Siin Ameerika Hääl, Washington

See kutsung on hästi tuttav enamikule eestlastest. Polegi sest palju aega möödas, mil vilinast ja mörinast häiritud lühilainesaated olid väheseks tõepärase info allikaks paljude maailmaasjade kohta ning nende kuulamine seetõttu võimude poolt taunitav ja represseeritav. Alates 90ndate algusest jõuavad Ameerika Hääle igaõhtused eestikeelsed saated aga vabalt satelliitide kaudu Eesti raadiojaamadesse, kõlades võrdsetena muude saadete kõrval.

Jüri Toomel vestles oma kunagise töökaaslase Markus Larssoni, nüüdse Ameerika Hääle Eesti toimetuse juhatajaga, Voice of America tänasest päevast, eestikeelsete saadete tegijatest ja ka Washingtonist laiemalt.

VOA eesmärgid pole muutunud

JT: Sina, Markus, oled nüüd Ameerika Hääle Eesti toimetust juhtinud pikemat aega - kas see töö ka viimase 10 aasta jooksul kuidagi muutunud on?

ML: Ameerika Hääle töö on kõige enam muutunud vast selles mõttes, et kõik toimetuse praegused liikmed on inimesed, kes on tulnud USAsse viimase 20 aasta jooksul. VOA eesmärgid püsivad aga muutumatutena: lisaks maailma uudistele räägime peamiselt Ameerikast, selgitame ameerika väärtusi, tõekspidamisi ja tegemisi. Oma korrektuure teeb meie töös kahtlemata internetiajastu, kuid jah, vast kõige suuremaks muudatuseks on Ameerika Hääle digitaalheliga eestikeelsete saadete edastamine satelliitide kaudu Eesti sõsarjaamadesse.

JT: Ilmselt on Eesti taasiseseisvumisega poliitika osakaal vähenenud ning kultuur, ameerika eluolu ja vaatamisväärsuste esitlus lisandunud?

ML: Eesti taasiseseisvumine ei ole vähendanud poliitika osakaalu meie saadetes, pigem vastupidi, sest Eesti poliitilised huvid seoses USAga on kasvanud. Kuna Eesti meedial pole ainsatki alalist korrespondenti USAs, siis tunnetame oma rolli selles töös. Kultuuri osa on aga vast isegi vähenenud, osaliselt seetõttu, et toimetuse koosseisu on kärbitud poole võrra. Kuid igal reedel anname põgusa ülevaate USA nädala kultuurisündmustest, kolmapäeviti pühendame osa oma saatest kas uute raamatute tutvustamisele või nn americana'le ehk ameerika elule. Esmaspäeval on vaatluste osa põhiraskus spordil, teisipäeval on eetris meditsiiniminutid ja neljapäeval üritame keskenduda arvutite, teaduse ja majandusteemadele.

JT: Aga järsku on VOA eestikeelsed saated uutes tingimustes oma ea ära elanud ja nad on muutunud tarbetuks jäänukiks?

ML: Mul puuduvad viimased andmed, aga mõni aeg tagasi oli Kuku raadio just meie õhtusaate eetris olemise ajal (18:30) kõige kuulatavam raadiojaam Tallinnas. Saame suurel hulgal meile ja kirju ning üle 40% nn Eesti eliidist on arvamusküsitluste põhjal meie saate sagedased kuulajad. Oleme Eestis ka kuulatavamad kui meie peamine konkurent Raadio Vaba Euroopa. Ja nagu eelpool ütlesin, pole Eesti meedial ühtki korrespondenti alaliselt USAs. Seega on raske rääkida VOA eestikeelsete saadete ea äraelamisest.

Eesmärgiks on usaldusväärne informatsioon

JT: Mis on Ameerika Hääle peateemadeks täna?

ML: Peateemaks on endiselt usaldatavus, tõene informatsioon olenemata selle kasulikkusest või kahjulikkusest Ameerikale; erapooletud uudised, mis ei kommenteeri, vaid annavad edasi sündmuse või arengu nii nagu see toimus. Muidugi jälgime, mis Eestile enam huvi pakub ja püüame rohkem valgustada sellekohaseid sündmusi ja teemasid.

JT: Kui palju materjalist on Eesti toimetuse enda toodetud ja kuipalju VOA üldtoodang?

