Sõnal ?Tiibet“ on vägi sees. See on maailma katus ja jumalate elupaik, jakivõitee, munkade laulujoru, dalai-laama elutark naeratus… Paljudele tähistab see sõna vaimset lätet või unelmate sihtkohta. Aga eelkõige on Tiibet koduks umbes viiele miljonile tiibetlasele.
Olin varem käinud kultuuriliselt ja looduslikult Tiibeti-sarnastes kantides Ladakhis ja Nepalis, näinud liivamandalat kuju võtmas ning dalai-laamat jutlust pidamas nii Tallinnas kui Leh’s, seiranud igatseva pilguga Tiibetisse jäävaid mägesid Mount Everesti Nepali-poolse baaslaagri lähistel. Ikka ja jälle jälitas mind mõte, et kunagi pean ära käima ka päris Tiibetis. Möödunud aasta oktoobris-novembris sai see teoks. Osa 24-päevasest reisist veetsime Edela-Hiinas Sichuani ja Yunnani provintsis,ning Tiibetile jäi kümme päeva.
Tiibetist räägitakse ja kirjutatakse praegu rohkem kui kunagi varem, sündmused Lhasas lausa kutsuvad suhestuma. Hiljuti okupatsiooni alt vabanenud väikerahva esindajatena ei teki kahtlustki meie kollektiivses sümpaatias. Kuid ma ei ole päris kindel, kas oma deklaratiivsuses lihtsa ja tiibetlaste suhtes õigustatud üleskutse ?Tiibet vabaks“ varjus ei aeta veel ka teisi asju, millest kõigest me teadlikud ei ole?
Olen näinud masendavas koguses vaesust, lootusetust ja rõhumist maades, mille poliitilist korda tavaliselt ei kritiseerita. Kui paljud rahvad Aasias ja mujal maailmas pole vabad! Tahan vaid öelda, et kindlasti vajavad Tiibeti püüdlused toetust, kuid ärgem unustagem seejuures ka teisi! Arvatavasti ei maksa ka eeldada, et Tiibetist võiks saada euroopalikus mõttes demokraatlik ja iseseisev riik. Paremal juhul võiks eeskujuna vaadata budistliku ideaalriigi Bhutani poole.
Paraku ei usu ma, et globaalne reaalpoliitika Tiibetil vaakumisse lubaks jääda. Kui üks võim lahkub, kipub alati teine asemele. Dalai-laamagi räägib pigem laiaulatuslikust autonoomiast Hiina Rahvavabariigi koosseisus. Kurb küll, kuid erinevalt Hiina ja India delikaatsel piiril balansseerivast tillukesest Bhutanist, mis on strateegiliselt ja loodusvaradelt kaunis tähtsusetu, ei usu ma praegu Sise-Aasias laiuva üüratu maavaraderikka ja strateegiliselt üliolulise maalahmaka iseolemisse. Sellele, kunagi ise suurele impeeriumile, on ajaloos püüdnud käppa peale panna nii Vene kui Briti impeeriumid, (Ameerika ambitsioonid siis veel Aasiasse ei ulatunud) ja praeguseks on see õnnestunud Hiinal.
Imaginaarne luba ja praktilised valikud
Laias laastus saab Tiibetisse minna kolmel erineval moel. Kõige lihtsam, aga ka kulukam, on liituda mõne nn avastusreisi paketiga, millesarnaseid organiseeritakse Eestist paar tükki aastas. Teine võimalus on sõita omal käel Hiinasse või Nepali ning osta sealt analoogne turismiteenus. Ning lõpuks võib üritada siseneda Tiibetisse Hiinast täiesti omal käel, eirates poolmüütilist lubade süsteemi.
Meie reisi fookusteks pidi eelkõige saama pealinn Lhasa, aga minu kui mägede-usku inimese jaoks kindlasti ka Mount Everest, tiibetipäraselt Džomolungma. Soovisime võtta Chengdust, linnast, kust kõige sagedamini Tiibetisse suundutakse, üheotsalennust ja loast koosneva odava paketi ning siis Tiibetis omal käel edasi toimetada. Olime kursis internetifoorumite vaidlustega teemal, mis kujul ja kas üldse see Tiibeti-luba eksisteerib.
