Veneetsia kuulub maailma kuulsamate ja põnevamate reisisihtide hulka. Jüri Toomel veetis neli päeva selles autovabas linnas, kus inimesed ja kõik kaubad veetakse kohale mööda vett ning kus nii politsei kui kiirabi ja tuletõrje tormavad kohale kaatriga.
Aprill on Veneetsia külastamiseks mugav aeg. Ilmad on juba soojad, kuid jalgsirännakuteks veel mitte liiga kuumad, turiste küll palju, kuid veel mitte tohutute hordide kaupa. Hotellideski on natuke valikuruumi. Oma hotelli valime Piazzale Roma kõrvalt – siia saabub lennujaamast ekspressbuss, pole vaja kohvreid sillatreppidest üles-alla tirida ega hirmkallist taksot kasutada.
Hotell Olimpia rahuldab laisavõitu juhuränduri vajadusi täielikult – ei mingit liigset luksust, kuid kõik vajalik olemas. Toaseinad on kaetud Veneetsia stiilis siidkangaga, mistõttu on terve hotell ka suitsuvaba. Laes ripub Veneetsia klaasist lühter, hommikusöögilauas ootab keskmine valik lõikeid, puuvilju ja krõbinaid, vastuvõtu vanahärrad on lahked ja abivalmid. Ainult kohv ja majutuse hind on košmaarsed, kuid seda on nad ka mujal Veneetsias.
Nagu enamik Veneetsia külastajaid istume meiegi veebussile vaporetto’le ja suundume esimese asjana kaema linna peamist vaatamisväärsust, Püha Markuse väljakut. Vaporetto’sid on Canal Grandel sebimas palju, nad liiguvad kiirelt, signaalitavad ja pidurdavad sujuvalt pruunika vee loksudes oma peatusekai ääres, et juba pool minutit hiljem peatusekoht järgmisele vabastada.
Neljakilomeetrine Canal Grande on linna peamine liiklusarter ja jagab selle kaheks. Kanali laiuseks on 40-70 meetrit ja sellest läheb üle ainult kolm silda. Kes soovib kanaliäärseid paleesid vaporetto’lt pildistada, peab valima aeglase liini number 1 ning istuma laeva lahtisesse pärasse, et määrdunud aknaklaasid ei segaks. Vaporetto-peatustes on lollikindlad marsruudiskeemid liinide kaupa ja orienteeruv aeg, mis kuhugi peatusse jõudmiseks kulub.
Inspiratsioon kaunishingedele
Iga kvartal avab uue lummava vaate vanalinnale. Piki kanalit seisavad rivis paleed, üks kaunim kui teine. Pole ime, et Veneetsia ja tema laguun on arvatud UNESCO kultuuripärandi hulka. Kirjanikud, luuletajad, heliloojad ja kunstnikud on läbi aegade innustust saanud Veneetsia maagilisest vette vaiatud linnast, mida ähvardab oht vähehaaval merre uppuda.
Veneetsias elasid ja töötasid maailmakuulsad kunstnikud Bellini, Tizian ja Tintoretto ning helilooja Antonio Vivaldi. 18. sajandil kogus linn kuulsust tähtsa lõbustuskeskusena, kus miljonärid, Casanova-taolised seiklejad, printsid ja kuningad kenasti meelt lahutasid. Kuulsad karnevalid kestsid vahel tervelt kuus kuud järjest.
Kunstisõprade meka on Veneetsia tänapäevalgi. Kesktalvel peetakse karnevale, suvel köidab kunstisõpru Veneetsia biennaal. Aasta ringi on külastajatele avatud Accademia Veneetsia kunsti kollektsioon ja Guggenheimi kunstikogud. Paleedes ja kirikutes võib näha tippkunsti kogu maailmast.
Sildume Vallaresso bussipeatuses ning satume kohe ajaloo ja turistidemassi keskele. Hordid liiguvad San Marco poole, kõlab igakeelset jutuvada. Veneetsias käib aastas ligi 15 miljonit turisti. Kioskites pakutakse sadu müstilisi Veneetsia maske, neidsamu, mida olen näinud arvukatel pressifotodel ja filmides, samuti Murano värvilist klaasi.
