Tegelikult käisin ma Venezuelas juba mitu kuud tagasi, aga pole siiani suutnud reisimuljeid kirja panna. Neid oli lihtsalt nii palju. Nüüd on asjad settinud ja lugu valmis.
Venezuela on varjamatult vasakpoolne riik. President Hugo Chávezi karmikäelise juhtimise all pürib see sotsialistliku ideaalmaailma poole. See on teinud Venezuelast kummaliselt kontrastse koha, kus rahakasutus paneb imestama isegi poliitikavõhikust turisti.
Alustasin oma ringsõitu Venezuela ühest kõige vaesemast ja väiksem rahvaarvuga osariigist Amazonasest. Seal elab vaid 0,8 inimest ruutkilomeetri kohta, samas kui kogu Venezuelas on see number 32 ja pealinnas Caracases 1430.
Peale väikese elanike arvu paistab osariik silma selle poolest, et seal on indiaani põliselanike hulk elanike seas kogu Venezuelas kõige kõrgem – ligikaudu 50%, enamik neist janomami, guahibo ja piaroja hõimudest. See on päris metsik kant.
Võim veetünnide eest
Amazonases pole mingi ime kohata maanteel käsitsi voolitud vibu ja odaga indiaani jahimeest. Ja mingi ime pole ka see, kui üle paari kuu tuttavast metsatukast mööda sõites sealt järsku uue indiaani onnikese avastad.
Ametlikud andmed elanike arvu kohta ei pruugi siin sugugi tõele vastata, sest indiaanlasi tekib sõna otseses mõttes külakaupa juurde. Nad tulevad üle jõe Colombiast ja neid meelitab see, et Venezuela riik annab neile hea meelega dokumendid ja tüki maad, kui selle eest vaid õige mehe eest hääl antaks. Naftaraha eest võimaldatakse lihtrahvale odavaid hüvesid ja see on ka üks põhjustest, miks kesk- ja ülemklassis pigem põlatud Chávez nii pikalt võimul on püsinud.
Just sellepärast paistab Venezuela kummastav sotsialismus just Amazonases kõige teravamalt silma. Selle silmatorkavaimaks väljenduseks on indiaani külad, mis pealiskaudsel vaatamisel Eesti uuselamurajoone meenutavad – värvilised majakarbid kenades rivides, igaühe ukse kohal ööpäev läbi sirav lambike. Iseäralikud on vaid maja taga keppjalgadel seisvad standardsed sinised veetünnid. Indiaanlastele infrastruktuuri loomiseks on kulutatud miljoneid, ja hääled tulevad.
Igas sellises kuni 50 majakesest koosnevast külakeses on kool, keskus, pealik ja šamaan, misjonäride toetusel rajatud külakestes ka kirik. Majadevahelised asfaltteed on nii laiad, et meie põllupealne majaomanik kadedusest hambaid krigistaks. Majad näevad välja kenad ja korralikud, ehkki pole palju enamat katusega betoonkarbikesest, kus on köök, elutuba ja tualettruum. Muide, üks esimesi asju, mida indiaanlane uude majja asudes teeb, on lõhkuda välja WC-pott – ega toas ju ometi häda tehta!
Sotsialism indiaani moodi
90% ulatuses elatab indiaanlane end ikka veel maast – mehed käivad jahil ja kalal, naised kasvatavad maniokki ja banaane. Ülejäänud 10% tuleb juhuslikest ja vähem juhuslikest tööotstest, kuid tööga on indiaanlastel oma suhe. Näiteks kurdab kohalik hotelliomanik, et abitööliseks palgatud Pedro kaduvat teinekord lihtsalt ära. Alustab näiteks aia ladumist, teeb pool ära ja ütleb siis, et peab ära käima. Kahe kuu pärast tagasi tulles alustab sealt, kus pooleli jäi, nagu poleks midagi juhtunudki. Vahepeal oli vaja alet põletada.
Indiaani külas käivad tööl enamasti ainult mehed. Amazonases on tavaline, et 50-liikmelises külas on püsiv töökoht vaid paaril elanikul. Nende sissetulek kuulub külale ja raha kasutavad vajadusel kõik. Kui on vaja ravimit, katuseplekki või muud pakilist, vaadatakse olukord üle ja otsustatakse pealiku eestkostel, kuhu raha kasutada. Ülejäänud mehed käivad esivanemate kombel jahil ja kalal, naiste tööks on maaharimine ja lastekasvatamine.
Riigi toetus ja moodsad mugavused nagu konserveeritud toit on indiaanlaste maailmavaate üsna vildakaks keeranud. Ühelt poolt on ju hea, et riigi raha eest haridust, eluaset, odavat bensiini ja häid teid saab tarbida. Samuti on riik rajanud efektiivse malaariaravi süsteemi, tänu millele on igas külas olemas mikroskoop ja teave, kuidas malaariat diagnoosida ja ravida. Teiselt poolt aga kipub tänapäevane eluviis välja suretama indiaani traditsioone.
Kujunenud on olukord, kus riiklik sotsialism lõhub indiaanlaste loomulikku sotsialismust – sest mis see nende elukorraldus muud on kui täiuslik näide sellest, kuidas sotsialism peaks toimima? Kõik on ühine, koos otsustatakse, ühiskonna huvid tulevad kõigepealt. Igaüks panustab oma võimete kohaselt ja kõigile antakse tema vajaduste järgi. Tõeline nõukogude unistus!