Materialiseerunud kujul näevad seda vähesed turistid ja sageli kaasneb luba konkreetse turismiteenuse või piletiga ja sa ei saa selle hindagi (500-700 krooni) täpselt teada. Individuaalreisijal pole samas võimalik osta lihtsalt lennupiletit Lhasasse, aga läbi võib minna ?üheinimeseline grupp“. Hotellis räägiti, et mõned turistid on ostnud rongijaamast kohalike vahendusel pileti uhiuuele Qinghai–Tiibeti rongile. Osa on probleemideta Lhasasse jõudnud, osa on aga teel tabatud, trahvi saanud või koguni rongilt maha tõstetud. Üldjuhul seda siiski ei juhtu.
Hotellipidaja Sim tegi meile selgeks, et odavaima paketivariandi realiseerumine on hetkel ebakindel ning otsust loa suhtes peaksime ootama vähemalt kaks-kolm päeva. Tundus, et olukord oli kuskil pingestumas, mis kajastus – nagu palju kordi ka varem on juhtunud – kohe ka Tiibetisse pääsemise regulatsiooni karmistumises. Lääne inimesed saavad Tiibetit külastada alles alates 1980. aastast, päris vaba pole seal reisimine aga kunagi olnud.
Varasematel aegadel Tiibetisse välja jõudnud eurooplased olid kas fanaatilised seiklejad või kavalad spioonid. Pärast Francis Younghusbandi juhitud Briti sõjaväeüksuse välkinvasiooni 1903. aastal suurenes veidi inglaste mõju Tiibetis, muuhulgas said Briti mägironijad kahekümnendatel-kolmekümnendatel loa Mount Everesti piirata, kuid mitte Lhasasse minna.
Et meie reisil olid ranged ajalised piirid, siis läksimegi kindla peale ja leppisime kümnepäevase tuuriga. Selline turismiäri vaatevinklist kasumlik pakett tagas kiirema asjaajamise ning lennu Lhasasse juba ülejärgmisel hommikul. Paketi marsruudi saime ise koostada. Olime valmis seda ostma ainult meile kahele, kuid viimasel hetkel saime kampa kaks Singapuri noormeest, kellega džiipi jagades reisikulud vägagi vastuvõetavale tasemele langesid.
Lhasa lennuvärav Gongkar asub pealinnast umbes 60 km kaugusel. 3600 m kõrgusel laiuv Yarlung Tsangpo org jääb ühtlasi kõige madalamaks punktiks meie Tiibetis viibimise ajal. Alul pole enesetundel vigagi. Pigem tunneme kerget eufooriat – ah et siin me siis nüüd oleme –, kuid eufooria olevatki mägihaiguse esimene sümptom.
Kõrgus annab tunda väikese viivitusega, peavaluna öösel. Oleme vastupidiselt soovitustele juba saabumisõhtul teinud oma esimesed hingeldamaajavad jalutuskäigud Tiibeti kõige pühama templi Džokhangi ning Lhasa silmatorkavaima ehitise Potala palee juurde – otsekui kartes, et äkki homme hommikul neid enam omal kohal ei seisa.
Järgmisel päeval ei ilmu esimesele ametlikule ekskursioonile üks Singapuri poistest. Hiljem ta kosub, kosume me kõik. Paraku hakkavad ka väljasõidud üha suuremaid kõrgusi ründama: pärast Lhasat (3700 m) tuleb orule alla vaatav imposantne Gandeni klooster (4400 m), siis 4800meetrine Khamba La kuru türkiissinise Yamdrok Tso järve (4500 m) kohal ning lõpuks 5150 m kõrgusel asuv Everesti baaslaager ning 5250meetrised maanteekurud Lhasa-Katmandu vahelisel Friendship Highway’l. Mägihaiguse sümptomid jälitavad meid veel terve nädala ja päris heaks läheb enesetunne alles Everesti juurest jälle ?madalale“, st Lhasasse naastes.
