Tsiklitest ja emmest, reisimisest ja Norrast

Felix Paves on fanaatik. Tsiklifanaatik. Tema arvates pääseb võõrale maale ja selle inimestele tõeliselt ligi vaid tsikliga reisides. Tõenäoliselt suudab ta alljärgneva reisilooga ka Estravelleri lugejaid selles veenda.

Norrasse läbi Tuneesia, Hispaania ja Portugali
Eelmise aasta suvel sattusin Norrasse. Kolm põhjust, miks tasub Norrasse minna: (1) Norra on nii lähedal, (2) Norra loodus on imeline, (3) Norra liiklus on fantastiline.

Norrasse sattusin pika ringiga. Et jõuda mõtteni sõita Norrasse, käisin enne ära Hispaanias ja Portugalis. Tegelikult algas see Norra reis hoopis aastaid tagasi Tuneesias. Tuneesiasse minnakse lennukiga ja seal sõidetakse ringi bussiga. Aga ühel sellisel bussituuril juhtusin kokku saksa tsiklituristidega. Neid oli tosinajagu ja nad olid ühe kooparestorani parkimisplatsil ametis ühe oma kaaslase kokkulappimisega, kes oli mägedes armetult kukkunud. Muidugi oli neil, saksa korralikkusega, grupiga kaasas üks tehnilise abi auto ja veel teine arstiauto.

Aga mitte see pole põhiline, vaid lähenemine: kohta, kus on niipalju avarust ja vaatamist, tuleb minna tsikliga. Tsikkel on pilet aistingute maailma, millest autosõitjad on mõistetud igavesti ilma jääma. Selle piletiga pääseb tundma lõhnu, külma, kuumust, tolmu, vihma. Pääseb nägema vaateid ja asju, mis autost ei saagi iial paista, kohtadesse, kuhu autoga ei pääse, s.t. pääseb väga lähedale sellele maale, kus sa oled.

Kuidas endale õiget tsiklit valida
Mul oli juba tollal kõva kiusatus minna ühte paljudest kohalikest tsiklirendi poodidest, kus oli ridade kaupa eriti sobivaid kaherattalisi, kuid loomult alalhoidlikuna jälgisin veidi kohaliku politsei ja mootorratturite suhteid. Siis loobusin. Pealekauba oli mul selleks ajaks viimasest tsiklisõidust mituteist aastat möödas ja tagantjärele tundub tollaseid sõiduoskusi arvestades loobumisotsus mulle veel eriti tark.

See Tuneesias saadud mõte jäi mu sisse päris kõvasti. Vahepeal tegin selliseid katseid, et lendasin Hispaaniasse ja rentisin kohapealt nädalaks ratta. Estraveli tüdrukud olid nii tublid, et suutsid hotellile lähimast tsiklirendist mulle sobiva riista broneerida. Tavaliselt käib asi nii, et valida saab nende hulgast, mis sinu saabumise hetkel välja rentimata on.

Kui sa pole juhuslikult tsiklimüüjate sugulane ja usaldusalune, siis rentides saad katsetada ja proovida erinevaid riistu. Tsiklid on nimelt VÄGA erinevad. Vähemalt sama erinevad kui tantsupartnerid või ratsahobused. Tõsijutt! Päris arukas on minna mägedesse endurotsikliga ja linnas sõita hoopis chopperi või rolleriga. Kui proovisõit autoga on meil üsna tavaliseks saanud, siis mine ja küsi tsiklit proovida! Üks kohalik tsiklimüüja küsib enne äraostmist käimapaneku ja hääle kuulamise eest tuhat krooni.

