Kunagi lapsepõlves meeldis mulle väga raamat pealkirjaga “La Tortuga”. Seal sõitsid kaks noort ameeriklast amfiibautoga läbi Ameerika. Alustasid Alaskalt ja jõudsid pärast kuudepikkust seiklust välja Tulemaale, kus teisel pool Magalhãesi väina lõppes tee müstilise nimega linnas. Sealt edasi ei olnud enam midagi peale Antarktika. Ushuaia oli maailma lõunapoolseim linn…
Tulemaa on tõesti kaugel. Buenos Airesestki on sinna kolm tuhat kilomeetrit ning kolm ja pool tundi lendu. Ja kui lennuk Lõuna-Atlandi kohalt läbi pilvede maa poole laskub, on mäetipud lumised.
Lennujaam on veel väiksem kui Tallinnas ning kuigi me pole Argentinast lahkunud, tervitavad saabujaid veterinaariaameti kilekinnastes ametnikud, kes pärivad, kas pagasis pole värskeid puuvilju või lihatooteid. Silt “Hoiame Tulemaa vabana suu- ja sõrataudist ning puuviljakärbestest” selgitab nende huvi põhjust.
Pärast palavat Buenos Airest mõjub suvise pööripäeva eelne Tulemaa nagu karastav sõõm jahedat jooki. Puhub vali värske tuul, mis tuhandeid kilomeetreid ookeanil jõudu kogunud.
Tulemaalased ise väidavad, et nende kodukohas võib ühe päeva jooksul läbi elada kõik neli aastaaega, paarikümnekraadisest suvesoojast kuni talvise lumesajuni.
Maailma lõpu kaubamärk meelitab rännumehi
Üks esimesi, keda Ushuaias kohtame, on Ühendriikides elav poolakast reisimees, kes on sõitnud mootorrattaga Euroopast läbi kogu Venemaa Vladivostokki. Sealt tuli ta laevaga Tulemaale ja siit läheb reis taas tsiklil tagasi Ameerikasse.
Päev hiljem näeme kämpingus suurele veoautole ehitatud furgooni. “Pakkige asjad, lapsed, me sõidame ümber maailma,” kuulutab kiri selle sõiduki küljel. Reisijaiks Portugali pere, kus ema-isa on otsustanud oma kolme lapse koolisaatmise asemel neile maailma näidata.
Nii siis sõidetaksegi juba mitmendat aastat riigist riiki, kaks koera veel lisaks seltsilistena kaasas.
Maailma lõunapoolseima linna nimetus tõmbab igat sorti reisiselle nagu moositaldrik herilasi. Kuigi tegelikult on teisel pool Beagle’i kanalit, mille keskel jookseb Argentina ja Tšiili vaheline piir, veel vähemalt üks linna nime vääriv asula.
Ent seal elavad vaid sõjaväelased. Ushuaia kubiseb aga poekestest, mis on oma äri püsti pannud lootuses müüa turistidele kõikvõimalikke “maailma lõpu” ja “maailma lõunapoolseima linna” märke kandvaid kaubaartikleid T-särkidest ja postkaartidest rahakottide ning matkavarustuseni.
Ärge sõda mainige
Militaarsusest ei pääse siiski ka Ushuaias. Just siin oli Argentina peamine tugibaas, kui veerandsada aastat tagasi sõditi Inglismaaga Falklandi saarte pärast.
Kohalikud hüüavad neid saari seniajani Malviinideks ja Ushuaias on mere ääres samanimeline väljak, kus hiiglasliku Argentina lipu taustal vaskne maakaart, millel saarestiku kohal haigutavad augud.
Argentiinlased, keda peetakse üheks maailma uhkeimaks rahvaks, ei ole ammuseid lahinguid tänini unustanud ja on tungivalt soovitav saartega seonduvat nendega jutuks mitte võtta.
Kui läheme ekskursioonile Tierra del Fuego rahvusparki, on imeilus ilm. Tundub uskumatu, et oma ettearvamatute tormide poolest tuntud Kap Hoorn on vaid sadakonna kilomeetri kaugusel. Taamal paistab kahe mägise saare vahelt väin, mis viib otse meresõitjate ihaldatud ja kardetud neemeni.
