Uudised ja reisilood

Maailmakaardilt võimalikke reisisihte uurides hoomas Jüri Toomel naljakat saarerühma Ilhas do Cabo Verde – Roheneemesaared. Kõlas eksootiliselt nagu Bora-Bora. Kohapealt leidis ta aga kohati üsna palju euroopalikku, ja sai kokku igatahes põhjaliku saarte välimääraja.

Kuigi paljureisinud turismiasjaline, ei teadnud ma Cabo Verdest enne reisi mõhkugi. Aga juhtusin ühest kenast Euroopa Komisjoni bürokraatlikust dokumendist lugema luulelist teksti: „Cabo Verde ühiskonnal on juba oma algusaastatest peale olnud Euroopaga tihedad suhted… Cabo Verde ühiskond põhinebki Euroopa ja Aafrika rahvaste sulandumisel ja nende kultuuride vahelisel dialoogil… Cabo Verde on justkui loodud sillaks Aafrika, Euroopa ja Ameerika kontinendi vahel.”

Seda dialoogi ja sulandumist ja silda tahtsingi näha…

Finnmatkade Boeing 757 maandub Cabo Verde kirdepoolseimal saarel nimega Sal. Lausa kummaline, kuivõrd vale nime ikka maadeavastajad mõnikord oma leiule panevad. Nii nagu Islandki on rohelisem kui Gröönimaa, pole ka sellel saarel rohelust ega puid kusagil. Sal on puhas kuumaastik, kivine, laavane ja liivane. Rohelist värvi leidub siin vaid kohalike elanike Nike’i särkidel…

Aafrikasse Senegali on saarestikust oma 600 kilomeetrit ja Cabo Verde nimi ongi tegelikult pärit Musta Mandri läänetipu rohelisest neemest, mis juba aastasadu laevnike tähtsaim orientiir olnud. Saared olid mugavaks sadamaks, kus vett ja provianti peale võtta, mõnusat pärituult oodata või tormi eest varjuda. Kuigi Sal on peaaegu täiesti puuvaba, leidub teistel saartel ka viljakat pinnast, lopsakat loodust ja rikkalikke istandusi.

Roheneemesaarestik koosneb kümnest suurest ja viiest pisemast, kõik vulkaanilise päritoluga. Fogo saarel asub arhipelaagi ainus, 2829meetrine tegevvulkaan, mis on ühtlasi kõrgeim punkt. Jõgesid pole siin peaaegu üldse, kliima on troopiliselt kuiv ja kuum, aasta keskmine temperatuur 24 kraadi.

Sal on saartest ainus, mil rahvusvaheline lennujaam, ning seetõttu ongi reisikorraldajad Sali oma esmasihiks valinud. Hotelle on teistel saartel tunduvalt vähem, nagu ka turistegi ja sinna minnakse enamasti päevaekskursioonidele.

Viisaformaalsused mööduvad Finnmatkade valmisreisil kiirelt – naeratusega lööb politseinik saabumistempli passi ning pisike buss võibki keerata saare ainsale asfaltteele, mis ühendab pealinna Espargost ja saare lõunatipu turismiküla Santa Mariat. Maantee on korralik – neljarealine asfalttee, nagu me Tallinna ja Tartu vahele unistame. Kuid ümberringi on kivid ja kivid ja liiv ja liiv – isegi valmival golfiväljakul pole ühtki rohuliblet.

Värviline rahvas

Esimeste silmatud kohalike nahk on väga erineva tumedusega, peaaegu valgetest süsimustani. Möödavilksatavad näod püsivad naerul – kohalikud on õppinud selle viljatu maaga elama, oma saartest rõõmu tundma ja neid armastama, nii südames kui lauludes, nagu näiteks paar aastat tagasi Tallinnaski esinenud Grammy laureaat ja BBC edetabelite tipp Cesaria Evora.

Kes küll kõik pole viimase 600 aasta jooksul siia saarestikku sisse põiganud! 15. sajandil avastasid need saared enda jaoks Indiasse teed otsivad Portugali kuninga alamad, asutades siia oma koloonia. Seejärel tungisid portugallased Aafrika rannikule, purjetasid ümber Hea Lootuse neeme, koloniseerisid India, jõudsid välja Hiina ja Indoneesia ning Lõuna-Ameerikani.

Siit on läbi käinud Aafrika neegerorjad, hollandlased, prantslased ja hispaania mereröövlid. Kuni 1975. aastani oli Cabo Verde peamine lüli Portugali Aafrika kolooniate ja Brasiilia vahel. Salazari režiimi langemise järel sai Cabo Verdest iseseisev vabariik.