ML: Toimetus lähtub peamiselt kesktoimetuse materjalidest, seda eelkõige uudiste osas. Saate teine pool on vahel aga täies ulatuses omatoodang. Kuid personalinappusest tingituna on meie reisimised küll vähenenud (Marika käis viimati New Orleans'is ja Torontos, Ats enne seda aasta tagasi Los Angeleses Lääneranniku Eesti Päevadel), aga samas igaüks püüab kindlasti loo teha kui kusagil käime. Kasutame laialdaselt kesktoimetuse ja VOA korrespondentide materjale, mida tuleb kindlasti üle poolesaja päevas. Meie korrespondendid paiknevad üle kogu USA ja maakera. Sellises mahus materjale meie kasutada ei suuda, kuid näiteks Hiina toimetusel on mitmetunnised saated.

JT: Mitmekesi te tegelikult neid eestikeelseid saateid teete, kuidas on tööjaotus?

ML: Meid on toimetuses neli: lisaks minule Neeme Raud, Ats Joorits ja Marika Urb. Neeme on New Yorgis, kus ta katab ÜROd, majandust ning kultuuri. Neeme teeb ka videolõike. Meil on mõned korrespondendid USAs ja Kanadas, kes lisavad niiöelda kohalikku värvingut. Tööjaotus on lihtne, kõik teevad kõike. Loomulikult on meil igaühel oma tugevamad ja nõrgemad valdkonnad.

Markus Larsson: tüüpiline ameeriklane?

JT: Nüüd natuke isiklikumat laadi küsimus: kellena sina ise end tunned - eestlasena või ameeriklasena?

ML: Lühike vastus on, et tunnen end ameeriklasena, kes räägib inglise keelt aktsendiga. Lapsed on täielikult amerikaniseerunud, tütar (17) saab eesti keelest aru ja suudab pisut ka rääkida, poeg (28) räägib ladusalt. Pikem vastus vajab liiga palju ruumi, kuid võin lisada, et maailmakodanikust (olen Eestist eemal elanud üle 30 aasta) ameeriklaseks saamine võttis mitu-mitu aastat.

JT: Kas oled siis ka eluviisidelt puhas ameeriklane kõikide tema omapärade ja veidrustega, nagu meie teda siin kodu-Eestis ette kujutame?

ML: Arvan, et olen tõepoolest üsna puhas ameeriklane, nagu seda mujal maailmas kõverpeegli kaudu soovitakse näha: Ma kõpitsen vabal ajal maja ja aia kallal (aed on suur ja lõikan muru kaks korda nädalas ca 3 tundi ning seetõttu ei pea eraldi kehaliste harjutustega tegelema) ning kuna elan jõe ääres, siis püüan ka kala. Pean koera - meil on miniatuurne pintcher (nagu dobbermani miniväljaanne). Kasutan palju autot, jalgsi ühe jutiga üle 50 meetri ei käi. Poest toon süüa kord nädalas, terveks nädalaks. Kultuuriliseks ürituseks on peamiselt shopping mallis uitamine. Kinos käin harva, tellin videod teleka kaudu ekraanile. Armastan süüa väljaspool kodu, suvel katsun grillida nii sageli kui suudan, kuid (ebatervislik) steak kuulub harva mu menüüsse. Eelistan alati ja igal juhul kõiksugu mereande. Naudin häid veine (ja praktiliselt kõik ameerika veinid on üle keskmise). Reisin palju Ameerikas ja Kariibi mere saartel, kuid eelistan kõikidele reisimisviisidele kruiise. Unistan ümbermaailmareisist laevaga. Vahetan iga päev riideid ega lähtu mitte niipalju moest kui mugavusest. Osalen heategevuses. Ei võta maailma liiga tõsiselt ja saan aru, et kõikidel inimestel on oma huvid ja seisukohad - nad ei pea tingimata mõtlema nagu mina, kuigi mul poleks midagi selle vastu, kui kogu maailmas valitseks demokraatia ja inimesed oskaksid inglise keelt.

Eestlasi Washingtonis mõnisada

JT: Ameerikas kohtab eestlasi üsna tihti. Palju Washingtonis eestlasi kokku elab?

