resort vägagi korralikuks ja puhtaks kohaks. Elamiseks olid värskelt remonditud kahesed bungalo-tüüpi majakesed, millest osas oli isegi konditsioneer sees. Järgnevaks nädalaks sai Jais Aben’ist meie baas, kust tehti lühemaid retki sisemaale ja Madangi. Peamine põhjus hotellis elamiseks oli see, et sukeldumisvarustus, mis meil kõigil endal kaasas oli, kaalub ligi paarkümmend kilo ja võtab suhteliselt palju ruumi, seega on seda nigel kogu aeg kaasa vedada. Pealegi asus Jais Aben’is ka meie sukeldumisklubi Aquaventures, kellega me järgneva nädala jooksul iga päev vähemalt kaks korda sukeldumas käisime. Ega pikka pidu esimesel õhtul polnudki, kõik olid pikast reisist väsinud ning järgmisel hommikul tuli varakult sukelduma minna.
Avastamata vrakke otsimas
Kui nüüd kaarti vaadata, siis näeb, et Madang asub Vaikse ookeani ääres, Bismarki mere kaldal. Bismarki meres asuvad aga Paapua Uus-Guinea ühed parimad sukeldumiskohad. Paapua eeliseks teiste troopiliste kohtade ees on see, et siinsetes vetes on tohutult laevade ja lennukite vrakke. Teise maailmasõja ajal toimusid siin ägedad lahingud jaapanlaste ning ameeriklaste ja austraallaste vahel. Eriti ohtralt võib kohata jaapanlaste lennukeid, mida oli näiteks ühes lahes suisa 36 tükki.
Kuna Paapuas sukeldutakse veel suhteliselt vähe, siis ei ole mingi ime, kui leiad ise mõne uue vraki. Meil küll paraku seda õnne ei olnud… Suurimaks vrakiks, kus meie käisime oli ameeriklaste miiniveeskja USS Boston, mis oli ligi 100 meetrit pikk ning väga hästi säilinud. Kuid ega sealsetestki vetest ei puudunud tavalised vaatamisväärsused nagu kalad ja korallid. Oma sukeldumiste ajal sai trehvatud nii haidega, sealjuures ka vasarhaiga, merekilpkonnadega, raidega, barrakuudadega, delfiinidega. Delfiine küll paraku vee all ei näinud, nad saatsid meid vee pealt. Asi selles, et kui delfiinid vihaseks saavad, hakkavad nad pea pealt mulle laskma, sukeldujad aga teadupärast mullitavad vee all kogu aeg. Delfiinide jaoks oleme väga vihased vennad ja nad naljalt torkima ei tule. See-eest olid meil igapäevaseks saatjaks aga umbes meetripikkuste barrakuudade parved. Muidu täiesti ohutud kalad, kui neid just ise väga torkima ei lähe. Väga uudishimulikud, nagu meie haugidki.
Kalad lasevad end kurgu alt sügada
Koralle oli seal küll meeletult – nii pehmeid kui kõvasid. Vähekäidud kohtade eelis on ka see, et pole jõutud koralle ära lõhkuda. Teadupärast võib kogu korallipõõsas ära surra, kui kasvõi killukese mõnest oksast ära murrad. Ja surnud korall pole sugugi ilus vaadata. Paljudes populaarsetes sukeldumiskohtades võib vee alt leida ruutkilomeetreid surnud koralle. Kurb.
Mis aga eriti muljet avaldas, oli öösukeldumine. Öösel ronivad oma urgudest välja paljud sellised elukad, keda päeval ei näe. Ja kalad on nii uimased, et ei viitsi su eest plehku panna. Julgemad lasevad ennast silitada ja kurgu alt sügada. Ka kõiksugu krabilised ilmuvad oma kivide alt välja ning hakkavad jahti pidama. Terve põhi on asjalikult askeldavaid tegelasi täis. Ka mureenid on oma koobastest peaaegu välja tulnud, et hooletult mööduvast kalast endale maitsev õhtusöök valmistada. Suurimad isendid olid sama jämedad kui täiskasvanud mehe reis. Mõni piidles ka meid sellise pilguga, et “tea, kas kõlbab süüa?” Kui aga ise liikumatuks jääda, tulevad mõne hetke pärast kõiksugu elukad sind uurima. Väiksemad kalad on julgemad ning et veenduda, kas sind ka süüa kannatab, tonksavad nad sind ninaga. Teised aga jätkavad enne pooleli jäänud tegevust.
Selle nädala jooksul tegime neliteist sukeldumist erinevatesse kohtadesse. Kahe sukeldumise vahel käisime uurimas väikseid asustamata saarekesi, mida oli kogu rannik täis. Enamus neist oli kaetud eheda vihmametsaga, kus tilkus vett kaela ka siis, kui taevas oli selge ja päike paistis.
