|
|
Eestlasest austraallaseks: esmamuljed Brisbane’ist
![line](/estraveller/jan_feb2002/images/hrule.GIF)
Estraveli
endine reisikonsultant Lembe Love kolis aasta eest elama oma abikaasa
juurde maakera kuklapoolele. Allpool avaldame Lembe esmamuljeid tema uuest
kodumaast Austraaliast.
Koaala ja känguru ei paistagi?
Brisbane’is sadas 11. oktoobril 2000 vihma nagu oavarrest ja ma olin
väga pettunud, kui maandusime. See oli tegelikult esimene päev kolme kuu
jooksul, kui siin üldse sadas. Õhk oli lämbe ja kogu tee lennujaamast
parklasse otsis unine silm ikka midagi ülihuvitavat või ebamaist. Mõnda
ekstreemtaime või ma ei tea isegi… ma olin ju Austraalias… siin pidi kõik
teistmoodi olema…
Lennujaam on meie korterist Sandgate’is umbes 30 minuti autosõidu kaugusel.
Kui sinna sõitsime, püüdsin tee peal mõnda koaalat näha, aga päris nii
see ei ole, et puude oksad on koaaladest lookas ja et känguru linnas vastu
hüppab.
Õhtul jalutasime mererannas ja toitusime ühest enamlevinud kiirtoidust
- kalast ja kartuli-chipsidest. Istusime Cabbage Tree Creek’i kaldapealsel
ja ma lõdisesid, kas sellest, et ilm oli jahe, või lihtsalt sellepärast,
et tulevik oli teadmata.
Eestis
olles ja seda “väikest” mandrit kaardil vaadates ei tule selle pealegi,
et Austraalia suurus võiks olla mingi 7,7 miljonit ruutkilomeetrit. Eestisid
mahuks Austraalia sisse peaaegu 169 tükki! Mind on see võrdlus alati muigama
pannud. Seetõttu olin alguses väga hämmeldunud, kui peale 3-4 tunnist
autosõitu olime kaardi peal ainult 2-3 sentimeetrit edasi nihkunud.
Ilmamuutused väga järsud
Esimese nädala veetsime mõnusasti abikaasaga koos, käisime Wet’n Wildi
veepargis, mis on vabaõhuasutus ja kus mul oli kogu aeg külm, sest oktoobri
algul pole siin veel teab mis soe midagi. Queenslandis ongi minu teooria
järgi ainult kaks aastaaega - soe suvi ja külm suvi. Tegelikult kuulub
Austraalia troopilisse kliimavööndisse, parasvöötmesse jääb vaid Tasmaania.
Kliima on kuum, kuid mis mujalt tulnuile aga tõsiselt tunda annab, on
temperatuuri suur kõikumine nii ööpäeva kui ka aasta lõikes. Eestis on
need üleminekud kuidagi sujuvamad. Möödunud talvel näiteks oli siin ühel
päeval suvi ja järgmisel talv, läks lihtsalt üleöö külmaks. Aga äkki ma
olengi lihtsalt viriseja, Melbournis ja Adelaides olla ilmad hoopis halvemad
kui siin, seal pidavat ühel hetkel paistma päike ja järgmisel hetkel sadama
lund….?
Käisime
ka Lone Pine’i koaalapargis, kus sai teoks mu eluaegne unistus ja sain
koaala ära kallistada. Pealtnäha pole nad teab mis pehmekarvalised, aga
kui sülle saad, ei taha teist enam ära anda, loomaia omadega on ju veel
ka see eelis, et nad on inimeste ja poseerimisega harjunud ja nuhutavad
sind rõõmsalt. Ainult küüned on neil pikad ja teravad! Vabas looduses
neid siiski sellisel viisil käsitseda ei soovitata, sest nad kasutavad
oma küüsi täiesti kompleksivabalt! Sellegipoolest - elamus missugune.
Brisbane jätab võimsa mulje
Brisbane jättis meeldiva esmamulje, eriti South Bank, mis ehitati
1988. aasta World Expoks ja kujutab endast suurt ala integreeritud parke
ja vihmametsi. Seal asub City Beach, mis on kunstlikult rajatud rannariba
päris valge liivaga, laguun, kus saab ujuda, väike turg ja loendamatu
kompleks toitlustusasutusi oma hubaste terrassidega. Brisbane’i City Gardens
ei tohiks küll ühtki taimehuvilist ükskõikseks jätta, pigem vastupidi.
