Üks eriti sõbralik linn

Aru mina ei saa, mil moel saavad linnad, eriti sellised suured linnad, mis on üle maailma tuntud, üksteisest sisuliselt ning oma õhkkonna ja emotsionaalsuse poolest nii palju erineda. Olen sellele mitu puhku mõelnud ja jõudnud järeldusele, et see erinevus ongi peidetud millessegi otseselt seletamatusse, sellesse tundesse, mis sind valdab esimestest hetkedest, kui oled Linnaga silmitsi. Need hetked, mil sa tutvustad Linnale, kes oled sina ja ootad, et Linn tutvustaks end sinule. Ja nende esimeste hetkede all ei mõtle ma seda, kui oled astunud maha rongist, laevast või lennukist, vaid kui oled tõeliselt juba Linnas sees, valmis teda täiega (või siis oma huvide ja võimaluste piires) avastama.

Ja tutvustab ta end kindlasti, selles ei maksa kahelda. Võib-olla ei saa sellest esimese hooga kohe arugi. Ega ma isegi tavaliselt kohe hooma, mida Linn on minu jaoks avaldanud või mis on see, mis mulle kohe sisse poeb ning alles hiljem annab endast aimu.

See äratundmise hetk saabub tavaliselt mitte varem kui päev pärast esimest kontakti Linnaga, näiteks põgusat ning täiesti omaette jalutuskäiku. Siis saab alles alateadlikult seeditud see osa, mis ütleb mulle, milline aura Linnal on.

Püha Ursula kaitseingeliks
10. sajandist pärit legendi järgi pidi Ursula, ühe Briti kuninga tütar, heitma oma isa käsul ning vastu oma tahtmist abiellu paganliku hunnide printsiga. Saanud isalt 3 aastat pikendust abiellumisele, asus Ursula saadetuna 11000 neitsist palverännakule Rooma. Tagasiteel piki Rheini jõge said nad kõik tapetud Kölnis, umbes aastal 453. Kõik nad surid märtrisurma, kuna Ursula oli jätkuvalt keeldunud abiellumast hunnide pealikuga. Sajandeid hiljem kuulutati Ursula pühakuks ning temast sai Püha Ursula. Ursula auks ehitati Kölni kõikide neitsite-märtrite matmispaigale Püha Ursula kirik ning sajandeid hiljem tekkis ka ursuliitide ordu, mis pöörab erilist tähelepanu noortele tüdrukutele hariduse andmisele. Püha Ursula on tänapäeval kaitseingliks noortele õpetajatele ja neitsitele ning teda peetakse ka Kölni kaitseingliks.

Sissejuhatusest vist peaks selge olema, et tahan selle jutuga pisut kiita üht eriti toredat linna. Linna, mis mulle ütles väga lahkesti juba esimesel korral, et tal on mind eriti tore oma külalisena näha, ja andis mulle võimaluse osa saada kõigest heast, mis tal pakkuda. Lõppkokkuvõttes on see jutt linnast, mis jättis minusse tonnijagu positiivseid emotsioone ning võlus mind oma vaba ja sooja auraga. See on linn, kuhu ma lähen suurima rõõmuga tagasi alati, kui tunnen, et minu positiivse energia patarei vajab laadimist. Jutt käib Kölnist.

Ma ei ole kindel, kas mul õnnestub kirjutada üks ümar jutuke Kölni vaatamisväärsustest, sekka soovitusi ekskursioonideks või vihjeid selle kohta, kuidas olla või mitte olla. Kuna mul endal sellega probleeme pole, siis on üsna raske ka mingeid paremaid vihjeid anda, kui et ole see, kes sa oled ja Linn saab kohe su sõbraks. Ning kui mul veab, siis saan ehk oma jutu lõpetuseks lisada mõned mõtteterad oma linna kohta ühelt põliselt kölnlaseltki.

Kõik on kuulnud kölni veest
See oli 8. oktoobril 1792, kui algas legendaarse “4711” Kölni vee lugu. Sel päeval pandi Kölnis, Püha Jakobi kirikus paari kohalik ärimees Wilhelm Muehlens ja notari tütar Catharina Moers. Tseremooniale järgnenud pidustustel uhkes majas Glockengassel osales ka üks munk. Munk kinkis noorpaarile salajase “imevee” või “ aqua mirabilis’e” retsepti. Peig taipas kiirelt, et selles retseptis on tõesti midagi salapärast ning pea algaski Glockengassel ehtsa Kölni vee, “aqua mirabilis’e”, tootmine. Vaid mõned aastad peale seda okupeerisid prantslased Kölni ning 1796. aastal käskis linnakomandant kindral Daurier nummerdada kõik majad järjestikku, et luua pisukest korda linna segases tänavate rägastikus. Glockengasse, maja kus Wilhelm Muehlens tootis imevett, sai omale numbriks 4711. See number sai lisatud hiljem ka Kölni vee ametlikku nimesse, kui selle vääramatu ja kõigile tuntud osa – 4711 Eau de Cologne.

