Estraveli siseturismi osakonna projektijuht ja mõisaasjatundja Maaja Silm tahab Eesti külalistele ja reisihimulistele pakkuda reisikavas alati rohkemat, kui nad oodata oskavad.
Kuidas sattusite Estravelisse tööle?
Olin töötanud enne seda turisminduses päris tükk aega. Giidina alustasin tööd juba 1979. aastal tudengipõlves. Pärast ülikooli õpetasin Rapla keskkoolis saksa keelt ja olümpiasuvel läksin tööle Inturisti, mis oli nõukogude ajal üks ja ainus reisibüroo. Hakkasin seal tööle Saksa gruppidega.
Suurte muutuste ajal 1980ndate lõpus kasvas Inturistist välja reisibüroo Estonian Holidays. Giidina ei saanud ma enam edasi töötada, sest häälepaelad ei pidanud vastu. Need olid tihtipeale põletikus ja tohtrid soovitasid mul jääda tubasele tööle.
20 aastat tagasi tuli pakkumine Estravelilt. Ma tükk aega mõtlesin, sest töökohta vahetada pole minu jaoks kerge, kuid Estravel oli väga hoogne firma, kes võttis ette suuri samme ja viis läbi muudatusi meie turismiturul. Mulle tundus, et võiksin proovida. Minu ülesandeks sai ka siin Saksa turu eest hoolitseda ja leida uusi koostööpartnereid saksakeelsetest maadest.
Ajal, mil tegite giiditööd, elasime ju läänemaailmale suletud ühiskonnas. Millistele gruppidele te ekskursioone tegite?
See oli tore aeg jutumärkides. Põhiliselt juhtisin ekskursioone Tallinna vanalinnas. Kehtestatud oli karm kord, et turistid Tallinnast eriti kaugele minna ei saanud. Gruppidega oli võimalik korraldada päevaseid väljasõite Pärnusse ja Tartusse, kuid nad ei tohtinud seal ööbida. Samuti polnud lubatud teha teel peatusi.
Enne 1980ndaid hakkas siin rohkem liikuma ka Lääne-Saksa turiste. Kui ma siis mõnikord hakkasin sõitma mõne baltsisaksa järeltulijate grupiga Tartusse, tundsin alati huvi selle vastu, milline bussijuht meid sõidutab. Vana Tartu maanteed pidi sõites paistis ikka paremal ja vasemal kirikutorn või mõni park, millest oli selge, et tegu on mõisapargiga. Näiteks Tallinnast Tartu poole sõites jäi paremale Anna kirik ja vasakule keeras allee Purdi mõisa juurde. Kui bussis istusid parasjagu aadliperekonna Baranoffide järeltulijad, oli ju vaja sinna kuidagi sisse keerata. Siis vaatasin bussijuhi poole ja andsin käega märku – see tähendas seda, et meil on vaja mõisa juures natuke bussiratast kohendada.
Milliste ootuste ja soovidega oma töös kokku puutute ning kuidas sünnib üks reisiprogramm?
Valmistan programme Saksa turistidele, kes soovivad tulla Eestisse ja mujale Baltikumi. Programmid on erinevad. Mõnikord soovitakse lihtsalt Baltikumist läbi vuhiseda, peatuda igas pealinnas päeva või öö. Kuid on ka põhjalikumate programmidega reise, kuhu kuuluvad kohtumised kirjanike, kunstiteadlaste või arhitektidega. Tutvutakse eri objektide ja paikadega, et saada aimu kohalikust igapäevaelust.
Ettevalmistus reisiks algab vähemalt pool aastat varem, kuid juba praegu (detsember 2018 – toim) on laual ka 2020. aasta reise.
Mis tagab reisi õnnestumise?
Giidi roll on minu jaoks erakordselt tähtis. Giid ei pea mitte ainult tundma oma programmi, vaid ka meie maad tervikuna, ta on ju grupile esimene viisiitkaart.