Hispaania renditsiklist oli kõvasti kasu: kuigi mul oli sel ajal juba oma endurotsikkel (Suzuki DR 350 - mida soovitan soojalt igale muidu ringipõristajale ja harrastusvõidusõitjale, võidusõiduks loomulikult veidi viilituna), mis hakkas mulle lahjaks jääma, veendusin, et ka 650 Freewind (mis on Eesti oludes kindlalt üks praktilisemaid rattaid ja ülekohtuselt alahinnatud) jääb pikemaks ja tõsiseks reisimiseks väikeseks. See tähendab mootori poolest. Sõiduasend ja sadul on Freewindil suurepärased. Niiviisi rentimise teel sain ma teada, mis ratast ma päriselt endale ei taha. Kuidas aga sain teada, millist ratast ma päris endale tahan, on teine pikk lugu. Igatahes Norrasse ma läksin juba selle õigega.

Itaalia raamist ja desmomehhanismi nookurist
Siinkohal tuleb esitada selgitused, mitte vabandused!, selle kohta, miks lugeja ei ole Norra kohta veel suurt kuulnud. Esiteks sellepärast, et tuhat sõna ei korva ühte pilti. Teiseks sellepärast, et ka tuhat pilti ei korva ühte kohalkäimist. Kolmandaks ei korva ka tuhat bussireisi ühte tsiklireisi. See on fakt.

Mis võidaks tunnet, mis sind valdab, kui su ratta itaalia raam ja jaapani pidurid toovad sind puhtalt välja kurvist, kuhu sisenesid 20 kmh liiga kiiresti? Või naudingut, mida tunned, möödudes krusa järel teosammul ülesmäge venivast autorodust justkui tühjade tünnide reast, sissepritse pritsides läbi desmoklappide silindritesse korraliku Shelli bensiini ja Norra mäestikuõhu rikast segu ning nautides V-mootori tõsist töömurinat.

Muuseas, kui paljud oskavad öelda, mille poolest erinevad desmoklapid muudest klappidest? Ma arvan, et päris mitmed teavad 16V ja OHC tähendust. Aga mis on desmoklapid? Klapid nagu klapid ikka. Vahe on mehhanismis: kui tavaliselt (jätame siinkohal elektromagnetilised ja hüdraulilised klapimehhanismid vahele) lükkab klapi lahti nookur ja kinni surub vedru, siis desmomehhanismi nookur hoolitseb nii klapi avamise kui sulgemise eest. Nagu enamus häid asju mootoris, on selline klapimehhanism tulnud tavakasutusse võidusõidust, sest vedruga klapimehhanism (kui mootor liiga pöördesse lasta) jätab avatud klapi tõusvale kolvile ette, klapp saab viga, sõit jääb katki ja ees ootab kallis remont. Desmomehhanism tõstab klapi kolvi eest ikka ära, kui sa kasvõi pööretega veidi liialdad. Selline värk.

Enne reisi hangi eelinfot
Norrasse saab sedasi, et tuleb sõita laevaga Stockholmi ja sealt kõige otsemat teed, mööda E18 Oslosse. Saab teistmoodi ka, aga kuna mulle meeldib reisida ühel maal korraga, kasutan parasjagu jalgujäävaid maid ainult tankimiseks. Sadamast Oslosse on tühised 530 km ja Goli mingid 720 km, nii et kes veidigi sõita jaksab, on õhtuks uhkelt kohal. Miks Gol?

See ei ole väga pikk lugu: just vahetult enne Norra-sõitu, õigupoolest natuke isegi selle ajal, käis mu töökohal arvutitarkust jagamas õpetaja Anu (väga tark tüdruk IT-st, soovitan kõigile). Muu kasuliku hulgas õpetas Anu meid Exploreris orienteeruma. Mina, endal piletid ostetud, asjad pakitud ja paak täis, enne koolist laeva lipsamist, toksisingi kuskile (vist Google’isse) esimesi pähetulevaid märksõnu nagu: Norway, fjords, mountains, car travelling jms.). Vastu sain jänkidest autoturistidele mõeldud 2-nädalase mägi-fjordi-Norra marsruudi, mis sisaldas umbes järgmisi kohanimesid: Gol, Sogndal, Forde, Bergen, Odda, Kongsberg. Umbes sellepärast, et see väga hea lehekülg on tänaseks netist kadunud ja mälu pole igavene. Igatahes olen selle koostajale väga tänulik, sest muidu oleksin ekselnud tont-teab-kus ja jäänud sellest ilma, mida nüüd nägin. Samuti tulin autole poole pikemaks ajaks rehkendatud marsruudiga tsiklil lahedalt toime, kuigi tegin ohtralt lisahaake ümber fjordide ja kulutasin Bergenis kaks päeva. Tsikkel on mägedes lihtsalt niipalju kiirem.

