Korfu: pärl Kreeka saarte hulgas
![line](/estraveller/apr_jun2002/images/hrule.GIF)
Eesti
Filmi sihtasutuse välissuhete nõunik Hanna Miller puhkas Korful ja sattus
sellest imelisest saarest sügavasse vaimustusse. Allpool jagab ta oma
vaimustust ka Estravelleri lugejatega.
Kaunis Vahemere saar
Kerkyra ehk Korfu - üks põhjapoolsemaid Kreeka saari - asub Joonia
mere põhjaosas, vastu Kreeka läänekallast, osalt silmside kaugusel Albaaniast,
hoopis eraldi Kreeka arvukatest lõuna- ja idapoolsetest suurtest saarterühmadest.
Küllap teatakse Korfut Gerald Durrelli lustliku raamatu "Minu pere ja
muud loomad" järgi, kuigi Korfu ilu on kiitnud nii kunstnikud kui kirjanikud
juba alates Homerosest. Saar ise pole kuigi suur, kõigest 60 km pikk ja
kuni 30 km lai. Kitsaim koht saare lõunaosas näitab läbimõõduks vaid 4
km. Kliima on Korful tüüpiliselt vahemereline - talv on pehme ja suvi,
eriti juulis-augustis kuni tulikuum. Lohutuseks olgu öeldud, et kus meri
lähedal, seal liigub õhk piisavalt ja kuumus ei anna end nii karmilt tunda.
Pealinn kannab saare nime
Kui kogu saarel elanikke umbes 100 000, siis pealinnas Korfus elab
neist ligi kolmandik. Saarega sama nime kandva pealinna Korfu ehk Kerkyra
müüride vahel on heaks värskenduseks, kui astuda kütva päikese eest sisse
mõnda jahedasse kirikusse, puhata jalgu ja vaadata, kuidas korfulannast
vanaproua uhkel ja iseteadval ilmel tema hoolde usaldatud kirikuhõbedat
läikima nühib. Aga ega ta nii hirmusinalt tööd teha saagi, sest ikka ja
jälle astub uksest sisse mõni naabrinaine, et turult tulles uudiseid vahetada
ja muidu elu-olu arutada. Turistid ei paistnud prouade rahulikke igapäevategevusi
vähemalgi määral häirivat.
Mobiil seeliku hõlma all
Tõelise üllatuse osaliseks saime kohalikus bussijaamas, kus pealtnäha
muldvana eideke, traditsiooniliselt üleni musta riietatud, oma papiga
bussi ootas, et linnaskäigult ilmselt tagasi kodukülla sõita. Vahetasime
just mõtteid eeldatavalt arhailiste ja karmide elamistingimuste üle kusagil
kuumade-kuivade mägede vahel, mõeldes, kuidas nad küll seal ilmast äralõigatuna
oma kitsede-kanadega toime tulevad, kui mammi võttis seelikuhõlma alt
tirisema hakanud mobiili... Suutsime vaevu tagasi hoida kiusatust fotoaparaadi
nupule vajutada.
Nagu
Veneetsias või Pariisis
Korfu vanalinn öeldakse meenutavat Veneetsiat. Vastab tõele - oli
ju saar oma kirju ajaloo jooksul nii Bütsantsi, Veneetsia, Prantsuse kui
Briti võimu all ja mõistagi jätsid nad kõik siia oma jälje. Suured linnapaleed
Korfu kunagise sadamakindluse vastas, kauni lõunamaise taimestikuga linnapargi
Spianada ääres, mõjuvad tõesti veneetsialikult. Listonil, kohvikutest-restoranidest
täidetud arkaadidega ääristatud bulvaril, võib tunda end aga nagu Pariisis.
Maalilised vaated avanevad ka jalutuskäikudel vanasse kindlusesse Fortetsasse
või linna kaitsnud vallikraavi Contrafossat ääristavates parkides. Fortetsa
kindlus on jäädvustatud koguni filmilukku - just siin toimusid osaliselt
James Bondi filmi "For Your Eyes Only" võtted.
