Vahemeri on üks põnev regioon. Just selle võrratu mere kallastel on defineerunud meie ajalugu, siin on paika pandud tänase kultuuri väärtushinnangud ja vastuolud. Reisihuvilisele pakub Vahemeri alati äratundmisrõõmu.
Sarnasused vägagi erinevate riikide arhitektuuris, söökides ja eluharjumustes on ilmsed. Valged kubistlikud lamedate katustega majad, aniisist valmistatud jook, mis Prantsuse rannikul kannab nime pastis, on Türgis tuntud kui raki ja Kreekas kui ouzo.
Bulgur ja kuskus on Vahemere lõunakaldal igapäevased toiduained, ent igati tavalised ka Istanbuli lihtsama rahva söögikohtades. Oliivipuusse suhtutakse suure austusega kõigil kallastel.
Lisaks muidugi ühendav antiikmaailm, mille jälgi leiab lisaks Kreekale ja Itaaliale nii Tuneesiast, Türgist, kui Lähis-Idast, ehk siis tegelikult kõigist Vahemere maadest. Siin regioonis on fikseeritud ideaalse ilu mõisted, millel põhineb kogu hilisem esteetika.
Ja kui neid maastikke vaadata, siis pole see ju üllatus? Kus veel võiks leiduda vaateid, mis lausa sunniksid meid mõtisklema ilu üle, kui mitte Vahemere ääres?
Gibraltar ja Tangier –Vahemeri algab ja lõpeb Heraklese sammaste juures
Tekst ja pildid ÜLO SUURSAAR
Mäletan, kuidas ajalooõpikutes nähtud Vana-Rooma riik tundus mulle kuidagi veidra ja ebaloogilise kujuga – maismaaterritooriumi riba ümbritsemas igast ilmakaarest Vahemerd.
Et suurt riiki oleks hõlpsam hallata, peaks ta ju enam-vähem kompaktse kujuga olema, aga see jättis kuidagi õõnsa mulje. Nagu tühi tünn! Paradoksaalselt see “õõnsus” aga pigem ühendas, kui eraldas hiigelimpeeriumi erinevaid osi.
Kindlasti oli Aleksandriast Ravennasse või Efesosest Tingisesse (Tangieri) hõlpsam sõita otse ja meritsi kui mööda rannikut ja hobusega. Tänapäeval jooksevad mõjusfäärid ja poliitilised piirid hoopis teiste reeglite kohaselt, kuid alati imestan mõnd Vahemere ranniku piirkonda külastades, kui sarnased need üksteisest üsna kaugel asuvad kohad mõnes mõttes on.
Kõigepealt muidugi loodus – vahemereline kliima ja sellele vastav spetsiifiline loodusvöönd on ju lausa teaduslik fakt. Sama meri, sama taevas, sama valgus. Veelgi enam, ka intuitiivselt tajutavad kultuurilised, arhitektuurilised ja kulinaarsed sarnasused ulatuvad otsekui nõiaväel üle riigipiiride ja religioossete traditsioonide.
Niisiis, külastades mõnda Vahemere maad, on üht-teist olemuslikku juba igal juhul garanteeritud ja mulle see meeldib, kuid avastamisruumi jätkub samuti.
Gibraltari väin
Vahemeri algab või lõpeb – oleneb kuidas võtta – Gibraltari väinaga. Kreeklaste jaoks asusid siin Heraklese sambad Calpe ja Abila. Esimene neist kujutab endast Gibraltari kaljut, teine kohe teisel pool väina Marokos asuvat Jebel Musa (mõnede arvates Monte Hacho) mäge.
Vaid 6,5 ruutkilomeetri suurune Briti krooni alla kuuluv Gibraltar on ikka üks imetegu küll. Maismaapiir, mis sõltuvalt poliitilisest kliimast Hispaania ja Suurbritannia vahel on ka pikki perioode suletud olnud, asub kitsukesel poolsaare kaelal.
Võimsa küünekujulise lubjakivikalju juurde jõudmiseks tuleb pärast piirikontrolli kõigepealt ületada lennuvälja maandumisrada. Ja kui fooris põleb jalakäijale punane tuli, siis tuleb vaadata vasakule ja paremale ning maanduv lennuk läbi lasta.
Edasi jõuame linna peatänavale, mis on üllatavalt inglaslik ja üllatavalt pikk – ligi kolm kilomeetrit botaanikaaiani. Kuid parim, mida siin teha, on 426 meetri kõrguse kaljuharja külastamine. Botaanikaaia juurest saab üles nii köisraudteega kui autoga.
Mõlemal juhul tuleb kukrut kergendada, sest tegu on Upper Rock Nature Reserve’i rahvuspargiga. Üleval on panoraamkohvik ja mitu platvormi, kust avanevad suurepärased vaated linnale ja sõjasadamale, kuid ka üle väina teise Heraklese sambani.