Sõida vastavalt oma oskustele
Algajatele soovitan: ära proovi järele teha! See pole naljapärast öeldud, selleks ajaks oli mul motokrossis A-litsents ja Eesti MV mitmepäevasõidus 4-takti vabaklassis 2. koht. Kuigi võib arvata, et Norra mägedes ei maksa metsas ja soos kiiresti ning ohutult sõitmise oskused palju, siis tegelikult maksavad sajad sõidutunnid alati. Loomulikult tuleb uutes teeoludes algul iga tunniga juurde õppida.

Mitu mu sõpra on murdnud luid, sest liiga kiirelt kurvi minnes lähevad juhi õlad lukku. Selle nimi ongi õlalukk. Lihtsalt sõidad kurvist otse, sest õlad on kanged ja käed ei pööra ratast. Ma ei tea, miks selline lukk meie sisse ehitatud on, aga Norras õppisin seda lahti lukustama. Selline oskus võib säästa sadu tuhandeid kroone, hulga kipsi ja ehk elusidki. Õppisin poolkogemata, aga see käis nii: kui ma olin jälle mingisse väheneva raadiusega kurvi liiga kiirelt sisse lennanud ja asi paistis juba väga paha, pidurdasin riski piiril (sõrmed lukku ei lähe) nii, et vajusin lenksi peale kummargile ja lukk läks lahti! Ma sain pöörata! Leiu toimimist oli vaja kohe kontrollida, niisiis tegin sama lollust kohe paar korda uuesti. See töötab! Niisiis, nagu sul õlalukk peale tuleb, tõmba end lenksi peale, nii, et käed painduvad küünarnukist ja muudkui pööra kuhu süda lustib! Autoga on täpselt samuti. See tähendab, tuleb rooli enda poole tirida ehk siis rooli peale vajuda. Ja siis kurv läbi sõita. Lihtne!

Norra liiklus on mõnus
Üks esimesi muljeid Norrast oli see, et sealne liiklus on väga mõnus. Kiire ja hooliv. Edaspidi see arusaam vaid süvenes. Norra juhid näevad nii ees, taga kui küljel liikujaid ja arvestavad nendega. Rohkem polegi vaja, et liiklus oleks sujuv ja ohutu. Pealegi ma ei näinud nädala jooksul ühtegi politseinikku liiklust nöökimas. Kuuldavasti tulevad nad ei-tea-kust hetkega kohe, kui neid vaja on.

Tsikliga reisimise üks variant on reisida pikalt ette planeerimata ja öömaju broneerimata. Selle stiili pluss on, et saad minna sinnapoole, kus parasjagu ei saja. Miinus on see, et selle hotelli omanik, kelle maja ette sa õhtuks oma ratta pargid, ei ole osanud sind oodata. Golis täpselt nii läkski. Kuigi kogu küla tundus koosnevat põhiliselt hotellidest, andsin tunni pärast alla ja sõitsin allapoole vaba kämpingut otsima. Minu kogemuse kohaselt leiab vaba öömaja Norras alati vähemalt poole tunni jooksul. Seda, et tee pealt paistev onn on vaba, näeb juba kaugelt: selliste onnide küljes on silt kirjaga "LEDIG". Muude kirjadega ja kirjadeta onnides juba on keegi.