Kunagine Vahemere võimukeskus
Vee ääres seisab Veneetsia üks kuulsamaid ehitisi – Doodzhide palee, millest linnriiki omal ajal juhiti. Paleed hakati ehitama juba 9. sajandil, kuid praegune välimus pärineb 14.-15. sajandist. Tegelikult on restaureerimistööde käigus paljud originaalsambad ja muud ehitusdetailid asendatud koopiatega ja originaalid on külastajatele tutvumiseks väljas palees endas.
Laguuni juurest viib Püha Markuse väljakule samanimeline kitsas platsike Piazzetta San Marco. Päris vee ääres jälgivad linnatungijaid kõrgete graniitsammaste otsast Veneetsia praegune sümbol, tiibadega Püha Markuse Lõvi ning varasem, krokodilliga võitlev Püha Theodor.
Piazza San Marco on sajandeid olnud linna poliitilise ja ühiskondliku elu keskuseks – Napoleon nimetas väljakut Euroopa stiilseimaks salongiks. Kolmest küljest ääristavad väljakut kunagised prokuraatorite paleed, milles nüüd aga töötavad kallid kauplused ja kohvikud, mida väisanud nii Goethe kui Byron, Wagner ja muidugi Casanova. Tänavakohvikus ei mängi mingi eurotümps, vaid päris orkester.
Huvitav on helide kakofoonia, mis sind väljakul tabab. Turistide hõiked, giidide jutuvada, kohvitasside kolksumine, viiulimäng, kauge tornikell, tuvide tiivaplagin. Väljakul sebib tuhatkond tuvi, kelle söötmiseks saab kioskist teri osta. Kui sirutad käed linnutoiduga välja, võid kiirelt kattuda tuvivaiba ja -ekskremendiga. Siin tundub, et linnugripioht ei heiduta rändureid sugugi.
Bütsantsi parimad palad
Väljaku neljandaks küljeks on Basilica San Marco, kuhu lookleb alati pikk turistide järjekord. Meie pisike seljakottki erutab korraks valvurit ning keskmise suurusega käe- ja seljakottidega sinna kindlasti ei lasta, need tuleb enne hoiule anda.
Katedraali põrand on väljaku pinnast üksjagu madalamal – basiilika on pärit 9.-11. sajandist. Siseseinu kaunistavad vapustavad kuldmosaiigid ja kiriku peaaltar kuulub bütsantsi kunsti tippteoste hulka.
Järsku treppi mööda ronime kiriku katuseservale. Katedraali fassaadi kaunistab neli pronksist kreeka antiikhobu, mis veneetslastel õnnestus sõjasaagina kaasa tuua Konstantinoopolist. Originaalkujud on õhureostusest sedavõrd puretud, et nad on varjul siinsamas katedraali katuse all asuvas muuseumis ja väljas on pelgad koopiad. Basiilika katuselt avaneb suurepärane vaade Püha Markuse väljakule.
Kui linnast head ülevaadet tahta, tuleks ronida väljaku ja Piazzetta nurgas seisva 99 meetri kõrguse kellatorni Campanile tippu. Torn varises kokku 1902. aastal, sellest raksumisega mitu päeva ette hoiatades, nii et inimohvreid polnudki. Peagi ehitasid veneetslased torni endisel kujul uuesti üles.
Tagasi hotelli kõmbime jala, koos turistile obligatoorse külma valge veini peatusega. Veneetsias ongi põnevam liikuda jalgsi ja küllaldase ajavaruga. Kitsaste kõrvaltänavate labürindis eksime paar korda ja satume tupikusse. Kaart on liikumiseks hädavajalik, kuid massimagistraalidel suunavad sildid meid San Marco või Rialto või Piazzale Roma (ferrovia – raudteejaama) poole.