Minu ülesandeks pole mitte ainult kokku panna reisi sisuline, vaid ka praktiline pool: hotellid, kus peatutakse, ja toitlustamine. On vaja uurida, mida keegi sööb, mis vanuses on inimesed, kas keegi on ratastoolis.
Kui tegu on põhjalikuma ekskursiooniga mööda Eestit, püüame marsruudi tavaliselt koos giidiga enne läbi sõita ja keerulisemad kohad kindlasti üle vaadata. Mõnda huvitab rohkem maaelu, mõnda loodus, mõni soovib erilisemat matkarada. Siis on võimalik neid näidata.
Mida on vaja selleks, et olla hea reisikorraldaja?
Reisikorraldajal peab olema teatud missioonitunne, et tutvustada oma maad. Minu viga on see, et ma tihti unustan ära reisikorraldamise ärilise külje. Tahan pakkuda võimalikult palju ja huvitavat. Võib-olla isegi liiga palju…
Ka läbivuhisejatele tahan alati midagi juurde pakkuda, mitte ainult Tallinna ekskursiooni, vaid kas või näiteks võimalust sõita pärastlõunal Lahemaale loodust nautima. Viieks reisipäevaks saab kokku panna juba päris hea programmi Eestimaaga tutvumiseks.
Teie üks meelisteemasid on Eesti mõisad ja baltisakslased.
Eesti kultuur on baltisaksa kultuuripärandiga tugevalt seotud. Eestimaal, Lätimaal, Liivimaal ja Kuramaal näeme palju endisaegseid mõisahooneid ja mõisaparke. Mõned on korda tehtud, mõned on lagunemas või päris ära kadunud, nii et ainult pargi või müüri osa järgi võib aimata, et tegu on kunagise mõisasüdamega.
Baltisakslaste järeltulijad, kolmas generatsioon, tunnevad suurt huvi oma juurte vastu. Teatavasti lahkusid baltisakslased 1939. aastal Eestist ja maade võõrandamisega kaotasid nad siin oma maad – kõik see on säilinud arhiivides ja nende mälestuste mälestustes. Nad korraldavad Eestimaal suguvõsakokkutulekuid ning avaldavad soovi käia siinsetes mõisates, mis kunagi kuulusid nende suguvõsale.
Kuidas ja millal tekkis teil huvi mõisate vastu?
Ilmselt ulatub see kaugesse lapsepõlve. Ma teadsin juba ammu, et lähen saksa keelt õppima. Mu ema oskas hästi saksa keelt ja andis ka koolis tunde.
Mul olid ka sellised toredad tädid, kes rääkisid väga huvitavaid lugusid mõisatest. Nende vanemad olid mõisaajal elanud või olid nad ise noorte tüdrukutena mõisas käinud ja tundsid neid mõisaprouasid, kes pärast 1920ndaid veel Eestis elasid. Nad olid õppinud neilt käsitööd, tikkimist, kokakunsti. Kogu taust kujundas minu huvi tekkimist. Nähes mõnd mõisa ahervaret, on mul alati tekkinud küsimus, kes siin kunagi on elanud ja toimetanud.
Tudengina hakkas see teema mind veel rohkem huvitama ning siis juba puutusin kokku ajaloolastega. Olen ise üles kirjutanud ka hästi palju lugusid, mida ma baltisaksa turistide käest kuulsin.
Rääkige mõni tore lugu baltisakslastest.
Nende hulgas, kes 1980ndatel siia tulid, oli ka kadakasakslasi, eestlasi, kes 1939. aastal Eestist lahkusid Nõukogude korra eest. Kiiresti rääkides lipsas neil ikka eestikeelseid väljendeid sisse. Ka baltisakslased armastasid väga eestikeelseid väljendeid ning nii mõnedki olid eesti keele päris kenasti ära õppinud. Mäletan, et oli aasta 1982, kui ühes grupis oli härra Eduard von Blumenfeld. Tema ütles mulle kohe, et ärge öelge mulle härra, vaid tema on Lillepõllu Eedi. Ta tahtis minna vaatama, millised näevad välja need mõisad, mis kuulusid kunagi nende perekonnale. Soovitasin tal siis vanemad riided selga panna ning olla ettevaatlik, mitte hakata kuskil kõva häälega saksa keeles rääkima. Natuke mu süda küll kripeldas, kui ta bussijaama läks, aga järgmisel hommikul istus ta väga rahuoleva näoga söögilauas ja pilgutas mulle vandeseltslaslikult silma.
