Ülle Lichtfeldti 5 vaimustavat reisi
Rakvere Teatri näitleja Ülle Lichtfeldt on kõõlunud kuristike serval, sattunud turistidest puutumata paikadesse ja avastanud müstilisi paiku ka siitsamast Eestist. Seikle Üllega tema lugude kaudu kaasa! Lugu on ilmunud reisiajakirja Traveller 2023 kevad-suvises numbris.
1. Egiptus
Oma reisidel olen tihti sattunud Egiptusesse. Aastate eest olime seriaali „Õnne 13” võttemeeskonnaga sügaval Egiptuse kõrbes uusi osasid salvestamas. Samal ajal, kui osa seltskonnast võttel viibis, veetsin mina aega ühes beduiinikülakeses, kuhu turistid eriti ei satu. Juba hommikul sinna jõudes märkasin ühe künka otsas luite peal kükitavat beduiini meest. Ta ei tõusnud päeva jooksul kordagi püsti ega liigutanud ennast. Ka pärast pikka päeva, päikeseloojangu ajal oli ta veel seal. Tookord mõtlesin, mis elu see õigupoolest on, elad siin keset liivakõrbe ja lihtsalt oled. Aga nüüd, vanemaks saades mõistan, et neil on tegelikult väga vedanud. Beduiinid on vaba rahvas.
Ilmselt on nad ühed õnnelikumad inimesed maailmas. Neil on vabadus minna sinna, kuhu soovivad, ja teha asju, mis hetkel olulised tunduvad. Kasvõi kükitada kaheksa tundi järjest liivaluitel. See igavikuline pilt on mu mällu sööbinud ja väga sügava mulje jätnud. Mõnikord, kui olen üle töötanud ja kõik kuhjub, sulen silmad ja mõtlen luitel kükitavale beduiinile. See aitab leida rahu ja tasakaalu elus.
2. India
Killukese oma südamest olen jätnud Indiasse, linnakesse nimega Orchha. Selle paiga muudab maagiliseks džungli lähedus ja arvukad hüljatud templid. Maastik on seal läbipääsmatu, skorpione ja madusid täis. Kohalikud elanikud seal ei käi, turiste sinna ei viida. Ronides kõrgele templitorni, avaneb vaade metsikuses laiuvatele templitele, kuhu keegi pole aastasadu oma jalga tõstnud. Tekib mõte, kui üürike on inimese elu võrreldes nende templitega! Nemad püsivad ega lagune. Miski hoiab neid ja me tegelikult ei tea, kes seal käivad. Võibolla hiilivad seal ringi nende esivanemate hinged? Orchhas tähistati tookord mingisugust rahvuspüha. Sajad naised käisid ümber templi ja viisid läbi ühte rituaali. Neil oli käes värvipulber, mida visati õhku ja millega märgistati ka iseennast. Sedasi tiirutati ümber templi mitu päeva. Kõik see oli väga nõiduslik! Oleksin võinud nende kõndimist ja kummardamist lõputult vaadata. Selles oli midagi, mis mind sügavalt puudutas. Meenutan Orchhat ja seda rituaali alati, kui mu mõte kõrgiks muutub. Nende naiste alandlikkus millegi kõrgema ees on maagiline.
3. Itaalia
Mitmel korral olen koos abikaasa Indrek Saarega üritanud astuda Itaalias mööda Via dell`Amore rada, mis on paraku alati varingute tõttu suletud olnud. See armastuse tee
ühendab kahte Cinque Terre kalurikülakest nimega Manarola ja Riomaggiore. Autoga sinna ei pääsegi. Ainus viis kohale jõudmiseks on rongi või paadiga. Külade vahel liikudes otsustasime ühte neist pikemalt peatuma jääda. See mereäärne kaunis paik võlus meid kohe mõnusa melu ja hea söögiga. Õhtu saabudes mõtlesime, et rongisõidu asemel hoopis jalutame tagasi hotelli. Päike loojus ja ootamatult muutus kõik ümberringi kottpimedaks. Indrek arvas, et tagasitee on nagu meie kergliiklusteed siin Eestis – sirged ja siledad. Tegelikkuses tuli meil aga plätudega pilkases pimeduses viis kilomeetrit korralikul mägiteel turnida, ainsaks valguskiireks Indreku mobiiltelefoni ekraan.