Tiibeti süda tuksub Džokhangis
Vana-Lhasa südames asuv 7. sajandil rajatud Džokhangi tempel ja iidne Džowo Šakjamuni kuju on tiibetlaste palverändude ülimaks sihtpunktiks. Paljud on tulnud tuhandete kilomeetrite kauguselt ja mõned lausa vaksikuna roomates. Ümber templi päripäeva käiv Barkhori kora-nimeline palverännuring on ka meie jaoks reisi emotsionaalseid kõrghetki. Tuleme siia igal Lhasas veedetud päeval ikka ja jälle tagasi.
Džokhang taasavati tiibetlastele tegelikult alles 1978. aastal pärast kultuurirevolutsiooni ?liialduste“ hukkamõistmist. Kui Džokhang ja Barkhori väljak on elav ja ääretult intensiivne pühapaik, siis kunagine tiibetlaste usuelu keskus Potala palee mõjub hiiglasliku ja pisut kõleda muuseumina. Selles leiduvaid pühapilte, kujusid ja troone austatakse küll annetustega, kuid pääs paleesse on vägagi reglementeeritud.
Tutvuda saab vaid umbes paarikümnega umbes tuhandest ruumist, mis palees kunagi kokku on loetud. Tõeliselt pilvelõhkuja-mõõtu 117 meetri kõrgune ehitis rajati järk-järgult kaljusüdamiku peale ja ümber. Esimestele kindlusemüüridele pandi algus 7. sajandil, tänase mahu ja ilme saavutas palee legendaarse viienda dalai-laama valitsemise ajal 17. sajandil.
14. dalai-laama Tenzin Gyatso kunagised eluruumid on väga tagasihoidlikud. Hoopis majesteetlikumalt mõjuvad tseremooniasaalid ning ruumid, kus kõrguvad eelmiste dalai-laamade kullatud hauamonumendid – stuupad. Ruumid on pisut rõsked, hämarad ja kammitsevad. Ega asjata ei kirjuta praegune dalai-laama oma memuaarides, et lapsepõlves armastas ta palju meelsamini viibida mõne kilomeetri kaugusel asuvas Norbulingka suveresidentsis inimmõõdulisemate ehitiste, parkide ja veesilmade keskel.
Kui Lhasa ümbruse suurte kloostrite Drepungi, Sera, Gandeni ja Samye juurde on võimalik liinibussi või palverändurite transpordiga ka omapead liikuda, siis 1200 km pikkust teekonda Everesti juurde ja tagasi saab sooritada vaid džiibiga. Kaasa antakse juht ja tiibetlasest ?giid“, kelle täpne kvislingluse aste jääb meil välja selgitamata.
Pärast päevase teekonnanormi läbimist kaovad nad kuhugi oma majutuskohta ja meie oleme vabad kuni järgmise hommikuni.
Kultuurišokid
Singapurlased on noored IT-mehed, kes hea elu peal veidi pehmekeseks muutunud. Nii nagu meie oleme tänulikud võimaluse üle reisikulusid jagada, on nemad õnnega koos, et meiesugustega kampa sattusid. Nad näevad elus esimest korda mägesid ning vaest-räpast arengumaad; pole elu sees lumesadu kogenud ja jääga on kokku puututud vaid kokteiliklaasis.
Tiibeti suuruselt teises linnas Shigatses tutvume võimsa Tashilhunpo templikompleksiga, mida tuntakse eelkõige pantšen-laama residentsina. Tiibeti tähtsuselt teise usujuhi saatus on aga sama vastuoluline kui ta rahvalgi: pärast eelmise laama surma aastal 1989 otsisid nii dalai-laama eksiilvalitsuse kui Hiina keskvõimu inimesed pantšen-laama järeltulijaks välja kumbki oma reinkarnatsiooni. Üks neist on praeguseks kadunud ja ega teistki pole kaua aega nähtud. Hiljem teeme koos sadade tiibetlastega ümber pühamu paaritunnise kora ning edasi suundume vana kindlust ehk dzongi kaema.
