Hendrik Sal-Saller (51) on Eesti muusikataevas säranud üle veerand sajandi. Tema hitte teavad peast nii 20- kui ka 50aastased ning igaüks meist on kuulnud tema laule paljudes telereklaamides. Hendrik on ansambel Smilersiga teeninud auga välja rohkelt Eesti popmuusikaauhindu ja mänginud tuhandete kontsertidega kõlava noodi eestlaste südamesse. Mis aitab mehe leeki kõrgel hoida?
Hendrik Sal-Saller võiks vabalt jagada maailmalava Lenny Kravitzi, Bryan Adamsi või Jon Bon Joviga ning hullutada seejuures masse psühhedeelsemaltki kui uus iPhone’i telefon. Ometi pole ta kasvatanud ego ja ülbust, vaid suudab üllatada erakordse tasakaalu, täpsuse ja kannatlikkusega. Ta ei hiline intervjuule, vaid on kohal varakult. Ta elab pika fotosessiooni lõikavas jaheduses üle kergetes rannariietes ega kurda kordagi, et hääl hakkab tegelikult juba kergelt kähedaks tõmbuma. Muusik võiks ju fotograafi tagant kiirustada, sest hääl on talle oluline vara, kuid Hendrik sõrmitseb selle asemel kitarri ning poseerib vahetu muhedusega edasi.
Ilmselt toovad ellu tasakaalu imekaunis abikaasa Berit, kes on kui ajakirja kaanelt välja astunud, ning isa moodi kannatlik ja lustakas 10aastane poeg Sebastian. Sest kui pere on koos ja kohustused puuduvad, algab puhkus ja hingerahu.
Lavale lolli mängima ei lähe
Puhkused on Hendrikule elulise tähtsusega. „Kuu aega on paras aeg. Esimesed paar nädalat ei tee üldse midagi ja siis hakkab tasapisi midagi tekkima,“ räägib mees. Tekkima hakkab tahtmine taas pilli näppida, uusi meloodiaid mõelda, planeerida.
Selleks et patareid paari nädalaga täis saaksid, vajab muusik täielikku keskkonnavahetust, uut kliimat ja kultuuri. Nii käib terve perekond koos välismaa pikki puhkuseid veetmas. Viimaste aastate traditsioon on sügiskuine hingetõmbeaeg Hispaanias. Perepoeg Sebastian õpib samal ajal sealses Rocca al Mare õppekeskuses riikliku õppekava järgi eestlaste käe all.
„Väga vinge kool on,“ kiidab Hendrik. „Selline heas mõttes vanamoodi külakool, kus esimesest kuuenda klassini on kõik koos, aga igaüks lahendab omi ülesandeid. Eri vanuses lapsed täiendavad üksteist. Väljas on bassein, kus saab pikemal lõunapausil ujuda.“
Samal ajal tegeleb Hendrik ise spordiga – näiteks mängib padel’it, mis on Hispaanias ülipopulaarne tennist ja squash’i kokku sulatav reketiala. Või käib Beritiga jalutamas või SUP-lauaga sõitmas. Kuni siis ühel hetkel saabub Pegasus ning Hendrik mattub pastaka ja kitarriga loometulva. Protsessi ta kunagi tagant ei sunni, vaid voolab sellega ühes või üldse mitte.
Paljud palad ongi sündinud Eestist eemal, kus kaugus tavarutiinist aitab sädemel taas leegiks tõusta. „Näiteks Tokyo tänaval kõndides tekkis laul „Jalgpall on parem kui seks“,“ sõnab Hendrik. „Ei saa öelda, et ma näen mingit kirikut või vaatamisväärsust ning tekib idee. Ümbritsev virvarr annab pigem impulsi ja siis kirjutad seda, mis su seest tuleb,“ räägib Hendrik loomeromantikast. „Mingi aja jooksul omandatud emotsioonid puhkevad lihtsalt õide ja nende pealt on hea edasi minna.“
Tavaliselt puhkeb õide esmalt muusika, mis omakorda tingib sõnad. „Kogu tulemus peab olema täiuslik,“ usub muusik. „Tean, et see on vaid kolm-neli minutit popmuusikat ja võib-olla ei peaks ma seda nii tõsiselt võtma. Aga ajan muusikas ja tekstis täiuslikkust taga. Kui pärast on piinlik endale otsa vaadata, siis see pole ka tore.“ Nii võib täiusejahil artist ühe loo korduvalt ja korduvalt ümber kirjutada.
