Uus-Meremaale saab Eestist vaata et otse läbi maakera kaevates. Linnulennult Tallinnast umbes 17 000 kilomeetri kaugusel. Isegi lõunapoolus on meile lähemal! Lendamisel tuleb mitmeid kordi ümber istuda ja see tõstab tegeliku distantsi 20 000 lähedale.
Ükski Euroopa firma Uus-Meremaale ei lenda, aga Aasia ja Okeaania võtavad maailma parimate lennukompaniide valimisel alati kõrgemaid kohti. Meie kasutasime Malaysia Airlines’i ja jäime igati rahule.
Uus-Meremaa ise koosneb kahest suuremast osast ehk Põhjasaarest ja Lõunasaarest. Need on üsna erinevad ja inimeste arvamused eelistatuma osas võivad suuresti lahkneda.
Et meil oli aega vaid kuus päeva, soovitati nii lühikese külastuse puhul piirduda ühe saarega. Maksimalistidena me seda soovitust ei järginud ja käisime mõlemal. See tähendas tihedaid päevi, mitme ümberistumisega siselende, pikki autosõite ja kõiki öid erinevates hotellides.
Hoolimata väiksusest maailmakaardi allservas, on Uus-Meremaa suur riik – ligi kaks korda suurema pindalaga kui Eesti, Läti ja Leedu kokku. Omal käel reisijatele on “kohustuslikuks kirjanduseks” reisijuhid.
Just Lonely Planeti kirjastus valib igal aastal maailma viis huvitavamat reisimaad ja Uus-Meremaa tunnistati kahel viimasel aastal parimaks, edestades tänavu Austraaliat, Peruud, Horvaatiat ja Taid.
Oma osa Uus-Meremaa populaarsusel on ka faktil, et Sõrmuste Isanda triloogia filmiti just seal. Võttepaiku leiab mõlemalt saarelt ning filmi näinutel on mingi mulje sellest maast juba olemas.
Ennekõike on Uus-Meremaal absoluutselt fantastiline ja mitmekesine loodus. Sealt leiab palme, liivarandu, lumiseid mägesid, kustunud ja tegevvulkaane, fjorde, kuumaveeallikaid, metsi.
Lambaid rohkem kui inimesi
Riigis elab 3,5 miljonit inimest ja 50 miljonit lammast. Muide, Uus-Meremaa põllumajandusest rääkimine põhjustab tüüpilisele euroametnikule õudusvärinaid, sest põllumajandus on seal majandusharu nagu iga teinegi ning toodangu koguse ja hinnad määrab üksnes turg.
Vaatamata dotatsioonide puudumisele konkureerib Uus-Meremaa põllumajandustoodang väga edukalt ka ülisubsideeritud Euroopa Liidu kaupadega. Lambaliha eksporditakse ja süüakse ka omal maal. Restoranid on Eestiga samas hinnas või pisut kallimad, jootraha jätmine pole aga kombeks.
Ringiliikumiseks kasutasime rendiautosid. Endise Briti asumaana kehtib Uus-Meremaal teadagi vasakpoolne liiklus ja tahab natukene harjumist – alguses on tavaline lülitada suunatule asemel sisse klaasipuhastaja…
Teed on Uus-Meremaal head ja liiklus väljaspool miljonilinna Aucklandi pole üleliia tihe. Samas on riik mägine ja sõit võib olla tõusude- ning kurviderohke. Bensiin maksab aga Eestiga võrreldes pisut vähemgi.
Põhjasaar – Aucklandist Wellingtonini
Lõunapoolkeral on põhjapoolkeraga võrreldes kõik tagurpidi – aastaajad on vahetuses, põhi tähendab sooja ja lõuna külma ning isegi kraanikausist vee äravoolamisel tekkiv spiraal keerleb teises suunas.
Eesti on ka paraku üks vähestest Euroopa riikidest, mis ei ole suutnud sõlmida Uus-Meremaaga viisavabaduse lepingut. Kui olete läbinud kuulsad järjekorrad Aucklandi lennujaamas ja ametnikud veenduvad loomse ja taimse toidu puudumises teie pagasis, sisenete riigi ainsasse miljonilinna.
