Üks mu senise elu suurimaid religioosseid elamusi oli Ise pühamus, jaapanlaste kõige pühamas paigas. Neile paikadele lähenedes äratas tähelepanu looduse eriline lopsakus, mis muide üllatas Jaapanis mujalgi: bambusetihnikud ja hiigelküpressid, mis meenutavad oma vägevuselt ameerika mammutipuid, mäekünkad tulvil rohelust. Ise pühamu ees pole püha allikat, kuid metsateed templi poole kõndides jõuab palverändur lagendikule laugel jõekaldal ja just siin on mõeldud teha puhastusrituaal. Jõgi on kiire vooluga, kuid madalapõhjaline ja väga selge veega. Soliidses rahus ujuvad mööda meetripikkused karpkalad ja kuldkalad, vaadates ühe silmaga sinu poole üles – ehk viskad palukese…
Ises on kõik puhtalt jaapanipärane
Kui mujal ilmneb shintoistlike templite juures tugevaid hiina mõjusid, kas või templiväravate ja -seinte erepunases värvis, siis Ises on küll püütud piinliku hoolega säilitada kõike algset, jaapanipärast. Värvi ei kasutata üldse, mistõttu on nii jämedatest palkidest väravad kui ka hoonete seinad luitunudhallid. Muidu tuletaks paksu õlgkatusega tempel vägagi meelde meie eesti talutaret Rocca al Marest, kuid sarikalatid on kaetud puhta kullaga. Õue katavad kivid, mis tunduvad olevat merelainetest ümaraservalisteks uhutud – keskmist õueosa valged kivid ja ääreala kummalgi pool mustad, mis ümbritsevad ka kummalgi pool kasvavate vägevate küpresside tüvesid. Siin ei näe jaapanlastele muidu nii armast rafineeritud aiakultuuri, vaid looduse ürgset väge. Midagi sellist võis olla kunagi ka meie taara tammikuis.
Lammutada, et täpselt sama taastada
Jaapanlaste suhtumine restaureerimisse on väga omapärane. Nad nimelt leiavad, et vana asi paremaks ei lähe ja seepärast peavad õigeks lammutada oma kõige püham tempel iga kahekümne aasta tagant täielikult (osi sellest saadetakse reliikviatena teistele shintotemplitele üle kogu maa) ning ehitada selle täpne koopia. Ollakse ka seda meelt, et kakskümmend aastat on just paras aeg selleks, et vana meister jõuaks täielikult välja õpetada oma noore järglase, kes oleks suuteline tegema kõik täpselt nii nagu ta õpetaja oli teinud kakskümmend aastat tagasi.. Praegune tempel ehitati 1993. aastal ja läks maksma viis miljardit jeeni (pool Eesti riigi aastaeelarvest!). Üheksa aasta vihmad ja päikesed on seinapalgid, aiaplangu ja katuseõled juba luitunuks muutnud. Kõrval on – samuti suurte puude vahel – juba ette valmistatud koht, kuhu tuleb uus tempel. Selleks ajaks, kui hakatakse vana maha lammutama, peab uus valmis olema.
Shintoism ja eesti maausk kaksikvennad?
Jaapani rahvuslik usund shinto (“jumalate tee”) sarnaneb üllatavalt meie vanale maausule. Püütakse tunnetada looduses valitsevaid vägesid ja toimida kooskõlas nendega – see on põhiline, ehkki kõik on mähitud mütoloogilisse rüüsse. Kõigepealt olnud mees- ja naisjumalus Izanagi ja Izanami, kes taevasel sillal tundnud teineteise vastu käsitamatult suurt armutunnet, heitnud alla püha oda ja nii sündinud Jaapan. Izanagist ja Izanamist sündis päikesejumalanna Amaterasu, kelle pojast sai esimene Jaapani keiser. Kõige huvitavam ongi Jaapanis näha sellist usku täiuslikult väljaarendatud kujul – nii, et sellega ei tegele mitte üksikud entusiastid nagu meil hiislar Addold Mossin, kes teeb suurt ja tänuväärset tööd kas või vanade hiiekohtade leidmisel ja korrastamisel. Ent palju temagi üksi jõuab! Jaapanis on aga selle asja taga riigi jäägitu toetus ja veel millise riigi – maailma teine majandus ikkagi!