Ajalooline Veneetsia on tekkinud Laguna Veneta 118 saarele, mille vahel on liiklusteena 150 kanalit. Üle kanalite pääseb mööda 400 kivisilda. Sillad on peaaegu kõik kaarjad ja trepiastmetega.
Suurim ja kuulsaim sild üle Canal Grande on Ponte del Rialto. See oli suure kanali esimene sild, algul puust, viimased neli sajandit kivist. Puusild olevat mingi markii pulma näha himutseva rahvamassi all korra ka kokku varisenud. Sild on täis poekesi ning on suurepärane koht Canal Grande pildistamiseks.
Turistid aktsioonis
Järgmisel päeval sukeldume meiegi tüüpiliste turistidena, Lonely Planet ja fotoaparaat näpus, ajalukku. Kirikute külastamiseks peame startima varakult – need suletakse keskpäevast tavaliselt mitmeks tunniks.
Chiesa di San Giorgio Maggiore on Veneetsia üks võimsamaid ehitisi. Kirik koos kloostriga paikneb samanimelisel saarel Lido tipus ja Doodzhide palee vastas, sinna pääseb vaid veebussiga. Kirik on uhkem kui mingi muuseum – võimsad sambad, kõrge kuppel ja valgust täis võlvid. Ning seintel Tintoretto surematud maalid “Viimne õhtusöök” ja “Taevamanna”. Ilmselt idaeuroopa päritolu liftipoiss kasseerib meilt kolm eurot ja sõidutab kellatorni, kust avanevad supervaated linnale ja laguunile.
Jõuame enne keskpäeva ka Veneetsia enim pildistatud kirikusse Chiesa di Santa Maria della Salute’sse, mille imposantne kuppel Neitsi Maarjaga tipus paistab kätte nii Accademia sillalt kui Doodzhide palee eest. Hämmastavad nii kiriku kaheksakandiline põhiplaan kui barokkstiilis altar, millesse on istutatud Kreetalt pärit Maarja altar.
Kui aga kitsast käiku pidi avarasse käärkambrisse jõuame, avanevad meile tõelised šedöövrid – kolm Tiziani suurepärast laemaali ja seintel mitu pisemat tööd.
Seejärel sabatame end sisse Palazzo Ducalesse. Lõuna ajal on kassajärjekord tavapärasest lühem ja rühmaturistid sööma lahkunud. Alumise korruse saalidest leiame palee originaalsambaid ja muid ehitusdetaile, mis restaureerimistööde käigus on fassaadis asendatud koopiatega.
Ronime mööda kuldset treppi teise korruse lodzhale. Palee teise korruse seintel ja lagedel on palju Tintoretto ja Veronese töid. Imetleme senati saali ja kolleegiumi saali ja suure nõukogu saali ja kümne mehe konsiiliumi saali ja kolme mehe konsiiliumi (kohaliku KGB?) saali ja mida veel.
Mööda kuulsat Õhkamiste silda siirdume riiklikku vanglasse, kust olevat pärimuste järgi pagenud ka Casanova, kes oli siia mõistetud nõidumise, spionaazhi ja jumalapilkamise eest.
Kulukas gondlisõit
Doodzhide palee ees on suur gondlisadam. Veneetsia kanaleid mööda on gondlites sõidetud juba 11. sajandist peale. Piklikud sihvakad paadid ehitatakse ligi 300 puutükist. Gondlid on kaunistatud rohkete maalingutega ning gondoljeerid värvivad neid pidevalt ja löövad läikima. Veneetslased ise enam gondleid peaaegu ei kasuta, need on ennekõike turistide jaoks.
Gondlisõit kuulub paljude Veneetsiat külastavate turistide programmi, kuigi on hirmkallis. Kõrvalisel kanalil küsib gondoljeer 40minutise sõidu eest 80 eurot, Doodzhide palee juurest alustavatel tipptegijatel on see veelgi kallim. Lisamaksu võetakse ka õhtuse lõbusõidu eest, kuid serenaade gondoljeerid tänapäeval enam ei laulvatki. Seetõttu teeme südame kõvaks ja jätame 1500 krooni gondlis loksumise eest maksmata.