Kui kusagil kõlab sõna Köln, siis enamusele inimestest meenub kindlasti eelnevast vahepalast tuntud Kölni vesi. Olenevalt huvidest ning teadmistest üsna kindlalt ka Kölni katedraal ning tänapäevastele moodsatele äriinimestele ka Kölni Messid. Julgen arvata, et sellega Kölnis mittekäinud inimese mälupildid tollest linnast piirduvadki. Mis iseenesest ei ole üldsegi halb. Vastupidi, kui üks linn saab uhkustada kahe või kolme asjaga, mis tal külas käimata inimesel meelde tulevad, siis on see minu arvates kõva sõna. (Tee järgi, Tallinn!)

Katedraali ehitati kuus sajandit
Minu esimene otsene kokkupuude Kölni katedraaliga leidis aset juba aasta tagasi, kui külastasin seda imekena linna esimest korda. Saabusin linna bussiga ning juba kaugelt tabas silm kahe torniga, varem piltidelt tuttavat siluetti – Kölni katedraali ning vanalinna maju selle ümber. Kaugelt vaadatud esmamulje oli kaunis. Tõeliselt suursugusena mõjus see prantsuse kõrggooti stiilis hiigelkirik, kui seisin ta kõrval, kõndisin ta ümber ning pea õieli ahmisin endasse seda ilu, mida detsembrikuises õhtupimeduses valgustatud koloss kiirgas. Ma pole kirjanduses eriti tugev ning minul jääb sõnadest puudu, et edasi anda kõiki neid tundeid ja nüansse, mis mind valdasid. Katedraali ehitamist alustati 15. augustil 1248. Täiesti uskumatu kõlab aga fakt, et kirik sai oma tänasel päeval kõigile teadaoleva silueti alles 1880. aastaks - kokku üle kuue sajandi kestnud ehitusperiood! Parim katedraali ehitamise kohta käiv võrdlus eestlastele võiks olla, et see on nagu Tallinna linn, mis kunagi valmis ei saa. Tõsi seegi, sest katedraali ehitus, parandamine ja renoveerimine käib pidevalt. Mina näiteks ei ole oma silmaga veel suutnud tabada hetke, kus katedraali ühe või teise torni küljes ei oleks tellinguid ja kraanasid ning ka maapealne osa oleks üleni tellingutest vaba. Aga sellest ei maksa arvata, et kogu katedraal oleks tellingutes, sugugi ei. Kindlasti on enamus ehitisest kenasti nähtav ning katedraalis seeski on võimalik vabalt (v.a. teenistuste ajal) alati liikuda.

Muuseumid väärivad sisseastumist
Otse katedraali kõrval asub kolmandik (ehk 5 neljateistkümnest) Kölni suurepärastest muuseumidest: Wallraf-Richartz Museum, Museum Ludwig, Römisch-Germaniches museum, Diözesanmuseum ning Artothek. Läbi käimist on väärt kindlasti kõik neist. Moodsa kunsti austajatele soovitan kindlasti soojalt läbi lipsata Ludwigsmuseumist. Kahetsema ei pea kindlasti, sest kogu sealse priske väljapaneku tipuks on rohkem kui 500 teosest koosnev statsionaarne Picasso tööde näitus. Minul näiteks õnnestust suhteliselt erapooletu kunstinautlejana saada oma 3-tunnise käigu lõpuks pisuke Picasso-“mürgitus”. Aga see oli kiire taanduma, kui mõtlesin nähtud esteetika hulgale tagasi. Kindlasti väärt külastamist ning minu soovituste skaalal saab see muuseum maksimumi.

Köln on väga roheline linn. Nii see kindlasti ka on, kuigi ma ise ei ole veel suvisel ajal sinna sattunud ega näinud, kui roheline ta siiski on. Kölnis jagub linna igale veidi enam kui miljonile elanikule keskmiselt 75 ruutmeetrit rohelust ning parke. Ilusad on neist kindlasti kõik, ent enim mainitakse Rheingartenit otse vanalinna külje all, edasi skulptuuride parki, lilleparki, loomaaeda, Rodenkirchenit jpm. Otse Rheingartenist saab alguse Euroopa esimene köisraudtee, mis veetud üle (Rheini) jõe. Pisut enam kui kilomeetrisel sõidul näeb katedraali ja vanalinna kindlasti hoopis uuest ja huvitavast küljest.