Rahvuspargi serval on postkontor, kus soovijad saavad templi passi, et kodus tõendada: maailma lõpus on ära käidud. Astume matkarajal, mis lookleb lenga-puu metsade vahel.
Kohati paistavad puude otsas Eesti kaskede tuulepesi meenutavad samblamügarikud. Giid seletab, et tegemist on parasiittaimega, mis puust niiskuse välja imeb nii, et see lõpuks kuivab.
Mitte päris tavaline bussireis
Ushuaiast alustame Dragomani reisifirma turismisõidukiks ümberehitatud veoautol teekonda Santiagosse. Inglismaal baseeruv Dragoman kuulub firmade hulka, mille kohta inglise keeles öeldakse overland company.
Nende reisid on mõeldud inimestele, kes eelistavad rannal vedelemist pakkuvale paketiturismile aktiivset puhkust. Dragomani reisid toimuvad teedel, kuhu konditsioneeritud õhu, DVD-mängijate ning joogiautomaatidega turismibussidel asja pole. Need ei saaks seal lihtsalt hakkama. Firma lipukiri kuulutab: “Mitte just igapäevane reis”.
Teekond, mis algab maailma lõpust, on Dragomani reiside seas lühemat sorti. See kestab kolm nädalat, mille jooksul jõuame Tšiili pealinna Santiagosse. Pakutakse aga ka palju pikemaid reise eri mandritel.
Nii on võimalik sõita Londonist Pekingisse või soovi korral ka näiteks Lhasast Kaplinna. Sellisteks etappideks jaotatud reisideks kulub kümneid nädalaid, mille jooksul reisimisest saab elamise loomulik osa.
Liitume reisiseltskonnaga, kus koos kahe autojuhi-giidiga on tonditosin inimest. Auto on pooltühi ja seetõttu ruumi lahedasti. Istmed on paarikaupa nägudega vastamisi pööratud ja nende vahel laud. Väga mugav, et pikki reisitunde näiteks kaardimänguga mööda saata.
Salongi esiosas on teadetetahvel, kuhu grupijuht riputab päevakava ning infot huviväärsuste kohta. Tagapool moodustab paar riiulit raamatukogu, kuhu varasemad reisijad on jätnud kaasatoodud erinevates keeltes kirjandust reisijuhtidest põnevikeni.
Meiega koos on kolm Lõuna-Ameerikas juba neli kuud veetnud juristi Austraaliast, iirlasest ema koos oma Argentinas töötava tütrega, veel üks iiri tüdruk, kes on abiks olnud iirlaste paraolümpiakoondisele, Lõuna-Ameerikat avastades kolmekümnendat sünnipäeva tähistav itaallanna ning hiljuti kolledzhi lõpetanud britt Tom, kes soovib ülikooli mineku eel maailmas ringi vaadata.
Esitleme ennast ja meenutame väärikalt Hemingway tõdemust, et eestlased on suuremat sorti reisirahvas, keda võib kohata kõikjal. Austraallased ei ole Eestist varem peale nime midagi kuulnud. Kolme nädala jooksul on aega neile meie ajalugu ja kultuuri tutvustada.
Grupijuhid Geoff ja Lee veedavad suure osa aastast veoautoga teel olles. Kõnnumaal, kus lähima asulani vahel sadu kilomeetreid, on nende vastutust reisi sujumise eest võimatu üle hinnata.
Ning muidugi reisi peategelane: Mercedese veoauto nimega Carmen, millesse ehitatud nutikatesse panipaikadesse mahub nii meie reisivarustus kui kogu see kraam, mis vajadusel lihtsalt laagriks muudetav.
Jõululaupäev Magalhãesi väina kaldal
Jõululaupäeva hommikul asume teele. Merepinna tasemel asuvast Ushuaiast tõuseme mööda looklevat teed kiiresti mitmesaja meetri kõrgusele ja jõuame uduste mägede vahelt pruuni rohuga tasandikule, mis jätkub kümneid kilomeetreid.
Keset Tulemaad ületame Tšiili piiri. Seejärel sõidame dessantlaeva meenutava praamiga üle Magalhãesi väina ja jõuame tagasi Ameerika mandrile. Et Argentinast Tšiilisse värskeid toiduaineid viia ei tohi (küllap palju madalamate hindade tõttu), siis sööme enne seda oma esimese teeäärse lõuna.
