Nõuab kõvasti kujutlusvõimet või patriotismi, et pidada Varssavit ilusaks linnaks. Eriti kui konkurentideks on näiteks Praha, Viin, Rooma… võrreldamatud ju nagu Türi ja Paide! Alari Rammo leidis Poola pealinnast ikka täitsa mitu kevadist hetke, kuhu tööreisi vahel põgeneda või päris ekstra uudistama minna.
Mis seal salata – giidki on sunnitud korduvalt vabandust paluma kõigi koledate majade ja muude objektide pärast, millest mõnel on selged ajaloolised põhjused (ja näiteks 15meetrine kunstpalm keset Jeruusalemma avenüüd tekkis sinna kunstiprojektina), aga enamikul ilgustest puudub igasugune vabandus.
Varssaviga pole muidugi ka ajalugu armuline olnud – Kraków väitvat siiani, et hoopis tema on pealinn, kuna usaldusväärset tõestusmaterjali vastupidise kohta polevat. Siis tõusid 1943. aastal juudid natside vastu üles, mis lõppes kahe kuu pärast kümnete tuhandete surnute ja laagrisse veetutega. Aasta hiljem korraldatud suurem ülestõus lõppes ei rohkem ega vähem kui maatasa tõmmatud Varssavi kesklinnaga, millest säästeti vaid Saksa osa.
Poola restaureerimine
Kokku suri sadu tuhandeid tsiviilisikuid ja pea kõik lasti saksa hoole ja täpsusega õhku. Nii pole Varssavi vanalinnas pea midagi autentset ja ehkki fassaadid näivad vanad, võib paljude linna hoonete aluminegi kivi olla paigaldatud sel sajandil. Üheks ogaraks näiteks on Citybankile kuuluv „endine raekoda“.
Väga autentne on aga Poola kõrgeim ehitis Kultuuri ja Teaduse Palee, mille Stalin veidi enne surma linnale kinkis. Isake pakkus ka metrood või elurajooni, aga valiti ikkagi kolme aastaga kerkinud tohutu torn, millelt Stalini nimi küll peatselt kadus. Seni pole teoks saanud vahepealsed plaanid see kaasaegsemaks pilvelõhkujaks ümber ehitada.
Hoones sõidab 28 kuldsete uste ja vaipadega vooderdatud lifti, millest ühes, platvormile viivas, istub õnnetu liftijuht oma toolikesega – tema töö on kütta vahetpidamata sadakond meetrit üles-alla. Vaateplatvormilt saab linna vahtida, ja nagu Eiffeligagi, tehakse ka siin mitte nii naljakat nalja, et tegu on parima vaatega linnas, kuna sealt ei näe sedasama hirmsat maja.
Alumistes sfäärides elutsevad kontorid, näitustesaalid, kinod, muuseumid, poed, meie linnahalli mõõtu konverentsisaal ja isegi üks ülikool. Liidu avarusis või Moskva Riiklikus Ülikoolis käinuile pole see palee midagi põnevat, aga noorem inimene saab stalinismi üüratust ikka kogu raha eest.
Sõja varjud
Sõjakoledusi mälestatakse igas riigis, aga Varssavis on need siiani kuidagi eriti elavad, osalt ilmselt põhjusel, et kolmandik elanikkonnast olid tollal juudid. Konteksti mõistmiseks tuleb huvilisel või „Katõni“ jt filme mittenäinuil koguda julgust ja külastada Varssavi Ülestõusumuuseumi. Alles viie aasta eest endises elektrijaamas avatud moodne asutus näitab 1944. aasta kandis toimunut jõhkra detailsusega. Kõigi vidinate, piltide, videote ja helide kõrval on vaatamiseks väljas (õieti toas sees) muuhulgas terve lennuk, eraldi sõjatuba on lastele ja ei puudu väike soe kohvik. Hea muuseum.
Hoolitsetud ilu
Aga ilusamatest kohtadest ka. ?azienki kuninglik park on ühtaegu nii linna suurim roheala kui ka vabalt üks kaunemaid kohti koos kõigi sisalduvate ja piirnevate ehitistega. Nagu pindalaga võrreldavas Kadrioruski on osa pargist metsikum, osa aga nii välja peetud, et murugi on jabural kombel rangelt vaatamiseks. Midagi pole lahti sinu vaimse tervise ega loodusega, kui su arust Chopini kuju (sellegi on natsid korra õhku lasknud) kõrval üleöö kõik lilled õitsele puhkevad või värvi vahetavad – vahepeal on lihtsalt uued roosid istutatud.
Suvel taritakse sinna pühapäeviti klaver ja pakutakse ilmarahvale peent muusikat. Aasta 2010 on Poola parlament kuulutanud oma rahva ja ajaloo ühe silmapaistvama poja Frédéric Chopini aastaks, sest suurel romantikul keerab juba 200 ette, nii et tuleb festivale, kontserte, polkast rokini – kõik Chopinist. Ehk majandus ikka lubab kõik plaanid ellu viia ja keegi ei lähe tülli nagu meil kultuuripealinna teemal.
