Mägimatk viis Kilimanjaro tippu

Keset troopilist Aafrikat seisab üksik tulemägi, mille lumine tipp on inimesi köitnud juba aastasadu. Kilimanjaro on viimastel aastatel muutunud väga populaarseks matkasihiks. Eestist pääseb sinna kõige mugavamalt Soome reisioperaatori Olympia Kaukomatkatoimisto reisipaketiga, milles lisaks mägimatkale sisaldub ka väike safari ja paar puhkusepäeva Sansibaris. Sellist võimalust kasutas ka ettevõtja Priit Palumaa, kes allpool jutustabki, kuidas matk toimus.

Asume teele ekvaatori suunas
Aafrika-reis algab 16. oktoobri varahommikul Helsingi lennujaamas. Registreerime pagasi, leiame üles reisifirma Olympia esindaja ja soomlastest reisigrupi. Matkajuht-giid tervitab kõiki rühmaliikmeid, jagab laiali Kaukoretkede Kilimanjaro nokkmütsid ning peatselt olemegi teel Amsterdami poole. Kuna Amsterdamis on järgmise lennuni aega, annab reisisaatja lühiülevaate sellest, mis meid lennu ajal ja öösel Kilimanjaro rahvusvahelisse lennujaama saabumisel ees ootab. Lennuki lõppsihiks on Dar es Salam.

Satun lennukis istuma kõrvuti kellegi kanada ärimehe-põllumehega, kes Tansaanias on riigilt rentinud maad 99 aastaks ja kasvatab mitmesuguseid kultuure, üritades näiteks oalt aastas isegi kolm saaki saada. Temalt saan ajaviiteks ka Lonely Planetit sirvida ja ühtteist Tansaania kohta juurde lugeda. Lisaks kuulen kanada ärimehe isiklikke kogemusi elust-olust Aafrikas.

Kümne kilomeetri kõrguselt võib päevavalges eristada Vahemere ja Egiptuse kontuure. Algul on meie all Niilus, õhtupimeduses jõuame Keenia ja Tansaania kohale. Kuigi Kilimanjaro lennujaam võtab vastu suuri lennukeid, on ta iseenesest väike, reisijad laskuvad lennukist otse lennuväljale. Meie jääme siia, meie pagas ka, ülejäänud reisiseltskond lendab edasi Dar es Salami. Siin korduvalt käinud giidi imestuseks pääseme kõigist passi- ja tollikontrollidest sedapuhku läbi rekordilise kiirusega. Kui lennujaamast välja saame, on meid ootamas must käsi pimedas öös, pakkumaks abi meie pagasi transportimisel 20 meetri kaugusel nurga taga ootavasse bussi. Giidi soovitusel me selle teenuse kasutamisest kindluse mõttes siiski loobume ja lohistame oma kohvreid-seljakotte ise, sellega väldime ka jootraha probleemi. Bussis ootavad meid karastavad külmad joogid, millega reisiseltskond kohe pikal lennul tekkinud janu kustutama asub.

Aknast paistab Mount Meru
Buss viib meid läbi Tansaania öise maastiku Arushasse mugavasse hotelli Novotel Mount Meru, mis ainsana ümbritsevate ehitiste hulgas on kõrghoone. Hotelliski ootab meid welcome-drink – mahl ja muud karastavad joogid - ning peagi pääseme esimesele unele Aafrikas. Hommikul avaneb hotelli aknast läbi hommikuse udu imekaunis vaade Merule, mis on Tansaania kõrguselt teine tipp, kõrgus umbes neli ja pool kilomeetrit. Sellelt mäelt on meie esimene hotell saanud oma nime.

Hommikusel briifingul saame täpsemalt teada, mis lähipäevil juhtuma hakkab. Esitletakse kohalikku safarikorraldajat Andersson African Tours & Safaris, kes on juba meile ette andnud kolm neljarattaveoga Toyota mikrobussi, mille vahel meie 18-liikmeline reisiseltskond ära jagatakse. Soomest kaasatulnud reisijuhti kolmeks jagada ei saa, tema lubab iga päev erinevas bussis kaasa sõita.