Klaasike valget veini
Teel hotelli naudime mingil campo’l tänavakohvikus obligatoorset klaasi külma valget veini ning ostame ära piletid tüüpilisele turistilõksule – Chiesa San Vidalis mängitakse Vivaldi teoseid. Täna on selleks “Neli aastaaega”, kontsert algab alles kell üheksa õhtul ja polegi nii vilets, kui kartsime. 18. sajandil olevat Veneetsias ühel ajal tegutsenud koguni neli konservatooriumi.
Meie hotelli aknast avaneb vaade Piazzale Romale – pea ainsale platsile linnas, kuhu busse lubatakse. Lööme toateenija hoolikalt suletud luugid ja aknadki valla ning laseme Veneetsia õhul sisse tungida. Pidevalt kostab “tänavalt” paadimootori popsumist, on need siis vaporetto’d või taksod või spetsiaalsed pagasiveopaadid, millega rühmaturistide kohvreid bussilt hotelli toimetatakse.
Kuidas saabuda?
Veneetsiasse pääseb auto, lennuki või rongiga. Nii lennu- kui raudteejaamu on linnal koguni kaks. Lennukid maanduvad peamiselt Marco Polo rahvusvahelises lennujaamas, kust linna ühte serva saab tavalise bussi, teise serva aga laevaga. Rongiga saabudes peab teadma, kas selle peatus on mandril Mestres või saarel Santa Lucia raudteejaamas – mitte kõik rongid ei peatu mõlemas.
Autoga Veneetsiasse tulles peab sõiduki pärast neljakilomeetrise silla ületamist kohe röövkallisse parkimismajja paigutama ning sõita pole saarel sellega kuhugi – autoliiklusega tänavad linnas lihtsalt puuduvad.
Möödunud sajandi alguses ehitati paadiliikluse hõlbustamiseks kõik sillad kaarsildadeks ning linnast kadusid viimasedki muulad ja hobused. Veneetslased aga said endale külge abitu hobusemehe maine, nii nagu praegu peetakse neid sõidukogemuste nappuse tõttu lootusetuteks autojuhtideks.
Tänapäeval on Veneetsia Veneto maakonna pealinn. Saarel on püsielanikke umbes 70 tuhat, mandril asuvas Mestres ligi kaks korda enam ning siin pidavat räägitama muust riigist erinevat itaalia keelt.
Paljud korterid kuuluvad rikastele välismaalastele ning on suure osa aastast tühjad. Linn jääb õhtuti varakult vaikseks ka seetõttu, et vanalinnas töötavad ettekandjad, kokad ja müüjad peavad kojusõiduks jõudma viimasele rongile.
Linn on ehitatud savisele pinnasele, mis tasakesi vajub. Põhjavete kasutamine ning õhu- ja veereostus on sellele veelgi kaasa aidanud. Kahjulikku mõju avaldavad ka turistide tohutud hordid.
Eriti suureks nuhtluseks on Veneetsiale üleujutused. Nende ajaks ehitatakse madalamatesse kohtadesse ajutised platvormidel käiguteed – varustus seisab mitmes kohas seina ääres pidevalt valmis.
Ühe päeva pühendame laguuni saartele. Veebussid, taksod ja muud paadid liiguvad laguunis mööda vaiade ja liiklusmärkidega tähistatud “tänavaid”.
Murano ja Burano
Veneetslased said klaasivalmistamise selgeks juba 10. sajandil. Sedavõrd laastavad olid aga Veneetsias tulekahjud, et 13. sajandil pagendati kõik tuleohtlikud klaasiahjud mitme kilomeetri kaugusel paiknevale Murano saarele, millest sai läänemaailma tähtsaim klaasitööstuse keskus.
Pikka aega olid veneetslased üldse ainsad, kes oskasid peegleid valmistada, ning saladust hoiti võõraste eest kiivalt.
