Madeira: maagiline saar Atlandi ookeanis
Kui
langetasime otsuse sõita puhkuse ajal Madeirale, teadsime sellest imepärasest
saarest tegelikult üsna vähe. Et on üksik kaljune saar Atlandi ookeanis
ja kuulub Portugalile, et aastaringne mahe kliima soodustab taimede lopsakat
kasvu ja liikiderohkust, et seal kasvavad hiigelsuured asalead ja jõulutähed,
et Madeiral valmivad pehmed veinid ja vesi voolab spetsiaalselt selleks
ehitatud kanalites - levadades.
Kas lennuk leiab saare üles?
Ühel hallsombusel päeval novembrikuu istumegi Helsingis Finnairi lennukisse,
silme ees sirendamas unistus kuumast päikesest troopikapalmide all. Kui
nüüd väheke ette rutata, siis päike laseb päevitajatel end tol sügisel
kiuslikult paar päeva oodata.
Hetk
enne väljalendu asetub lennukis ühele istmele sildiga "Service"
mugavalt raamatut lugema Finnairi vormis hallipäine härrasmees, kellel
reisijate teenindamisega miskit pistmist ei paista olevat. Selgub, et
tema lendab kaasa selleks, et isiklikult kontrollida lennuki tankimist
tehnilisel vahemaandumisel Faros. Lennuk peab aga kaelani kütust täis
olema, sest kui Madeirale lähenedes selgub, et muutlikud ilmastikuolud
või mingi muu põhjus keset ookeani üksikult seisva saare ainsale maandumisrajale
maanduda ei luba, tuleb lennata pikk tee Mandri-Portugalini tagasi.
Milline rendiauto Madeiral kõige parem?
Reisi plaanides ei kavatsenud me terve nädal päikese käes pleekida,
vaid silm langes kohe Fritidsresori autopaketile. Selle hind polnud praktiliselt
kallim puhtast päikesepaketist, kuid sisaldas neli päeva autorenti ehk
võimalust mööda põnevat saart vabalt ringi sõita ja veeta lisaks pealinnale
kokku neli ööd kahes erinevas hotellis väljaspool Funchalit.
Meie neljarattaline reisikaaslane ootabki meid lennujaamas ja on kuuma
päikese käes muutunud praeahjuks. Punane Nissan Micra ja tiival juba mõlk.
Rendifirma esindaja seletab, et mõlke pole mõtet välja taguda, kuna kohe
järgmine kasutaja kohtub käänulistel mägiteedel taas mõne kaljunukiga.
Seetõttu on autol täiskindlustus ja iga kriipsu üle arvet ei peetagi.
Hiljem selgub, et Micra hobujõududest piisab täiesti ka järsemate mägede
vallutamiseks, kuid suurem auto jääks jänni mägiteede järskude kurvidega.
Kuhu küll see päike jäi?
Madeira põhjarannikule meie esimesse ööbimiskohta, väiksesse kalurikülla
Sao Vicentesse jõudmiseks tuleb esmalt kihutada piki lõunarannikut kiirteel
pealinnast Funchalist mööda ning seejärel keerata otse põhja. See tähendab
mäkke ja kilomeetrikõrgusele mäekurule.
Esialgu kulgeb tee piki jõeorgu ja on suhteliselt sirge, kuid mida ülespoole,
seda järsemaks kurvid muutuvad - ikka vasakule ja siis paremale ja jälle
vasakule ja jälle paremale, nii et südame alt õõnsaks läheb! Pooled kurvid
on loomulikult pimedad, kus siis iga autojuht peamiselt enda lõbustamiseks
signaalitörtsu peab laskma.
Maantee kõrgeim punkt Encumeada mäekuru 1007 meetri kõrgusel merepinnast
tähistab siirdumist uttu. Auto jaoks ei muutu mäest allasõidul eriti miskit
- sama teine käik, millega suur osa teest mäest üles roomatud, osutub
nüüd käänulisel ja märjal teel hädavajalikuks pidurdamisel.
Hotell Estalagem do Mar on mugav hotell püstloodis taevasse kerkiva kaljuseina
ja kivise ranna vahel. Kuid oodatud päikese asemel sajab vihma ja paar
päeva enne meie saabumist on rannikut rünnanud koguni orkaan. Osa puidki
hotelliaias koos juurtega uppi kistud! Esimesed ujumisvajadused tuleb
rahuldada sisebasseinis ja mullivannis.