Üks alternatiiv linna külastada ongi silduda oma purjeka või mootorpaadiga
just siin. Jõel on regulaarne katamaraaniliin, City Cat. Meie alustasime
minu avastusretke hilisel pärastlõunal, ostsime edasi-tagasi pileti ning
nägime kõiki neid piltilusad maju jõekallastel, samuti päikeseloojangut,
mis kestab umbes 5 minutit, nii et teine pool reisist jäi pimedasse. Brisbane
oli siis juba tuledes. Väga võimas. Bribane’i jõel on loendamatult palju
igasuguseid paate, purjekaid ja kolm vanaaegset rataslaeva, mis on restoranideks
või tantsuklubideks ehitatud-kohandatud, samuti on linnasüdamest laevaühendus
Lone Pine’i Koaalapargiga ja maismaa erinevatest punktidest pääseb autopraamiga
saartele.
Brisbane
on puhas, värske ja paris hubane. Euroopalikud tänavakohvikud ja pubid,
loendamatud pisikesed poekesed südalinnas, suur kultuurikeskus ja Queenslandi
Muuseum, Kujutavate Kunstide Kompleks, mis on toimumispaigaks kõikidele
messidele, suurematele kontsertidele ja spordiüritustele, ülimoodne Riigi
Raamatukogu ning palju parke ja aedu. Päikeses kiiskavad klaasist pilvelõhkujad
seisavad kõrvuti ajalooliste liivakivist kirikutega. Siin on Raekoda oma
võimsa kellatorniga, vana Postkontori hoone, St. Stephens’i Katedraal,
Tollimaja ja valitsushooned George Streetil. Huvitavaid muuseume on loendamatul
hulgal, enamusse sissepääs tasuta. Omamoodi rahutu ja kirev on melu Brisbane’is
vaid jalakäijatele mõeldud peatänaval Queen Street Mallil, mis on suur
ostuparadiis. Brisbane on oma asukoha tõttu turistile üsnagi sobiv peatuspaik,
kuna enamus Queenslandi vaatamisväärsusi on mugavas kauguses, et päevaseid
väljasõite teha. Majutusvõimalusi on siin igale maitsele.
Nädalavahetust nauditakse täiel rinnal
Austraallased armastavad väga oma puhkepäevi, nädalavahetustel pakitakse
kiiruga 1/3 majakraamist auto peale, võetakse lapsed, koerad ja muud koduloomad
ning sõidetakse nädalavahetust, või kui parasjagu mõni riiklik püha sama
aja sisse juhtub, niinimetatud “pikka nädalavahetust” täiel rinnal nautima.
Queensland on selles mõttes puhkaja paradiis: lõputud liivarannad Cold
Coastil ja selle süda Surfer’s Paradise, kus toimuvad iga-aastased Indy
Ralli etapp ja rahvusvaheline Jazzi- ja Bluesifestival, või Sunshine Coast,
mis jääb Brisbane’ist lõunasse, tunniajalise autosõidu kaugusele. Meelelahutus-
ja turismitööstus on neis paigus kõigi mõeldavate ja mõeldamatute harudega
esindatud. Siin on busse, mis sõidavad maal ja vees, suured teemapargid.
Dreamworld oma tiigrite (ka haruldaste albiinotiigrite) ja Queenslandi
kuulsaim lõbustuspark poolmetsikute atraktsioonidega, see atraktsioon
“Giant Drop” on lihtsalt jube - 4,5 sekundiga 39 korrust vabalangemist!
Ameerika mäed on selle kõrval ketikarusell.
Seaworldi tõmbenumber on 6 miljoni dollari eest ehitatud jääkarupark,
kuhu just lisandus kaks jääkarupoega Eesti idanaabri juurest. Ka on Austraalial
oma Movieworld – kohalik Hollywood, Universal Studios’ Austraalias paiknev
filmistuudiote, võtteplatside ja atraktsioonide kooslus.
Moretoni lahes on kolm-neli suuremat ja umbes 40 väiksemat saart, mis
pakuvad ammendamatuid võimalusi telkijatele, surfajatele, sukeldujatele
ja ka luksuspuhkajatele küllaltki tasemel puhkekülade naol. Suuremad saared
on enamasti kas osaliselt või täielikult looduspargid ja rahvuspargid,
mõned vähem, mõned rohkem asustatud.
Liivarandu kilomeetrite kaupa
Olen käinud kahel suuremal saarel – Põhja-Stradbroke’i ja Moretoni
saarel. Nendele saartele saab kas purjetades või linnast autopraamiga,
oleneb huvidest ja võimalustest.
