Interrail: meenutusi kümme aastat hiljem

Estraveli sisekontrolli osakonna juhataja Riin Alatalu, kes oli kümmekond aastat tagasi esimesi vahetusüliõpilasi Helsingi Ülikoolis, meenutab allpool oma tolleaegseid Euroopa-reise Interrail-piletiga, mis noorte hulgas populaarne tänini.

Vahel tasub seigelda pikemalt plaanimata
Seljakotiga rändamine on eriline kogemus, mida julgen soovitada peaaegu igaühele. Olgugi et mullegi meeldib reisi täpselt ette planeerida, sõita lennukiga ja peatuda broneeritud hotellides, tasub mõnel eluperioodil katsetada ka seiklemist teadmatuses. Ja see teatud eluperiood ei pea tähendama mitte ainult noorust. "Seljakotid selga" stiilis rändamise eelduseks on eelkõige hea kaaslane või seltskond ja riskivalmidus. Tänu vanematele ja liikumisele "Kodulinn" seiklesin juba kooliajal mööda Nõukogude Liidu mõõtmatuid avarusi. Seega oli enne Euroopasse suundumist seljakott seljas reisimine minu jaoks tuttav tegevus.

Punane pass oli reisidokumendiks
Kui sain vahetusüliõpilasena õppima Soome, oli raha vähe ja seetõttu jäin ka suveks Helsingisse tööle, et reisideks raha teenida. Kuna reisidokumendiks oli punane pass, tuli iga riigi jaoks viisa hankida. See oli tülikas ja aeganõudev, kuid mitte päris võimatu. Palju alandavam oli jõuluks koju sõitmiseks endale Nõukogude saatkonnas komandeeringut vormistada. Ainuke riik, kus viisa puudumise tõttu käimata jäi, oli Itaalia - saatkond tahtis passi enda kätte 3-4 nädalaks, siis ei oleks aga jäänud aega teiste viisade taotlemiseks.

Punane pass tundus iseenesest juba üsna riskantne - kartsin sekeldusi igal piiril ja seetõttu ei tulnud pähegi minna häälega, nagu tänased üliõpilased sõidavad. Pealegi ei olnud selline idee populaarne ka minu Soome tuttavate hulgas. Eelistasin rongisõitu Interraili ja Scanrail kaartidega - 995 FIM eest sai tollal sõita kuu aega kõigil Euroopa raudteeliinidel ja umbes 700 FIM eest 3 nädalat Skandinaavias. Hiljem on Interrail-süsteemi muudetud ja sinna on tulnud kitsendusi. 1990ndate algul tahtsid Lõuna-Euroopa riigid - Itaalia, Hispaania ja Portugal sellest üldse loobuda, kuna nende rongid on turismihooajal niigi täis ja nad ei soovi täiendavalt nn tasuta reisijaid. Protsentuaalselt oli suurem osa reilajaid Skandinaaviast - nemad said pikkade vahemaadega soodsast piletihinnast kõige rohkem kasu. Põhipiletile lisandusid lisatasud kiirrongidel ning iste- ja magamiskohad. Enamikest lisatasudest oli aga hea planeerimise ja kannatliku meelega võimalik kõrvale hiilida.

Rongisõit tähendas tasuta ööbimist
Rongi üheks eeliseks oli see, et rongis on võimalik odavalt ööbida. Toonaste sõitude puhul tundub marsruut tagantjärele kummaline - Prantsusmaal sõitsime mitu korda järjest põhjast lõunasse ja tagasi. Tegelikult oli eesmärgiks rongis ööbida, kuigi istumisvagunis, aga tasuta.

Rongi põhiline eelis hääletamise ees oli aga turvalisus ja suur tõenäosus soovitud sihtpunkti kohale jõuda. Hispaanias oli küll üsna tavaline, et rongid tundide kaupa hilinesid ja alati ei olnud neis ka ettenähtud 2. klassi vagunit. Kuna raudteejaamas järjekordset hilinevat rongi ka oodata ei tahtnud, siis ronisime mitu korda kas restoran- või 1. klassi vagunisse ja kuna keeldusime lisatasu maksmast, visati meid tavaliselt mõne peatuse jooksul rongist välja. Tänu sellele sattusime aga huvitavatesse väikelinnadesse, kuhu tavalise turistina poleks eales jõudnud.

Kui Saksamaa ja eriti Prantsusmaa rongid olid suhteliselt puhtad ja sinna mahtus normaalselt peale, siis Hispaanias sai korduvalt peaaegu ukse küljes riputud. Prantsusmaal õnnestus meil vahel ka terve kupee vallutada.

Mure punase passi pärast piiride ületamisel osutus asjatuks: paljudel piiridel ei vaadatud meie passe üldse, kuigi kontrolliti samas vagunis istuvate musta nahavärviga inimeste dokumente. Vaid Hispaania piiril pandi meid koos Austraalia kodanikega ootele, kuni passe täiendavalt kontrolliti.