Autotee, mis pikka aega oli kulgenud kord kuristikuks kitsenevas, kord avarduvas Tsangpo jõe orus, mida alamjooksul tuntakse Brahmaputra nime all, hakkab tasapisi Himaalaja peaahelikule lähenema. Enamik teest on üsna korraliku asfaltkattega ning 5000meetriste mäeharjade ületamine käib kui lennates. Kõrgel platool sõites oleme korraga ümbritsetud mitmesaja meetri kõrgustest lohena vonklevatest tuulispaskadest, üksvahe sajab lumi maha.
Teekonna kõrgeimal, 5250meetrisel Gyatso La’l viibimise ajal rühivad korraga nii lõunast kui põhjast üles jalgratturid. Meenub, et sama teed sõitsid mõned aastad tagasi ka Uhhuduuri mehed. Pärast Shekari keerab kruusatee ära Everesti poole, läbime järjekordse kontrollpunkti ning sealt edasi me rattureid enam ei kohta.
Müstilised vaated
5150meetriselt Pang La vahekurult avaneb suurepärane panoraam, mille ühes otsas kõrguvad Shishapangma (8012 m) ja Cho Oyu (8210 m), teises otsas Makalu (8475 m) ning keskel Lhotse (8511 m) ja Mount Everest (8848 m). Olen vene müstikust maalikunstniku ja rännumehe Nikolai Roerichi töid varem vägagi subjektiivseteks pidanud, kuid nüüd tean, et niimoodi võivad need mäed reaalsuses tõepoolest paista.
Pang La’lt edasi kaotab tee taas kilomeetri jagu kõrgust, lumise peaaheliku uhked tipud vajuvad ilmetute pruunide mäemügarate taha peitu. Everest tuleb uuesti nähtavale alles mõni kilomeeter enne Rongbuki (rDza Rong phu) kloostrit. Seda 5000 meetri kõrgusel asuvat pühakoda peetakse maakera kõrgeimaks kloostriks. Pärast kultuurirevolutsiooni vireles kloostri varemete vahel vaid mõni üksik elanik.
Praeguseks on ehitis enam-vähem taastatud, selles elab paarkümmend munka ja nunna. Elu viie kilomeetri peal on karm kas või seepärast, et õhku jagub sellisel kõrgusel kaks korda vähem kui merepinnal. Ere päike kuivatab nahka ning keevitab silmapõhjasid. Talveöödel langeb temperatuur mitukümmend kraadi alla nulli. Kütteks kasutatav kuivatatud jakisõnnik eritab kirbet suitsu, kuid ruume soojaks kütta ei suuda.
Peatume lõunasöögiks kloostri vastas asuvas väikeses teemajas. Nuudliports jääb minust puutumata, kuid tee sobib küll – nii klaas tavalist kui sõõm traditsioonilist tiibeti teed, mis sisuliselt on jakivõist, soolast ning mustast teepurust koosnev supitaoline vedelik.
Maa ema-jumalanna
Everesti baaslaagrini on veel kaheksa kilomeetrit ja see teekond on täies ulatuses autoga läbitav. Meie sealviibimise ajal – talve hakul – on ligi kilomeetrilaiune väljak täiesti inimtühi, kuid aprilli algusest mai lõpuni laiub siin tavaliselt sadadest telkidest koosnev linnak. Everesti tipuni jääb otsejoones vaid 18 kilomeetrit, kuid selle teekonna läbimine võttis Alar Sikul aega rohkem kui kuu. Vaid kõigi aegade fenomenaalseim alpinist Reinhold Messner suutis 1980. aastal tippu tõusta kolme päevaga – üksi, ilma kandjate-šerpade abita, mussooni ajal ning lisahapnikku kasutamata.
Olin varem värvikalt ette kujutanud, kuidas lasen džiibil Rongbukist baaslaagrini niisama sõita ja ise läbin selle vahemaa jalgsi, ning kuidas ma siis baaslaagris tundide kaupa ?Tuulejumalanna“ vaadet endasse ahmin. Tegelikkus kujuneb veidi teistsuguseks. Jalgsi kõmpimine tundub mõttetu. Tagatipuks ei soovi me 5150 meetri peal kuigi kaua viibida. Mägi nähtud, pildid tehtud, kobime, kõrgus kuklas tagumas, tagasi džiipi ning alustame pikka koduteed.
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuni-juuli 2008.
Teemad