Talvel on meie tootejuht Annekreet tuntud indiaaninime all “Andke mulle mootorsaan, ma sõidan keskööl läbi Venemaa tundrate”. Mis tähendab, et suvel sobib hästi “Andke mulle karabiinid, lähen ja turnin natuke kanjonis”. Tore on see, et ta oma muljed ka kirja on jõudnud panna:) Allpool toome Sinuni Annekreeda meeleoluka reisikirja seiklusturismist Alpides.
Just selliseid väikese seikluskiiksuga inimesi nagu mina ootab Austrias Tirooli südames asuv Ötztali org. Lisaks talvel tuntud suusanõlvadele ja piltpostkaardivaadetele on Alpides veel üks põhjus, miks tulla – seiklusturism.
Uju.
„Niisiis, oled sa rafting’ut varem proovinud?“ küsib Ötztalis elav sõber Lois, seiklusfirma omanik, mind pikalt pilguga mõõtes. Raputan pead. Tehniliselt ma ju tean, mis on paat ja mis aer, nii et kui hull see ikka olla saab? Mis seal üldse tegema peab? „Mõla!“ vastab sõber Sami. Kuula täpselt kapteni käsklusi ning mõla elu eest. Aga mis siis, kui ma ei kuule täpselt? Ache jõe hirmuäratavalt vali kohin paneb mind võpatama iga kord, kui jõekaldal asuva maja uksest välja astun.
FeelFree Adventures rafting’u-keskus asub Heimingi külas ning sealt saavad alguse kõik kohalikud seiklusretked. Esmalt jagatakse kätte varustus: märgülikond, saapad, päästevest ja kiiver. Siis viiakse kõik bussiga parvetamise alguspunkti, jõest välja aga ronitakse siinsamas keskuse kõrval.
Alustame ohutusinstruktsiooni ja kuivtreeninguga maa peal, seejärel kamandatakse kõik vette. Külm jõevesi läigatab vastu sooja ihu. Meie paadi kapteniks on jõuliste näojoonte ja blondide lokkidega musklis Lukas. Ma ei saa valetada või mööda vaadata – Lukas on päris kena vaatepilt. Vähemalt seni, kuni ta rõõmsameelselt teatab, et nüüd ajame paadi meelega ümber ning proovime, mis hädaolukorras saab. Mis seal siis ikka, jõuan veel mõelda, ning järgmisel hetkel olen juba vee all ja kummipaat mütsatab vastu mu pead.
„Forward! Stop! Get down! Fast forward!“ röögib ahtris tüüriv Lukas käsklusi. Vallutame ühe lärmaka kärestiku teise järel. Parv hüpleb, vesi pritsib ja paadisolijad (kõik peale minu mehed) kilkavad ekstaasis. Teeme asja põnevamaks, hüüab Lukas jälle. Juba leian end uuesti jääkülmast vees rabelemast. Ujun elu eest (kiire vooluga jões on ellujäämiseks mõistlik ujuda krooli), veel üks tõmme ning haaraksin paadist, kuid viimasel hetkel tõmbab ootamatu hoovus mind kaasa ja lükkab läheneva kärestiku poole.
Näen silmanurgast, et Lukas sikutab veel kummuliolevat paati ega jõua mulle turvaköit visata. Kõik kohiseb kõrvulukustavalt, kuulen kusagil inimeste hõikeid, kärestik muudkui läheneb. Teen seda, mida õpetati – vaikselt, rahulikult (need on küll pigem kujundlikud väljendid meeleseisundi kirjeldamiseks) purjetan jalad ees veealuste karide poole. Siis on kõik läbi ja juba rebitakse mind vestist tagasi oma kohale. Edasine sõit möödub “tõrgeteta”.
Roni.
Kuulsin via ferrata nimetust esmakordselt alles hiljuti ning arvasin, et tegemist on konkreetse mägiteega nagu Inka Trail vms. Tegelikult tähistab see hoopis trossidega turvatud ronimisrada, millesuguseid leidub kõikjal mägedes. Analoogina võib tuua näiteks meie kodumaised seikluspargid, kus trossid on tõmmatud puulatvadesse. Via ferrata toimib samal põhimõttel, ainult kaljuseinte küljes. Ideaalne meelelahutus neile, kes soovivad mägironimist proovida.
Ötztalis asuvast viiest via ferrata’st valime Stuibenfalli kose juurde viiva tee, sest sealt avaneb uhke panoraamvaade kogu orule. 160meetrine Stuibenfall on Tirooli kõrgeim kosk ja suur kohalik vaatamisväärsus. Parkimisplatsilt tuleb veel pool tundi mäkke kõndida, et ronimisteekonna alguspunti jõuda.
Traksid selga, klõpsud külge, kiivrid pähe ja minek. Hoolikalt karabiine kinnitades ronid mööda metallist aasasid muudkui kõrgemale ning piki mäekülge edasi. Üldiselt pole siin midagi rasket, tunnen ennast osavalt nagu ahv puu otsas.
Võib-olla ainult siis, kui mõne kitsama koha peal alla vaatad, kipub kergelt kõhe olema. Ühes kaljulõhes on väike puhkepink, mille kõrval metallist kastike kaustiku ja pastakaga. Siin võib kuristiku kohal rippuda, jalgu puhata, heita imetlevaid pilke Ötzi külale ning kirjutada sissekande stiilis „mina olin siin“. Kaustik on neid ääreni täis.
