Kaido Haagen külastas Taid ja otsustas nina tavapärastest rannakuurortidest välja pista. Tais ringireisimine on odav (siselendude hinnad on mõistlikud) ja kohti, mida avastada, jagub, kunagisest narkopiirkonnast kuni sukeldumissafariteni. Kaido proovis kõike.
Alustame ikka turisti-Taiga ja populaarsete transseksuaalide ning elevantide sõudega. Naljaga pooleks öeldakse, et kui naine seal liiga ilus välja näeb, on ta ilmselt mees – vaatad tänaval ilusat, täiusliku kehakujuga tütarlast, aga kui ta suu lahti teeb, toob tõrrepõhjast tulev hääl sind kiirelt maa peale tagasi.
Mõni oli eriti võigas variant – ühel oli pool kostüümi mehe, pool naise oma, vastavalt ka meik ja soeng. Eks see ole üks osa nende elust ja kultuurist. Sõu ise oma dekoratsioonide ja lavastusega oli efektselt ja säravalt üles ehitatud ning üks selline tasub ära vaadata küll – saad teada, miks Pattayal käiakse.
Etendusi leiab muidugi ka Bangkokist ja mõned artistid imiteerivad vastassugu väga veenvalt. Kui enne sõu algust ?tüdrukutega” pilti tahad, siis väikese tasu eest on ka see võimalik. Elevante oli üsna valus vaadata. Ühes küljest on see atraktsioon tore, aga loomadele tehakse kõvasti haiget, et nad sõna kuulaks. Ega nad niisama end pööra või tagajalgadele tõuse – ikka terava konksuga rebitakse kõrvast.
Nad vangistatakse juba väiksena ja piinatakse taltsaks, aeg-ajalt lähevad nad siiski käest ära ja sisuliselt nad pekstakse kuulekaks tagasi. Mina nägin kolme elevandisõud, kõik olid eri tasemel – mõni labasem ja igavam, mõni kõrgel tasemel tsirkus, kus elevandid viskasid näiteks väga täpselt ja muljetavaldavalt londiga kuue-seitsme meetri pealt palli korvi.
Või on näiteks selline atraktsioon: tuleb elevant sinu juurde, annad talle paberraha, tema läheb sellega leti juurde, kus on teine dresseerija, annab raha talle, saab vastu banaani, mille toob sinu kätte. Sina annad selle talle ja alles siis sööb ta banaani ära.
Tai poks
Kindlasti tasub vaadata Tai poksi. Minule tundub see erinevate võitluskunstide seas üks ausamaid – austus vastase ja võitluse kui sellise vastu on hästi tugev. Esiteks kaasnevad poksiga rituaalid, kogu aeg käib taustaks elav muusika, mitte ei tule see monotoonne inin lindi pealt. Alguses kummardatakse ja tänatakse; kui matš läheb lahti, pannakse muidugi täiega. Poksist huvitudes ära mine esimese kuulutuse peale, vaid otsi ?staadione”, muidu võid kahe sõbra kõrtsikaklusele sattuda. Minu soovituseks on kaks Bangkoki suuremat staadioni, kus võib näha ka Tai poksi tipptaset. Eraldi mäng poksimatši käigus on tulemuste peale kihlvedude sõlmimine, kus panuste tegijad on eraldatud traatvõrguga, kuna seal tsoonis võib väga äkiliseks minna. Teise-kolmanda raundi ajal käib juba tõsine lärm ja rahvas elab lõpus ikka nii võimsalt kaasa, et see käib kõik sinust läbi nagu rokk-kontserdil. Vaadata tasub seega ka saali poole. Teist korda nägin poksi Phuketi saarel, kus klubi oli väiksem ja tüüpe valmistati ette samas ruumis. Phuketi saalis võistles ka üks soomlane, kellega sain paar sõna rääkida ning teada, et keskmiselt on neil üks võistlus kuus ehk nädal puhkust ja kolm nädalat ettevalmistust.
Omapärased turud
Bangkoki lähedal võib külastada ujuvat turgu, kus müüjad ja ostjad on jõe peal paatides. Tänapäeval on seegi paraku kasvanud suuresti turistietenduseks, aga visuaalselt on see huvitav. Küsimus ongi, mis on üldse autentne? Kas Rocca al Mare vabaõhumuuseum ja Olde Hansa on Eestis autentsed?
Mopeedidega sattusime Pattaya lähistel kohalikule turule, kus konnad lahedalt kokku pakiti – võeti kämblasuurune konn, puhastati ära ja tõmmati jalgade abil kõhu pealt kokku. Või kui meil tehakse seapea pooleks koos kondiga, siis nemad võtavad sealt maski pinnalaotusena.
