Hele-Mai Alamaa on fotograaf, ajakirjanik ja kokandushuviline, aga mägede mõttes täielik koduperenaine, kes ronis igasuguse sissejuhatuseta koos sõbrannaga maailma katusele. Ka pärast kõiki vintsutusi leiab ta, et ikka ja alati tuleb võtta kätte ja lihtsalt minna.
Tegelikult tahaks Nepali-reis korralikku ettevalmistusaega, lugemist, uurimist ja treenimist. Himaalaja on ju mägimatkajate absoluutne paradiis, kus asub 14-st maailma üle 8000-meetrisest tipust kaheksa, sealhulgas 8488-meetrine Džomolungma, mis alistunud siiani vaid kolmele eesti soost mehele. Kogu Nepali territooriumist paikneb 40% kõrgemal kui 3000 meetrit, lisaks mägedele meelitavad Nepali ka pühad paigad, stuupad, templid, kloostrid, eneseleidmise rajad ja suurepärane toit.
MA TEADSIN, MIS ON HAIGUS mägele järele, ja nüüd tean pisut sedagi, mis on mäehaigus. Keskkooli ajal olin kõva matkahunt, Nõukogude Liidus sai usinalt vallutatud kurusid ja käidud turiaadidel, istutud neljapäeva õhtuti Noorte Turistide Majas, õpitud sõlmi ja joodud õunakooreteed. Ööbitud 30 miinuskraadiga sõjaväetelkides tunniajaste valvekordadega.
“Nüüd on aastad läinud …” 20 pikka aastat ei olnud ma pärismägedes käinud. Küll oli vaja tööd teha, küll olid armuprobleemid, siis vaja järjest lapsi kasvatada. Kuidagi ei pääsenud, kuni ühel heal päeval tuli sõbranna Katrin Sipelgaga mõte, et lähme kahekesi. Ei ole vaja ennast kellegagi sobitada, ei ole vaja aegu klapitada … vai-mus-tav! Aga kuhu siis minna?
“Nepali? Kahekesi? Cho La Passile? 5330 meetrile treenimata? Hullud olete peast! Miks? Te ei tee seda ära. Tallinna lennujaamas soovitan sul juba kassid alla panna,” olid sõbrad pehmelt öeldes skeptilised. Mina ei pelga, lihtsalt ei tea, mida oodata. Ei jää aega asja uurida ka ega oma füüsilist vormi parandada. On valida, kas minna nii, nagu oleme (trennipagasis lõputu tubade koristamine, kolme lapse logistika koolide, trennide, lasteaedade vahel, lifti asemel trepi valimine, fotograafi füüsiline töö), või üldse minemata jätta. Piletid pea kolmeks nädalaks ostame kiirelt ära. Ikka sellepärast, et mitte ümber mõtelda.
ELU KULGEB NAGU UNES ja järgmine peatus on Kathmandu – kitsas, kitsas, kitsas, tolmune, kärarohke, sudune ja must. Aga väga, väga ilus! Imeb sind endasse juba esimesest hetkest. Vot just siin ma tahaksin elada, kasvõi mõnda aega. Kuna aega on meil vähe ja siht silme ees, pöördume kõikide eestlaste hea sõbra reisikorraldaja Nava poole, kel on Kathmandu vanalinnas Thamelis office. Navaga uurime marsuute. Kindlasti tuleb teha üks siselend Luklasse, muidu marsid kaks nädalat üles-alla, enne kui jõuad sinna, kust üldse minema hakata. Või siis sõidad 12 tundi kohutava bussiloksuga (õnnetused mägedes on ülimalt tavalised) Jirisse ja käid veel nädala üles-alla. Ja uskuge või mitte, vahemaa linnulennult on sama palju kui Tallinnast Virtsu.
