Novgorod: turismilinn emakese Venemaa südames

Soome reisiajakirjanik Markku Marttinen külastas kuu-paar tagasi talvist Novgorodi. See iidne Vene võimukeskus magab okasroosikese und ja on maailma, sealhulgas Eesti poolt teenimatult unustatud.

Mööda Venemaa viletsaid teid
Riigimaantee M10 viib Peterburist Moskvasse ja sellest hargneb kõrvaltee Novgorodi. Maastikud on tasased, tee igav ja läheb Moskva poole sõites üha viletsamaks. Tee ääres on siin-seal mõni rääbakas küla. Majad on kokku kukkumas ja ainult paaris kohas võib näha ka uut või heas korras ehitist.

Peterburist Novgorodi on 180 kilomeetrit. See on osa emakesest Venemaast. Teele kustunud autorongi püütakse käivitada mootori alla süüdatud lõkke abil.

Külade kohal seisab tee ääres külmetavaid napis riietuses noori naisi. "Tooteesitlejad," tõdeb keegi. Tegemist on veoautojuhtidele teenuseid pakkuvate lõbutüdrukutega.

Pakane kimbutab
Ilmeni järvelt puhub külm tuul nagu Siberis. Meenuvad rootsi laulja Zarah Leanderi lauldud Novgorodi roos omapärases tämbris. Olhaava jõgi pole üleni jääs, vaid kiire vooluga kohtades on näha vett. Jääaukude serval püüavad kalamehed päeval õngedega kala.

Lumi on tänava äärtel aetud hunnikusse. Kesklinn on üllatavalt puhas ja ilus ning kõnniteed heas seisukorras. Samuti üllatab hotell: see on igatpidi stiilne ja värskelt remonditud, teenindus südamlik, kuid toad hirmkülmad. Magamaminek nõuab parajalt kangelaslikkust ja ilma soojade riieteta pole voodisse asja.

Õhtul mängib hotelli restoranis orkester. Venelastest restoranikülalised söövad ja joovad tugevalt - shampust ja viina - ja tantsivad elavalt. "Vist enda soojendamiseks," mõtlen endamisi. Üks orkestriliige käib saalis ringi ja korjab raha. Tema samm pole enam kõige kindlam ja suust tuleb viinalõhna, aga pilli mängib ta suurepäraselt.

Novgorodi ajalugu on Venemaa ajalugu
Novgorodi ajalugu on pikk ja verine. 600 aastat oli see Vene kunsti ja poliitika keskuseks. Ajalooürikute järgi asutas viikingitaustaga pealik Rurik linna 862. aastal. Sama aastat peetakse ka Venemaa riigi loomisaastaks. Pikka aega oli Novgorod tähtsaks kaubanduskeskuseks, mille kaubateed ulatusid Uuralist Põhja-Jäämereni. Ida-Soomeski tunti Novgorodi kaupmehi hästi. Nad valitsesid Karjalas, kuni rootslased jõudsid siia oma sõdimistega ning Karjala jagati Novgorodi ja Rootsi vahel.

Linn oli rikas ja kaupmehed ehitasid selle kirikuid täis, parimal hetkel oli neid üle 80. Moskva suurvürstide võim ja mõju aga kasvas ja Novgorodil läks halvasti - moskvalased ei sallinud endaga võistlevaid vürste ja kaupmehi. Ivan III vallutas linna 1478. aastal ja sellega linna võimsus kaduski. Ivan Groznõi jätkas vaenutsemist ja laskis 1570 tappa 60 tuhat novgorodlast.

17. sajandil jõudis rootsi sõjapealik Jacob de la Gardie välja kuni Moskvani ja hoidis Novgorodigi oma valitsuse all mitu aastat. Novgorodlased on jätnud oma jälje ka Karjala-Soome. Karjala kivihoonete stiil on pärit Novgorodist.

Sibulkuplid annavad linnale sära
Teine maailmasõda tähendas Novgorodile uut katastroofi. Saksa armee tekitas linnale suuri purustusi. Kirikuid jäi püsti koguni oma kolmkümmend tükki, nagu ka Vene riigi moodustamise 1000. aastapäeva monument, kuigi sakslased püüdsid seda endaga kaasa viia. Elanikke oli linnas sakslaste taandumise järel pea samapalju kui kirikuidki. Aga Novgorod tõusis taas tuhast. Osa tema kirikuid on restaureeritud endisel kujul, osa ootab veel remonti. Kirikutornide sätendavad sibulakujulised kuplid kuuluvad lahutamatu osana Novgorodi siluetti.

Novgorodil on kokkupuuteid ka Soome uuema ajalooga. Soome president Juho Kusti Paasikivi õppis 1893. aastal siin noore mehena pool aastat vene keelt. Teise maailmasõja järel oli Paasikivi vene keele oskusest läbirääkimistel N.Liiduga palju kasu.