Sild üle Kwai jõe
Silda teatakse eelkõige samanimelise filmi järgi, mis räägib II maailmasõja aegsest ?surmaraudtee” ehitamisest Birmasse Jaapani okupatsiooni toeks. Projekti käigus suri sadu tuhandeid inimesi. Kunagine puitsild küll purustati, aga terassild on siiani kasutusel ja turistid saavad tutvuda sellega alt ja pealt. Detsembris korraldatakse sillal suurejoonelisi heli- ja valgusetendusi.
Kwai jõel saab peatuda ujuvates hotellides, millele on lihtne seletus – veetase jões kõigub nii palju, et kaldale ei saa midagi ehitada. Bondi seeria üheksandast filmist tuntud long-tail paatidega veetakse lausa restorane mööda jõge edasi-tagasi.
Neid paate tuunitakse kõvasti ja mida rikkam vend, seda rohkem on mootori juures kroomitud osi. Neile pannakse otseülekandega suvalised lahtised automootorid, kõik on tasakaalu aetud, mittevajalikud tükid küljest võetud ja mehed on võimsate paatidega väga osavad.
Tai paadikultuuri saate nautida ka näiteks Bangkokis. Mõnigi paat sealsetel kanalitel on tõsine jõulupuu – kõik, mis mootoriploki küljest ära käib, kiiskab päikese käes! Ühistranspordina toimivad vahel ka samamoodi kirevavärviliseks võõbatud kalameeste paadid, mille ninas võib näha lillevanikuid ja puuviljavaagnaid ohvriandidega.
Atraktiivsed mägihõimud
Põhja-Tai keskusse, sadade templitega Chiang Maisse pole üldse keeruline lennata – Bangkokist saab pileti näiteks vähem kui tuhande krooniga. Kui otsida Internetist aegsasti odavlende, saab ka 400 krooniga. Mine käi lihtsalt Bangkoki lennujaamas kõik kassad läbi, otsi kõige odavam ja lenda; isegi turismifirma kaudu ei tule hind väga kõrge. Lennata on lihtne ja tore. Chiang Mai ümbruses on võimalus minna mägedesse hõimude juurde. Võid võtta bussiekskursiooni või matkata mitu päeva seljakotiga. Bussireisid on kõige odavamad, aga minu arvates kõige igavamad. Minul õnnestus leida pea nelja päeva pikkune džiibisafari paari tuhande krooniga ja hinna sisse mahtusid kolmele reisijale giid, autojuht, kõik söögid, hotellid ja ekskursioonid. Programm on nii paindlikum ja hõimude juurde minnes on ikka ka vahe, kas korraga sajab sisse kolm või 30 inimest.
Mulle tundub, et neid Tai üheks visiitkaardiks saanud sisserännanute hõime hoitaksegi seal turistide pärast, sotsiaalsed garantiid neil peaaegu puuduvad, aga nad on atraktiivsed, neid käiakse vaatamas ega aeta riigist minema.
Kuulsaid võrusid Tai arvukaimas, Tiibeti päritolu Kareni-nimelises hõimus hakatakse kaelte ümber panema juba viie-kuue aasta vanuselt, aeg-ajalt keeratakse uus ja pikem traat ümber kaela. Noortest tüdrukutest on eriti kahju, kuna kui kaela korra juba hakatakse kasvatama, ega sellest enam pääse. Mõtlesin, et kui turiste poleks, äkki nad ei teekski seda? Lisaks Kareni hõimule (nad on taotlenud Birmas lausa iseseisvust) elab mägedes teisigi ülivaeseid vähemusi, keda turistidel vaadata. Kuna tegu on sisserändajatega, siis on neist paarikümnest hõimust pea igaühel oma keel, usk ja kombed, ühes kandis oli näiteks palju Hiina päritolu tegelasi. Käisime ka ühes teeistanduses, kust leidsin enda jaoks maailma parima tee valmistamise meetodi ja kannu.
Kuldne Kolmnurk
Sealt veel põhja pool asub kurikuulus Kuldne Kolmnurk, kus kohtuvad Tai, Birma ja Laos ning kus on ajalooliselt toimunud suur smugeldamine. Oopium lisandus kaubaartiklite sekka juba 17. sajandi alguses ja püsib seal naabrite jaoks siiani, Tai on aga sellest ärist pääsenud ja demonstreerib kanti turistidele.
Mul õnnestus siis ka Laoses ära käia. Ostsid paadipileti, sõitsid üle Mekongi jõe ja passi löödi tempel ?Visit Laos”.
– – –
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris oktoober-november 2007.
Teemad