Nepali turismiministeerium on teinud kõvasti tööd, et lihtsurelikud leiaksid tee Himaalajasse. Enamik inimesi käib mägedes koos kandjaga ja kui veab, on ta ka giidi eest. Teiseks on mägedes pea iga maja kohandatud ööbimiseks – vineerist neli seina, ega muud ole vajagi, oma magamiskotiga viskad koikule. Kõik need lodge’id pakuvad ka süüa ning mõned aastad tagasi kehtestatud rangete nõudmiste järel on menüüd igal pool nagu Tallinna kesklinnas.
ET AEGA KOKKU HOIDA, maksame Navale lõpuks kohe kõige eest: piletid Luklasse ja tagasi, maksud rahvusparkidele, valitsusele, ministeeriumidele, kõik ööbimised, üks kandja, toit kolm korda päevas ja veel kolm ööd Kathmandus. Nava majutab meid oma hotelli Buddha, elame katusel, remontimata konkus, aga justkui botaanikaaias. Super!
Õhtul kohtume oma kandjaga, kelle nimi on, üllatus-üllatus, Tarmo. Paistab vaikne ja tasakaalukas, mitte ka enam 16 nagu paljud ja oskab jätta eksliku mulje, et suhtleb inglise keeles täiesti vabalt.
HOMMIKUL KELL VIIS stardime kohalikku lennujaama. Hiigelangaari oleks lennujaam justkui filmivõtteks improviseeritud, papist, siniste määrdunud seintega ja täiesti ebausaldusväärne. Kogu suhtlemine käib hõikudes: “Tara Air one, Agni Air two, Buddha one.” Lennatakse ainult paar tundi varahommikul, rohkem ilm ei võimalda. Teraslinnud ise on pisikesed, väga väsinud ja sel hekel ei tea me nende kohta veel paljutki. Trügimine käib minutitega, ikka vasakule istuma ja mitte tiiva kohale, et näeks kuulsaid tippe. Tarmost on juba kõvasti abi.
Kümne minutiga oleme õhus, 35 minuti pärast juba Luklas, kust käivad läbi kõik matkajad, kes ei vali Annapurna suunda. Lukla on tilluke mägiküla 2840 m kõrgusel, mille lennuväli oleks uuristatud otsekui kaljuserva sisse. Pisike platsike ja lühike hoovõturada, kus mustade ninadega lennukipojad maanduvad ja tõusevad iga 10 minuti tagant. Lukla on ilmselt kõige ohtlikum lennujaam maailmas.
ON 13. APRILL, teekonda alga! Kõrghooajad matkamiseks kestavad märtsist maini ja septembrist novembrini. Siis on ilmad paremad, loodus lopsakam ja mäed pole pilvede sees peidus. Võiks ju minna ka siis, kui kedagi ei ole, aga suur on risk, et ükski mäehiiglane pilve seest välja ei tule, lennukid ei lenda ja kurud on läbimatud. Rahvast pole aprillis just vähe ja selle järgi oma marsruudi koostamegi. Enamik matkajaid valib Everesti baaslaagri suuna, ikkagi maailma kõrgeim mägi, see tõmbab. Meie paneme endale eesmärgiks ületada 5530 meetrine Cho La Passi kuru ega kipu baaslaagrisse, kus kõik tippu üritajad parasjagu aklimatiseeruvad.
LÄKSIME! Esimesel päeval käime kuni lõunani, veel pole viga midagi. Palveveskid plagisevad, kirsid õitsevad, külm ei ole. Meist mööduvad vilet lastes kohalikud kutid – kellel lauavirn, kellel 80 liitrit kütust, kellel kummut üle otsmiku jooksva rihma abil selga võetud. Kogu aeg on kuulda jakikella tuhmi kaja, suured karjad veavad üles tipuüritajate varustust. Köögid, söögid, hapnik, arstid, šerpad – kõik liigub vankumatult ülespoole, iga viimane kui ukselink, raadio ja plastmassist tooliniru on siia jõudnud kellegi seljas. Paneb mõtlema. Ei tea, kas praegu ongi maailmas olemas ilusamat paika?