Templiskäik on püha rituaal
Jaapanlase templiskäik näeb välja nii: pühamu õues oleva püha allika äärest võetakse bambustopsik ja loputatakse puhastumisrituaaliks suud, seejärel minnakse templi ette, kuhu on asetatud suur ohvriraha kast, mida katavad pealt raudteerööpataolised hõredalt asetatud metallvarvad. Kasti heidetakse raha – kui rahvast on palju, siis ka üle eesseisjate peade – ning seejärel plaksutatakse jumalate tähelepanu äratamiseks paar korda käsi. Metallsilindrist lastakse välja kukkuda ühel jämedal vasktraadi jupil, mille otsas on number. Minnakse ja öeldakse see number eemal leti taga seisvale preestrile, kes ulatab kokkuvolditud paberilehe, mis sisaldab trükitud ennustust. Kui ennustus on heaendeline, on ju tore, kui aga mitte, siis seotakse ennustus juuresoleva puu oksa külge, et ennustuse halb mõju haihtuks, jääks inimesest maha. Pidasin üht sellist puud eemalt vaadates üleni valgeid õisi täis kirsipuuks.
See on siis kõige tavalisem, mida jaapanlased templit külastades teevad, kuid võimalikud on ka palju rafineeritumad taiad, milleks preester juhib oma külalise edasi templi siseruumidesse, kuhu muidu ei pääsegi. Templite juures on ka ülimalt kaunid ja hoolitsetud aiad, kuhu puud, põõsad ja lilled on valitud sellise arvestusega, et alati miski õitseks. Eriline õiteküllus valdab neid aedu siis, kui kevadel õitseb sakura, jaapani kirss. Teed vanade shintoistlike pühamute juurde äärestavad inimesekõrgused ja kõrgemad graniittulbad, mille ülaossa on raiutud tühemik küünla jaoks.
Jaapanlane on praktiline ka usundis
Ises on veel üks jaapanlastele väga oluline paik: rannaäärses meres kaks kaljurünka, mida ühendab tugev õlgköis, mis sümboliseerib Izanagi ja Izanami armusidet. Valgeis rüüdes noored tugevad shinto preestrid uuendavad seda punutist kolm korda aastas.
Kui Ises, jaapanlaste kõige pühamas paigas, püütakse järgida igal sammul kõige ürgsemat traditsiooni, siis üldiselt on sintoism alati olnud väga vastuvõtlik uuendustele. Kui kristlastel ja muhameedlastel on raske võtta midagi mõnest teisest usundist ja hakata seda kasutama, siis shintoism on budismiga niivõrd ühte sulanud, et võimatu on öeldagi, kus lõpeb üks ja algab teine. Jaapanlased ütlevad endi kohta, et sündides on nad kõik shintoistid (juba ühekuine laps viiakse templisse, et teda jumalatele tutvustada), surres aga budistid (jaapanlased on leidnud, et budismis on kõik surmaga seostuv sügavamalt läbi tunnetatud kui nende oma algses usundis ja seepärast lastakse surmaga seoses olevad riitused korraldada budistlikel vaimulikel). Siin avaldub jaapanlasele omane praktilisus – kui ta leiab mõnest muust usundist midagi sellist, mis “töötab”, võtab ta selle kõhklemata omaks. Selline suhtumine levib ju ka Eestimaal: üsna paljud haritud inimesed on leidnud enda jaoks midagi väärtuslikku budismist, kuid ega nad sellepärast veel ole budistid selles mõttes, et nad ei võiks olla samal ajal ka kristlased või maausulised. Uku Masing on kord öelnud Jaapani kohta: “Usundite segadus on päratu.” Nagu näitab Jaapani kogemus, on aga just selline olukord väga produktiivne. Ka kristlusel on jaapanlase teadvuses kindel koht. Tänapäeva noorte hulgas on populaarne abielluda kristlikus kirikus, meeldivad ka pruutkleit ja sõrmused. Viimaseks moeks on kreeka-katoliku laulatus kui kõige värvikam. Samal ajal ei pruugi abiellujad kuuluda kristlikku kirikusse ega isegi mitte huvituda kristlikust õpetusest. Ma ei süüdistaks neid pealiskaudsuses – nad valisid abiellumistseremoonia, mis nende arvates jätab neisse kõige sügavama mulje, see tähendab – annab kõige tugevama energeetilise impulsi – ja muu polegi ju nii oluline. Muide tõotust kokku jääda surmani peavad jaapani abiellujad pisut ülapakutuks või ülbekski, väites et nende tava on paluda selleks küll jumalatelt abi, kuid ise mitte midagi kindlat lubada… Ometi on lahutuste arv Jaapanis Euroopaga võrreldes väga väike – vaid iga kümnes paar lahutab.