Peaaegu kogu Cabo Verde rahvastik koosneb aafriklaste ja portugallaste järeltulijatest, mulattidest, päris mustad on hiljuti sisse rännanud aafriklased. Ajalugu on caboverdelastesse jätnud kummalise rosolje – kohati hispaania näojooned, kohati brasiilia, räägivad portugali ja kreooli keelt, laulavad mingis vaid neile mõistetavas kriulu dialektis, ballaadides kajamas portugali fado kurbus, aga tantsivad otsekui kuuma ülemeelikut sambat.

Kui tänaval ei liiguks autod ja moodsate seljakottidega koolivormis tüdrukute karjad, võiks bussiaknast avanevat pidada filmiks, mis räägib Indiasse meretee otsimisest. Nagu liiguksime mööda filmipaviljoni, kus ajastu atmosfäär on taastatud pisimagi detailini – kõrbetänavad üksikute akaatsiatega, kõrgete müüride ja kinniste aknaluukidega heledad kivimajakesed, mille katusel kuivab värviline pesu.

Aafrikat ei leidu!

Tänaval on näha sirgeid sihvakaid naisi, mitmel neist kandam pea peal. Osta või endalegi selline kirev rätik ja lase kohalikel naistel endale õpetada, kuidas see pähe siduda kenasti ja kasulikult, nii et koormat paigal hoiab. Väljaku ääres pangamaja, teisel pool teed pisike kirik kellatorniga, nagu on neid rohkesti Portugalis ja Hispaanias.

Aga siiski, midagi on puudu, see pole päris see koht, kuhu tahtsin. Päris ehtsat Aafrikat pole tunda, Aafrika lõhnu ja lopsakat loodust pole. Pigem midagi portugallikku või araabialikku.

Meie Porto Antigua Residence paikneb otse mere ääres. Mahajäetud vana sadama muulide vahele on lained kuhjanud päikesenautlejatele sobivalt puhast liiva, sadama kõrvale on kerkinud pisikesed kaasaegsed hotellid suurte terrasside ja rõdudega, endises tuletornis on koha leidnud hubane restoran. Kõrvale ehitatakse maju ja hotelle juurde – Salil on tohutu kiirusega arenemas nii turism kui kinnisvara.

Suundume uurimisretkele mööda mereranda. Santa Maria peene liivaga kaetud suurepärane rand on kilomeetreid pikk, aga ujumapääs pole enamikul päevadel sugugi garanteeritud. Salil puhub alati tuul, enamasti on lainetus keskmise oskusega ujujale liiga tugev ning kui sa läbi murdlainete sukelduda ei oska, viib voog sul juba vöökõrguses vees jalad alt ja lohistab mööda liivast põhja edasi-tagasi.

Aga tõelised tuulefännid just lainet otsivadki. Purjega surfar otsekui lendab vastu järsule vahusele lainele, et siis viimsel hetkel allatuult pöörata ja lainest veel lisahoogu leida, poolistukil kiirusest kaifi saada ning järgmise laine harjalt õhku karata.

Siinsamas on sihvakas poisstüdruk end lohekujulise purje külge köitnuna lõpuks lauale püsti saanud ning kihutab veepinnast lausa meetrikõrguseid hüppeid tehes lahele välja. Naaseb siis mõne minuti pärast randa hooga, mis ähvardab liiva sisse sügava vao künda.

Kaldal teeb pikajuukseline nooruk instruktori käe all esimesi samme oma lohe juhtimisel – ei püsi saatan õhus, ikka potsatab teine kohe liiva ega lase ennast õigeks keerata ja üles saada…

See ongi Sali saare suur trump – garanteeritud tuul ja lained. Nii Santa Maria külake kui naaberasulad on täis muretuid päevitunud tuulefänne, noori ja ka mitte-niiväga-noori, kes on siia saabunud end proovile panema, lainte ja tuultega jõudu katsuma.

Randa jätkub kõigile

Ega imelisele liivarannale kerkivad moodsad hotellid ja puhkekülad neile eriti meeldigi – päikesepuhkajad oma lamamisaluste ja varjudega kipuvad ju hõivama parima osa rannast ning jääma tuulefännidele jalgu. Liivarand on siiski tohutu ning ruumi jätkub aktiivsest hotelliehitusest hoolimata kõigile veel paljudeks aastateks.

