Taisse minnes valdasid mind tuhanded eelarvamused ja ootused. Nii paljud olid ju käinud ja näinud ja kommenteerinud… Tagasi tulles olid kõik eelarvamused pühitud ning ootused sajaprotsendiliselt täidetud. Võin kindlalt öelda, et see oli mu esimene, aga kindlasti mitte viimane Tai-reis. See paik on tõesti Thaiamazing!
Selles, et Tai on naeratuste maa, saime aimu juba siis, kui astusime Kopenhaageni lennujaamas sisse maailmas viiendal kohal oleva Thai Airways lennukisse. Naeratus stjuardessi näol ei ole see, mida siin kohtad igal tänavanurgal – „naeratan, sest ma pean”. Nad päriselt ongi sellised. Naeratavad lihtsalt sellepärast, et tahavad!
Pärast kümmet ja poolt tundi kestnud mugavat (jah, mugavat!) lennureisi lennukist välja astudes sõidab 33 kraadi sooja sulle sisse nagu rong. Minu reisisihiks on eelkõige Phuket ja selle ümbruses asuvad väikesaared, kuhu ma loen ka Koh Phi Phi ja Koh Lanta.
Patongi? Jah, aga üheks õhtuks
Meie esimesteks peatuspaikadeks on eestlastele juba päris tuttavad paigad – Patong, Karon ja Kata Beach. Nendest kolmest kõige vähem meeldib mulle Patong. Kui lugejate seas on neid, kes ei tea, mille poolest Patong kuulus on, siis lubage – ma tutvustan.
Patong on Phuketi saare peamine peokoht, kus jook voolab ojadena, tüdrukud seisavad igal tänavanurgal ning iga baar püüab kõrvalolijat muusikaga üle trumbata. Väsitav, otsustan. Minule see asi ei istu. Kahepäevase peatuspaigana, kui on tahtmine õhtul maha panna üks korralik kräu – aga palun. Kuid tervet nädalat seal veeta ma ei suudaks.
Küll aga võin ma nüüd omast kogemusest soovitada üht suurepärast mereannirestorani Phuketil. See asub Chalongil ning kannab nime Kan Eang@Pier. Restoran asub sellesama sadama läheduses, kust väljub laev Koh Phi Phi saarele. Seega kui on mõttes ka Phi Phi saart külastada, siis võikski öö Chalongil veeta ning oma maitsemeeli suussulavate mereandidega turgutada.
Koh Phanaki koobastes
Selleks et Koh Phanakile jõuda, peame võtma ette sõidu kiirpaadiga üle Phang-nga lahe avaruste. Saar tundub esialgu nagu iga teinegi – kõrged kaljud, puud kasvamas vertikaalsest kaljuservast ja vesi loksumas saare allääre koobastes ja tühimikes. Mille poolest see eriline paik on, selgub aga siis, kui kanuumees poole sõidu pealt järsku teatab: „Please lay down, madam.”
Esimene reaktsioon on vaadata üksteisele küsivalt otsa. Aga onuke kordab palvet ja kohe taipan ka põhjust. Järsku libiseb kanuu koopasse, mis on nii madal, et sellest ei saakski sirge seljaga läbi sõita!
Natukene aega pilkases pimeduses seilamist, millest lõikab läbi vaid hetkeline taskulambiviirg, ja tunneli lõpus hakkab paistma valgus. Ja siis avaneb meile vaatepilt, mis paneb ahhetama ja ohhetama! Ümbritsetuna kõrgetest kaljuseinadest, elab saare sisemuses oma elu üks pisikene oaas. Türkiissinine vesi, lumivalge liiv, graatsiliselt vees seisvad puud, kelle juured tekitavad illusiooni, nagu seisaks nad kikivarvukil. Ja vaikus. Lõpmatu vaikus…
Natukene kurvad Phi Phi saared
Noored, ilusad targad ja osavad kindlasti mäletavad filmi „The Beach”. Just sinna meie tee edasi viiski – Koh Phi Phi saarele. Filmis nähtud imeline rand on Maya Beach Phi Phi saarte suuruselt teisel saarel Phi Phi Le’l. Nüüd on see muutunud kui omamoodi mekaks, kuhu igal aastal jõuavad tuhanded seljakotireisijad.
Ja seepärast tuleb kurbusega tõdeda – see paik ei ole enam see, mis ta kunagi oli. Turiste on lihtsalt nii massiliselt! Koh Phi Phi Don’il asuv peasadam on pungil täis roosanahkseid rändureid ja hurtsikuid, kus müüakse kõike alates T-särkidest kuni vanaema kuldhammasteni välja. Rannaäär on täis pika sabaga paate ehk Ruea Hang Yao’sid, mis sõidutavad veelgi rohkem turiste saarele ja sealt ära. Äri käib täie hooga.
Õnneks on meie hotell teisel pool Koh Phi Phi Don saart. Seal on meri vaikne, rand puhas ning õhtul valitseb vaikus, mida segab ainult kohalik fauna-orkester. Toast leian väikese geko, kes istub laes nagu miki ning ei tee teist nägugi, kui ma sisse astun ja tule põlema panen.