Ent oli ka kurbi kogemusi. See oli päris minu giiditöö alguses. Kord saabus Tallinna väike, 12liikmeline grupp Lääne-Saksamaalt. Tegime linnaekskursiooni ja järgmisel päeval oli plaanitud väljasõit Tartusse. Minu grupis oli üks üksik proua, kes terve reisi oli hoidnud end kuidagi omaette. Tundsin, et tal on midagi südamel. Ootasime Viru hotellis bussi, et sõita Tartusse, oli väga ilus suvepäev. Ta astus fuajeesse, seljas must kostüüm ja käes tohutu suur punaste rooside kimp. Kõik olid ümberringi väga lõbusas meeleolus, ent siis me kõik tardusime.
Tartusse jõudes tuli ta minu juurde ja ütles, et tal on vaja sõita Elvasse ja viia need lilled oma mehe kalmule. Tema mees oli langenud teises maailmasõjas 1944. aastal lahingus Tartumaal. Mul käis kohe peast läbi, et seda surnuaeda pole ju enam olemas.
Ma viisin ta ühe taksojuhi juurde ning palusin proua viia Elva surnuaeda ja kindlasti Tallinna sõidu ajaks tagasi tuua. Ju ikka mingid saatusemärgid siin elus on, sest igatahes juhtus Elva kalmistul prouale vastu tulema üks vanem mees, kes teadis, kuhu Saksa sõdurid kunagi maeti. See paik oli muidugi maatasa tehtud, Saksa sõdurite hauad ei tohtinud ju kusagilt välja paista. Proua aga lihtsalt heitis need punased roosid sinna põllu peale.
Olete baltisaksa kultuuriseltsi asutaja ja juhatuse liige. Kui aktiivne on selle seltsi tegevus?
Sel aastal sai selts 30 aastat vanaks. Septembrist maini saame liikmetega kokku kord kuus, meie koduks on Tallinna linnaarhiiv. Aeg-ajalt võtame vastu väliskülalisi ja meil on ka mitmed ajaloolastest välisliikmeid. Kaks korda aastas korraldame väljasõite mõisatesse, mida veel pole näinud, või neisse, mis on taastatud ja tegutsevad. Oleme risti-põiki Eestimaa läbi kamminud, kuid ikkagi leiame alati midagi uut ja huvitavat. Selts korraldab näitusi ning 30. sünnipäevaks saime valmis õppefilmi ajalooõpetajatele, mis räägib baltisakslastest ja vabamüürlastest.
Eestis on ajaloo jooksul olnud ligemale 2000 mõisat, kui arvestada ka karja- ja kirikumõisaid. Kui palju on neist alles ja praeguseks korda tehtud ning kuhu võiks uudistama minna?
Alles on umbes 500 mõisat. Neist üle poole on sellised, kus saab ukse lahti teha ja ringi vaadata. Minu jaoks oli tragöödia, kui 1990ndate algul osteti mõisaid piltlikult öeldes ühe krooni eest, plaanides need korda teha, kuid siis jäid mõisad seisma ja katused hakkasid lagunema. See oli väga suur hoop paljudele mõisamajadele. Näiteks üheks ilusamaks Eesti mõisaks peetud kauni kuppellaega Hõreda mõis Raplamaal, mida on paljudes raamatutes näiteks toodud. Praegu on seal kõik lagunenud, aknad on kinni löödud ja hoone on seest täiesti korrast ära.
Suur rõõm on aga selle üle, et väga kuulus, uhke ja üks Eesti suuremaid mõisaid – Kolga mõis – on saanud uue omaniku. Tahaks väga loota, et ta suudab seal midagi korda saata.