Kuid see pidev tuul võib olla ka nuhtluseks. Vahel keerutab tugev tuul kõrbemaastikult üles sellise liivapilve, et see krigiseb sul ka hammaste vahel ja katab terrassitoolid tolmukihiga. Valged riidedki võtavad nädalaga hallika tooni.

Finnmatkade suurim hotell Blue Star Belorizonte – nii kahekorruseline hotellikorpus kui ka kümned bangalod – paikneb parimas kohas kõige kaunimal liivarannal. Päike on kuum ja pruuniks saad kindlasti. Võimalik pilvevinegi ei sega, ka poolpilvise ilmaga võid end kähku ära põletada.

Siin on mõnus lebotada lamamistoolis rahvusvaheliste jookide logodega kirjatud päikesevarju all, ookeanilained veerevad mühinal kaldale nii rahustavalt, nii rahustavalt… Võta mitu raamatut ja ristsõna kaasa. Ning kui elad veel all-inclusive hotellis, kus jooke piiramatult juba hinna sees, kipub paradiisi tunne peale.

Paadunud kalamees peab aga tingimata merele sõitma. Näkkab imehästi, saab kindlasti priske saagi ja pealekauba veel pildi endast koos elu suurima püütud kalaga.

Lastega koos võib teha väljasõidu poolallveelaevaga. Sel on suured aknad ka sügaval vee all, kus näeb imelist maailma. Akvalangistid pääsevad allveemaailma imetlema laevatagi.

Ei hakka sedapuhku autot rentima, vaid läheme organiseeritud korras poolepäevasele džiibiekskursioonile. Kuus autot võtab end üksteise järele sappa, giid neist esimeses, ning paneb kimama mööda ääretut kivist ja liivast puudeta ja inimesteta tasandikku, juhindudes ainult neile teada märkidest.

Kõrbekihutajad

Aga ilmselt teavad, kuhu sõidavad, sest keset tühja kõrbemaastikku satume järsku teeviidale ja soovitud kohtadessegi. Šuumahherid naudivad kihutamist ja korraldavad omavahel lühivõistlusi, mida nende meelehärmiks pärsivad pidevalt ootamatud augud ja järsakud. Iga auto tagant tõuseb suure toruna õhku liiv ja tolm, mida tuuleiilid sulle pidevalt näkku puhuvad.

Esimene tähtsaim vaatamisväärsus on unikaalne laavarannikuga meresopp, mis moodustab otsekui suure sooja veega mullivanni, kuhu ainult lained vett lisavad. Samas on kõrval laava sees sügav auk, mille põhjas merevesi ning kuhu kukkudes võid küll ellu jääda, aga välja pääsed vaid veealust tunnelit pidi merre ujudes…

Sadamalinnas Palmeiras viib giid meid kooli ja lasteaeda – näe, ei taibanudki pliiatseid kingiks kaasa võtta. Lapsed kenasti pestud ja kammitud, ühesuguses helesinises vormirõivas.

Ammuses vulkaanikraatris külastame soolatööstust. Sile kraatripõhi on jagatud kvadraatideks, kus merevesi välja aurutatakse ja siis põhjasettinud sool buldooseriga kokku lükatakse. Vette pääseb ka ujuma – riiete vahetamise võimalus olemas ja puha – ning suure soolasisalduse tõttu kannab vesi sind pinnal nagu Surnumeres. Soovijad võivad tellida ka soolamudavannidega protseduure ja massaaži.

Pealinn Espargos on natuke suurem küla kui meie Santa Maria, aga kohvik ja paar suuremat kauplust on olemas, kuigi need näevad kõikjal välja kui Tambovi külapoed sügaval nõukaajal – nagu oleksid samad kaubad seal lebanud juba paarkümmend aastat. Konserve, mineraalvett, õlut, mahla ja karastusjooke jagub siiski kõikjal piisavalt.

Et end ikkagi ekvaatori lähedal Aafrikas tunda ja midagi eksootilisemat näha, tuleb kindlasti Salilt päevakski pageda ja teha lennuretki teistele saartele.

Rannad ja palmid, düünid ja oaasid

Lähim neist – liivadüünide saar Boa Vista – paikneb Salist ainult 50 km kaugusel. Saarel on enam kui 55 kilomeetrit liivaranda ja selle keskel datlipalmidega oaase nagu Sahaaras.

Boa Vistale pääseb nii laeva kui lennukiga, aga kuna laevad käivad, kuidas jumal juhatab, on mõttekas osta päevane ingliskeelne lennupakett – lend kestab vaid 15 minutit.