Shokk oli täielik, kui praami pealt autoga maha saime ja liivaluidetele
pääsesin, kui nägin neid valgeid liivarandu ja helesinist ookeani - hing
jäi ikka kogu ilust kinni küll. Kõik on nagu piltpostkaart, ainult et
kolmemõõtmeline ja sa ise oled pildi peal. Stradbroke’i saar osaliselt
tavalise autoga matkajale kättesaamatu, et pääseda saare lõunatippu, peaks
olema vähemalt mingi maastur.
Moreton’i saarele läksime oma jahiga, ankrusse jäime Tangalooma laevavrakkide
varju ja kummipaadil sai isegi kuiva varbaga kaldale. Moretoni saarel
asub maailma kõrgeim liivadüün Mount Tempest, mida kohalikud kutsuvad
ikka ainult liivamäeks.
Moretoni saare rahvuspark on ligi 20 hektarit, saar ise on tunduvalt
suurem ja pakub oma mageveejärvede ja puutumatu loodusega vaheldust linnaelule.
Õhtune ääretu vaikus ja rahu asendub hommikul sagimise ja automüraga.
Süüa saab Tangalooma puhkekülas täiesti tsiviliseeritud korras, võib paadisillalt
delfiine toita või siis oma jahi peal midagi hamba alla vaadata.
Õunapuud õitsevad oktoobris
Granite Belt, mis kulgeb 35 kilomeetrit Warwickist lõunasse ja ulatub
kuni 64 km kaugusele Wallangarra linnani. Selle mäeaheliku laius on 16
km. See on koht, kus õunapuud õitsevad varakevadel oktoobris ja saaki
koristatakse detsembrist aprillini. Viinamarjahooaeg algab veebruari keskel
ja kestab aprilli alguseni. Stanthorpe 810 meetri kõrgusel merepinnast
on mäeaheliku suurim linn, ühtlasi ka Queenslandi veinitööstuskeskus.
Ööbisime motellis ja tiirutasime kaks päeva viinamarjaistanduste ja veinitööstuste
vahel. Mõned neist on väga kõrgetasemelised ja toodavad konkurentsitult
head veini. Ajalooliselt on nad kõik enam-vähem 2-3 põlvkonda vanad, enamik
väljakujunenud istanduste ja huvitavate ehitistega.
Mõni rohkem, mõni vähem modernne – uudistada on igas paigas midagi. Maikuus
oli igal pool juba sügis ja ilmad olid nagu Eestiski pisut kargemad. Viinamarjaistandused
olid kõik raagus ja tagasi lõigatud, aga see-eest sai igal pool toodangut
proovida, mis meele päris rõõmsaks tegi.
Byroni
neem: Austraalia idapoolseim punkt
Viimane paik, kus oleme jõudnud käia, on siiamaani meie kõige kaugem
lõunapoolsem ja Austraalia maismaa kõige idapoolsem punkt – Byroni neem.
Linn, mis seal asub, kannab nime Byron Bay ja on oma mõnetuhande püsielanikuga
enamjaolt vaid turismist elatuv linn. Kuulduste järgi pidavat Byron Bay
olema ka üks vastuolulisemaid linnu üldse. 70-ndatel oli Byron Bayga seostatud
kõik, mis käis kaasas hipiliikumisega ja koht oli tuntud kui nende peamine
asupaik, tänaseks on aga Byron Bayst saanud rohkem prominentide puhkepaik.
Oma üllatuseks kogesin, et Byron Bayist ei leia Mc Donaldsi kiirtoitu:
et hoida paiga unikaalsust, on kohalikud hääletanud nii McDonaldsi kui
ka igasuguste ultramoodsete kõrghoonete ehitamise vastu.
Byron Bay sümboliks on tuletorn, mis on kogu Austraalia kõige võimsama
valgustusega, turismimagnetiks valged liivarannad ja ranniku vihmametsad.
Juulis-augustis ja septembris-oktoobris on Byroni lahes mitte ainult kilpkonnad
ja delfiinid, vaid jälgida saab ka vaalade rännet. Hooaeg algab ametikult
1. juulil ja Byroni neem pidavat juttude järgi see ainus õige paik olema,
kus kõike hästi näha. Nimelt ulatub neem kaugele ookeani ja vaalad tulevad
päris lähedale, sukeldujad räägivad, et nad on täitsa uudishimulikud.