Mägedes pole paljud valget inimest näinudki
Järgmiseks nädalaks oli kõigile antud vabad käed, ainsaks kohustuseks ilmuda nädala pärast tagasi Jais Aben’isse. Kuna Paapua Uus-Guinea on pindalalt väga suur maa, kuid samas puuduvad kaugemate asulate vahel korralikud autoteed, siis paljudesse kohtadesse saab ainult kas jala või lennukiga. Paapua Uus-Guinea on väga mägine maa, seetõttu ka raskesti läbitav. Valge inimene suutiski mägedesse tungida alles eelmise sajandi keskel, kuigi rannikualadele jõuti juba paar sajandit varem. Siiamaani leidub palju külasid, kus valget inimest enne nähtud pole. Seetõttu otsustasime ka meie minna mägedesse. Esimene matkapäev kulus veoauto kastis loksudes, et jõuda Madangist umbes 150 kilomeetri kaugusel asuvasse Gorokasse. Kaheksa tundi ja kohal nagu naksti. Ööbimiseks kauplesime välja kaks tuba NSI’s ehk siis Rahvuslikus Spordi Instituudis. Edasised päevad kulusid mägedes matkamisele. Jõudsime välja ka riigi kõrgeima mäe Mt. Wilhelmi (4509 m) jalamile, kus umbes kolme kilomeetri kõrguselt piidlesime tippu ja mõtlesime, kas minna vallutama või mitte. Otsustasime siiski mitte minna, kuna muidu poleks vist õigeks ajaks Jais Aben’isse tagasi jõudnud.
Kus on kurikuulsad inimsööjad?
Paapualased jagunevad laias laastus kaheks – randlased ja mägilased. Randlased on rahulikud ja sõbralikud kalurid, põllumehed, kauplejad. Nad on pikalt suhelnud valgetega. Mägilased seevastu on sõjakad ja uhked, valgetega eriti suhelnud pole. Seega pandi meile enne matkama minekut südamele – olge ettevaatlikud, nad on karm rahvas, ärge sinna minge jne. Üks vale samm või sõna ja kohe on tüli majas. Nende uhkus nõuab kättemaksu ja enamasti ka veritasu. Ning paar valget siia või sinnapoole – see on puhas statistika. See oli aga nagu vesi meie veskile, seda enam me sinna kippusime. Tegelikkus erines aga täielikult meile räägitust. Inimesed olid sõbralikud, ei mingit vaenulikkust, kõik vastutulijad tervitasid sind. Kui midagi vaja oli, näiteks vett, siis kohe juhatati sind esimese allikani, sest mujalt seal vett ei saa. Siiamaani levib paljudes külades uskumus, et valge inimese puudutamine toob õnne. Nüüd peaksid nad igatahes küll väga õnnelikud inimesed olema…
Meie teed takistasid küll maalihked ja üleujutused, kuid tagasi jõudsime õigeks ajaks. Õhtul nägusid üle lugedes veendusime, et inimkaod puudusid ja kedagi ära ei söödudki. Ka inimsöömine oli kaugemates mägedes veel paarkümmend aastat tagasi moes. Ja mine tea, mis nad seal üksikutes külades praegugi teevad.
Husat nem bilong yu: mis Su nimi on?
Kindlasti tekib küsimus, kuidas me kohalikega suhtlesime? Kuna Paapua Uus-Guinea oli pikka aega Austraalia asumaa (iseseisvus saavutati alles 70ndatel), siis kooliharidust anti inglise keeles. Seega kõik, kes olid koolis käinud, rääkisid väga korralikku inglise keelt. Inglise keel on ka ametlikuks riigikeeleks, sest ühtset kohalikku keelt ei ole, vaid on üle 700 erineva dialekti. Küll aga on mitteametlik üleriigiline keel – Tok Pisin. See on selline segu kohalikest sõnadest ja inglise keelest. Tegelikult on see väga lihtne keel. Toon siinkohal mõned näited: “Tere hommikust” on Moning (häälda nagu eesti keeles) ja “Tere õhtust” on Apinun (vastavalt siis “good morning” ja “good afternoon”), “Aitäh” – Tenkyu. Kõige rohkem meeldis mulle aga sõna “faks” – kwik piktsa leta (quick picture letter).
Põhilised sõnad ja väljendid õpib juba paari päevaga ära. Kui ikka tiigi ääres on silt ja sinna on muu jutu sisse pandud sõna puk-puk, siis ei tasu seal ujuda. Võid krokodilli ohvriks langeda. Kui ka sinu vestluspartner ei osanud inglise keelt, siis ei jäänud üle muud, kui käed-jalad ka appi ja Tok Pisin’i prussima.
Pöördume tagasi tulevikku
Ka seekord oli kõige raskem see tagasi tulema hakkamine. Alati poeb mingi kummaline nukrus hinge. Et juba ongi see kõik läbi ja tuleb jälle halli argipäeva naasta. Igatahes Jais Aben’isse jäid meist maha Eestit tutvustavad pildiraamatud ning lubadus võimaluse avanedes kindlasti tagasi tulla. Nii palju jäi veel nägemata. Ei muud, kui järgmist kevadet ootama.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris oktoober/detsember 2002
Teemad