Teed
ei sobi nõrganärvilistele
Teisel päeval on pilt õnneks teine. Kuigi kõrged mäed ja udu varjavad
varahommikul suurt osa rannikust päikese eest ja tugev tuul tõstab mereveepritsmeid
ka mitukümmend meetrit mere kohal kõrguvale autoteele, muutuvad vaated
päikese kõrgemale tõustes üha maalilisemaks. Kohati võib põhjaranniku
loodusel täheldada sügise märke, kuna kõik paha - külmad tuuled ja vihmad
- saabub Madeirale just põhjast.
Saar on piisavalt väike, et igast majutuskohast ükskõik kuhu saarele
päevaga kohale jõuda ning nelja autopäevaga kõik kitsad rannikuteed ja
-külad läbi sõita. Rannik on järsk ja tee mäekülge raiutud raske tööga.
Mööda järske serpentiine roolimine nõuab parasjagu külma närvi. Kohati
ahenevad käänulised teed nii kitsaks, et sõitma mahub vaid üks auto. Teatud
vahemaade tagant on teele ehitatud taskud, kus vastutulijast mööda pääseb.
Kui nähtavus piiratud ja vastassuunas sõitjad kohtuvad kahe sellise tasku
vahel, on üks autodest sunnitud lähima taskuni tagurdama.
Kõrgemal mägedes on märksa jahedam kui merepinnal ning tuulejope või
mõni muu soojem riie on autost väljumisel hädavajalik.
Loodus
on fantastiline
Ükskõik kuhu Madeiral suundud, ikka satud vaatele, mis igava tasase
maastikuga harjunud eestlasel hinge kinni lööb.
Loodenurgas asuvast Porto Monizist leiame omapärased, miljoneid aastaid
tagasi moodustunud looduslikud mereveebasseinid. Nende kõrvale on ehitatud
supelkeskus, mis küll merevee jaheduse tõttu sügiseks juba suletud.
Madeira läänetippu tähistava Ponta da Pargo tuletorni läheduses, paar
kilomeetrit rannikust eemal, üllatab põlismets uskumatult jämedate ja
kõrgete puude ning lopsaka alustaimestikuga. Merepinnale lähemal kasvavad
lõunarannikul lausa troopilised taimed - mimoosid ja jõulutähed, oleandrid
ja asalead ja paljud muud. Milline vapustav värvikirevus valitseb siin
kevadel ja suvel!
Kõrgemale mäkke ja keskplatoole Paul da Serrale tõustes muutub loodus
põhjalikult - puud ja lopsakas loodus kaovad ning asenduvad kivise välja,
rohu- ja kaktusetuustidega. Ning pilved jäävad ujuma mäetippudest ja autost
allapoole - sellist pilti juba Eestis näha ei õnnestu!
Saare idakolmandiku tasasele kõrgplatoole on enam kui kilomeetri kõrgusele
merepinnast püstitatud terve tuulefarm - kümneid tuulegeneraatoreid, mille
tiivikud ei peatu hetkekski.
Ponta de Sao Lourenco säär Madeira idatipus üllatab aga oma kuumaastiku
ja hiiglaslike saare küljest merre murdunud laavalahmakatega.
Levada:
Madeira suurim omapära
Levada on Madeira püha lehm, millest turist kuidagi mööda ei saa.
Umbes nagu roundabout autoturistile Inglismaal. Põhjast puhuvad tuuled
tühjendavad oma vihmavarud vastu põhjarannikut ja keskmägesid ning ainult
tänu levadadele saab vajaliku vee ka lõunarannik, kus kohati ei saja pool
aastat. Mägedest vett koguvaid ning alla küladesse ja põldudele juhtivaid
kanaleid on ilmselt mujalgi kui Madeiral, kuid kusagil pole neid nii palju
ja kusagil pole need nii hõlpsalt juurdepääsetavad. Ükskõik millist väiksemat
mägiteed pidi saare keskosa suunas tõusta, jõuab turist varem või hiljem
mõne levadani. Levadadevõrk on tihe, kanalid - mõnel vanust 100, mõnel
30 aastat - on reeglina heas seisukorras, ümbritsetud kaunist maastikust
ja lopsakast taimestikust ning piki levadasid kulgeb alati matkajale sobiv
jalgtee. Seda tihti isegi tunnelis.