Tegemist on kena ja merele avatud paigaga – jahtide rohkuse tõttu sadamas kutsutakse seda ka purjede linnaks. Vaatamisväärsustest külastasime kesklinnas asuvat lõunapoolkera kõrgeimat teletorni, mille vaateplatvormilt paistab kätte terve linn ja selle ümbruskond, ning Antarktika ja Veealuse Maailma muuseumi.
Kuigi ilus koht, jääb suurlinn suurlinnaks ning tõeline Uus-Meremaa algab väljaspool Aucklandi. Pärast ühte seal veedetud ööd sõitsime järgmisel päeval kagu suunas Rotoruasse.
Kiivid, mida Eestis ei näe
Teel käisime mitmes väiksemas linnas, näiteks maaliliste vaadetega ookeaniäärses Mount Maunganui’s ja Te Puke’is, kus asuvad suured kiiviistandused.
Ehkki algselt pärit Hiinast, on kiivi-nimeline puuvili koos samanimelise linnuga kujunenud Uus-Meremaa sümboliteks. Sealsed kiivid on suured ja mahlased – meie supermarketites müüdavate pisikeste Itaaliast toodud viljadega pole mõtet võrreldagi.
Rotorua tähendab maoori keeles “teine järv” ja lisaks järvele asuvad linna lähedal mitmed termaalalad. See tähendab lahtiseletatuna kuumaveeallikaid, geisreid, keevat muda ja muud huvitavat.
Õhus lõhnab väävli järele, mis meenutab analoogilisi kohti Islandil. Ent on erinevusigi – Uus-Meremaal kasvab kuumaveeallikate ümber mets, mida Islandil ei leia.
Teine erinevus nii positiivne pole – kui Islandil saab loodusimesid nautida tasuta (olles eelnevalt leidnud mooduse kohalepääsemiseks), siis Uus-Meremaal on huvitavamatele kuumaveealadele aed ümber ehitatud ja sissepääsu eest tuleb rahakotti kergendada.
Põrgulikud nimed, aga hästi tähistatud
Kõik kraatrid, minivulkaanid ja veekogud on kenasti tähistatud, kandes nimesid nagu “kuradi katel”, “inferno kraater” jne, aga külastajatele on nende vahele ehitatud turvalised teerajad.
Lisaks termaalaladele tuntakse Rotoruad maoori kultuuri poolest. Maoorid on Uus-Meremaa põliselanikud, kes pole kunagi olnud eurooplaste poolt nii alla surutud kui näiteks Austraalia aborigeenid.
Saareriigi rahvastikust moodustavad nad arvestatava osa, maoori keel on kasutusel paralleelselt inglise keelega (väga paljud kohanimed on maoorikeelsed) ja tänapäeval on maooriks olemine ning põliste tavade järgimine lausa moodi tõusnud.
Rotoruast sõitsime Tauposse – linna, mis asub samanimelise ja väga huvitavat sinkjasrohelist värvi järve kaldal.
Taupost pisut lõunasse jääb Tongariro rahvuspark kolme vulkaaniga, mil nimedeks Ruapehu, Ngaruhoe ja Tongariro. Seal võeti üles ka Mordor Sõrmuste Isanda filmi jaoks.
Wellingtonist lendasime edasi Lõunasaarele, linnakesse nimega Queenstown. Püsielanike arvu poolest ei ole tegu just suure kohaga, kust võib aga alati leida suurel hulgal turiste.
Benji-hüppe kodulinn Queenstown
Queenstowni asukoht on maaliline – järve ääres ja mägede vahel. Linn on tuntud ka maailma seikluspealinnana, muuhulgas leiutati just siin benji-hüpe. Meie midagi nii ekstreemset ei harrastanud, laeks jäi gondlireis linnalähedase mäe otsa ja seal üleval sõit ratastega kelguga spetsiaalsel rajal.
Siiski pärineb just Queenstownist minu kogu reisi fantastilisim kogemus. Selleks oli edasi-tagasi lend väikelennukil üle Lõuna-Alpide Milford Soundi nimelise fjordi juurde ning kahetunnine laevasõit.