Samas ei püüa Hendrik otsida lüürikast elu mõtet ja vastuseid maailma kõige keerulisematele küsimustele, nagu ta end ise väljendab. „Need on pigem minu emotsioonid ja tunded, minu läbi elatud olukorrad, mida püüan väljendada. Ma ei kirjuta kõigest üks ühele, et siin on fotopood ja nüüd teen sellest loo.“
Sügavalt südamest tulev ongi see, millega kümned tuhanded eestlased saavad samastuda, kui kuulavad igatsustundeis sõnu: „Ja ma sind nii siin ootan, et ei tea mida endaga teeks. Igatsen nii ja loodan, et kord tagasi tood mu südame,“ või kuulutades suve välja Petsi, Marguse ja Priiduga: „Meil pole vahet, et mis homme tuleb ja mida kõike tulevik toob. Et oleks kõigil suvi ja sõbrad, selle terviseks joon.“ Lihtne! Publik on kõnetatud, sest kõrgel laval särav staar jagab nendega samu tundeid.
Selle valemiga on Hendrik loonud muusikat ka Mikk Mäele, Shanonile, Gerli Padarile, Eda-Ines Ettile ja Supernovale. Kokku on palasid aastate jooksul kogunenud juba üle paarisaja. Kuid väsimust ei paista mehe olekust vähimatki. Hendrik rokib Smilersiga laval rajumaltki kui mõni tauriini ja kofeiini üledoosi saanud superstaarisaate kasvandik. „Kui tundub, et ei viitsi teha, siis lõpetame ära,“ ütleb Hendrik lihtsalt. „Aga meil pole põhjust olnud asju kokku panna. Meil on väga lahe kollektiiv, mis baseerub sõprusel ja üksteise austamisel, ning nii on lihtne ja väga äge koos muusikat teha.“
Nii kaua kuni süsteem toimib orgaaniliselt, ei näe Hendrik põhjust tegutsemist lõpetada. Ja pärast aastakümneid ühiseid mänge pere ja muude kohustuste kõrvalt ei pruugi sellist põhjust enam leidudagi. Kas Smilers võib siis kunagi olla kõbusate pensionäride vokaal-instrumentaalansambel? „Absoluutselt!“ hüüatab Hendrik vähimagi kõhkluseta. „Natuke veel on minna,“ lisab ta lootusrikkalt.
Seni jätkab ta esinemist samasuguse kire ja tulega nagu muusikutee alguses. „Lavale ei ole mõtet lolli mängima minna. Kui ise tunned, et on hästi, ja tead, mille pärast sinna lähed, siis on okei. Kui muud asjaolud sunnivad, siis võib-olla tasuks ehk kõigele korra mõelda,“ sõnab ta.
Meest ennast sütitab enim publiku tagasiside ja tähelepanu. „Tänu sellele on hästi lihtne ja mõnus lavale minna.“
Seiklused hoiavad virgena
Kordaläinud kontsert on mehe jaoks mitme faktori sümbioos, millest tähtsaim publiku ja bändi vaheline energia ja seejärel ka bändi omavaheline keemia. „Vahel on tekkinud tunne, et enam paremaks minna ei saa, aga ikka läheb. On mingi käimas hoidev mootor ja jõud ja tegelikult ei tea kunagi ise ka, mis võib juhtuma hakata.“
Publiku energia võib olla vahel nii võimas, et suudab hetkega peletada vaimse ja füüsilise väsimuse. Eks esinemine ole ka omamoodi meditatsioon, kus kõik väline ühes aja ja ruumiga kaob, jättes alles vaid käesoleva hetke vägevuse. Selle nimel tasub tööd edasi teha!