Ronimisraja lõpp jõuab kosele üha lähemale. Stuibenfall sööstab meeletu jõuga alla sügavustesse, kui mööda kahte trossi sellest üle ukerdan. Loomulikult ei takista see mul hetkeks olukorda nautimast ning vabalt kose kohal rippumast. Kaugel allpool vaateplatvormil teevad turistid vee kohal kõlkuvast roosast täpist pilte.
Hüppa.
Canyoning
on esimene asi, mille lähenedes hakkan oma terves mõistuses natuke kahtlema. Ötztalis saab canyoning’i harrastada kolmel rajal: Sporty, Ultimo ja Ultimo XXL. „Ta on piisavalt crazy, et Ultimo peale minna,“ arutavad sõbrad Lois ja Sami omavahel, millist kanjonit mulle valida.
Koguneme jälle Heimingis asuvasse FeelFree keskusesse, märgülikonnad selga, rakmed peale, kiivrid pähe ja kanjonisse minek. Kokku tuleb seitse inimest ning Lukas, kes lisaks rafting’ule tegutseb ka canyoning’i-giidina.
Algus tundub lihtne – pisut via ferrata stiilis ronimist ning ohkan juba kergendunult. Aga siis laskume kanjonisse. Lukas valmistub esimeseks köislaskumiseks ning toimetab meid ükshaaval järsakust alla. „Hoia jalad hästi laiali ja nii ees, kui saad,“ kõlavad õpetussõnad. Järsku leian end kitsalt kaljunukilt, kust tuleb teha esimene kahe meetri kõrgune hüpe. Üks, kaks, kolm, läks! Järgmine hetk ilmun vett puristades pinnale. Vesi on siin veel külmem kui rafting’ul!
Retk jätkub mööda kanjoni põhjas voolavat jõge kahlates. Kõige rohkem õnnetusi juhtub kõndides, manitseb Lukas meid ettevaatlikkusele libedate kivide suhtes. Siis saabub esimene slide ehk tagumikul kosest laskumine, looduslik variant veekeskuse liumäest. Siuhhhhhhhh! Ma ei jõua mõelda ühtegi mõtet, juba lööb jäine vesi pea kohal kokku. Ja nii muudkui edasi. Ronimine, ujumine, libedatel kividel turnimine, järsud ja libedad köislaskumised koskede alt, pealt ja kõrvalt.
6-meetrisest kosest alla hüppama hakates mu (hull)julgus hetkeks lõppeb. Niisugune hüpe ei ole võimalik! See on liiga kõrgel. Silmad kinni ja … 8-meetrine kombinatsioon libisemisest ja vesisest vabalangemisest ei ole enam nii hull, seal pole vähemalt hüppemomenti. Kõmatan jalad kõveras (selline on ohutusnõue) tohutu hooga vette ning tunnen end seljaga vastu põhja potsatavat. Pinnale tulles tuleb kasutada kõiki jõuvarusid, et kosest eemale ujuda ning end järgmisele kivikamakale vinnata. 12-meetrisest hüppest loobun – ei, aitäh! Lõppude lõpuks on ka minu seiklusjanul piirid.
Kokku oleme kanjonis umbes 5 tundi. Köislaskumised võtavad keerulisemates kohtades oma aja, sest kõike tehakse kordamööda. Päike igal pool kanjonisse ei paista ja niimoodi läbimärjana oodates hakkab paratamatult külm. Seisame rivis, hambad plagisemas.
Tagasi keskuses, kisume märjad ülikonnad seljast, lippame kuuma duši all ning siis kohe päikese kätte soojenema. Kohvikust tuuakse tulist guljašši. Lukas istub meiega koos maha ning räägib mõnuga oma seiklustes Ötztalis. Tegelikult tahaksin sama raja kunagi uuesti läbi teha! Nüüd oleksin juba julgem, teaksin, mis mind ees ootab.
Aga see pole veel kõik.
Igal juhul on mu seikluslimiit nüüd mõneks ajaks täis, kuigi Ötztalil oleks väljakutseid pakkuda veel ja veel. Tavaliselt tullakse siia aktiivset puhkust veetma vähemalt nädalaks. Matkamine (hulgaliselt tähistatud radasid), rattasõit, mägironimine, rafting, kayaking, canyoning, paragliding – see on justkui seiklusvabrik!
Noortele (ja nooremeelsetele) on siin isegi eraldi Adventure Camp kämping, kus saab soodsa hinnaga ööbida ning päeval kõikvõimalikke aktiviteetidega tegeleda. Kämpingu territooriumil olev baar on kuum koht, sinna kogunevad õhtuti kõik need kenad seiklusgiidid. Nii et elu käib siin kohe kindlasti.
Mulle meeldib eelkõige see, et põnevate asjade harrastamiseks ei pea sul tingimata põhjalikke eelteadmisi olema. Siin on ruumi nii proffidele kui harrastajatele – peaasi, et tahtmist oleks! Muidugi tuleb sportlik vaim ja vorm kasuks, aga mõte on selles, et iga keskmine inimene saab hakkama. Lihtsalt, Ötztalis on seiklus kättesaadav.
See on siin nii normaalne.
Teemad