Meie telefonidel enam levi ei ole, kohalikel siin-seal küll ja üsna värskelt, mis vaimustab neid täiega. Igaks juhuks oleme ühe kohaliku poisi käest laenanud telefonikaardi, mis lubab mõne sõnumi saata. Inimesed on väga teistmoodi kui kus iganes mujal maailmas. Leebelt sõbralikud, keegi ei passi, ei hõigu ega nõua tähelepanu.
KAHE PÄEVAGA jõuame Nepali kõige kuulsamasse aklimatiseerumiskülla Namche Bazaari, kõrgust on juba 3340 m. Siin teevad kõik peatuse, üks, kaks, kolm päeva, olenevalt enesetundest. Kuulus mäehaigus hakkab endast tunda andma: pea pisut valutab ja viimane tõus võtab tuikuma. Sellisel kõrgusel tuleb oma organismi kuulata – tarbida palju vedelikku, süüa ja püüda puhata, asetada jalg jala ette just nii kiiresti, kui õige tundub. Järgmistel päevadel käia pisut kõrgemal, aga ööseks tulla tagasi. Alles siis saab edasi liikuda.
Namche on ülimalt maaliline, täis väikeseid hotellikesi, kõik lihtsate vineerseintega tubadega. On ka dušiga hotelle, aga loomulikult eraldi tasu eest. Linn pungitab matkatarvete poekestest ja kui miskit juhtus maha jääma, saab siit soetada absoluutselt kõikvõimalikku matkakraami. Paljud jätavad ära minnes oma asjad maha, korralikke second hand fliise, saapaid ja magamiskotte on see linn äärest ääreni täis.
Pealelõunati sajab lakkamatult vihma, aga hommikud on imelised, hingamine käib looduse tahtmise järgi. Namches üritame maad kuulata, kas leidub ka äsja Cho La Passi ületanuid. Eriti ei leidu, poemüüjad hüüavad: “No, no, no!” Õhtul ühe lõbusa mehe leiame: “Oo, Estonian people, strong people, absolutely crazy people!” Tema usub meisse – teete ära! –, aga soovitab rentida kassid (rihmadega metallnagad, mis saabaste külge kinnitatakse). Okei, rendime.
Meil on muidugi saba seljas, aega vähe, ülejärgmisel päeval juba vaja edasi liikuda. Mul hiilib ligi segu mäe- ja päris tavalisest haigusest. Pea valutab tuimalt, nina jookseb nagu kraan. Organism on kodumaal viimse piirini kurnatud ja siis veel mägedesse. Pingelangus, kõik lööb välja, igal teisel matkamehel õitseb ohatis nina all. Hea, et oli taipu võtta kaasa sulejope, mis on siin absoluutne hitt. Kohalikud hängivad päev läbi sulekuhja all, meie tõmbame peale kohe, kui käimise lõpetame.
Ööd kisuvad juba miinusesse, käiku lähevad peavalutabletid, nohurohud, plaastrid ja elastiksidemed. Istume oma riidekapi mõõtu toas ja närime Kalevipoja šokolaadi, mis suus sulada ei taha. Hommikul on juuksed akna külge jäätunud, aga laenatud magamiskott on lihtsalt super, nõukaaegse vatiiniga võid siin oma varvastest ilma jääda.
KÕRGUST ON 4410, hapnikuprotsent õhus 56. Hommikud algavad varakult, kuue paiku. Nii nagu valgeks läheb, asume teele. Mütsi pole juba mitu head päeva peast võtnud, puff näo ees ja päikeseprillid – näen välja nagu terrorist. Tervis kisub väga käest ära, pea lõhub valutada, isu ei ole, und ka mitte. Mets saab otsa, jõed asenduvad liustikega, tee kulgeb läbi rododendronisalu, üle kärestike ja üüratute rippsildade. Kivide vahel tabab silm faasaneid. “A Mountain Jack,” konstateerib Tarmo.
NÄGU ON PAISTES ja nagu pannkoogiga üle käidud, vesi on nii külm, et vahel ei suuda isegi hambaid pesta. Suus on sammal. Ei mäleta, millal ma viimati mütsi peast ära võtsin. Juuksed hakkavad juba sellest läbi kasvama, särki ei ole ka vahetanud.