Ja et see oleks endiselt nauditav, ei anna Smilers enam igal võimalusel end lõhki rebides ülemäära kontserte. Vanusega on saabunud teadmine, et vähem on rohkem ning tuleb võtta aega puhkusteks ja iseendale. „Muidu mõtled, et võiks teha selle ja selle ja selle kontserdi, aga siis põled kiiremini läbi. Põhiline on ikka see, et sul on midagi kellelegi anda ja öelda, mitte et saad oma nime plakatile kirjutada ja arve väljastada.“
Smilers annab aastas 80–100 kontserti, mida on tunduvalt vähem kui kümmekond aastat tagasi. Sellega mõeldakse ka lähedastele, kes mehi kodus ootavad. „Kõigil on pered ja siin vaatame selgelt, et kõik oleks korras. Kui tagala pole korras, pole laval hea olla.“
Hendriku tagalat kindlustab Berit, kes hoolitseb selle eest, et mees teaks, millal ilmuda pildistamisele, millal intervjuule ja millal puhkusele. Hendrik kutsub teda naljatledes nende pere reisikorraldajaks. Eks teisi agente olekski raske kasutada, sest kui kõik ülejäänud sõidavad puhkusereisidele nädalavahetustel, siis sel ajal teeb mees põhitööd ja alustab nädalavahetust esmaspäeval. Kes sellisest graafikust suudakski läbi närida kui mitte armas abikaasa!
Ja Berit juba teab, et kui on vaja kiiret ja mõnusat turgutust, tuleb Hendrik Dubaisse viia. Tunnine ajavahe, mis ei aja süsteemi sassi, kiire kuuetunnine lend, võrreldes kaugete Aasia riikidega, igal juhul garanteeritud soe ilm ja soe vesi – ideaalne sihtkoht! „Samas olen räige Aasia fänn. Mulle meeldib Aasia toit ja kaos, mis seal on. Aga kui on vaja lapsega koolivaheajal lennata, siis eelistan, et saan hommikul lennukile ning õhtul olen juba hotellis ja hakkan täisväärtuslikku puhkust nautima.“
Pere püüab koos maksimaalselt palju aega veeta. Vahel tuleb ette ka mõnepäevaseid kiirvisiite Euroopa linnadesse, näiteks jalgpallivõistluseid vaatama. „Seiklemist on palju. Seiklemine on äge ja seiklema peabki! Sellised asjad hoiavad virgena,“ tõdeb Hendrik. „Saad igapäevarutiinist välja ja hoiad meelt ärksana.“
Kui küsida, mis koht muusikut enim tõmbab, vastab ta kõhklemata Tokyo. „Mul on mingi imelik kiiks Jaapaniga – mulle meeldib seal! Seal on midagi, mis paelub mind. Võib-olla seetõttu, et see pole lihtne kuurort. Osaka oli toona jube keeruline, kui ma käisin. Seal polnud mitte ühtegi võõrkeelset silti, jube raske oli orienteeruda ja ega seal midagi peale jaapani keele ka räägitud.“
Samuti tõmbab Hendrikut Lõuna-Aafrikasse Krugeri parki safarile või miks mitte avastusretkele Vietnami või Kambodžasse. „Igal maal on mingi vägev touch. Ma pole kunagi käinud ühelgi reisil, mis käis jubedalt närvidele.“
Hendrik paistab olevat imeline reisikaaslane, keda mitte miski ei heiduta. „Kui tekivad mingid seiklused, siis on see väga positiivne. Võid sel hetkel kiruda ja pead tegelema mingi jamaga, aga kui see pole otseselt eluohtlik, siis neist sündmustest moodustuvad ägedad emotsioonid ja mälestused.“
Ja võib-olla ka mõned uued muusikapalad? Tasub igatahes oodata, et ehk paarikümne aasta pärast laseb ansambel Naeratajad välja hitid „Dubai on parem kui Tai“, „Tantsin sinuga laevas“ või „Mehhiko: Käime kaktuseid mööda“. Kindel on see, et bändi südamel Hendrikul jagub tuld, energiat ja pauerit veel pikkadeks aastateks.