ML: Washingtoni-Baltimore piirkonnas on mõnisada eestlast, kes suhtlevad Baltimore'i Eesti Maja, Washingtoni Eesti Seltsi, Silver Springi Eesti kiriku, Balti-Ameerika Komitee, Rahvuskomitee aga ka üliõpilasseltside ja muude organisatsioonide kaudu, ning loomulikult ka eraviisiliselt. Meil on näiteks väike grupp inimesi, kes teevad detsembris ühiselt verivorste. Paljusid ühendab reisihuvi ja kaugemaid paiku külastatakse vahel ka koos heade sõpradega.

JT: Aga turistid ja külalised kodumaalt - kas Washingtonis võib tänaval kogemata ka nö. kodueestlast kohata?

ML: Washingtoni tänaval olen kodueestlasi kohanud. Aga nö. turistid ehk lühiviibijad on endiselt kohmetunud ja ehmunud, kuigi Washington on kindlasti ohutum linn kui Tallinn, tänava ületajate suhtes kohe kindlasti, sest siin on jalakäijal alati õigus - seda isegi siis, kui tal õigus pole. Washingtonis töötab ja õpib palju kodueestlasi. Nemad on küll täiesti kodunenud, kuid ameerika-eestlastega nad tihedalt ei suhte, maailmavaated on selleks ikkagi liiga erinevad.

Külastamisväärseid paiku on palju

JT: Et Washington on USA pealinn, teab enamik eestlasi. Aga ega peale Kapitooliumi ja Valge Maja Eestis siinseid vaatamisväärsusi tuntagi. Mis oleksid eesti turistile nö. "must" kohad Washingtonis külastamiseks?

ML: Washingtonis on palju vaatamisväärsusi, kuid minu meelest väärt paigad jäävad saabujatel sageli külastamata. Pean silmas eelkõige kalaturgu, mis mu paljureisinud rootslastest tuttavad tummaks võttis (just valiku rohkuse pärast). Külastama peaks kindlasti ka presidentide memoriaale ja Vietnami sõjas langenute mälestuseks rajatud "seina". Pealinna lähistel on jumalikke parke ja president George Washingtoniga seotud paiku. Nende külastamiseks tuleks muidugi üürida auto. Väärt on Annapolis ja Baltimore'i Inner Harbour (sadamas on ajaloolised laevad ning fantastiline Akvaarium) ja vanalinn (sinna saab veetaksoga). Muidugi ei tohiks vahele jätta gurmaanlikke elamusi pakkuvaid restorane, aga need väärivad eraldi peatükki. Potomac Mills on ostjate paradiis, kuhu jaapanlased saabuvad kodumaalt erilennukiga. Washingtonist pooleteise kuni paari tunni kaugusel on WaterWorld USA, Kings Dominion ja muud Disney laadi lõbustuspargid, Williamsburg on umbes kolme ja Virginia Beach nelja tunni autosõidu kaugusel. Mägedesse (Chenandoa parki) jõuab tunniga.

JT: Kas tüüpiline Ameerika on New York, Washington, Florida või on see hoopis midagi muud?

ML: Tüüpiline Ameerika on New York, Washington, Florida ja kõik muu samuti, nagu Grand Canyon, Las Vegase mängupõrgud ja showd, Teksase rantchod, indiaanlaste reservatsioonid, Alaska avarused, Louisiana cajun ja buyo people, Indiana ja Pennsylvania kveekerid, ameerika profijalgpall ja pesapall, Arizona saguarod, Kalifornia kõrbed ja sequoiad, Mount Rushmore, New Orleans'i dzhass, 12-realised eraldi sõidusuunadega automagistaalid jne. Kindlasti on tüüpiline Ameerika ka üheperekonnaelamutest planned community oma maniküüritud murude ja puhtusega. Aga ka getod, kus valitsevad vaesus, kuritegevus ja uimastid. Kokkuvõttes on aga tähtis Ameerika vabadus ja garanteeritud võrdsed õigused. Kõikidel on võimalus elus edasi jõuda ja ameerika unistus ellu viia, kui vaid tahet jätkub.

Selline oli siis meie vestlus Markus Larssoni, Voice of America Eesti toimetuse juhatajaga, kelle hääl kõlab Kuku-raadio sagedusel ka Eestimaa kodudes igal õhtul.