Esimeseks laagriks lööme tuulisel kaldal mahajäetud majade vahel püsti kahekohalised sõjaväetelgid. Kolame rannas, kus märgina ammustest tormidest roostetavad kaks huku läbi teinud laeva.
Joome konservidest valmistatud makaroniroa kõrvale ühisest reisibaarist pudeli õlut ja jagame Eestist kaasa võetud piparkooke. See jõuluõhtu roostetanud laevavrakkide vahel Magalhãesi väina kaldal ei unune niipea.
Pingviinid, liustikud ja vulkaanid
Esimesel jõulupühal vaatame Punta Arenase lähedal pesitsevaid pingviine. Otway randa viib rohtunud liivaluidetele ehitatud laudtee nagu Eestimaa rabades. Kilomeetri kõndinud, näeme pingviine, kes kahel pool rada omi asju ajavad või taamal rannale rulluvates ookeanilainetes ukerdavad.
On parajasti aeg, kui pingviinipojad pole veel musta-valgekirjus frakis uhked linnud, vaid hallides udusulgedes puntrad. Mõned neist on pugenud rajalaudade alla ja uurivad inimesi samasuguse huviga nagu inimesed neid.
Päev hiljem rendime Puerto Nataleses matkavarustuse ja alustame neljapäevast matka Torres del Paine rahvuspargis, mis on üks populaarsemaid kogu Lõuna-Ameerikas. Matkarada kulgeb ümber graniitmassiivi, mille kõrgemad tornitaolised tipud küünivad 2800 meetrini.
Nelja päevaga läbime W-d meenutaval rajal peaaegu kaheksakümmend kilomeetrit. Vaated on vaimustavad ja hoolimata sellest, et on kõrghooaeg ning matkajaid palju, hajuvad need rajal ning saab segamatult puutumatut loodust nautida.
Sumame läbi jõgedest, mis toituvad liustikuveest ning millest võib julgelt joogipudeleid täita. Matka kõrgpunktiks on tõus pargi visiitkaardiks olevate graniittornide juurde.
Lootuses näha, kuidas tõusev päike need kuldseks värvib, ärkame juba kell neli ja turnime pimeduses seitsesada meetrit üles mööda neljakümne viie kraadi all kaldus kivirusudes nõlva, kus vägevamad kamakad viiekorruselise maja suurused.
Kahjuks meil ei vea. Taevas on pilvine ning roosakaks muutub vaid üks kaljuserv. Ronime tagasi laagripaika ja heidame uuesti magama.
Paremini veab meil ilmaga, kui sõidame vana aasta viimasel päeval vaatama Perito Moreno liustikku. On pilvitu ja keskpäeval tõuseb temperatuur päikese käes kolmekümne kraadi lähedale.
Jää sulamise ime
Ent Argentina-nimelise järve veest kerkib kuuekümne meetri kõrgusele talve hõngu õhkav sätendav jäämüür, mis ulatub kilomeetrite kaugusel paistvate mäetippudeni.
Hoolimata kliima soojenemisest kasvab maailma üks tuntumaid liustikke endiselt. Mägedes sajab aastas mitu meetrit lund. Raskusjõud muudab selle jääks ja surub mööda nõlva allapoole, kuni liustik järve jõuab ja sulab.
On uskumatu vaatepilt, kuidas ragina ja mürinaga murdub iga natukese aja tagant hiiglaslikke jääpanku ja langeb vette. Näeme ka, kuidas mitmekümnemeetrine sein kõrvulukustava prahvakuga järve variseb. Pritsmepilv tõuseb saja meetri kõrgusele.
Ohutus kauguses on nõlval aedadega piiratud käiguteed turistidele. Sildid manitsevad, et taradest üle ei ronitaks. Aastate jooksul on mitukümmend inimest liigse uljuse tõttu elu jätnud. Seisame ja vaatame tubli paar tundi ilmselt üht ainulaadsemat turismiatraktsiooni maailmas: seda, kuidas jää sulab.