Kiyoto: jaapani budistliku kultuuri keskus
Jaapani budistliku kultuuriga saab kõige paremini kontakti Kiyotos, kus leidub sajandeid vanu kloostrilinnakuid. Värava juurest algava peatänava ääres on loendamatud majakesed ja aiad. Siin leidub ka kuulsaid säbruliseks rehitsetud valge liiva ja kivirünkadega meditatsiooniaedu. Need osutuvad üsna väikesteks – vaid mõned ruutmeetrid. Templiseinast eenduvad laudadest astmed, mida võib kasutada ka istepingiks ja kohe su jalge eest algabki liiv… Kui shinto sobib paremini praktilisele inimesele, kes tahab nähtamatute vägede abil midagi saavutada, siis zen, läänemaailmas kõige tuntum jaapani budismi vorm, pigem neile, kes eelkõige soovivad välja arendada oma psüühika ilusaimad võimalused. Siin on keskseks mõisteks valgustatus, valgustuselamuse kogemine. Jaapani keeles nimetatakse seda satoriks. Üks zenbudist lausus, et ta on kogenud elus mõned suured satorid ja loendamatu hulga väiksemaid. Nii võib ju enda kohta öelda ka iga luuletaja…
Kitsukese meditatsiooniaia ees peatub moodne väikeauto ja munk astub sellest välja. Tänapäeva zen-mehed käivad ajaga kaasas.
Kiyoto uhiuut jaamahoonet on üsna raske kirjeldada. Ronge muidugi liigub seal ka ja palju, kuid need ei torka õieti kusagil silma. Kujutlege viieteistkümnekorruselist hoonet, mis on keskelt tühi, mille kummaski küljes aga tõusevad loendamatud eskalaatorid. Näib nagu tõuseksid nad mingisse mäkke, kuid tegelikult on all kauplused ja restoranid. Kõige kõrgemal avardub aga lage väljak, millel kasvavad suured puud ning mille igast küljest avaneb linnulennuline vaade linnale. Eskalaatoril üles sõites näed hoone siseseinal suurt plakatit, mis kujutab mõtlikult naeratavat noorukit ja hieroglüüfe, mille keskelt leiab pilk ka ingliskeelse tõlke: “Kui sina muutud, muutub kogu maailm.” Sügav tõde.
Jaapanlased on avatud kõigele uuele
Jaapanlased on uudishimulikud, avatud ja vastuvõtlikud kõigele uuele ning seda mitte ainult vaimseis asjus – kord haaras Jaapanit Euroopa mõjul küülikukasvatuse, siis margikorjamise, siis ekskursioonide korraldamise maania… Kuid jaapanlased on ka ainsad, kes on suutnud valge rassi teaduslik-tehnilise progressi täiel määral omandada ja seda nii mõneski osas juba iseseisvalt edasi arendada. Eriti torkab see silma Tokios, kus võib näha palju tulevikulinnadele omaseid jooni. Linnakeskust piirab paariteistkümne kilomeetrilise läbimõõduga raudteering, mille jaamade ümbrusse on kerkinud salguti pilvelõhkujaid, tõeline tulevikulinn aga laiub merelt võidetud ruutkilomeetritel. Justkui ulmefilmist pärit kõrghooned ja nende vahel kenad pargid. Ei usuks, et pinnaseks kõige all on II Maailmasõja lõpul puruks pommitatud Tokio rusud, mis linna taastamisel merre veeti.
Tokio uues kahetornilises raekojas võib igaüks sõita kiirliftiga üles 33. korrusele, kus on kohvik. Kogu majas kostab pidevalt Lääne klassikaline muusika, parajasti Haydn. Liftis kuulen korraga vene keelt. Kaks soliidset meesterahvast ja üks daam. Küsin uudistavalt: “Are you Russians?” – “Yes!” – “From Sakhalin?..” – “No, from Moscow. From where are you?” – “I am Estonian.”
Nüüd muidugi minnakse kohe üle vene keelele. “Nu kak zhivjotsa? V sovetskoe vremja vsjotaki lutshe bõlo?…” – “Sto või!.. Vo vremja okupatsii?!…”
Lift on kohal, rahvavool kannab meid taas lahku. Igas suunas vaade Tokiole. Siin on nüüd hästi näha, kuidas raudteejaamade ümbruses on salguti pilvelõhkujaid, vahepeal jälle madalamaid maju ja parke.
Tokiost ostsin paksu raamatu selle kohta, kuidas õieti kirjutada väikest kolmerealist luuletust – haikut.
Oma Jaapani-reisi vahetuid elamusi kirjeldas käesolevas loos orientalist, kirjanik ja tõlkija Ingvar Luhaäär.
Lugu on ilmunud ajakirja ESTraveller numbris juuli/september 2002
Teemad