Kölnis ununevad kõik probleemid
Mis mind hämmastas oma esimesel reisil sinna kenasse maailmalinna oli Kölni elujanu, see joovastav lõbusus ning pidevalt kestev meelelahutus, kerge ja lihtne lähenemine kõigele ning (pseudo)probleemide vähesus või siis nendest üle olek. Küsisin siis oma tuttavatelt, et millest see. Peale mõttepausi sain vastuseks, et Kölnis on väga palju meelelahutusega seotud inimesi. Köln on ilmselt sõna otseses mõttes Saksamaa ringhäälingu pealinn – seal asuvad kõikide, ka eestimaalastele tuttavate saksakeelsete telekanalite peakorterid või siis vähemalt nende toimetused. Vox, VIVA, VIVA2, Onyx, RTL, Super RTL, PRO 7, WDR, Deutsche Welle, Deutschlandfunk on vaid mõned tuntumad neist. Lisaks asub Kölnis üle 300 produktsioonifirma, kes kõik toodavad programme tele- ja raadiojaamadele sealsamas. Vaadates neid fakte pole raske otsi kokku viia ja näha, kust pärineb see lõbustustele aldis meeleolu ja kerge suhtumine asjadesse ning sündmustesse, mis kölnlasi igapäevaselt ümbritseb.

Eraldi pikemat peatumist (mida siinkohal ei tule), ehk lausa artiklit, vajaks kindlasti ka Kölni kultuurielu. Kirjutades peale muuseumide ja kirikute kõikidest kontsertidest, artistidest, paikadest ja muust sellega seonduvast saaks korraliku artikli valmis küll.

Libisen siit hoopis kölnlaste meeli elevil hoidvale kolmele suurele rahvaüritustele - Fastnacht, mis päädib Rosenmontagi ehk karnevaliga aasta alguses (esmaspäev peale 7. pühapäeva enne ülestõusmispühi), Cristopher Street Day või lihtsalt CSD ning jõulud ja jõululaat Kuigi kõik kolm on sadades erinevates formaatides tähistatud üle Saksamaa ka mujal, on just need üritused saanud samamoodi Kölni vääramatuks osaks nagu seda on katedraal, 4711 Kölni Vesi või Kölni messid.

Paast lõpeb karnevaliga
Rosenmontag (Roosiesmaspäev) on traditsiooniline lõpp 3-päevasele pidustuste ajale vahetult enne paastu algust. Rosenmontag, mis lõpetab suurejooneliselt ja lõbusalt Fastnachti ehk maakeeli paastulaupäeva, või lihtsalt Karneval, vihjavad otseselt katoliiklikes maades levinud traditsioonile pidutseda viimasel päeval enne suurt paastu kogu täiega. Tähendab ju sõna “karneval” oma ladinakeelses algupäras “lihaga hüvasti jätmist”. Karnevali päeval on kogu Kölni kesklinn liikluseks täielikult suletud. Kokku kuni 800 tuhat inimest võtavad osa neist lõbusatest pidustustest, mida esmakordselt mainitakse ürikutes juba aastal 1341. Sajanditepikkuse traditsioonina on Karnevalist just Kölnis saanud eraldi vaatamisväärsus, mida tullakse uudistama samamoodi nagu Rio sambakarnevali, Mardi Gras’d New Orelansis või La Tomatinat (tomatisõda) Hispaania väikelinnas Buñolis. Neist pidustustest on saanud nõnda tähtis osa aastast, et üleüldise veendumuse järgi on Kölnis 5 aastaaega: kevad, suvi, sügis, talv ja karneval.

Pidustuste ajal on kõik baarid, pubid, klubid ja lõbustusasutused avatud 24 tundi ööpäevas, kolm päeva järjest. Vähesed suudavad magamata kõik pidustused läbi elada, ent leidub selliseidki. “5. aastaaeg” lõpeb just Roosiesmaspäevaga, mil juba väga varastest tundidest alates hakkavad inimesed kogunema tänavaile, et leida endile parimad kohad rongkäigu jälgimiseks. Kölni karnevalile tüüpiline on mitmekilomeetrine rongkäik, kostümeeritud tegelaste, nukkude ja figuuridega autodel, kärudel ning muudel liikuritel, millede vahel võib sammuda kuni 100 erinevat puhkpilliorkestrit või muusika moodi häält tegevat gruppi rongkäigulisi. Pea- ja aukohal rongkäigus on siiski rongkäigu printsessi sõiduk.