Kõigepealt saab meie sõidusihiks Ngorongoro kraater, mida tema üllatavalt rikkaliku loomariigi pärast võib pidada maailma imeks. Teel ostab giid igasse bussi suuri banaanikobaraid. Nende hulgas on ka punased banaanid, mis on üllatavalt maitsvad ja mahlased, võrreldes kollase banaaniga, mida sööma oleme harjunud. Ka põikame sisse kohustuslikku suveniiripoodi, kust reisi alguses keegi muidugi midagi ei osta, kuid saame siiski hea pildi, mida siinne suveniirivalik endast kujutab. Lõunat sööme kohviistanduses, kus näeme ka, kuidas kohvikasvatus tegelikult toimub ja oast kohvipulber saab.

Ngorongoro kraater nagu ilmaime
Õhtu hakul jõuame kraatri sissepääsu juurde. Siseneme Ngorongoro looduskaitseala territooriumile ja tõuseme bussiga paari kilomeetri kõrgusele kraatri vallile. Õhtuhämaruses avaneb kaunis vaade kraatri 304 m² territooriumile. Mägi on kunagi olnud üle viie kilomeetri kõrge, kuid vulkaanilise tegevuse tagajärjel on end seest tühjaks õõnestanud ja kokku vajunud.

Ööbime Wildlife Lodge’is, kus õhtusöögi järel esineb meile kohalik Arusha tsirkusetrupp, pakkudes täiesti maailmatasemel programmi tuleneelamisest igasuguste trikkide ja kondiväänamisteni välja.

Varahommikul kella kuue paiku on päikesetõusu ajal umbes veerand tunni jooksul silmapiiril näha ka Kilimanjaro tipp, mida rändurid aktiivselt filmile jäädvustada püüavad. Peale hommikusööki asume teele kraatri põhja, tutvudes teel masai külaga. Meile esitletakse onne, milles masaid elavad, läbipaistvate punutud seintega kooli ning masai laule ja hüppetantse.

Ngorongoro kraatrisse ei ole täna sisenemas palju autosid, kuid tipphooajal võib neid olla isegi sadakond või rohkemgi. Vaatame gnuud, sebrad, pühvlid, lõvid, jõehobud ja muud elukad üle ning teeme einepausi. Einetamine toimub vaid selleks ettenähtud kohas, kus autost väljatulek on lubatud. Päris ohutu pole aga siingi - siin on ahve, kes autodest ja bussidest asju näppama kipuvad. Sööme kaasaantud banaanid ära ja jätkame teekonda. Pealelõunal näeme ninasarvikut ja antiloope ja palju igasuguseid muid loomi ja linde – tundub nagu oleks kogu Aafrika loodus ja loomariik siia kraatrisse koondunud. Väljaarvatud kaelkirjakud, keda nägime küll teel kraatrisse, kuid kellele kraatris polevat piisavalt sobivat toitu. Õhtuks naaseme oma Wildlife Lodge’i.

Kilemankyarosse valmib soome saun
Järgmisel päeval seisab ees pikk teekond Kilimanjaro suunas. Hommikul toimub ka väike proovimatk: teeme Arusha kohaliku pargivahi-rangeriga paaritunnise ringkäigu, et kontrollida oma varustust, ennekõike jalanõusid. Kuna mägimatkaks peame vett koguma 4-5 liitrit igaks päevaks, laseme bussijuhil külapoest osta normaalse hinnaga mõned kastid joogivett – kui valge välismaalane seda ise otsima läheb, on hind hoopistükkis kõrgem. Ja õhtuks jõuame oma Kilimanjaro-matka alguspunkti Kilemankyaro hotelli. Kerge õhtueine, dush ja magama, päev on olnud üsna väsitav.

