Reisisõbrad jätsid eelmises osas kireva ja idamaiselt eksootilise Istanbuli selja taha, sest ees ootas elamusterohke road trip USA läänerannikul. Eero kirja pandud read viivad meid seekord Surmaoru põnevate vaatamisväärsuste juurde ning tuledesäras Las Vegasesse.
Nüüd jõudis kätte pikem sõidupäev! Meie öömajas hommikusööki ei olnud ja esimeselt ristmikult leidsime koha nimega Denny’s, mille hiljem suupärasemalt Denissiks nimetasime. Söök oli eurooplasele sobilik ja seda oli piisavalt. Kogesime, et USA osades söögikohtades kohvi tellides kallatakse sulle tassi tühjenedes seda juurde, ilma et keegi arvele uue kohvi juurde kirjutaks.
Hommikusöögi lõppedes liikusime kaevanduslinna Tronasse, mis asub ümber Searlese soolajärve. See järv sisaldab tervelt 98 erinevat looduslikku keemilist elementi. Rikkalik valik, kui arvestada, et Mendelejevi tabelis on napilt üle saja elemendi. Tronases oli vastrenoveeritud bensiinijaam, kust sai osta külmi jooke, kuid mitte bensiini! Hispaania keelt kõnelev müüjatar oskas inglise keeles umbes kolme sõna, aga suutis nende abil selgeks teha, et nädala pärast on ka bensiin müügil. Igatahes külmad joogid ja jäätised olid olemas – ning ameeriklaste jaoks kõige tähtsam, jää automaadid.
Surmaorg, siit me tuleme!
Järgmiseks sõitsime läbi mägede kõrvalteid pidi Surmaoru poole. Suuremate teede ristmikul oli küla Stovepipe Wells, mis vuntsitud turistide tarvis vanaaegseks ja kus võeti raha Surmaoru külastamise eest. Esiklaasi jaoks mõeldud kleeps maksis $20 ning andis loa sisse- ja väljasõiduks 7 päeva jooksul.
Esimene vaatamisväärsus oli mägede vahele tekkinud Mesquite Sand Dunes liivaluidete ala, mis võis mälu järgi olla umbes 5 hektari suurune. Ilus koht! Kui teised luidetel jalutasid, õnnestus mul teha kohalikust infostendist selline foto, et kaaslased jäidki uskuma, et olin vahepeal elus lõgismadu näinud. Kahju ainult, et foto rööviti – enam ei saa selle pildiga kedagi ära petta.
Edasi viis tee Furnace Creek nimelise külakesse, mis paistis juba kaugele kui kõrbeoaas oma palmide ja rohelise muruga. Seal on isegi golfiväljak! Ei tea, kustkohast nad seal sooldunud merepõhjas küll magedat vett saavad, et seda kõike kasta ja turiste joota?
Värvikirev Artists Drive
Järgmisena jõudsime kullakanjonisse, mis oli küll kena, kuid kuumaga tundub jaheda joogiga lõõgastumine palju ahvatlevam. Ümbrust uudistades nägin päris võimast maasturit invaliidi tähisega kohale parkimas ja mõtlesin, et inimesed on siin maal samuti hoolimatud, aga roolist tuli välja taat, haaras kargud kaasa ja kargutas kanjonisse. Tundus õiglane. Ette rutates võin öelda, et vaatamata lääneranniku rikkurite edvistamisele, peetakse seal ikka väga korralikult parkimiskorraldusest, just eriti invaliidikohtade suhtes, kinni.
Meie seltskond sõitis edasi, kaardilt nägime, et kohe jõuame ühte ilusamasse kohta – Artist’s Palette nimelise kaljumoodustise juurde. Juba autost nägime täiesti uskumatuid värve, mida sõnadesse panna on pea võimatu. Ronisime ka künka otsa vaadet kaema, kuid see polnudki oluliselt parem kui autost nähtu. Aga siis sõitsime me läbi kunstlikult kaljude vahele tehtud ühesuunalise scenic tee nimega Artist’s Drive… Nüüd nägime seda kõike hoopis paremini ja võimsamalt – ei ole alati vaja kuskile matkata ja ronida ja oma sammulimiiti üle kulutada, läbi autoakna võib ka ülivõimsaid vaateid nautida.