Jalutame piki Murano kanaleid, külastame üht rohketest klaasitööstustest, imetleme klaasimeistrite osavust ja ostame pisikese pardilaadse kujukese suveniiriks kaasa. Klaasimuuseumiga meil aga ei vea – see on kolmapäeviti suletud.
Ka Bütsantsi-Veneetsia arhitektuuri esindava Chiesa dei SS Maria e Donato suurepärast mosaiikpõrandat ei õnnestu oma silmaga vaadata, kuna kirik sulgeb uksed lõunapausiks just meie nina ees.
Burano saar on üpris naljakas ja laiguline, iga maja maalitud erineva erksa värviga. Seda väidetavalt selleks, et merelt naasvad kalurid ikka oma kodu kergelt üles leiaksid. Ja kirikutorn ka naljakalt kaldu, nagu oleks purjus. Kõik turistide liikumisteed on ääristatud pitsikauplustega – Veneetsia hiilgeaegadel olid siinsed pitsimeistrid maailmakuulsad.
Kuna teistel päevadel oleme sattunud vaid “Harju keskmist” toitu pakkuvatele söögikohtadele või vaevelnud tuimade kalmaaride-kaheksajalgsete-molluskite ja tindikalaga, reserveerime viimaseks õhtuks varakult kohad liharestorani La Bitta.
Kuigi selle menüü on suhteliselt lühike, on toit suurepärane ja jääme õhtusöögiga väga rahule. Nii nagu terve Veneetsia-reisigagi.
Taustafakte Veneetsiast
Mandril elanud veneedid pagesid barbarite eest üha kaugemale, kuni jõudsid Laguna Veneta saarele. Esmal tekkis siia tosin pisiriiki, mille ühiseks juhiks valiti 7. sajandi lõpus doodzh ehk vürst.
Veneetsia majandusliku õitsengu eelduseks oli strateegiliselt hea asukoht. Veneetsia linnriik haaras peagi enda kätte kogu Ida-Vahemere ja Põhja-Itaalia kaubanduse ning oli Vahemere juhtivaid linnu, kuni meretee Indiasse tõi kaasa Veneetsia languse.
Veneetsia on jagatud kuueks linnaosaks: San Marco, Cannaregio, Castello, Dorsoduro, San Polo ja Santa Croce. Igal neist on oma iseloom ja huviväärsused. Veneetsias on esindatud pea kõik 12.-19. sajandi kunstistiilid.
Veneetsia kujutab endast sildade ja kanalite võrku. Suurim kanal on Canal Grande, mille sildadelt on mugav vaadelda vanu uhkeid paleesid.
Linnast veidi eemal paiknevad kalmistusaar San Michele, klaasitööstuskeskus Murano ning pitsikunsti poolest kuulus Burano. Laguuni Aadria merest eraldaval maakitsusel asub merekuurort Lido (mitte segi ajada üsna masendava kohaga mandril – Lido di Jesologa, kuhu 90ndatel eestimaiseid bussireisijaid majutati).
Veneetsias peab olema valmis pikkadeks jalgsimatkadeks ja sillatreppidest ronimiseks. Linn ei ole liikumisvaeguritele ja ratastoolis liikujatele mugav sihtkoht.
Itaalia köögi austajatel pole Veneetsias lihtne. Enamasti saab siin silmapaistvalt kehva toidu eest maksta seninägematult kõrget hinda. Ka kehv teenindus pole ülerahvastatud Veneetsias haruldus. Olge söögikoha valikul tähelepanelikud ja kui pingutate, siis õnnestub turismituiksoontest eemal leida ka kohaliku orientatsiooniga trattoria’id, millede hinna ja kvaliteedi suhe võib olla täiesti mõistlik.
Veneetsias on ühistranspordivahendiks vaporetto-nimelised veebussid. Nendega pääseb mugavalt ka lähedal asuvatele Lido, Murano ja Burano saartele. Veetaksoga pääseb kõikjale.
– – –
Artikkel on ilmunud ajakirja Estraveller numbris juuni-juuli 2007.
Taustapilt: Shutterstock