Vaatluslende väikelennukil pakuvad sealkandis mitmed firmad. Ja see on väärt järeleproovimist. Suhteliselt aeglane lend piloodi kõrval mägedes, merepinnast napilt kahe kilomeetri kõrgusel, on hoopis midagi muud kui regulaarlend kümne kilomeetri peal.
Madalamalt on vaated lausa hingematvalt dramaatilised, aeg-ajalt tundub lennuk kohe riivavat tiivaga mäenõlva või et iga vähegi suurem tuulehoog lõpeb korraliku raputusega.
Fjordi ümbritsevad kummaltki poolt lumiste tippudega mäed, mille nõlvasid mööda jooksevad alla kosed. Laevasõidul nägime kaldaäärsetel kaljudel ka merilõvisid ja sõitsime mõnda aega koos delfiiniparvega.
Võin kõhklematult öelda, et just see fjord oli ilusaim koht, kus Uus-Meremaal käisin.
Milford Soundi saab sõita Queenstownist ka maad mööda, aga kuna läbi mägede otseteid ei lähe, tuleb teha küllalt suur ring ja arvestada olulise ajakuluga.
Lennukiga seevastu pääseb otse ja kiiresti – kummaski suunas kulub kohalejõudmiseks umbes pool tundi. Selline lend on kallis, aga oma hinda väärt.
Tagasi Queenstownis, järgnes autosõit lõunasse, mägiseid teid pidi Te Anau linna, mida nimetatakse ka maailma matka-pealinnaks. Väga mitmed rajad maalilisse Fiordlandi piirkonda saavad just siit alguse.
Te Anaust jätkasime sõitu lõuna suunas Invercargilli ja veel pisut edasi Bluffi. See on Uus-Meremaa kõige lõunapoolseim linn ja kuulus oma austrite poolest. Ka meil õnnestus leida sealsetelt rannakividelt
mõned atraktiivsetes värvides merekarbid.
Lõunasaar – Queenstownist Bluffi
Lühikese aja jooksul nägime vaid väga väikest osa Uus-Meremaast, aga see on koht, kuhu kindlasti sooviks tagasi minna ja siis juba loodetavasti palju pikemaks ajaks. Kui õnnestub…
Lugesin reisi ajal kohalikust lehest refereeringut ühe Washington Posti ajakirjaniku muljetest Uus-Meremaal. Ülivõrretes artiklis öeldi ameeriklastest lugejatele, et kui nad on viimased viis minutit tegelnud millegi muuga kui Uus-Meremaa reisi planeerimisega, siis on see olnud raisatud aeg.
Ärgu hoolitagu vahemaadest ega hindadest, vaid mindagu kohe. No loodetavasti kõik seda nõu kuulda ei võta, kindlasti aga ootab Uus-Meremaa veel avastamist Eesti reisihuviliste poolt.
Kuhu veel minna
Tamaki
– Ehtne maoori küla Rotorua lähedal. Tutvuge maooride elu-olu ja tavadega, vaadake kultuuriprogrammi ja sööge maa sees küpsetatud õhtueinet (ning muidugi saab osta suveniire).
Te Anau – Maa-alused jõed, kus saab sõita paadiga ja nautida pimedust. Valgustitena “kasutatakse” laes rippuvaid tuhanded jaaniusse. Valgusega meelitavad jaaniussid (lisaks turistidele) enda juurde putukaid, kes kohe nahka pannakse. Mida heledam valgus, seda näljasem jaaniuss.
Wellington – Riigi suuruselt teine linn. Turistide jaoks on kohustuslikeks peatusteks arhitektuuriliselt mesitaru meenutav parlamendihoone ja botaanikaaed. Kuna linn paikneb küllalt mägisel alal, siis ei ole puudust ka vaateplatvormidest ja kõikvõimalikest köis-, ripp- ja kaldraudteedest. Viimastest kuulsaim on Wellington Cable Car.
– – –
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuli-september 2004.
Teemad