Hotell Kilemankyaro on mõnus hotell, osanikeks teiste hulgas ka Olympia Kaukomatkatoimisto ja Andrersson Safari Tours. Kuna hotell on suures osas orienteeritud just soomlastele, käib seal parajasti ka sauna ja basseini ehitamine, mis mõlemad peaksid valmima 2002. aastal. Toimub lühike briifing eelseisva matka kohta, jagatakse teavet, mis meid mäel ootamas, kuidas kõige ratsionaalsemalt asjad pakkida ja mis kujul mägihaiguse sümptomid üllatada võivad. Ja asumegi pakkima. Õhtupoolikul jalutame veel kohalikes banaaniistandustes, kus meile esitletakse kohalikku taimestikku ja räägitakse Kilimanjaro ökoloogiast. Kohalikult puunikerdajalt saame hotellis tellida endale meelepärase eebenipuust loomakujukese, mis meid mäelt tagasitulekul ees ootaks. Mina tellin endale Kilimanjaro mudeli, mida mees kohe eebenipuutükist välja taguma hakkab.

Kahe päevaga neli kilomeetrit
Varahommikul stardime mäe suunas. Looduskaitseala väravas Marangu Gate’is 1980 meetri kõrgusel registreeritakse põhjalikult kõik matkajad, saame endale giidid-pakikandjad ning matk algab. Lisaks Marangule (nn. Coca-Cola tee) on tippu võimalik tõusta ka Machame ja veel nelja marsruuti mööda.

Esialgu pole tõus järsk, metsavööndis astume edasi suhteliselt aeglaselt. Kuna ööbimiskohad-onnid on rajal kindlas kohas, pole erilist mõtet liigselt kiirustada ja sinna liiga vara jõuda. Pealegi peab organism ka veel tasapisi aklimatiseeruma. Lõunamenüüks on tee, saiake, banaan ja apelsin. Ööbime 2700 meetri kõrgusel Mandara onnides. Õhtuks pakutakse ka toekamat sooja sööki. ”Välipoest” saab osta ka vett, õlut ja karastusjooke.

Hommikusöögi järel teeme möödaminnes lühikese jalutuskäigu ümber väikese Maundi kraatri Kilimanjaro jalamil. Seejärel matkame edasi metsapiirist välja järgmisse peatuspaika – Horombo Huts 3700 m, mis saab meie koduks kaheks ööks. Umbes nelja kilomeetri kõrgusel annab hõre õhk ennast juba tunda, mõnel matkajal tekib peavalu. Soome operaatoritel on leping tansaania mobiilifirmaga ja telefon siin veel levib. On juba suhteliselt jahe, kuid siiani oleme teoreetiliselt algavale vihmaperioodile vaatamata kuivalt läbi saanud. Ööbimiskohad on eraldi söögimajast, kus kõikide gruppide kokad ja muu teenindav personal toimetavad. Söömised toimuvad tavaliselt üheaegselt. Matkajad, kes sellele kõrgusele on jõudnud, kogunevad sööma tavaliselt üheaegselt ühte ruumi, kuid iga gruppi teenindab oma meeskond. Esimese öö ööbisime terve grupp ühes suures ruumis, kuid nüüd paigutatakse meid eraldi majadesse.

36 tundi järjest uneta
Järgneb puhkepäev ehk aklimatiseerumispäev, tehakse väike tõus 4,2 kilomeetri peale Sebra kaljuni ja tagasi. Toimub vestlusring peagiidi ja abigiidiga elust-olust Tansaanias. Kontrollitakse ja reguleeritakse ka varustust enne lõplikku tõusu Uhurule, meie reisi peaeesmärgile.

Teele asume hommikul kell 8, et jõuda mäe tippu ja järgmiseks õhtuks tagasi. See tähendab kõndimist terve päeva ja lisaks veel öö mäkketõusu, tervelt 36 tundi magamataolekut. Tõuseme sadulale, mis paikneb Kibo 4700 m ja Mawensi tipu vahel. Ilm läheb järjest külmemaks, temperatuur langeb miinus 10 kraadini. Teel teeme paar-kolm tundi uinakut ja seejärel astume otsmikulampide valgel edasi. Kõige ees sammub peagiid, abigiid kõige lõpus. Grupp laseb koos giidiga isegi laulu, on omapärane eksootiline öö, taevas on kummuli poolkuu. Mitmed väikesed grupid kiirustavad meist mööda, meie liigume oma vaikses tempos. Kõik oleme matkakeppidega, mis Soome traditsiooni kohaselt esimesel päeval igaühele välja jagati.