Aga mäed on hullumeelsed. Täiesti kirjeldamatu, kuidas on võimalik, et me oleme poole peal, sama palju saab veel üles minna. Hing jääb kinni! Siin-seal on templid, uhked, valged, igal pool plagisevad tuules palvelipud. Punased, sinised, kollased – nendega on palistatud kogu mäestik, eriti tohutud rippsillad. Ja tuul aina puhub. Teel kohtame palverändureid, noori uljaspäid, vanu mägedehunte, moodsaid mehi täies high-tech-varustuses, üksikuid järelemõtlejaid. Õhtul söögitoas saame neile kõigile lähema pilgu heita.
MEELED ON JUBA UDUSTUNUD, peavalu ei anna enam hetkekski järele. Ümber jakisõnnikuga köetava raudahju sumiseb kummaline seltskond. Kandjad suhtlevad omavahel, kes on kust tulnud, kuhu minna, kust läbi ei pääse, kummalt poolt kurudele läheneda. Asjade väärtus on sootuks muutunud. Ööbimine maksab 200 ruupiat (1,76 eurot), termos keedetud vett samapalju, fotoka aku laadimine jälle 200. Vett vajab organism tõepoolest, selle pealt kokku hoida ei saa. Alul lürpisime teed, lõpuks tüütas see nii ära, et joome ainult keedetud vett. Termos termose järel. Päris üleval maksab ööbimine ikka 200 ruupiat, aga liiter keeva vett juba 400. Inimesed teavad, mis on oluline.
Kandja on meil üks kummaline mees. Vaikselt naeratades orgunnib ta kõik ära – soovitab öömaju, teab teed, oskab kuidagi mitte närvidele käia. Kooliharidust on tal vaid neli klassi, isa surnud ja kodus neli õde-venda toita. Kui on vaja kuskile allkiri anda, hakkavad tal käed kohe värisema – Nepalis on kirjaoskajaid 50% ja ta on ju harjunud teistsuguste tähtedega. Hierarhia on siin ühiskonnas hoopis teistsugune. Meiega koos ta ei söö, hiilib kogu aeg kuskil vaikselt ja on alati olemas. Asju on tal väikese kilekotikese täis, jalas heledad voltidega püksid ja tavaline lause “Do not worry about me”. Jutuajamised suurt ei edene, sest tegelikult ta inglise keelt ei valda. Mida ta küll päriselt meie elust arvab?
KÕRGUST ON 4540 M. Üleval on palju ronkasid, väga kaunid linnud. Elu muutub juba väga karmiks, vihm asendub lumega, tuul on jäine, puid enam ei ole, lihtsalt kivi, meeletu, ääretu, otsatu. Siin käivad juba väga paljud kas päris üksi või kandjaga. Tunnen, et mina praegu nii ei tahaks. Tore on jagada: oo, mis hunnitu kivihunnik. Ja loomulikult ka turvaline, siin-seal näed ikka silte Tourist Lost, jälle on mõni üksik hunt kadunuks jäänud. Keegi Igor, keda viimati nähti suundumas just kurikuulsa Cho La Passi kuru poole, mida meiegi sihime.
Õhtul istume ümber ahju ja joome kuuma vett. Pilt on juba täitsa udune, enam ei mäleta elu ilma peavalu, ohatiste, silmapõletiku ja villideta. Kõik räägivad müstilisest rohust Diamoxist, millest Eesti arstid ei teadnud midagi, siin teavad aga kõik. Kui päästemeeskond jookseb üles, võtavad selle sisse; kõik Ameerika teismelised naeratavad lõbusalt, keegi räägib kõva häälega ja julgeb olla reibas – Diamox loomulikult. Ühesõnaga on tegu imerohuga, mis aitab õhust hapnikku kätte saada ja aklimatiseeruda. Ja niipea kui oleme saanud teadlikuks, et maailmas on selline rohi, vajab üks meist seda kohe järgmisel päeval.