CSD: terve linna pidu
Öeldakse, et Köln on sünonüümiks sallivusele, kultuurilisele mitmekesisusele ja optimismile. Samuti on Kölni gay-kogukond linna tähtsaks ja möödapääsmatuks osaks ning Christopher Street Day/CSD on kasvanud Kölnis sama tähtsaks sündmuseks nagu Karnevalgi. CSD kui selline on gay-kogukonna (biseksuaalid, lesbid, homod, transvestiidid) demonstratsioon ning lõbus rongkäik üheaegselt, just nii nagu Kölnile kohane. Paraadi osalised ja selle jälgijad kasvatavad linna igal suvel vähemalt poole miljoni inimese võrra (2000. aastal 750 000 külalist, kellest 40 000 olid rongkäigu osalised), tekitades positiivset meeleolu ning näidates kõigile, kuidas on õige pidutseda. CSD on niivõrd tähtis osa kohalikust elust, et see kantakse üle eranditult kõikidel Kölnis asuvatel telekanalitel, kohalikest ja väiksema tähtsusega kanalitest rääkimata.

Kõigest 11 aastaga on sellest üritusest välja kasvanud Kölni suuruselt teine rahvaüritus, mis teeb rõõmu absoluutsele enamusele Kölni linnaelanikele ning selle külalistele. Poliitiliselt korrektne oleks väita, et CSD on kujunenud rahvusvahelise tähtsusega rahvuslikuks ürituseks.

Lisaks peamisele tänavaparaadile toimub enne seda hulganisti kontserte, festivale ning muid rahvaüritusi. Õlleaiad, lounge-telgid ning jazz-venue pakuvad põgusat rahu meeltele, kui peaksite meeletust pidutsemisest närb olema. Olles kosunud, tormake aga tagasi tänavale, leidke endale sobiv DJ või auto, millest kostab hingetõstev saund, ning laske oma meeltel voolata. Unustate igasugused mured ning omaaegse Tallinna seinaravitseja sõnu kasutades “Haiguste ravi on garanteeritud!”. Minu jaoks kõige imetlusväärsem on, et algselt puhtast gay-kogukonna demonstratsioonist on saanud täie õigusega kogu linna ja selle asukaid hõlmav muredevaba ja lõbus suvefestival, mis aasta-aastalt ainult kasvada suudab. Näiteks järgmisel aastal oodatakse Kölni CSD-ga samal ajal toimuvale EuroPride’ile juba kaugelt üle miljoni külalise! See on samapalju, kui on linnas elanikke endid. Fantastiline! Ja mis kõige tähtsam – kõigil on lõbus ja lahe olla. Tasub järeletegemist.

Jõululaadal räägitakse keskaegset saksa keelt
Advendiajal muutub Köln (kellegi poolt kaunilt lasutuna) Igavese Jõulu Linnaks. 6 jõululaata pakuvad terve kuu jooksul osturõõmu, silmailu ning naudinguid meeltele nii suurtele kui väikestele, eriti kindlasti väikestele. Jõululaatadel näitavad käsitöölised oma oskusi, õhus hõljub hõõgveini, röstitud magusate mandlite ning värskete piparkookide lõhnu ning kirev jõuluteemaline valgusmäng ei lõpe arvatavasti iialgi.

Autentsuse sõpradele soovitan külastada kindlasti keskaegset jõululaata Stollwerki šokolaadimuuseumi ees. Seal on kõik seatud võimalikult originaalilähedaselt, nii kaupmeeste müügilauad kui käsitööliste kohad. Isegi keel, mida sealsed kaupmehed kasutavad, võib sakslasele arusaamatu tunduda, sest räägitakse just keskaegset saksa keelt. Lõbus jõulurongkäik rikub aeg-ajalt vaikust (tegelikult pole neil laatadel kunagi vaikne), ent vaatemäng on seda väärt.

Muuseas, siin mainitud šokolaadimuuseumist jäi mul enne rääkimata. Kui olete juba sealkandis, siis on see kui kaks kärbest ühe hoobiga – minge kõigepealt šokolaadimuuseumisse (kindlalt ei kahetse!) ning väljudes veetke natuke aega sealsel jõuluturul. See siis soovituseks neile, kes peaksid Kölni sattuma tulevate jõulude paiku.