Populaarne on kriket ja ingveri õlu
Vanas kindluses meenutab Joonia saarte ühinemist Kreekaga aastal 1864
mälestustahvel. Joonia iseseisvuspüüdlused on aga Mandri-Kreekale ilmselt
üksjagu tülikad olnud, sest samal aastal suleti ka Joonia Akadeemia. 1808.
aastal asutatud Akadeemia oli esimeseks ülikooliks Kreeka aladel, mistõttu
sai Korfust ka üks Kreeka toonaseid tähtsamaid teadus- ja kirjanduskeskusi.
II maailmasõda käis üle ka Korfu saarest ja Joonia Akadeemia hoone hävis
1943. aasta pommirünnakutes.
Inglaste mõju on aga tunda Malta saarelt toodud kividest 19. sajandi
alguses ehitatud palees, mis pidi saama ooberst Georg Whitmore´i residentsiks.
Hiljem kasutati seda kauni sammaskäiguga ilmestatud paleed Joonia saarestiku
senatihoonena ja Kreeka kuningakoja suveresidentsina. Kunagisest brittide
ülemvõimust saarel andvat aga tänaseni tunnistust armastus kriketimängu
ja ingveri õlu vastu.
Korfu linn pakub võimalusi nii shoppamiseks, jalutamiseks, söömiseks-joomiseks
kui vaatamisväärsustega tutvumiseks - alates rikkalike interjööridega
katedraalidest kuni põnevate muuseumideni.
Ajalugu
algab antiikaegadest
Praeguse lennujaama lähistel asus antiikaja Korfu, millest paraku
pole küll eriti palju säilinud. Sama kehtib ka 6. sajandil e.m.a. ehitatud
Artemise templi kohta, mille 1812. aasta väljakaevamistel leitud detailid
on eksponeeritud linna arheoloogiamuuseumis.
Vaevalt leidub turismiprospekti Korfust, mil poleks kujutatud kaht kloostrihoonet
linna külje all keset vett. Nii Panaija tis Vlachernase klooster kui Pondikonisi
asuvad tillukestel saartel, üks lumivalge, teine puudesalusse varjunud.
Muinasjutuliselt kaunid on nad nii silmipimestavas päikesesäras kui õhtu-uduses
päikeseloojangus või koguni ööpimeduses säravate märkidena.
Linna külje all kõrguval Analipsi künkal olevat asunud antiikse Korfu
akropolis. Praegu on see ala tuntud Mon Repos´ nime all. Kunagi kuninglikule
perekonnale kuulunud valdus koos villaga, kus muuseas olevat sündinud
1921. aastal ka Edingburghi hertsog, ei olnud aga turistidele avatud.
Põhjuseks ebaselged omandiküsimused. See-eest asub villa vastas Korfu
ainus säilinud bütsantsi kirik, mille ehitamisel 5. sajandil e.m.a. olevat
kasutatud koguni veel vanemate antiiksete hoonete ehituskive. Kuna kirik
on korduvate vallutusretkede ajal pea igakord purustatud ja seejärel jälle
taas üles ehitatud, ei ole praegune ilme enam päris iidne. Seda enam,
et viimase hoobi sai kirik 1940. aasta pommirünnakute ajal.
Turiste
veetlevad türkiissinised lahesopid
Üks saare vaieldamatult kauneimaid paleesid on aga Austria keisrinna
Elisabethile ehk rahva poolt armastatud Sissyle 19. sajandi lõpul ehitatud
Achillion. Võluva palee nimetus viitab traagilise saatusega kauni keisrinna
erilisele kiindumusele Homerose kangelasse. Oma Korfu paleesse põgenes
Sissy Austria õukonna intriigide eest. Hiljem läks palee edasi Saksa keisri
Wilhelm II valdusesse, kes kuni Esimese maailmasõja puhkemiseni seda korduvalt
külastas.
Tänane Korfu elatub turismist. Tõelised "turismirannad" on Ipsos, Gouvia,
Benitses, Dasia, Acharavi, Barbati, Moraitika ja mitmed teised. Ometi
ei ole ükski neist silmapiirini lamamistoolidest ilmetuks küllastatud
rannariba, vaid igal oma nägu ja veetlus. Ka ilmestavat rohelust jätkub
küllaga. Ning igast paigast võib leida läheduses mõne ilmeka väikelinna
või unise küla. Kõige võluvamad on aga mõistagi maalilised, kaljudest
või väikestest sadamatest ääristatud lahesopid, mis samuti turismile
avatud, kuid veidi privaatsemad. Muuseas, elu just ühes sellises kaunis
lahesopis - Koulouras - kirjeldas Gerald Durrell.