4700 MEETRIT. Jõuame kuru alla ja suss, ma olen omadega läbi. Iiveldab totaalselt, pea käib ringi, seest läheb soojaks, sõrmi enam ei tunnegi, nohu on vist juba põskkoobastes. Vean ennast öömajani ja siis on kõik, pill lahti, närv must, enam lihtsalt ei jõua, tervis ütleb üles, jalad ei kuula sõna, pea ei kuula sõna, ta-lu-ma-tu! Tarmo uurib mind murelikult: “You look so bad, face no good, eyes no good.” Kurat, see kuru on siinsamas ja ma kuulen läbi udu, kuidas tuleks kutsuda päästekopter.
Ega selles miskit imelikku pole, kindlustus ju selleks tehtud saigi. Tee peal kohtasime üht inglastest keskealiste gruppi, mägedesse tulid 40 inimesega, aga üheksa on juba ära viidud. Inimesed hindavad oma võimeid valesti. Aga ma ei taha ju lasta ennast päästa! Neelan kõiki valuvaigisteid, põskkoopad saadan antibiootikumikuurile, söön jubedat küüslaugusuppi, mis on rahvameditsiinis mäehaiguse raviks mõeldud, kuigi sisse see ei lähe.
JA SIIS TA SAABUB, müstiline Diamox. Minu suurepärane sõbrants on õues sõbrunenud India mehega, kelle nimi jäi tema mällu kui mister Croissant. Croissant saadab mulle rohu ja kiirustab uutele vallutustele vastu. Mina teda tänada ei saagi, neelan imepilli alla, magan tunni ja nii hästi kui ärgates pole ma ennast aegade algusest tundnud! Isegi pea ei valuta, lausa kahtlane tundub. Juhuuu, elu läheb edasi, meid ootab Cho La Pass!
Öösel neljast asume pealampidega teele. Kell kaheksa on päike juba nii kõrgel, et sulatab kivid lahti ja see on ohtlik. Jube külm on, kõik riided on seljas, sulejope ka, näpud on kringlis. Õnneks on veel mitu tundi pime ja liigume kui autopiloodil.
Ja me teeme selle ära. Cho La Pass, 5330 m üle merepinna, õhus hapnikku 51%. Kell kaheksa oleme selle kuramuse kivihunniku otsas. On ikka hea tunne küll! Adrenaliin on laes, isegi peavalu ei tunne. Enamik mägedehunte peab meie trippi muidugi täielikuks kuurordiks, aga kätt südamele pannes – mina ei oleks hetkel rohkem suutnud.
Lennunõu
ÜKS PARIMAID VARIANTE Nepali pealinna Kathmandusse lendamisel on Estonian Airi ja Etihad Airwaysi ühendused ümberistumistega Brüsselis ja Abu Dhabis. Kõik lennud saab vormistada samale piletile ja ühendusajad on sujuvad. Arvestada tuleks ca 900-eurose väljaminekuga ja umbes 70-eurose lisatasu eest saab transiidilinna(de)s pikemalt peatuda. Mõnikümmend eurot kallim alternatiiv kehtib Estonian Airi ja Qatar Airwaysi (maailma parim lennukompanii) lendudel läbi Skandinaavia ja Doha.
ERALDI PILETEID KASUTADES saab veidi odavamalt ja Euroopa peatused oleksid tasuta. Aga ühendused ei pruugi olla nii sujuvad ja peatuste tegemine võib osutuda möödapääsmatuks. Samuti ei ole kokkuhoitav summa väga suur (paremal juhul 100 euro ringis). Ehk tasub sellele mõelda vaid siis, kui pikemad peatused Euroopas ka sisulist huvi pakuvad. Näiteks pisut enam kui 800 euroga saaks Lufthansa ja Oman Airi lende kasutades käia Pariisis, Kathmandus, Muscatis ja Frankfurdis koos võimalustega igal pool pikemalt aega veeta.
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller 2012. aasta kuuendas numbris.
Tekst ja pildid: Hele-Mai Alamaa
Taustapilt: Shutterstock