Mis seal pargis siis veel leidub lisaks sadadele lastega paaridele ja kümnetele paarikestele, kes pargipingil vaid ühele istekohale ära mahuvad ning varsti ilmselt juba lapsega sealsamas käivad? Või mammidele, või raamatulugejaile, või jultunud oravaile… Igas pargis pole näiteks paabulinde, selle Rooma amfiteatri juures aga liigagi palju (lisaks partidele ja luikedele) – puudel, kujude peade otsas, hirmsal kombel röökides. Kajakad tunduvad nende sageli väärikalt maas patseerivate vaude kõrval süütud säutsujad.
Aga ilus on ikkagi. 18. sajandil ehitatud teatrilava juurest kulgeb järv, mille veeres tukub pargile nime andnud palee, saarekesel teine selline, taamal supel- ja aiamajakesed, järgmise kuninga majad, siis järgmise, ise stiilides templid, imekombel mõni säilinud puitehitiski, luuderohtu uppunud paviljonid, gaasilambid jne. Kui leiate aga pargi lähistelt järjekordse hoone, mis võiks oma suuruse poolest kosmosest kätte paista, siis tegu on Vene saatkonnaga.
Ilu ja koleduse igavesest võitlusest veel. Teadupoolest jagab Varssavi kaheks Visla jõgi. On vasem kallas ja on halvem kallas, mis teenib vaikselt parema tiitli ehk väljagi. Sel pahal kaldal tasub üles otsida Praga linnaosa. Natuke aitab ringiuitamine endal iseloomu kasvatada, aga seda viimast jagub ka piirkonnal. Umbes nagu Põhja-Tallinnal või Bronxil.
Kultuur rokib
Juba mitu aastat keedetakse ühes Praga vanas tehases marmelaadi ja kummi asemel kultuuri – tööstus- ja laoruumides ning lähikonnaski säravad nüüd teatrid, esmaklassilised kunsti- ja fotogaleriid, kontserdid, kohvikud, raamatukoguke, konverentsisaalid, filmistuudiod ja ööeluasutused ning karmi värava taga peitub üks eriti võluv väike puitfassaadiga restoran.
Kõik kokku on Fabryka Trzciny (muide, erakätes) just midagi sellist, mihukeseks loova majanduse keskuseks võiks saada Tallinna kalarand, või mida tegi omal ajal Berliin oma idaosa elustamiseks. Igatahes Pragas on võimalik ka päriselt ajalugu katsuda, mitte nagu vanalinnas, kus kogu see disniländ ainult näib vana, olgugi et kuulub UNESCO nimekirja.
Autentsuse etalonidena (ja praktilise nõuandena muidugi ka) tuleb aga jutuks võtta kaks majutusoaasi, mis jäid silma kõigi lukshotellide ja urgaste kõrval. Esiteks kohe kuningalossi (arvake, mitu kivi sellest 1944. aastal järele jäi) vastas asuv väike disainhotell Castle Inn Oki Doki. Täiesti kvaliteetne kunstielamus ja väga hea asukohaga vanalinnas. 21 toa seast leiab antiiki, moodsust, lastepärasust – iga tuba on kunstiteos, teemaks Pärsia, meri, mets, Magritte või näiteks Alice, mille seintele on joonistatud kiisud, jänkud ja paljas plika. Armas paigake.
Oki Dokil on ka sama kunstipärane säästuversioon väljast igas mõttes hallis korruselamus, aga
kui natuke mööda treppi ronida, avaneb uks igati toredasse hostelisse. Oranžiks võõbatud seintega koridorid, õdusad ühisruumid ja taas – iga tuba on eraldi kunstiteos. Osa küll hostelipäraselt naridega, aga üks on helesinine, teine roosa, kolmas Aafrika-teemaline, söögisaali lambikuplite rolli täidavad metallist riivid. Väga tunnustatud koht maailma seljakottide seas.
Ja lõpetuseks Estravelleris kohustuslik Sir Norman Fosteri rubriik. Jah, Varssavis on kuulsa arhitekti loodud maja olemas (seni ainuke Kesk- ning Ida-Euroopas, nuuks), mis sai loomulikult avamise järel maailma parima ärikeskuse auhinna jne, aga omapärasest hoonest elavam on Metropolitani 50meetrise diameetriga hoovi keskel tantsiv purskkaev. Ringi asetatud, otse sillutise tasandilt õhku paiskuvad pulseerivad veejoad tekitavad tagasiplärtsatustega võrratuid rütmielamusi. Istu ja naudi seda muusikat.
Veel võiks soovitada jatsubaare, mis on Poolas veel kombekalt täissuitsetatud, aga aitab kah, mine vaata ise edasi. Selliseid oaase on veel ja veel ja need teevad Varssavist lõpuks täiesti nitševoo linna.
– – –
Lugu on ilmunud ajakirja Estraveller numbris 2/2009.