Ja kui olete Kölnis ning teil on umbes täpselt 1 päev üle ning “vaja” see mingi tegevusega sisustada, siis…

Minge Bonni ka!
Bonn on peaaegu sama tore linn kui Köln. Olles tuntud kui jagatud Saksamaa lääneosa pealinn, hiljem veel aastaid ka taasühinenud Saksamaa pealinn, on Bonn siiski omaette väärt külastamist. Maksab kindlasti minna ja vaadata Bonnis endiseid valitsusasutusi (suhteliselt igav, aga paneb mõtlema, kui tühine on mingi riigiasi, ka riigis eneses), Bonni vanalinna, mis on üsna kompaktne ja hästi korras hoitud, ning Bonni raekoda.

Kui juba olete sealses vanalinnas, siis otsige kindlasti üles, kus asub Beethoveni (just, selle Ludwig vani) majamuuseum, ning kuigi see on üks turistide meelispaiku, minge ja vaadake ja õppige midagi uut ja huvitavat. Kui teil veab ja kui olete sorava jutuga, siis õnnestub teil kindlasti välja kaubelda täiesti personaalne muuseumitöötaja, kes lahkesti teile kogu maja ning selle eksponaate näitab. Majamuuseumi külastuse teeb huvitavaks võimalus mõningaid eksponaate lausa käega katsuda. Ent seda vaid “isikliku” giidi ehk muuseumitöötaja juhatusel. Viimane, kuuldes teie asjalikke küsimusi või nähes hämmingut, on valmis pikalt-pikalt seletama, mil moel Ludwigi elu ikka kulges ning kus ja millal ta elukäigus mingi sündmus aset leidis. Minu jaoks eriti huvitavaks faktiks oli Ludwig van Beethoveni hoolitsus ja armastus oma vennapoja eest peale venna surma. Igal juhul oli see muuseumiskäik minu elus üks meeldejäävamaid ning seepärast julgen seda, mis muidu tunduks ehk igavana, soovitada teilegi. Ning kui olete Ludwigi majamuuseumis käinud ja vanalinnale tiiru peale teinud, põigake lõpetuseks jällegi sisse muuseumi – seekord Bonni moodsa kunsti muuseumi. Mida te seal näha saate… üsna palju ilusat ja huvitavat taas.

Kölnlane armastab oma kodulinna
Lõpetuseks saan omakäelise vabatõlkena lisada siia ühe põlise kölnlase, minu hea tuttava mõtteid oma kodulinna kohta. Michael Fischer räägib nii: “Kölnist siis… Muidugi ma elan siin linnas, täpselt nii nagu minu pere ja mu “teine pere” (sõbrad, kaaslased, lähedased inimesed jne.). Ja Kölni inimesed on mõnes mõttes erinevad näiteks Hamburgi või Düsseldorfi elanikest. Kölnlased ei häbene suhelda oma külalistega ning vestlevad nendega meelsasti kõige erinevamatel teemadel. Kölnlased hindavad rohkem lihtsaid ja inimlikke põhiväärtusi, nad ei hooli eriti mingitest staatuse sümbolitest, vaid võtavad elu nii nagu see on.

Ma ei ole kogu oma elu jooksul elanud kusagil mujal kui Kölnis ning ma arvan, et enamus Kölni elanikest samamoodi. Miks? Siin on alati piisavalt “värsket verd” ning puhuvad värsked tuuled. Kogu olemine ise on alati huvitav ning palju avatum kui näiteks Berliinis, kus inimesed võivad isegi ebasõbralikud olla. Tähtis on ka Kölni enda asukoht. Siit on soovi korral väga lihtsalt ja kiiresti võimalik pääseda teistesse linnadesse – Amsterdam, Pariis, München, Hamburg või Berliin.

Mida ma oma külalisele näitaksin? Need põhilised turistipaigad on omaette ikkagi üsna huvitavad ja väärt näitamist kõigile. Mulle endale meeldib Romaani-Germaani Muuseum oma hiigelsuure mosaiikpõranda ning tiheda väljapanekuga. Samuti vanad kindlusevaremed otse Raekoja all, koopas, enam kui 2000 aastat vanad. Mulle endale meeldivad Kölni romaani kirikud, mis ajaloolises kontekstis on kõvasti rohkem väärt kui Kölni katedraal. Viimane on omaette võetuna siiski samuti imetlusväärne. Avastamist ja ringi vaatamist jätkub küllaga. Seniks aga kõike head ja ma katsun nüüd külmaga hakkama saada. Tavaliselt on meil siin ju soe ja ega keegi lume tulekut kunagi väga tervita, see on Kölnile väga ebatavaline (veel üks põhjus, miks Köln on eriline – meil on siin läbi talve ikka plusskraadid). Järgmise korrani!”

Ülaltoodud artikli Kölnist on spetsiaalselt Estravellerile kirjutanud BNS müügijuht Alvar Ameljushenko.