Abikaasa Berit Sal-Saller kommenteerib
Hendrik kui abikaasa
“Mul on vedanud, et olen saanud 2-in-1-tegelase ehk abikaasa ja sõbra ühes inimeses. Hendrik on jalad-maas-tüüp, aus, peab lubadustest kinni. Mulle meeldib see tunne, et saan teda igas mõttes usaldada. Talle väga meeldib asju selgeks rääkida, mistõttu saame nii mõnedki olukorrad kiiremini lahendatud ja pilt-on-häält-ei-ole-perioode meil üldiselt ei esine. Võiks ju arvata, et loomeinimene on kapriisne, enesekeskne ja dramaatiline udupea, aga seda kõike Hendrik just ei ole. Ma siiani imestan, kuidas ta ikkagi nii normaalne saab olla. Pigem olen mina meie peres see, keda vahepeal „nõustada“ tuleb.
Hendrik kui isa
Sebastianiga on neil mõnus klapp, väga eriline ja tugev side ning nad hoiavad üksteist väga. Hendrik näiteks loeb siiani igal õhtul – kui ta just esinemisel ei ole – Sebastianile raamatut ette, selle asemel et teleka ees mugavleda. Selline õhtune traditsioon on ülimalt armas. See on nende ühine päeva kokkuvõte ja ma usun, et see süvendab nendevahelist sidet veelgi tugevamaks.
Hendrikuga koos loomine
Hendrik teeb kõigepealt muusika ning seejärel mina sõnad. Alge tuleb ikkagi sellest, mis tunde muusika tekitab ning kellele ma kirjutan. Ilmselt on veel 101 tegurit, mis mõjutavad, nagu enda tuju, läbielamised, ilm, klapp artistiga, hetke energiatase jne. Mõnikord voolab kõik väga lihtsalt ja tunniga on tehtud, aga teinekord proovid päeva-kaks ja ei midagi. Siis tuleb teha paus ja leida jällegi see õige hetk, kui kõik näitajad on positiivsed.
Hendriku õnne allikas
Hendriku silmad säravad siis, kui kodus on säravate silmadega naine ja poeg. Kui teeme head süüa ja toimetame koos. Kui tulevad sõbrad külla, kellega koos mõnus õhtu veeta. Reisil olles sama lugu – kui kõigil on hea tuju ja saab argielust välja ning midagi uut kogeda, siis sellest piisabki.
Hendrikuga reisil
Iga reisiga tekib meil erilisi hetki ja mälestusi. Eredam neist meenub kuuajasest reisist Dominikaani Vabariiki, kus elasime asustusest eemal, telefonilevita. Meie rütm käis päikese tõusu ja loojumise järgi. Lähim küla oli kolme kilomeetri kaugusel, kus käisime võrriga toidu järel. Samuti kuuajane reis, mille veetsime Hongkongis, Tokyos ja lõpuks Austraalias, kus sõitsime autoga Melbournest mööda rannikut Brisbane’ini.
Fotod: Anu Hammer
Stilist: Kelly Kipper
Meik: Kadri Tomann
Soeng: Merike Minlibajeva
Koer: Ott ehk Elliott
Riided: Tallinna Kaubamaja, River Island
Aksessuaarid: Mosaic, Accessorize
Piknikutekk ja padjad: Woolish
Artikkel ilmus Eesti suurima reisiajakirja TRAVELLER 2017/2018 sügistalvises numbris.
Teemad