Kindlasti väärivad vaatamist Kassiopi linnake oma lahesopis, Sidari,
Glifa ja paljud teised kaunid mereäärsed paigad. Lausa imelisi vaateid
pakuvad Paleokastritsa, Alipa ja Aijos Spiridoni lahed. Paleokastritsa
on tuntud oma 13. sajandil rajatud kloostri poolest. Päikselisse rahusse
ja hõõguvpunastesse bougenvilledesse mattunud mungaklooster koos väikese
kauni kirikuga kloostriaias tegutseb tänini. Kloostriaiast avanevad vaated
rohelusega kaetud kaljudest ümbritsetud türkiissinisele või hoopis smaragdrohelisele
lahesopile - sõltuvalt kellaajast ja päikesepaistest - lausa naelutavad
paigale.
Korfu on sõbralik ja avatud
Uskumatuna tundub kunagise kindluse Angelokastro eksistents ligipääsmatul
kaljunukil. Ja et lähedal asuv Bella vista tähendab kaunist vaadet rannikule,
on ütlematagi selge. Omaette elamus on päikeseloojang Pelestas, Korfu
läänerannikul. Et just see imekaunis looduse igaõhtune vaatemäng ka keiser
Wilhelm II aina saarele tagasi meelitas, on koht rahvasuus tuntud ka "keisritroonina".
Kõike seda ilu võib nautida nagu keegi eelistab, kas ühepäevasel suurel
saare-ekskursioonil, mida pakuvad pea kõik reisifirmad, või iseseisvalt
üüriautol või ülipopulaarsel mopeedil.
Kuigi
enamus eelnimetatud paikadest asub saare keskosast põhja poole, ei tähenda
see, et saare lõunaosa igavam oleks. Ehk on see lihtsalt mitte sedavõrd
suurejoonelisi vaateid pakkuv, kuigi põnevaid leide on siingi. Eelkõige
muidugi oliivisalud oma iseloomulikult "auguliste tüvedega" puudega kuivsavisel
pinnal, päikesekuumad külavaheteed madonnakujudega ristmikel, rahulikult
oma elu elavad külakesed, kanad siblimas õuedel ja papid-mammid istumas
majade ees, vaadates segamatus rahus järele möödakihutavatele turistidele.
Ja muidugi sidrunipuud, mille viljad lõhnavad hoopis teisiti kui supermarketi
vitriinides!
Laev viib naabersaartele
Kuigi väikesaari on Korfu ümber teisigi, on kõige tuntumad ja väljasõitudeks
kättesaadavamad Paxos ja Antipaxos. Sellest päevasest merereisist ei tohiks
Korful olles küll loobuda. Juba ainuüksi sõit mööda Paxose kaljusest rannikust
koos sissepõigetega mõnda põnevasse grotti on elamus omaette. Laevatekil
saab mõistagi päevitada - ja end ka korralikult ära kõrvetada, sest ega
tuule käes ju päikese tugevust tunn. Mõnusaks vahelduseks pakutakse võimalust
värskendavaks supluseks mõnes kaunis lahesopis.
Teinud ringi ümber Antipaxose, teeb laev väikese peatuse Paxose "pealinnas",
Gaiose sadamas. Aega on just parasjagu niipalju, et juua mõne päikesevarju
all korvtooli patjadesse vajudes üks ergutav jäätee või -kohv, klõpsutada
mõned pildid lõunamaa ilust ning kiigata suveniiripoekestesse.
Väljasõit Gaiose sadamast on tõeliselt maaliline ja viib mööda sadamat
tuulte eest kaitsvatest imepisikestest saartest Aijos Nikolaus ja Pangaia.
Ka Paxose põhjatipus asuv Lakka sadam on kutsuvalt ilus oma türkiissinises
lahesopis.
Kui aega ja võimalust, siis väärivad kindlasti vaatamist ka Korfu põhjatippu
jäävad Erikousa, Mathraki, Othoni
|