Parim vihje: Ära mine kunagi Norra ilma magamiskotita! Mina küll enam ilma kotita ei lähe. Onnides kipub olema kõik ööbimiseks vajalik, peale voodiriiete. Kott on nii väike ja kerge, et mahub ikka alati kaasa. Peale mõnda läbiligunemist (Norra mägedes saad iga jumala päev paar korda märjaks, see lihtsalt kuulub asja juurde) tundub riietes magamine eriti kurnav. Et Norra onnides on tavaliselt rohkem kui kaks koikut, siis päästsid esimese öö vabade koikude madratsikotid (koos laeva tax-free konjakiga). Iga vähegi kogenum reisimees teab niigi, et halba ilma pole päriselt olemas, on lihtsalt valed riided. Samuti pole halba und, on vaid vale väsimus.

Reisile läksime kolmekesi
Pühapäeva hommikul lääne pool sadas. Seega sõitsime põhja poole. Siinjuures on paslik üles tunnistada, et mina ja mu tsikkel tavaliselt ei reisi kahekesi. Ma tean, et on olemas veidrikke, kellele meeldib magada ja reisida üksinda. S.t. kahekesi. Tema ja tema tsikkel. Mina nende hulka ei kuulu. Nagu kombeks, võtsime (s.t. mina ja tsikkel võtsime) Norrasse kaasa Emme.

Emme on see tütarlaps, kellega olen abielus viimased 100 aastat, tegelikult kogu oma teadliku elu, ja kes siis, kui ma tsikli majja tõin (selle, keda ma päriselt endale tahtsin), lubas meie juurest ära minna, päris tõsiselt. Ma arvan, et ma mõistan oma tsikleid päris hästi. Nad teevad tavaliselt seda, mida lubavad. Naisi ma ei mõista kunagi päriselt. Emme küll lubas, kuid ei jooksnud minema. Loomulikult oli ta alguses veidi närvis, et mul oli nüüd Tsikkel. Naljatlemisi ta vahel arvab valjusti, et ta on nüüd mu teine naine, mis loomulikult ei pea paika, sest esimene naine on alati esimene. Meil on Emmega lapsed ka, aga nad on nii suured, et ei mahu tsikli peale ja pealegi on neil veel teistlaadi huvid.

Nüüd on Emme alati peale Jaanipäeva veidi närvis, kui mina või Tsikkel pole talle vihjanud, KUHU me ta seekord võibolla kaasa võtame. Mina arvan, et Emme on lihtsalt kaval. Ta on välja arvutanud, et ilma minu ja Tsiklita ei satuks ta iialgi sellistesse kohtadesse, kuhu ta koos meiega satub, ja ei näe ega tunne ilma meieta seda, mida koos meiega. Samuti on ta meid aegamööda usaldama õppinud. Sel suvel Taanis tunnistas ta üles, et tukub tagaistmel täitsa vabalt. Ma usun, et võibolla Taanis isegi tukkus, aga ma VÄGA arvan, et Norras ei tukkunud tuhkagi. Ma ise küll ei tukuks kellegi tsikli tagaistmel. Kuigi ma olen paar korda tukkunud esiistmel, kui Emme roolib autot. Teisest küljest aga - kes Emmele autojuhtimist õpetas! Kui Emme oli veel VÄGA noor, siis ta juhtis tsiklit ka. Pärast seda, kui Emme kukkus tsikli seljast potsti maha ja Tsikkel tegi Emme ümber ringe näitamaks, et ta sõidab ilma Emmeta paremini kui Emme targal juhtimisel, juhib Emme ainult autot.