Eriti ilmekalt paistab see maast-madalast juurdunud ühiskonnakorraldus välja indiaani lastes. Olime külakostiks võtnud karbi küpsiseid, mille siis ühele poisiklutile pihku pistsime – ja järgmisel hetkel mõtlematust kahetsesime. Me oleme ju harjunud, et lapsele tuleb igal juhul toonitada, et ta õdedele-vendadele ka annaks ja kõike üksi ära ei sööks.
Indiaanlane aga pole kasvanud nii enesekeskses ühiskonnas. Hetkegi mõtlemata tõmbas ta karbi lahti, pani igale kaaslasele peo peale võrdselt kolm küpsist, siis luges ka enda jao välja, pani karbi kinni ja viis riiulile pärastiseks. Tal ei tulnud pähegi, et midagi on toodud ainult temale.
Maailm tungib peale
Siiski on igal sammul tunda, et ajad on muutumas. Tänapäevane maailm tungib peale. Indiaanlane elab piltlikult öeldes mobiiltelefon ühes ja vibu teises käes. Kuigi Amazonases on palju maad, kus kümme aastat ühegi inimese jalg pole astunud, ja sügaval vihmametsas elab indiaanlasi, kes siiani riideid ei kanna, ei ole enamikul indiaani kogukondadest siiski valikut. Tuleb uue eluga kohaneda.
Mugavused võetakse muidugi kiirelt omaks, näiteks on indiaani külades tõeliseks hitiks sardiinikonservid ja makaronid. Pahed on samuti kerged külge hakkama, sealjuures eriti pahuksis on indiaanlased alkoholiga. Kuna nende kultuuris taoline võluvesi lihtsalt puudub, on neil nii füüsis kui psüühika selle laastavale mõjule vastuvõtlikum. Odav rumm tekitab probleeme nii tervislikus plaanis kui ka kogukonna funktsioneerimises.
Samal ajal on traditsioonid kerged kaduma. Amazonase üks tuntumaid vaatamisväärsusi on Piedra Pintada kaljujoonised – kõrgele tumedale kaljule maalitud geko, jõedelfiin ja anakonda mõjuvad inimvõimete piirest väljajääva asukoha ja mõõtmete tõttu müstiliselt. Kui aga küsime teejuhilt, mida need tähistavad või kes need on joonistanud, ühmab ta ainult, et ei tea – indiaanlased ei mäletavat.
Paljude asjadega nii ongi. Kõigest paari-kolme inimpõlvega on betoonkülades elavad indiaanlased kaotanud korvamatu osa oma kultuurist – nad ei tunne enam ravimtaimi, ei suuda metsas toime tulla, on harjumatult süsivesikuterikka dieedi tõttu paksuks läinud ja kannatavad suhkruhaiguse all.
Moodsa maailma hädad on nad kätte saanud, aga suurem osa hüvedest on endiselt kättesaamatud – tööd ei ole, vahemaad on pikad ja inimesed vaesed. Konservide maitse on suus, aga raha ei ole ja ise end ära elatada enam ei suuda. Tekkinud on omamoodi nõiaring.
Kõiges on süüdi valitsus
Loomulikult ei ole selles kõiges süüdi Chávez, kuigi just seda meie Amazonase teejuht meile vannub. Ent Chávezi diktaatorlikku valitsusstiili vaadates pole ime, et nii arvatakse. Kõik suuremad telekanalid ja enamik ajalehti on tema vastu. Väidetakse, et ta on lasknud oma käsilastel ajakirjanikke vägivallaga ähvardada. Chávez ise aga ütleb, et ajakirjandust kontrollivad jõud, kelle huvidele tema poliitika vastu käib.
Poliitika vankri ette on rakendatud nii naftakaubandus kui ka rahvusvahelised suhted. Näiteks on Chávezi soojad suhted Kuubaga kaasa toonud USA valitsuse halva suhtumise. Venezuela tarnib Kuubale 90 000 barrelit naftat päevas, saades vastutasuks sadade arstide, õpetajate ja teiste spetsialistide tööjõu, mis on võimaldanud tõsta tervishoiu ja kirjaoskuse taset Venezuelas.
Chávezi plaan on mastaapne – riigistada energia-, kommunaal- ja telekommunikatsiooniettevõtted ning võtta sõltumatus riigi keskpangalt. Seda võib lugeda Wikipediast, päriselus aga räägivad inimesed märksa vürtsikamaid jutte.
Näiteks usuvad nad, et Aafrika juurtega Chávez tegeleb vuuduuga ning on oma käepikendused muutnud sisuliselt zombiedeks. Veel usuvad nad, et Venezuela rahatähtedel kujutatud portreed on joonistatud mõjutama alateadvust nii, et kõik raha kasutajad Chávezi pooldajateks muuta. Seepärast antakse bolivare tihti käest kätte nii, et portreega külg on teadlikult all- ja loomapildiga külg ülalpool.
Olgu kuidas on, turistile on Venezuela igal juhul huvitav riik. Käärid rikaste ja vaeste vahel on äärmised suured ja see muudab elu suurtes linnades võrdlemisi ebaturvaliseks, kuid maapiirkondades võib ka gringona end suhteliselt hästi tunda. Ja just maapiirkondadesse tasubki Venezuelas kõige rohkem reisida. Rumm on ühtmoodi odav terves riigis, kuid sellist kultuur-poliitilist elamust kui betoonist indiaanikülades tõenäoliselt mujal ei kohta.
Lühendatult leiate selle loo ka 9. veebruari Ekspressist, digilehest saab vaadata ka rohkem pilte.
Teemad