Järjest rohkem on hakatud Eestis mõisaid korda tegema. Seal tegutsevad restoranid ja pakutakse mitmesuguseid teenuseid: seminaride korraldamist, romantilisi ajaveetmisviise, spaapuhkust jms.
See on tohutu panus meie mõisamaastikule nendelt inimestelt, kel on olnud võimalik investeerida. Et mõis toimiks, peab see end ära majandama. Sellest on vähe, kui lihtsalt häärber üles ehitada, et turistid seda külastaksid. Piletihinnaga ei majanda mõisa korralikult ära.
On väga huvitav jälgida, kuidas tänapäeva mõisnikud mõisates majandavad. Hiljuti käisime näiteks Raplamaal väikeses 19. sajandist pärit Atla mõisas. Seda on mitu korda ümber ehitanud, uus omanik on seal tegutsenud 19 aastat ja on väikese härrastemaja endale koduks teinud. Lisaks tegutseb seal väike keraamikaettevõte ja tehakse õunanapsu. Detsembrikuus kutsutakse lapsed aga piparkoogikuningriiki.
Lääne-Virumaal asuva Arkna mõisa omanikud on alustanud sellest, et on korda teinud mõisa kõrvalhooned – kasvatavad loomi ja valmistavad juustu.
Teatrietendused ja kontserdid õigustavad end mõisates täiesti. Hästi tuntud ja populaarsed on need mõisad, kus on hotell ja spaa, nagu Vihula ja Saka mõis. Ka Kernu mõis on väga uhkesti korda tehtud, seal on restoran-kohvik ja väga uhkel tasemel majutus, lisaks korraldavad nad teatrietendusi kõrvalhoones. Suur tulevik ootab ees Riisipere mõisa, kui restaureerimistööd lõpule jõuavad.
Millises Eesti mõisas oleks teile endale meeldinud elada?
Minult on ikka küsitud, miks mul endal mõisat ei ole, kuna ma nende vastu nii suurt huvi tunnen. No selle võib ära unustada. Kuid ma poleks kindlasti tahtnud elada mõnes suures mõisas. Mulle meeldivad väga väikesed, tagasihoidlikud mõisad. Baltisakslaste jaoks pole mõis mitte ainult härrastemaja, vaid mõisa juurde kuuluvad ka park ja põllumaad, abihooned, hulk tööjõudu. Suur mõis nõuab meeletut tööd. Baltisakslased, kes on käinud meie juures pärast 1990ndaid ja näinud meie restaureeritud mõisaid, ütlevad, et oi aeg, ega meie esivanemate eluajal need majad küll nii uhked ei olnud.
Iga mõis kannab endas oma lugu. Kui teil tuleks kokku panna ekskursioon Eestimaa kõige intrigeerivamate lugudega mõisatesse, millised te programmi lülitaksite?
Täpselt nii, iga mõis kannab endas oma perekonna lugu. Ma koostaksin paketid teemade järgi ning jätaksin kummituslood ja intriigid kohapeal rääkimiseks. Paketis võiksid olla mõisad, kus elasid tuntud baltisakslastest meresõitjad ja maadeavastajad Krusenstern, Bellingshausen, Wrangell või kunstnikud Karl Timoleon von Neff, Friedrich Ludwig von Maydell, kaksikvennad Kügelgenid, teadlased Karl Ernst von Baer, Alexander Keyserling, Artur von Oettingen jt.
Mõisad on sajandite jooksul läbinud tõuse ja mõõnu. Neid on panditud võlgade katteks ja kaardilauas maha mängitud või on need sattunud abiellumise või päranduse kaudu teistesse suguvõsadesse. See on nende lugu ja meie jaoks ajalugu.
Teist on töö juures üks tore lugu – et hoiate tööl oma šampanjapokaali ning kui on pidu ja pakutakse topsist veini, tulete alati oma pokaaliga. Mõisaproualikkus on teile ikka loomuomane…
Seda ma ei ütleks, aga šampanja on kuninglik jook ja seda võiks ikka pokaalist juua.
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2019. aasta kevadsuvises numbris.
Teemad