Ühtäkki kuulsin enda kõrval mingisugust imelikku kohinat. Küsisin abikaasalt, mis see olla võiks. Indrek valgustas taskulambiga teed ja avastasin, et seisin sammu kaugusel kuristikust, mis hirmuäratavalt kohises. Sellest kujunes tegelikult üks väga äge matk. Mina nimetan seda oma Via dell`Amoreks. Mees läheb ees ja mina järgnen talle kasvõi läbi kuristike ja raskuste. Jõudsime tookord õnnelikult oma hotelli,aga teistele selliste seikluste kogemist ei soovita.
4. Prantsusmaa
Kuna meie peres on kõik kirglikud mäesuusatajad, siis igal aastal korra pean saama kas Prantsusmaa või Itaalia Alpidesse. Kõrgel mäetipus seistes tekib tunne, et see ongi kõiksus,
olen justkui millelegi suurele nii lähedal. Kord olime Prantsuse Alpides aastavahetust veetmas. Aeg oli juba hiline ja tõstuk suleti. Otsustasime jalgsi tagasi külla minna. Rada, mida mööda pidime minema, ei õnnestunud hämaras leida. Lumi oli rinnuni. Osa inimesi seltskonnas väsis, püüdsime üksteisele toeks olla ja innustada ikka edasi minema. Peast käis läbi isegi mõte, kui nüüd siia lumme istuma jääme, kas siis ongi kõik? See oli ulme! Meil oli tohutu janu, sõime lund, kuid sellest polnud väga abi. Kui lõpuks õige raja leidsime, oli juba kottpime. Külakesse jõudes nägime restorani juures juubeldavat rahvast. Mõtlesin endamisi, et nii kuulus näitleja ma nüüd küll ei ole, et mind siin aplodeerides vastu võtma peaks. Tegelikult tuli välja, et jõudsime tagasi vahetult enne aastavahetuse tuleetendust ja inimesed olid juba kogunenud uut aastat tervitama. See oli üks väga ekstreemne, aga samal ajal ka väga tore matk.
5. Eesti
Müstiliselt kauneid paiku on ka Eestis, kui oskad lahtiste silmadega tuntud radadest kõrvale vaadata. Päris mitmel aastal olen teinud suveprojekte Ida-Virumaal. Varem ei olnud ma sealsetesse randadesse üldse jõudnud. Avastasin enda jaoks ebamaiselt kauni koha. Aa mõisa juurest trepist alla mere äärde minnes laiub ees Euroopas väga ainulaadse taimestikuga paik, mis meenutab džunglit. Rada viib otse heleda liivaga kaetud randa. Vee ja ranna piiril on aga hiigelsuur ajupuu, mille ümbert saaks kolme inimesega kinni võtta. Nii hall, raagus ja võimas! Selles paigas on mul tunne, et ma polegi planeedil Maa, see mõjub nii ebamaiselt!
Ereda elamuse on mulle jätnud ka minu kodust kahe ja poole kilomeetri kaugusel asuv üks kolmest Viitna järvest. Olin lapsepõlves alati koos vanematega Viitna Pikkjärve ja Linajärve ääres käinud, aga kolmas, Nabudi järv, oli täiesti avastamata koht minu jaoks. Kui ma ise Viitnale elama asusin, polnud mul kunagi aega, et koduümbrust avastama minna. Ikka oli aias toimetamist, kodu eest vaja hoolitseda. Polnud sellist aega, et niisama ümber järvede jalutada. Koroona ajal, kui kõik toimetused olid tehtud, kuhugi minna ei saanud ega tohtinud, võtsin kätte ja läksin Nabudi soojärve avastama. Sinna viib korralik laudteega tähistatud matkarada, mis algab Pikkjärve äärest. Teekonnal satud männimetsa, pimedasse kuusikusse ja süngesse sarapikku, möödud oaasidest ja jõuad lõpuks maagilise soojärveni. Väga vaheldusrikas maastik! Olin Viitnal elanud 20 aastat ja polnud seda kõike avastanud. Võimas!
Lugu on ilmunud reisiajakirja Traveller 2023 kevad-suvises numbris.
Teemad