Austraallased on ülisõbralikud
Austraallased on nagu inimesed ikka, aga ülisõbralikud, väga naeruhimulised
ja jutukad, eraklikuma loomuga inimesele võib see arvatavasti imelikuna
tunduda, kui tänaval korraga kõik “tere” ja “kuidas läheb“ ütlevad ja
täiesti sundimatult maast ja ilmast rääkima hakkavad, nagu oleksid nende
naaber või vana sõber. Nii nagu Eestiski, ei tekita see mõistetavalt segadust
eeslinnades, millest mõned ongi nii väikesed, et kõik enam-vähem kõiki
teavad-tunnevad, küll aga paneb see mõtlema linnas…istud kohvikus ja leiad
ennast mõne aja pärast rääkimas kust sa tegelikult tuled, sest peale selle,
kui oled tere vastu öelnud üheksal korral kümnest, järgmine küsimus on
“ah, mis aktsent see on?” Küsitakse palju ka Eestist, kus see täpselt
asub ja minu suureks üllatuseks, mida toodetakse, mida eksporditakse ja
mida imporditakse. Uuritakse, kuidas oli “vene aeg “ ja kas nüüd on parem?
Paljudele assotsieerub Eesti Venemaaga, kuid vähem teatakse, et Eesti
pole enam ammugi Venemaa osa. Siiski, olen kohanud ka inimesi, kes on
kuuldes, et ma Tallinnast tulen, täiesti vaimustusse sattunud ja mulle
varrukast kinni hoides kiitnud, kui head muljed neil Tallinnas käimisest
ikka on. Üks proosaline põhjus heade mälestuste tekkimiseks on muidugi
odavus võrreldes meie Põhjanaabrite või muu Euroopaga, mida enamus austraallasi,
kes “sinnapoole” maakera on sattunud, külastab. Aga siiski on need momendid
väga südantsoojendavad, eriti kui sünnikodust kaugel oled. Lõpuks on ju
Tallinn imepärane ja armas - kõikide oma vastuolude ja kasvuraskustega.
Vanalinn on õnnelike parim mälestus ja nad kirjeldavad seda nagu muinasjuturaamatusse
jalutamist: kiidavad hubaseid restorane ning keldri- ja hoovikohvikuid,
mis siin on haruldased, kui mitte et olematud.
Vaatamisväärsusi
rohkem kui vaadata jõuab
Austraalial on ka endal niipalju pakkuda, et kohalikud ütlevad, et
ühest elust ei piisa kõige nägemiseks. Eks see on enam-vähem sama tõde
ükskõik mis maal või mandril viibides. Kohalike seas on levinud tava soetada
endale peale pensionilejäämist autokaravan ja sellisel viisil siis mööda
rannikut, aeg-ajalt kodus käies, Austraaliale ring peale teha. Et siis
kõike korralikult näha, peaks aega olema oma paar-kolm aastat.
Siin on paiku, mis oma kordumatu iluga pahviks loob. Eriti nendele, kes
selle kõige keskel sündinud pole ja seda iseenesestmõistetavalt ei võta.
Kes siiamaani hämmeldusest suu lahti vaatavad päikestõusul niitudele sööma
tulnud känguruid ja peavad ennast veenma, et need ei ole kitsed või põdrad
ning ahhetavad ananassiistandust nähes, olles nähtust tunduvalt rohkem
üllatunud kui näiteks austraallane kartulipõllu veeres.
Vahemaad on siin pikad ja ilma autota ollakse väga sõltuv ühiskondlikust
transpordist. Alati on võimalus autot rentida ja see pole just väga kulukas.
Aga kui on tahtmist ja pealehakkamist, siis sobivatest võimalustest siin
puudu küll ei tule. Hea planeerimisega saab 2-3 nädalaga Austraalia suuremad
ja tähtsamad kohad üle vaadata, ainuke miinus on see, et sihtpunktide
vahel tuleb liigelda lennukiga, mis eeldab tavalisest suuremaid rahalisi
võimalusi.
Queenslandis on elu väga aeglane ja rahulik. Esmalt siia saabudes tundus
kõik paar korda aeglasem kui Tallinnas. Kõigil on aega maa ja ilm, viid
ratta remonti, jah teeme ära, tule kahe nädala parast…mäletan, et olin
tihti imestusest tumm.
Niisugune ta on olnud see minu surrogaat-kodu ja väljasõidud esimesel
aastal. Väga huvitav ja etteaimamatu…rannaalad ja vihmametsad, kõrbed
ja suusakuurordid. Siin on need kõik olemas. Aga kui mu käest keegi küsiks,
mis on kõige ilusam maa, kus ma olen käinud, siis vastaksin ikka, et Eesti.
Eesti on nii väike, armas ja ka parasjagu nii suur, et ühest elust ei
piisa kõige nägemiseks…
|