Üksinda Galápagosel
Kuni Jüri Liiv giidina maal ja merel turiste lõbustas, pidi tema abikaasa Eha omal käel uitama mööda neid ekvaatoril asuvaid saari, mille on tuntuks teinud peamiselt kilpkonnad ja Darwin.
Esmaspäeval
Olen müstilises paigas. Täiesti ihuüksi. Kui mitte arvestada minu ümber taaruvaid hiidkilpkonni ja mingeid imelikke musti linnukesi. Päike kõrvetab, on nii palav, et ei jõua liikuda. Kell kaks päeval valitseb siin saareriigis tõeline põrguleitsak.
Tundub imelik, et alles hommikul olin koos eestlaste grupiga Quitos, sain rääkida emakeeles… Siin ei näi küll olevat kedagi, kes mõistaks mõnda muud keelt peale hispaania. Siinne täiesti uus maailm on tõelisem ja rabavam, kui oskasin kunagi ette kujutada. Olen Puerto Ayoras, pisilinnas Santa Cruzi saarel.
Lennusõit võttis aega poolteist tundi. Maandusin Baltral, väikesel saarel, kus asuvad lennujaam ja sadam. Peaaegu kõik lennukis olnud suunduvad oma laevadele, kostavad lärmakad hispaaniakeelsed hüüded. Mina jään aga üksi. Istun ainsasse bussi, mis peatselt kaktusemetsade vahele vurab. Seiklus on alanud. Seljakotis mõned riidehilbud, eesti-hispaania vestmik ja väljakirjutused kohalike huviväärsuste kohta ning mõned igapäevased hispaaniakeelsed laused.
Bussi pidurite krigin äratab mind õige pea murelikest mõtetest. Kujuteldamatu, aga üle autotee kõmbib hiigelkilpkonn, kellest bussijuht rahulikult mööda tüürib. Nüüd alles taipan, et maailm minu ümber on üllatavaim kõigist senikogetud paigust. Olen üksi keset Galápagost.
Sõnadega on bussiaknast paistvat loodust raske kirjeldada. Kiiskav siniroheline meri, mõlemal pool teed tihe ühegi leheta põõsapadrik ja meeletult kõrged kaktused. Maapind koosneb mustast laavast.
Sõit meenutab Saaremaale minekut: väljun bussist, sõidan praamiga üle kitsa väina ja teisel pool ootab jälle buss, mis mind Puerto Ayorasse, minu valitud peatuspaika viib. Leian kergesti sobiva hinnaga hotelli kesklinnas, see on küll lihtne ja tagasihoidlik, kuid see-eest asub tuba kummalise torni ülemisel korrusel kahe suure katuserõduga, kust avaneb kirjeldamatu vaade kogu saarele ja merele, paatidele ja tänavatele. Alt kostab salsarütme ja kanade kaagutamist.
Käin ära Darwini keskuses. See on suur loomaaialaadne park, kus kilpkonnad on peaaegu vabapidamisel. Mõni neist sahistab põõsas, teine sööb aeglaselt ja rahulikult ning suurem osa kulgeb mööda kõrvalseisjale mõistetamatut trajektoori. Tutvun ka maa-iguaanidega, ülimalt uhkete vikerkaarevärviliste olevustega, kes kõige rohkem meenutavad suurt krokodilli. Ka meri-iguaanid on siin esindatud. Seintel ripub palju infotahvleid nende loomade eluviiside kohta, ladina-ameerikalikult abivalmis on ka pargivahid-konsultandid.
Õhtul suplen türkiissinises merevees, söön mõned banaanid ja vaatan ringi pisikestes käsitööpoekestes. Öö hakul seisan oma rõdul ja vaatan tuledes säravaid laevu keset sumepimedat ööd. Ehkki kohalik kell näitab alles kümme, olen rampväsinud: Eestis on kell juba kuus hommikul.
Teisipäeval
Ärkan lõunamaise kära peale. Ilm on pisut pilvisem kui eile. Lähen turule ja satun elamurajoonidesse. Eri stiilides majakesed on mattunud põõsastesse ja banaanidesse, õuedel siblivad segiläbi paabulinnud, seapõrsad ja kräsupäised särasilmsed lapsed. Kuidas võib küll lõunamaine loodus olla nii värvepillav, allarippuv ja ülesroomav – roosad ja punased hibiskiõied, erkkollaste ja -oranžide, templi- ja sirelilillade õitega puud, sekka kõikjal hiidkaktusi!
Turiste siin peaaegu pole ja nii olen silma jäänud kohalikule reisikorraldajale”. Neegrisoenguga tõmmunahaline noormees astub üle tänava otse minu juurde, kiidab kohalikku muretut ja turvalist elu. Saarel kuritegevus puudub – kuhu olekski pätil siin põgeneda?
Noormees lubab kahekümne viie dollari eest teha mulle kolme-neljatunnise reisi lähedalasuvale saarele. Luban mõelda.