Käime Provacao Velhas, Rabilis ja imekaunis Sal Reis, imetleme düüne ja oaase, tunnetame saarel valitsevat erilist rahu, kus kellelgi pole kuhugi kiiret. Isegi turul mitte. Kala saab ka süüa ja piisavalt aega jääb inimtühjadel randadel ujumiseks. Augustist novembrini pidavat rannal sebima ka värskelt koorunud merekilpkonnad.

Muud saared ei anna end kätte vähema kui tunnise lennureisiga. Santiago on Cabo Verde suurim saar ja neist kõige aafrikalikum. Siin on kõrgeid mägesid ja sügavaid rohelisi orge, suuri istandusi ja karjafarme.

Saare (ja kogu riigi) pealinnas Praias näeb kuningapaleed ja kirevat juurviljaturgu. Cidade Velhas, saare esimeses pealinnas, tutvustatakse turistidele Fort Real do São Felipe võimsa linnuse varemeid ja kunagise orjaturu asukohta.

Aafrika orjad toodi saarele, kui tundus, et nad on Atlandi ületamiseks liiga nõrgad. Samal ajal saabus siia elama mitmeid eurooplasi, ennekõike portugallasi, et orjalaevade veetavast rikkusest osa saada. Tänapäevane mestiitside suur hulk johtub kolonialistide ja orjade tihedast suhtlemisest.

Vulkaanisaar Fogo oli Santiago järel teine Cabo Verde saar, kuhu puuvillakasvatajad end elama sättisid – vulkaanitolm osutus sedavõrd viljakaks. Saarel viljeldakse ka kohvi ja viinamarja, ainus vähegi tuntud Cabo Verde veinimark ongi Fogo. Läbi banaani-, papaia- ja maapähkliistanduste viiakse turistid vulkaani juurde, mis viimati purskas 1995. aastal. Pealinn Sao Felipe meenutab tüüpilist Portugali väikelinna.

Leidub ka puutumata loodust ja rummi

São Nicolau on roheline, puutumatu loodusega ja metsik saar, mis caboverdelaste enda arvates on kõige kaunim. Pika ja kitsa saare keskel paikneb viljakas org, kus leidub nii suhkruroo- kui banaani-, mango- ja papaiakasvandusi. Suur osa elanikkonnast saab oma igapäevase leiva merest – tuunikalapüügist. Seetõttu viiaksegi turistid läbi kalavabrikust. Saar on kuulus ka rummitoodangu poolest.

São Vicente on kultuurisaar. Kaunis koloniaalarhitektuur, selgelt Euroopa stiilis pealinn, kaasatõmbavad rütmid rohketes muusikaklubides. Just siit sai alguse isesesivusidee. Sellelt saarelt on pärit Cabo Verde tuntuim laulja Cesaria Evora, kelle kodu turistid vahel koguni külastama pääsevad. Monte Verde mäelt avaneb supervaade tervele saarele ning Mindelo sadam on riigi suurim – veel nüüdki populaarne peatuspaik Atlandi ookeani ületavatele kruiisilaevadele.

Cabo Verde on vähearenenud riik, kus varustamine alati ei toimi. Mitu päeva pole näiteks Santa Maria kauplustes ega tänaval näha müügil tomateid. Restoraniomanik teatab, et täna ta praemuna pakkuda ei saa, kuna mune pole – kanu Salil endal ei kasvatata. Teine keeldub valmistamast tuunikala, kuna polevat nagu hooaeg.

Samas on mereäärses Santa Marias normaalseid restorane sedavõrd piisavalt, et rikkaliku maitseelamuse saamiseks tasub nädalase puhkuse igaks õhtusöögiks erinev valida. Mõni söögikoht on küll nii pisike, et laud on mõttekas sellest päeval möödudes õhtuks ette ära tellida.

Krediitkaarti ei tasu maksevahendina pakkuda – paljud söögikohad seda ei võta. Arve saab tasuda kohalike eskuudode ja eurode suvalises kombinatsioonis, ja samasugune segapudru antakse sulle ka tagasi.

Uot kurss, uot kurss, kõlab iirlaste pubis naaberlauast lõuna-eesti murrakus. Ametlik kurss ei loe, anname kaasmaalastele üle õla nõu, kõik arvutavad siin kursiga üks euro – 100 raha.

Taas oli Hemingwayl õigus, eestlasi võid kohata igal pool. Ka Roheneemesaartel. Ainult EMT pole oma kõnerändlusega siia pärapõrgusse jõudnud.

Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris aprill-mai 2008.