Kõige kuumem – Badwater Basin
Edasi viis tee Ameerika kõige madalamasse kohta, mis ühtlasi hoiab enda käes ka ametlikku temperatuuri maailmarekordit – Badwater Basin. Soolaga kaetud maapinna kõrgus on 86 meetrit allpool merepinda ja õhu temperatuuriks on seal mõõdetud üle 57 koma midagi kraadi Celsiuse järgi. Nägime seda aparaati, mis rekordilise temperatuuri mõõtis ja ka kaljudele märgitud tahvlit merepinna kõrgusega.
Nüüd jäi meil veel umbes tunnike autosõitu, et jõuda surmaorust välja, selle piiril asuvasse Shoshone nimelisse külla. Tegelikult ei olnudki seal mitte midagi peale pisikese vana saluuni (kus mahl moosipurkide sees lauale toodi) ja muuseumipoe. Üks asi oli seal külas muidugi veel – lennuväli. See oli meile juba eelnevalt selgeks saanud, et Ameerikas on igal külal oma lennuväli. Ka kõikides eelnevalt märgitud külades, sealhulgas isegi 18 elanikuga Tronas on oma lennuväli.
Surmaorust välja jõudes polnud Las Vegas enam kaugel. Ühel hetkel hakkas legendaarne linn paistma ning leidsime lõpuks ka ostukeskuse, kus kaduma läinud kohvri sisule asendust leida. Keskuse juures aega parajaks tehes oli tore vaadata kõikvõimalikes värvides ja suurustes lennumasinaid, mis lähedalasuvat maandumisrada kasutasid. McCarrani nimeline lennujaam on maailmas kaheksandal kohal maandumiste ja õhkutõusmiste poolest ning 24-ndal kohal reisijate arvu poolest. Keskmiselt maandub või tõuseb iga päev 1 500 lennukit, mis teebki umbes üks lennuk minutis. Kasiinolinna tuuakse igapäevaselt üle 112 000 turisti või mänguri, teisisõnu ligi 5 000 reisijat tunnis!
Viva Las Vegas!
Me elasime Stripil, aga sõitsime autoga veidi eemal asuvale Fremont Streetile. See on pool kilomeetrit pikk jalakäijate tänav, mis on kaetud läbipaistva katusega. Katusesse on paigaldatud arvutitega juhitavad 12,5 miljonit LED lampi ja elamust võimendab 555 000 vatine helisüsteem.
Fremont Street on Las Vegase elav ajalugu – seal on linna esimene hotell, litsentsiga kasiino, kõrghoone, vaipkattega kasiino ja asfalttee. Parkisime auto tasulisse parkimismajja ja astusime tänavale. Lagi vilkus vägevalt ning peatselt mängis Bon Jovi video, mis algas ja lõppes ilutulestikuga. Elamus oli nii võimas, et kananahk tuli ihule.
Hiljem hotellituppa kolinuna sai kihutatud jalutuskäigule öös sädelevale Stripile. Vaatepilt oli võimas, tulede ja reklaamide möll, meeletult kassikulda ja vist kohati ka päris kulda. Raha on seal kulutatud teineteist üle trumbates ikka meeletult. Kui lõpuks kella 1 paiku öösel tuppa jõudsime, ei olnud meil magama jäämisega mingeid probleeme. Uinusime, olles päeva jooksul käinud 86 m alla ja 1600 m üle merepinna.
Filmidest tuttav Hoover tamm
Järgmisel päeval võtsime suuna Hoover’i tammile, hüvasti Las Vegas! Ja mänguautomaati ei pannud meist keegi mitte ühtki dollarit, peame kunagi uuesti tulema. Oleme kõik filmides Hoover tammi näinud, aga ise selle peal ringi jalutada oli täitsa äge. Tunda võis tohutut tööd ja materjali hulka, mis kunagi selle ehitamiseks kulus. 101 ehitajat oli tööde ajal surma saanud ja olla olnud nii, et viimane surmasaanu oli vist esimese ohvri poeg.
Tammil käidud, läksime ka uuele sillale, mis on samuti ehituskunsti tippude hulka kuuluv objekt. Olin näinud filmi selle ehitamisest, aga oma silm on kuningas – oli tõesti võimas! Tammilt liikusime edasi Kingmani, kust keerasime Route 66 peale. See oli meie esimene „maanteede ema“- Route 66 elamus ja see oligi nii lahe, nagu ma ootasin.
Sellest, kuhu road trip mööda Route 66 reisisellid järgmisena viis, saab lugeda juba järgmises osas. 🙂