Lõunaks söön avokaadosid laimiga ja mereande rohelise salatiga, kõrvale värskelt pressitud mahl. Elu näib eestimaisega võrreldes lõpmata rahumeelne. Kohalikud on suhtlemisaltid, kuid mitte pealetükkivad; ei kohta liiga agaraid tänavakauplejaid ega kohatut uudishimu.
Jälle ilmub tuttav kräsupea, kes nüüd kibeleb korraldama õhtusööki ja merengue-tantsuõhtut. Üksi ma sellist seiklust siiski ei ihalda.
Kui hotelliperemees kuuleb, millist hinda paadimees küsis, haarab ta kahe käega peast kinni ja kümne minuti pärast saabub hotelli teine paadimees, Carlos. Peale minu tahab saartele sõita vaid kohalik paar Quitost, kes tuli siia mesinädalaid veetma. Galápagostel on nad esimest korda ja nii on neile kõik siin sama uudne kui mullegi. Eriti uskumatu tundub neile see, et olen Euroopast (Eestit pole mõtet mainidagi). Suurem osa saareelanikest pole kunagi Ecuadoriski käinud.
Paat jõuab abajasse, kus mustadel laavatükkidel sibavad kõikvõimalikes suurustes erksavärvilised krabid. Päikese käes lesivad meri-iguaanid, sakid seljal sõjakalt püsti, mõni ujub vees. Paadimees paneb ette maski ja sukeldub. Ka mina hüppan vette. Noorpaar keeldub – nemad ei oska ujuda. Vesi on tihedalt täis kollase-sinisetriibuliste kalade parvi.
Lõpuks suundume kaldale. Paadisilla on enda valdusse võtnud merilõvi, kes keeldub isegi silmi avamast – rääkimata oma kere nihutamisest. Lõpuks ta siiski liigutab end ehtmerilõviliku graatsiaga. Teekond üle laavavälja nõuaks kinniseid jalavarje – aga see on tagantjärele tarkus. Igal kivil lösutab paar-kolm mustroosat meri-iguaani, mõned üksi, mõned üksteise kaisus, sabad segamini. Ülimalt maaliline vaatepilt!
Üllatav on see, et ühelgi loomal siin ei tule pähegi inimest karta ega tee pealt kõrvale nihkuda. Rannal puhastavad nokka pelikanid ja teevad oma tegemisi sinijalgsuulad – lausa multifilmilikud elektrisiniste jalgadega linnud.
Tagasisõidul vilksatab vees siin-seal suure merikilpkonna pea. Järsku käib kolks ja mootor sureb välja. Paadimees ühmab vaid pahaselt: ”Tortuga!”
Istun taas oma rõdul ja naudin linna hilisõhtust kulgemist.
Kolmapäeval
Söön hommikuks praetud ube ja apelsine. Täna on plaanis üles otsida koht, mille nimi kõlab meelitavalt – Playa de Tortuga. Tõusen mäkke, ümberringi on tavaliste kohalike elanike tavalised elamised. Sellise värvilise õiemere keskel elades on vist täitsa ükskõik, kui väike su maja on ja missugune ta välja näeb.
Munakivitee läheb kolm kilomeetrit läbi tiheda kaktusemetsa. Saan teada, et ujuda võib ainult kaugemal pisikeses lahesopis, lahtisel rannal on kõrged murdlained ohtlikud. Pidevalt jooksevad üle varvaste apelsinikollase kurgualusega laavasisalikud. Uitan üksi tohutu pikal liivarannal, ainsateks elusolenditeks on pelikanid, iguaanid, krabid ja sisalikud. Taamal vulkaani taga on taevas äikeselilla. Ümbritsev oma suursugususes näib ebareaalsena. Aeg on seisma jäänud.
Neljapäeval
Terve öö on möllanud torm, kolistanud ja kangutanud katuseplekke. Magada polnud võimalik ja olen pisut mures lennujaama jõudmise pärast. Jätan hüvasti hotelliomanikuga, kes kingib mulle peotäie postkaarte kohalike lindude-loomadega. Seiklused algavad kohe – selgub, et bussipeatus asub linnast väljas ja sinna tuleb sõita taksoga. Kohale jõudes ilmneb, et buss, millest mulle räägiti, on väljunud juba tund varem ja järgmise kohta ei tea keegi midagi. Pärast pikemat hispaaniakeelset kätega vehkimist arvatakse, et üks buss peaks veel tulema.
Ootamine kujuneb meeldivaks, sest satun lobisema suveniire müüva indiaanlasega, kes oskab inglise keelt. Kuulnud, kust ma pärit olen, toob ta välja oma fotoalbumi, kus sees pildid ka Soomest ja Eestist! Maailm on ikkagi väike – mees on Soomes töötanud restorani peakokana. Lahkumisel kingib ta mulle punase kurgualusega savist fregattlinnu.
Originaalartikkel on ilmunud ajakirja Estraveller juuni-juuli 2008 numbris.