Norra on kivine, kaljune, lumine, jäine, fjordine…
Niisiis, sõitsime põhja poole kohe peale seda, kui olime söönud ühes Goli loendamatutest hotellidest väga maitsva hommikueine ja kulutanud arutult aega leidmaks kedagi, kes toidu eest raha oleks nõus võtma. Lõpuks meil õnnestus ikka oma söögi eest mõned NOKid loovutada, aga see ei olnud kerge. Järgmiseks toitsime tsiklit suurepärase Shelli bensiiniga ja läksime mägedesse.

Ette rutates räägin, milles seisneb Shelli bensiini suurepärasus. Pärast reisi lõin kokku, et reisi keskmine bensiinikulu oli Norra mägedes umbes 6,7 l/100 km (see on 11 paagitäie keskmine). Tollal kulus mul Eestis siledal maal, meie kiirusepiirangutest kinni pidades, Neste 98 bensiini keskmiselt 8 liitrit 100 km peale. Ma küll ei arva, et Norra ÕHK niipalju paremini põleb. Sellepärast ma sõidangi alati Eestist lääne poole tühja paagiga ja annan esimese nurga peal oma sõiduvahendile kohe paagitäie korralikku bensiini. Nad oskavad seda hinnata.

Imelised mäed ja liustikud, murukatused ja hästi-hästi palju erineval kujul vett: merena, fjordidena, järvedena, jõgedena, koskedena, ojadena - see ongi Norra. Seal on tuhat, ei, miljon vett! Norra on kivine, kaljune, lumine, jäine, murune, fjordine, Norra on vägev!

Tsikli-Norra on hea, sest kiivristamata pähe kukkudes võib Norra ilu tekitada püsiva vigastuse. Norra mägedes kohtab karjakaupa lõunapoolseid keskealisi autoturiste, kes, kummaline helk silmis, müravad ringi kui kassipojad. Hea kiiver kaitseb pead niipalju, et saadav purakas ainult uimastab. Kiiver peab olema hea. Kui ma oma esimest korralikku kiivrit ostsin, tabas üks mu väga hea krossisõitjast sõber mu vale riiuli juurest ja tegi selgeks kiivriostmise esimese reegli. Kiivrit ostes tulev esmalt mõelda sellele, millist kehaosa kiiver kaitseb. Osta tuleb selline kiiver, et see kehaosa oleks parimini kaitstud. 

Praame on piisavalt
Norra loodus on hunnitu. Osa teid on igivanad, tundub, et vaid tsipa nooremad kui need mäed, millesse nad on raiutud. Teede laius on muutlik. Kui tee ette on jäänud kiviaed, siis tee on selle koha pealt lihtsalt kitsam. Tõusja annab laskujale teed. Isegi väga vinge turistibuss annab ülima loomulikkusega teed vastutulevale tsiklile või mikroautole ja loomulikult kuulub selle juurde vastastikune tänamine. Kõik Norras sõitjad oskavad juhtide keelt. Kui meie maal polegi seda eriti kusagil õppida ja seda valdavad harvad pikamaajuhid, siis Norra juhid on väga kirjaoskajad.

Selliste mägiteede juures on kõige mõnusam, et mõnikord nad kulgevad pikalt otse jõesängi kõrval. Igaüks suudab allamäge sõita kiiremini kui mäestikujõgi. Siis tekib selline tunne, et kristallselge, justkui sinega värvitud, üle kivide kihutav-vahutav jõgi voolab sulle justkui vastu, ülesmäge. See on ilus!

Aeg-ajalt jääb sõit katki, sest vesi tuleb vastu. Ma arvan, et Norras on selline kord, et keegi jälgib liiklust ja igale liiklusvahendile saadetakse ekstra praam vastu. Ma ei tea, kuipalju praame Norra fjordidel liigub, igatahes on neid väga piisavalt. Kui praam pole just tulemas, siis ta juba ootab sind. Paigutaja käest saad kohe pileti ja baarist kerget sööki, et fjord veel kaunim näiks. Paljud pilvetehased on kohe fjordi kõrval, mäejalamil. Kui ta parasjagu töötab, teeb see vastaskaldale saabumise eriti müstiliseks ja pidulikuks.