Matkamine piki levadasid on aktiivse puhkuse armastajale tõeliselt nauditav
ettevõtmine. Mitukümmend matkarada on tähistatud numbrite ja viitadega
ning eriti autoga liikuv turist saab neid omavahel ka kombineerida. Loomulikult
tuleb ka levadamatkadel mõelda tavalistele (mägi)matkaohutusreeglitele:
ei tohi rännakule asuda üksi ega oma võimeid üle hinnata, vajalikud on
mugavad mittelibisevad jalanõud ja soojemad riided. Laisemgi autoturist
leiab mitmeid selliseid kohti, kus teega ristuvat levadat pidi kümmekond
meetrit jalutada, end fotografeerida ja seejärel autoga edasi sõita.
Vanima
küla hotell täis seeniorkodanikke
Põhjarannikul asuva Santana küla väikesed õlgkatusega majad on nagu
vabaõhumuuseumist või postkaardilt. Lõunasöök kohalikus tavernis on aga
üks maitsvamaid terve nädalase reisi jooksul.
Saare vanimas külas Machicos idarannikul ööbime kaks ööd hotellis Dom
Pedro. Pealelõunal kohale jõudes pole märgata miskit erilist, aga hommikusöögilaud
viib meid sügavasse hämmingusse. Mitte see, mis laual on, vaid einet nautivad
inimesed meie ümber: hotell pakub eriti soodsat hinda briti pensionäridele
ja meie oma keskeaga oleme selles seltskonnas suure edumaaga kõige nooremad.
Omapärase kolmnurkse kujuga Machico kindlust ümbritsevad vanad puud on
püsivate meretuulte mõjul üksmeelselt kaldu sisemaa poole. Rand on kaetud
miljonite ümarate kividega ja merre ujuma pääseb vaid sandaalides.
Funchalis
võib rahulikult päikest nautida
Viienda reisipäeva õhtul jõuame Funchali hotelli Casino Park, kus
seisab ees kaks ja pool päeva kiiret päikesevõttu. Oma Micra jätame hotelli
ette ja autovõtmed retseptsiooni. Igal pool mujal oleks porine miniauto
5-tärnihotelli ees kohatu, kuid mitte Madeiral - siinsetel teedel suuremaga
sõitmine oleks väga ebamugav.
Funchal on mõnus ja rahulik linn. Valdav osa saarele saabuvatest turistidest
elab pealinnas või selle külje all. Ilmad on siin enamasti päikesepaistelised,
kuna saare kõrge mägine keskosa püüab põhjast tulevad pilved ja vihmad
kinni. Pea igal hotellil on päevitusaiakesega ujumisbassein, kas kohe
hotellihoone kõrval või natuke allpool merekaldal. Avarate basseinidega
korvatakse suuremate liivarandade puudumine.
Õhtul suunduvad Funchali näljased turistidehordid laiali linna restoranidesse.
Ning häid sööke ja maitsvaid jooke leiab Madeiralt rohkesti, mistõttu
kaalujälgimise alustamiseks pole see just sobivaim koht. Eriti tähtis
on suuta eristada sõnad "espetada" ja "espada": esimene
neist tähistab mahlakat grillitud liha- ja küüslauguvarrast, teine kohalikku
hõrgutist süvamerekala. Ja kõik see loputatakse loomulikult alla kuiva
või magusa kohaliku madeira veiniga.
Madeiral leiab igaüks enda jaoks midagi põnevat: kes tahab päikest, püsib
lõunarannikul, keda huvitab loodus ja matkamine, läheb mäkke, keda ihkab
häid veine, siirdub veinikeldrisse. Otsus veeta puhkus sellel väikesel
saarel ei tule alati kergelt - on ju sihtkohti maailmas nii palju - kuid
reisi endaga jäädakse kindlasti alati rahule.
Mälupilte oma nädalasest puhkusest Madeira käänulistel teedel meenutas
reisibüroo Estonian Holidays giid ja sünkroontõlk Vivian Rennel.
|