Ilus ja puhas Koh Lanta
Kõige rohkem meeldis mulle suurematest ja turistikamatest saartest Koh Lanta. Elanikkond on 95% ulatuses moslemid, kuigi enamik tailasi on siiski budistid. Ühtlasi on saareelanikele südameasjaks hoida oma saart ilusa ja puhtana.
Hotellid Koh Lantal on klass omaette. Kuna suurem enamus Tai saari on kaljused, on ka hotellid ehitatud poolenisti mäenõlvadele, kuid see annab neile ühe väga suure eelise. Nimelt avanevad enamikest bungalow’dest või majakestest imelised vaated.
Ajaviiteks võib Koh Lantal soovitada üht lahedat restorani nimega Time for Lime, mida peab juba kümneid aastaid Tais elav ameeriklanna Junie Kovacs. Seal korraldatakse Tai köögi kursusi, kust nii mõndagi tarka võib teada saada.
Näiteks õpetatakse, kuidas erinevaid laiemalt kasutatud toiduaineid lõigata, et oleks aru saada, kas need on mõeldud söömiseks või mitte. Näiteks kui sidrunhein on lõigatud 5 cm pikkusteks tükkideks, siis on ta toidus maitsestamiseks ja kuulub kategooriasse „don’t eat me”. Kui aga leiad toidust pisikesed kettakesed, on need mõeldud suhu pistmiseks. Samasugused reeglid on ka ingveri, laimilehtede, rohelise sibula ja kõige muu kohta. Samuti saame teada, miks taid peaaegu kunagi nuga lauale ei pane – see on ju relv. Söömiseks kasutatakse peamiselt lusikat, kahvel on vaid abivahend.
Pisikesed ja põnevad Koh Muk ja Koh Kradan
Tai reisi marsruuti kuulus veel kaks väikesaart – Koh Muk ja Koh Kradan. Esimene neist meenutas olemuselt Koh Phanaki, kuid seekord pidime tee koopasse läbima ujudes. Pärast 80 meetrit suplust avanes meie ees taaskord helesinine laguun koos kauni liivarannaga. Nii seda kui ka Koh Phanaki olevat kunagi kasutanud mereröövlid oma varanduse peitmiseks. Tõusu ajal nendesse paikadesse ligi ei saa ning ka mõõna ajal on raske kaugelt märgata, et see koopasuu kuhugi viiks.
Muide, koobastes ujudes või kanuutades tasuks meeles pidada üht – üles vaadates ära suud lahti tee. Nimelt elavad koopaseintel ja -laes nahkhiired, kel ikka ole loomulikke vajadusi…
Koh Kradan ja rand, millel randusime, olid kui postkaart. Ei oleks uskunud, et vesi saab olla veel helesinisem ja rannaliiv veelgi valgem. Supeldes aga pidin end surnuks ehmatama, kui märkasin enda ümber vees sadu värvilisi kalakesi. Need on turistidega harjunud ja tulevad „sitsivad” su ees, et saada mõnda banaanipalakest. Vee peal vaikselt näppudega sulistades kihutavad kalakesed kohale ja teevad su ümber tiire.
One night in Bangkok ehk üks öö Bangkokis
Täpselt nii oligi, nagu laulusalm ütleb. Ühe, reisi viimase öö veetsime idülliliste saarekestega täielikus kontrastis – Bangkokis. Pärast peaaegu kümmet päeva rahulikel saartel tundus suurlinna sigin-sagin kui teisest maailmast. Eriti jahmatas meid juhuslik sattumine nn bordellitänavale, mis demonstreeris Tai turismi varjupoolt. Umbes paarisajameetrine tänav oli mõlemalt poolt ääristatud baaridega, mille ees seisid-istusid-tantsisid tüdrukud, ühel lühem seelik ja kõrgemad kontsad kui teisel.
Arutasime omavahel, kui paljud neist neidudest tõesti ka tüdrukud on – sest on Tai ju tuntud nn ladyboy’de mängumaa. Küsisime selle kohta ka oma giidilt ning olime positiivselt üllatunud, kui ta vastas, et see ei ole teema, millest ainult salaja räägitaks. See on ilmne osa Tai kultuurist ning tegemist ei ole kuidagi kultuuri või keskkonda kahjustava nähtusega. Teatud mõttes on ju tore, et mõnes maailma paigas on kerge olla teistsugune, aga olgem ausad – oli ikka paha vaadata küll, kuidas noored tüdrukud meestega baaride sisemusse kadusid.
Järgmisel päeval ärgates vaatas mu hotelliaknast mulle vastu juba rõõmsamates toonides sudu-päikeseline suurlinn. Termomeeter küündis 37 kraadini. Mul oli hea meel, et olin võtnud kuulda giidi soovitust jätta šoppamine Bangkoki, sest väikesaartel on asjad kordades kallimad. Parimaks ostuks oli sidrunheina tee, millesse ma absoluutselt armusin ja mida kohalikud jahutava joogina tarbivad.
Nüüd tagasi kevadises Eestis on tuttavad ja kolleegid mult küsinud – kas sa läheksid tagasi? Jah, läheksin küll. Nii palju jäi nägemata. Ja isegi kui ühel päeval olen seal nii palju käinud, et kõik on nähtud, läheksin ikkagi tagasi. Väikesaared, rannad, soe vesi, mereannid ja naeratused on need, mis tagasi tõmbavad. Ta on lihtsalt nii ilus!
Teemad