Kaljusse on uuristatud lugematul hulgal koopaid. Osa neist asustasid inimesed juba neoliitikumis, osa aga kõige viimasel rauaajal ehk Teise maailmasõja päevil. Kalju populaarseimad asukad on kindlasti magotid – väidetavalt Euroopa ainus vabaduses elav ahviliik Homo sapiens’i kõrval.
Saatuslikud ahvid
Legendi järgi kuulub Gibraltar Briti Rahvasteühendusse seni, kuni Gibraltari kaljul elavad magotid. Makaagikommuun oli üksvahe väljasuremise äärel, kuid Briti ülemvõim õnnestus säilitada Maroko pärdikute vennaliku abiga.
Üle väina Aafrika poolele saamiseks on kõige hõlpsam sõita marsruudil Algeciras-Tangier, kus ülesõitude sagedus meenutab peaaegu Tallinna ja Helsingi vahelist laevaliiklust. Gibraltarist ja Aafrika-poolsest Hispaania enklaavist Ceutast käib päevas vaid mõni üksik laev.
Tangieri sadamas parvlaevalt maha tulevaid inimesi tabab hotellipoiste ja taksojuhtide rünnak, mis on täiesti võrreldav samalaadsete olukordadega Indias. Sadamast eemal oma käike käies on juba rahulik ning värvikas Maroko hakkab ennast tasapisi avama.
Üks huvitavamaid piirkondi linnas on kohe sadama kõrval kõrguval künkal asuv vanalinn (medina) oma kitsaste tänavate, mošeede ja kindlusega (kasbah). Meie leidsime sealt ka ühe väikse moodsa kunsti eramuuseumi, mis muuhulgas uhkeldas Picassodega. Muuseumi pidav vanadaam meenutas sooja sõnaga kirjanik Paul Bowles’i. Kes on näinud Bernardo Bertolucci filmi “Sheltering Sky” (“Kaitsva taeva all”), see teab, millest ja kellest on jutt.
Bowles polnud ainuke Lääne kunstiinimene, kes Tangierist inspiratsiooni ammutas – pikemat või lühemat aega on seal elanud ka Matisse, Genet, Becket, biitnikud Ginsberg, Burroughs ja Kerouac…
Tangieri kuldajaks peetakse aga kahe maailmasõja vahelist perioodi, kus ta moodustas mitme lääneriigi ühishalduses oleva rahvusvahelise tsooni, ühtaegu kosmopoliitse, vabameelse ja orientaalse.
Malta, rüütellik pisiriik
Tekst ja pildid ÜLO SUURSAAR
Malta on pindalalt (316 km2) võrreldav meie Muhumaaga, kuid rahvast mahub sinna Tallinna jagu ning turismihooajal veelgi rohkem. Ülisuurest asustustihedusest tulenevalt (1280 inimest ruutkilomeetril) jätab saar endast hoopis suurema ja mitmekesisema mulje – kõike on kuidagi hästi palju.
Minulgi jäi nädala jooksul saarest pool nägemata ning väiksemale naabersaarele Gozole ma ei jõudnudki. Turiste käib saarel küll palju, kuid ometi ei mõju Malta sugugi järjekordse turistigetona, sest palju on ka kohalikku rahvast, kes elavad oma elu ja toimetavad oma igapäevaseid toimetamisi.
Maltal on kaks riigikeelt, koloniaalpärandina jäänud inglise ja kohalik malta keel, mis arvatavasti pärineb foiniikia keelest. See kõlab üsna veidralt, sest oma jälje on sinna jätnud nii araablased, juudid, itaallased, prantslased, hispaanlased kui inglased – kõik, kellel saarega vähem või rohkem pistmist on olnud.
Malta pealinna La Valletta ametlik elanike arv on vaid 7000, kuid ilmselt võetakse arvesse vaid merekindluse müüridega piiratud poolsaare tippu. Tegelikult jätkub katkematu linn ka nende müüride taga, sest kohe tulevad järgmised müürid ning teisel pool Grand Harbour’it paistavad käeulatuses juba Senglea, Cospicua ja Vittorioso. Õigupoolest tundub kogu saare põhja- ja idapoolmik olema üks katkematu linnade vöönd, kus iga uus haldusüksus on äratuntav järgmise võimsa katedraali abil. Meie mõistes väga suuri kirikuid on saarel kümmekond ning lugematul hulgal leidub “tavalisemaid” – kõik katoliku kombe kohaselt külluslikult dekoreeritud.