El Calafates, mis elab turistidest, kes liustikku vaatama sõitnud, võtame vastu uue aasta. On harjumatu, et vana-aastaõhtul läheb pimedaks alles kella kümne paiku. Lõuna-Ameerikas on südasuvi.
Uue aasta algul sõidame edasi El Chalteni linnakesse. Sealt on võimalik minna vallutama üht alpinisti jaoks päris keerukat Fitz Roy mäge. Kõrgust on sellel küll vähem kui Mont Blancil Alpides, kuid tõus nõeljale tipule nõuab kaljuronijaoskusi.
Meie mäkke ei roni, vaid sõidame mägede vahel jalgrattaga, taustaks kümned tipud, millest üks kannab “Väikese printsi” looja, maailmasõdade vahel Lõuna-Ameerikas lennukiga posti vedanud Antoine de Saint-Exupéry nime.
Mäkketõusuta me reis siiski ei jää. Taas Tšiilisse jõudnud, vallutame Villarica vulkaani. Tippu katab igijää, kuid kraatriserval tahab väävlihais hinge kinni võtta ja all sügavuses hõõgub laava.
Vulkaanitipus mõistame, et tegelikult on voolavast laavast palju ohtlikum just lumi ja jää. Kui purske ajal kõik see korraga ära sulab, matavad vee- ja mudavoolud oma teel kõik, mis neile ette jääb.
Nõlval näeme jäänuseid mäesuusakeskusest, mis ühe varasema purske ajal poolenisti pinnase alla mattus.
Puconi linnas, kuhu Villarica lumine koonus kenasti ära paistab, seisab linnavalitsuse ees valgusfoor. Parajasti põles seal roheline tuli, mis tähendas, et linnaelanikud võivad vulkaani suhtes muretud olla.
Kui süttib kollane, tuleb lähemaid asulaid evakueerima hakata ning punasega on kuri karjas.
Seiklusreisi omapäradest
Valisime Dragomani reisi, sest soovisime Lõuna-Ameerika alumise koonuse peamised loodusimed korraga ära näha. Veoautoreis pakkus võimalust viletsa ühistranspordiga piirkonnas ekslemata jõuda just nendesse paikadesse, mida näha tahtsime.
Neile, kes sellist reisi kaaluvad, tahaks ütelda, et see meenutab mõneti armeeteenistust. Kõik osalejad löövad laagri püstitamisel ja toiduvalmistamisel, nõudepesul ja koristamisel aktiivselt kaasa.
Et arvestatav osa reisist möödus Patagoonia inimtühjadel tasandikel, kus poode lahutasid sajad kilomeetrid, tuli kaasa lüüa ka varude komplekteerimisel. Kõige suurem vastutus langes iga päev toidutoimkonnale.
Hommikusööki tuli vahel hakata valmistama juba kella viie ajal, et plaanitud ajal teele asuda. Pikkadel sõidupäevadel piirdus lõunasöök sel juhul vaid võileibadega. Kuna kaks reisikaaslast olid taimetoitlased ja üks ei saanud süüa teravilja- ning piimatooteid, nõudis toidutegemine vahel ka mitme erineva roa valmistamist.
Kui saabus meie kord süüa teha, otsustasime hommikul pakkuda “tüüpilist Eesti hommikusööki” – omletti. Nähes, et müsli ja jogurtiga harjunud reisikaaslased näksivad seda erilise innuta, ähvardasime naljatades, et järgmisel hommikul on menüüs “tüüpiline vene hommikusöök” – tops viina. Õhtuks tehtud kartuliputru sõid õnneks kõik.
Lahkume Carmeni reisiseltskonnast Santiagos. Enamik meie reisikaaslastest jätkab teekonda, sihiks inkade muistne pealinn Cusco Peruus, kuhu jõutakse taas mõne nädalaga.
Neile lisandub uusi seiklejaid, kes alustavad oma teekonda Santiagost. Ka inglise poiss Tom jääb meist maha. Tema reisisiht on Alaska, kuhu Dragomani veoauto jõuab jaanipäevaks…
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2007.
Tekst PEEP LILLEMÄGI
Pildid PEEP LILLEMÄGI, KRISTJAN AUN
Taustapilt: Shutterstock