Tänapäeval on Novgorod 250 tuhande elanikuga üllatavalt rahulik ja vaikne ülikoolilinn. Autosid pole liiklusummikuteks piisavalt. Miilitsad igavlevad pakase käes Sofia väljaku serval linna südames. Lenini sammas valvab kõrgelt aluselt linnakodanike elu. Puupüsti täis trollid veavad inimesi kesklinnast magalatesse. Linna ainsa kaubamaja aknaid ei kaunista lääne mudelrõivad ega moemajade tooted.

Novgorodi lennujaam tukub täna Uinuva Kaunitari und. Rongiga pääseb paar korda päevas Peterburisse, kahel korral nädalas Kiievisse ja kolmel Murmanskisse.

Kreml on linna keskus
Olhaava jõgi jagab Novgrorodi kaheks. Jõe vasakul ehk läänekaldal seisab Novgorodi Kreml, linnus, milles paiknevad muuseumid, Sofia kirik, rida administratiivhooneid ja 1862. aastal püstitatud hiiglaslik Vene riigi loomise 1000. aastapäevale pühendatud mälestusmärk. Naisterahvas mälestusmärgi tipus sümboliseerib emakest Venemaad. Allpool on suurvürstide ning Katariina Suure ja tema armukeste bareljeefid. Ivan Groznõi pilti mälestusmärgil pole - novgorodilased teda ei salli.

Sofia kiriku kellad on kellatorni ees rivis maas. Suurim neist kaalub ligi kolmkümmend tonni. Kirik ise valmis juba 1050. aastal. Kiriku uksed on pronksist ja kaunistatud bareljeefidega. Uksed on algselt pärit Rootsist ja on sealt varastatud. Territoorium on piiratud müüridega ja väravad suletakse keskööl. Selleks ajaks peab linnuse restoranist jõudma lahkuda või öö võib üsna karmiks osutuda.

Jõe paremal kaldal on linna vana turuplats ning natuke kaugemal Jurejevi praegugi tegutsev klooster ja kohalik vabaõhumuuseum. Kremli muuseumid on suurepärased. Samas hoones asuvad nii ajaloo-, kunsti- kui ikoonimuuseum. Kunsti- ja ikoonimuuseume peetakse Venemaa parimateks.

Kaupmehed turistide tulekuks valmis
Linna peaväljakult, Sofia väljakult, läheb jalgtee läbi pargi Kremli. Tee ääres on ka tuulise pakasega rohkelt kaupmehi nagu parimal turismihooajal.

Novgorodi eripäraks on puukoorest suveniirid: mitmesugused kirstud, puukoorest kokkukeeratud roosid ja peakatted. Kohalik kunstnik on asetanud oma maalid otse maha lumehange. Müüjad on paksult ja soojalt riides, rätiku tagant paistavad vaid silmad. Turistideks on venelased ja nad liiguvad ikka veel suure karjana giidi sabas nagu nõukogude ajalgi. Naistel on seljas pikad kallid kasukad, samuti lastel. Välismaalane on Novgorodis haruldus, kuigi Peterburist korraldatakse siia ühepäevaseid ekskursioone.

Turistide rõõmuks pakutakse Sofia väljaku serval atraktsioone - reesõitu ja ratsutamist.

Sõin elu parimat borshi
Söögikohti pole Novgorodis just palju. Hamburgeri- ja pitsarestorane kohe üldse mitte. Suurem osa restoranidest tegutseb hotellide juures.

Restoran Detinets on erand. Selle sissepääs on suurepäraselt peidus kremlis müüride varjus. Väljaspool on küll ka silt, kuid selle leidmiseks peab kohta hästi tundma. Restoran ise asub hoone ülemisel korrusel. Alumisel on garderoob ja puhvet. Teisele korrusele viiv puutrepp on järsk ja kulunud. Restoranisaali mööbel näeb välja nagu restoran ükskõik millises linnuses.

Seljanka ehk tegelikult bojaaride moodi keedetud borsh on parim, mida kunagi olen söönud. Küüslauku ja liha on supis parajalt. Keedetud hirss tuuakse lauda eraldi taldrikus. Põhiroaks söön potis hautatud põrsast. Ka see on hea, kuid jääb supielamusest selgelt maha. Ja kui juba Novgorodis oleme, tuleb toidu kõrvale juua kohalikku hõrgutist - meemaitselist lahjat alkohoolset jooki ning tasakaaluks ka pits viina.

Novgorodi õhtu on üllatavalt rahulik ja vaikne. Kafe Jaroslavi ülemisel korrusel on ööklubi ja selle seinal silt "Lühikesed püksid ja sandaalid keelatud".