Malta võiks olla tõeline maiuspala heraldikahuvilisele, seda just tänu kuulsusrikka Malta ordu pärandile. Johanniitide ordu asutati 11. sajandil Jeruusalemmas ning selle põhitegevuseks sai Pühale Maale suunduvate palverändurite turvamine. Peagi kolis ordu Küprosele, siis Rhodosele ja lõpuks Maltale. Ordu saavutas Vahemere piirkonnas erakordse mõjuvõimu 16. sajandil. Ühe tähtsündmusena lõi väiksearvuline ordurüütlite ja maltalaste vägi ordumeister Jean de La Valette’i juhtimisel 1565. aastal tagasi hiigelsuure Ottomani laevastiku rünnaku.
Ordu sai tollel ajal liikmeid kaheksa Euroopa mõjuka riigi aristokraatlikest suguvõsadest, sealt ka kaheksa tippu Malta ristil. Kaheksa Langues’i hindasid kõrgelt oma identiteeti ning ajalugu. Seda kõike väljendav värvikirev sümboolika on au sees ka tänapäeval ning erinevaid lippe, vappe ja muud heraldilist atribuutikat kohtab Maltal igal sammul.
Kuid pidustuste ajal, mida siin-seal ikka toimub, saavutab see kõik lausa hullumeelse kontsentratsiooni. Värskes meretuules linna kohal lehvivad majasuurused lipud, lillevanikutega dekoreeritud tänavad, kirikusse suunduvad protsessioonid, õhtused ilutulestikud – näib, et maltalased püüavad sel viisil korvata saare veidi monotoonset looduslikku ilmet.
Tõepoolest, tegu on ju Vahemere voogudesse justkui kogemata sattunud ookrikarva lubjakivilahmakaga, kus pinnavee nappuse tõttu taimestik on kidur ja kuivalembene. Just inimkäte loodud kindlused, lossid ja katedraalid, aga ka näiteks värvikirevad paadid lahtedes ning kollakad-oranzhid vanad Bedfordi bussid on need, mis teevad Maltast sedavõrd huvitava ja mitmepalgelise koha.
Suhkrutükimajadega Santorini
Tekst ERVIN AHTI ORG, Embach Tours’i reisijuhtFotod: Shutterstock
Üks vana lugu jutustab, et merede valitseja Poseidon ise lõi Egeuse merre need pisikesed saared, mida tänapäeval tuntakse Küklaadidena. Ta olevat triitonitest saatjatega lained vahuseks möllanud ja kolmhargiga merepõhjast tulise maa üles kergitanud.
Kaljused ja kaugelt vaadates karmiilmelised, kaitsevad need otsekui ringmüürina püha saart Delost. Saari valvama seati Aeolus – tuultejumal. Tuult on siin tänapäevalgi rohkesti. Eriti sügisel, kus meltem võib puhuda nii tugevasti, et kui sa ei ole just Odysseus või Iason, jäävad merised vahemaad ületamata.
Santorini (Thíra) asub Küklaadide lõunaosas, meritsi Ateenast 127 ja Kreetast 70 meremiili kaugusel. Saare lillakasmust siluett ja mustad vulkaanilise liivaga rannad pakuvad vaatemängu, mille sarnast ei kohta kusagil mujal maailmas.
Lummav ja esmapilgul isegi pisut hirmutav ligi 400 meetri kõrgune kaldeera tundub lausa ligipääsmatuna.
Athiniose sadamas maabuja ehk ei mõtlegi, et tegelikult asub ta ühes maailma suurimas vulkaanikraatris. Tõsi, suurest katastroofist on möödas ligi 3000 aastat. Ometi on see Egeuse mere basseini elu-olu muutnud vapustus vorminud ka Santorini saare.
Vulkaan tegutseb endiselt. Kaldeera keskosas asub pisike Nea Kameni saar, mis on tegelikult vulkaan – ainus tegutsev kogu Kreekas. Kuigi viimased suitsupilved tõusid siin taevasse 1950. aastatel, pakub vulkaan praegugi kõneainet ja vaatemängu.
Suvisel kõrghooajal pakutakse eriti eksklusiivset õhtust laevasõitu kaldeeras, kus õhtusöögi ja mahedamaitselise veini kõrvale saab nautida ka omapärast etendust – taas kord tuldpurskavat vulkaani. Kummastav ja mõtlemapanev performance.
Santorini on väga väike saar. Tõepoolest, kui seista saare vana pealinna Pyrgose katedraali terrassil, paistab kogu saar kätte. Kitsuke, poolkuud meenutav maariba sinisinise mere rüpes.
Ja kummaline, siinsed värvid võiksid olla eestlastele väga lähedased: sinine meri, must kaldeera ja valged linnad. Õigemini külad, sest linnu saarel ei olegi.
Santorini vaated on küllap tuttavad paljudele. On ju tegemist ühe kõige rohkem pildistatud saarega üldse. Et just Santorini on Kreeka imago looja maailmas, pole kahtlust.