Prantsusmaal ja Hispaanias enim seiklusi
Prantsusmaal ja Hispaanias käik oligi kõige seiklusrikkam. Kui muud reisid tegin valdavalt üksinda, siis Prantsusmaa-Hispaania reisil käisin oma tollase õpingukaaslase ja tänase kolleegi Sirje Volmrega. Kahekesi olime julgemad ja nii oligi meie kuupikkuse reisimise ööbimiste statistikaks 13 ööd hotellis või hostelis, 1 öö rannal, 1 öö pargis, 3 ööd raudteejaamas põrandal (politsei äratas kõiki viisakalt hiljemalt kell 6) ja ülejäänud ööd rongis või laevas.

Üheks kummalisemaks ja meeldejäädavamaks hotelliks, kus olen iial ööbinud, oli Hotel Palace Pariisis. Sisu vastas hinnale - 60 FRF öö. Kogu mööbel oli vähemalt Balzaci-aegne, kitsad pruunid koridorid, WC koridori lõpus, elanikeks vanad kõhnad neegrinaised ning veidrad onukesed. Pilt oli kirjandusest nii tuttav, nagu oleks ise ajas tagasi läinud.

Ööbisime ka nn Youth Hostelites, aga üldiselt ei olnud need väga mugavad - enamasti suured paljude naridega toad - ega ka märkimisväärselt soodsamad mõnest odavast hotellist. Kindlasti soovitan neid aga üksinda reisijale: see on kindel võimalus leida omasugust reisikaaslast. Põhimõtteliselt oli meil igal reisil olemas umbkaudne plaan, millal ja kuhu jõuda, tihti aga saabusime suurlinnadesse hilisel õhtutunnil ja siis oli soodsa öömaja leidmine üsna tülikas. Paaril korral vahetasimegi järgmisel päeval hotelli.

Paljud väiksemad linnad vaatasime üle tavaliselt ühe päevaga - hommikul saabusime ja õhtul lahkusime. Sellistel päevadel oli põhimureks meie seljakotid. Kaasa vedada neid ei tahtnud, raudteejaama hoiukapid aga olid kallid. Nii algas enamik hommikuid tülika otsinguga, kuhu hotelli või restorani need erineval ettekäändel sokutada.

Meie eelarve oli 100 FIM päevas ja see ei saanudki paljude hotelliöödega lisakulusid sisaldada. Siiski õnnestus meil läbi käia enamik muuseume ja teha ka pisut shoppingut. Süüa oskasime erakordselt ebaratsionaalselt, aga see-eest mõnusalt: valdavalt toitusime jäätisest ja kohvist. Mu reisipäevik kubiseb näljastest avaldustest, millele järgneb rahulolev ülevaade, milliseid erinevaid jäätiseid me sõime.

Reisida võib ka üksi
Üksinda reisimine võib tunduda väga igavana, aga tegelikkuses on sel palju positiivseid külgi: arvestad ainult iseendaga ja enda huvidega. Ja mis peamine - erineva seltskonnaga reisides märkad ümberringi hoopis erinevaid asju. Pealegi on seljakotiga reisijad üsna sõbralik ja suhtlemisaldis seltskond. Häid soovitusi jagatakse lahkelt, raudteejaamades ja rongides aidatakse üksteise kottidel silma peal hoida. Tõsiselt hätta jäädes on aga targem põhiliselt iseendale loota. Kuu aega on aga üsna pikk aeg ja ma olin rõõmus, kui üksi Kesk-Euroopas rännates oli mul võimalus Shveitsis ka oma sugulasi külastada. Mõnus oli omada kindlat öömaja ja ilma raske seljakotita iga päev erinevasse linna sõita. Seda enam, et see sattus olema samal ajal Tallinna teletorni all toimunud tormiliste poliitiliste sündmustega.

Aasta varem (1990) oli meil Sirjega ootamatu poliitiline kogemus - Cordobas koguti allkirju Leedu iseseisvuse toetuseks. Väidetavalt olid nad 60 päevaga kogunud üle 3 miljoni allkirja. Loomulikult andsime ka meie allkirjad ja seletasime lahkelt oma päritolu, mispeale meil paluti Eestisse tagasi jõudes samuti Leedu iseseisvuse toetuseks allkirju koguda.

Kuuajaline reis sellisel kujul ja tempos nagu ette sai võetud oli loomulikult üsna kurnav ja sisult ehk liiga põhjalik - käisime läbi peamised muuseumid ja vaatamisväärsused. Lisaks sellele sai igal sammul osa suvistest vabaõhuüritustest. Näiteks Salzburgis toimus suur Mozarti festival kontserdite, teatrietenduste ja vabaõhukinoga. Viinis sain osa Placido Domingo kontserdist (aia tagant esimesest reast). Võibolla saigi muljeid liiga palju, sest ahmisime kõiki pakutavat hirmus, et võibolla ei avane enam iial sellist võimalust. Aga kindlasti on need reisid raudteel olnud minu elu põnevaimaks kogemuseks.