Tunnelid tahavad harjumist
Tunnelid on palju koledamad. Selline pikemat sorti 8-kilomeetrine tunnel on päris kõhe, vähemalt tsikli seljas. Õnneks on tunneli alguses selle pikkus kirjas ja tunnelis sildid (3/4, ½, ¼), mis näitavad kuipalju veel mäe sees kogu uru pikkusest sõita on jäänud. Tunnelites on kiiruse piiranguks 80 kmh. Kohalikud kõvad kutid sõidavad tunnelis 150 kmh ja süstivad krusadest mööda. See vast on elamus! Et päris hulluks kimamiseks ei läheks, on tunneli lõpus tihti kurv ja päris raske on ära arvata, kummale poole tunneli saba pöörab.

Vihmaga on tunnelis see-eest päris mõnus: õhk on kuiv ja soe. Viimane ei kehti tunnelite kohta, mis käivad mere alt läbi. Need on iga ilmaga pimedad ja limased. Tunnelis ei ole huvitaval kombel krusaga kohtudes või sellest möödasõidul tuulelööki, mis avamaastikul sama kiiruse juures on päris kõva. Kui keegi tahab teada, mis tunne on urus elada, siis kohe peale meie reisi sai Norras valmis maailma pikim tunnel - ca 24 km, kui õigesti mäletan. Õnneks saab sellest praamiga mööda.

Tol suvel olid norrakad ette võtnud väga paljudes tunnelites asfaldiõmblusi lappida. Selleks olid õmblused paari sentimeetri sügavuselt ja vaksa laiuselt välja freesitud. Kuna tunnelites ei ole väga valge, siis õmblusi eriti näha ei olnud. Sellise prao serv viskab tsiklit meeter siia-sinna, nagu ise tahab. Enamvähem sama, mis meil üle asfaldiserva teepeenrale ja tagasi sõites.

Bergen püüab turistid lõksu
Kui oled omapäi Bergenis, siis arvesta, et Bergen on täpselt see linn, kus vihmase ilmaga ei ole ühtegi linnast VÄLJA juhatavat viita. Bergen on ühtlasi linn, kus minu reisi jooksul ainsana võeti ka tsiklitelt sissesõidumaksu (10 NOK) ja sellest pole midagi niikaua, kui sa ei soovi lahkuda Oslo suunas. Kõik teed on ühesuunalised ja kui umbes seitsmendat korda maksad 10 raha, sest sõidad jälle linna SISSE ja oled juba läbimärg, sest oled otsinud väljapääsu poolteist tundi, muutuvad olud veidi närviliseks. Sa oled küsinud juba neli korda teed Oslosse ja iga kord saanud vastuseks, et SEE tee viib küll Bergenisse. Ma arvan, et Bergen on teadlikult konstrueeritud turistilõksuks ja need, kes ei julge teatud eriskummalist seadusevastast manöövrit sooritada, jäävadki igavesti Bergenist väljapääsu otsima.

Mis siis Norra veel on? Norra on ka sarvilised külapuukirikud ja Oslo sadama värsked krevetid, Bergeni puutänavad ja Haukeligrendi matkarajad, karmid-karged mäed ja päikeselised fjordisadamad, miljon saart, kuhu mulda viiakse paadiga, rusikasuurused murelid, vähimagi prahita külad ja hoolimatud linnad, vene moosekandid ja lambajuust, maailma kalleim õlu ja miljon mõnusat trolli.

Ma tean, et minu arusaamine Norrast võib sarnaneda ühe pimeda kirjeldusega neist kolmest pimedast, kes kompisid elevanti eri otstest, sest Põhja-Norra on hoopis midagi muud, aga see on teine reis ja teine jutt.

Kui tahad kellelegi head, siis saada ta Norra! Kui tahad endale head, mine ise!