Ehtkreekalikud vaated suhkrutükkidena valevatest majadest ja sinisekuplilistest pühakodadest on pärit just siit saarelt. Ja need vaated on nii lummavad, et sobivad reklaamima nii Rhodost kui Kreetat.
Ja kas on siis paha unistada Metaxa-reklaami meeleolus puhkusest? Santorini saarel on see puhkus kõige ilusam.
Autoga Mallorcal
Tekst JÜRI TOOMEL
Baleaaride suurim saar Mallorca on eelkõige tuntud rannas lebotajate seas. Kes aga isikupäratutest turistiküladest rohkem ihkab, võtku auto – ses kuumade suvede ja pehmete talvedega paigas pääseb kergelt kõikjale.
Mallorca teedevõrk on väga heas korras, mis teeb saarega tutvumise hõlpsaks – Palmast väljub koguni kolm kiirteed. Teekonnal näeb ehtsaid hispaania külasid, ajaloolisi vaatamisväärsusi ja eksootilisi koopaid, ohtlikke mägesid ja lummavaid vaateid.
Mägedest ei puudu muidugi põnevalt kitsad ja käänulised teed. Mõnes kohas on serpentiinikurvid nii järsud, et buss ei suuda neid tagurdamata võttagi, seega on väike rendiauto mägede ületamiseks just sobiv.
Orgudest ja mäekülgedelt leiame idüllilisi astangutena tõusvaid hispaania külasid. Siin-seal on säilinud ajaloolised vahitornid, millest kuni 18. sajandini jälgiti mereröövlite liikumist.
Kultuurid kohtuvad
Mallorcal kohtuvad nii rooma, heebrea kui mauride kultuur. 13. sajandil pandi siin algus oma kuningriigile, 15. sajandil liideti see küll Hispaaniaga. Mallorca ametlikeks keelteks on hispaania ja katalaani keel, turismikeskustes hakkavad enim kõrva saksa ja inglise keel, kuigi ka mandrihispaanlasi paistab olevat rohkesti.
Pool saare püsielanikkonnast elab juba roomlaste asutatud Palmas, mida kutsutakse õigustatult mälestusmärkide linnaks. Monumentaalne gooti stiilis La Seu ehk Palma katedraal ja raekoda on tõeliselt silmatorkavad ehitised. Palmast leiavad rohkelt põnevaid võimalusi ka ostlemishullud.
Turiste on täis ka keskaegne Alcúdia, mis ei lase oma igapäevast elu eriti segada. Pühapäevane turg on siiski ennekõike turistidele mõeldud.
Jalutame piki keskaegset linnamüüri ning võtame seejärel suuna saare kirdetippu Pollencasse ja Cap de Formentori. Pollenca lahte peetakse Mallorca üheks kaunimaks paigaks, kuigi liivarand on siin üsna napp.
Saare põhjaosas teeme ringi Valldemossa ja Deiá kaudu Sóllerisse või Manacori, lõuna pool Artásse ning Cuevas del Draci. Just Valldemossas kirjutas mõned tänaseks iga pianisti repertuaaris olevad prelüüdid Frédéric Chopin, kes veetis sealses kõledavõitu kloostris talve oma armastatu, prantsuse kirjaleedi ja feministi George Sand’iga.
Sand kirjutas seal menuteose “Talv Mallorcal”, milles kirjeldatakse kohalike üsna vaenulikku suhtumist võõrastesse. Kunstnikepere veetis saarel 19. sajandi algupoolel nimelt üsna masendava talve, kuigi üritas just põgeneda Pariisi halva ilma eest.
Kuulsuste elupaigast ja endisest kartuuslaste kloostrist on tehtud suur turismimagnet ning selle külastus on enamiku rändurite kohustuslikus programmis. Seal võib näha klaverit, mil teosed loodi, ning kuulata Chopini heliloomingut.
Lõunaranniku marsruudi äärde jäävad nii Majórica pärlivabrik kui Draci stalaktiidikoopad. Nimi Drac tuleb hispaaniakeelsest sõnast dragón, mis tähistab koobast valvanud lohet.
Mööda käänulist rada satume täielikku võluriiki – nii alt ülespoole kasvavad stalaktiidid kui lakke moodustunud teravatipulised stalagmiidid heidavad võlvitud koopaseintele kummalisi varje, otsekui jutustades külastajale lugusid ajaloohämarustest.
Puhkajaid veetlevad Mallorcal aga enim maalilised lahesopid ja suurepärased liivarannad. Paljud neist on teenitult tähistatud sinise lipuga – puhtuse, hoolitsetuse ja turvalisuse sümboliga.
Türkiissinine meri, imepeene liivaga valged rannad ja alati paistev päike tagavad Mallorcal puhkusenaudingu ka kõige laisemale turistile.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2007.
Taustapilt: Shutterstock
Teemad