Kõrgushaigus harvendab ridu
Kõrgushaiguse sümptomid avalduvad igaühel erinevalt, mitmel ilmneb peavalu, oksendamine või muud hädad. Siiamaani oleme püüdnud juhi soovitusel hoiduda igasugustest salatitest, sõime vaid puuvilju, mida saime ise koorida, et vältida salatites peituvaid ohtusid. Kohalik giid aga tõdes, et peavalu on üks kergemaid sümptomeid, mille vastu leiab rohtu, teised probleemid on hoopis raskemad. Seetõttu ongi taktikaks rünnata tippu nelja kilomeetri pealt ja järgmiseks õhtuks kiirelt tagasi jõuda, et võimalikult vähe sellest kõrgusest kõrgemal viibida. Ööbimiseks peatust teha pole eriti mõtet, kuna niikuinii magama jääda ja välja puhata ei õnnestu. Ka kiviklibu mäeküljel on öösel tahkem ja toekam kui päeval sooja ilmaga. Öine tõus on siiski raske, kuna iga peatuse ajal tuleb kange uni kallale. Giidid ajavad kogu aeg üles, et keegi magama ei jääks - hingamine ja südametegevus on kõrguse tõttu niigi nõrgenenud. Unisus kaob imekombel koos päikesetõusuga.

Uhuru Peak on võetud!
Mäge vallutab terve grupp koos, kuigi vahepeal oli ka plaan jagada grupp kaheks, et kiiremad läheksid eest ära päris tippu ja ülejäänud piirduksid ainult Gilman’s Pointiga, mis on tipust paarsada meetrit madalamal. Selle paarisaja meetri sisse mahub kilomeeter rännakut ehk paar tundi kõndimist. Päikesetõusuks jõuamegi Gilman’sile, kust avaneb kena vaade, kuidas päike tõuseb üle naabertipu Mawensi. Mawensit käivad aegajalt vallutamas alpinistid - see on matkamiseks tehniliselt liiga raske.

Gilman’s Pointil tõmmatakse veidi hinge, kes tunneb endas veel jõudu, jätkab tippu ja ülejäänud keeravad tuldud teed tagasi. Kaheksateistkümnest matkajast seitse - kolm naist ja neli meest – jätkavad ennastületades teed mäetippu. Kilimanjaro kõrgeimaks tipuks on Uhuru Peak kõrgusega 5895 meetrit, kus valitseb igilumi ja jää. Ja lõpuks, pärast tundidepikkust rännakut, on Aafrika kõrgeim punkt vallutatud! Tipus paikneva sildi ees pildistatakse vallutajaid küll üksikult, küll grupiti.

Alla pääseb kiiremini
Allatulek on tublisti kiirem, tuleb ainult osata otsekui suusatada mööda kiviklibu. Kibo onnis ootab kerge lõunasöök. Kes juba kohal, paneb oma asjad kokku ja annab pakikandjatele. Väsimus on jalgades, pikk allatulek on nõudnud üksjagu pingutust.

Ööbimispaikades saavad reeglina parema majutuskoha need, kes teel ülespoole, allatulijad pannakse suurematesse ruumidesse (viletsamatele kohtadele). Satume koos soome reisijuhiga samasse tuppa ühe korea neiuga, kes ka on selle matka üksi ette võtnud. Temal on personaalne pakikandja ja giid ja kokk. Oma kõige põnevamaks kogemuseks Aafrikast väidab neiu olevat gorilla-trackingu Ugandas. Imestame sügavalt, kuid neiu kinnitab, et matkamine sõjapiirkonnas polevatki hull.

Hiljem näeme ka üht perekonda "veepinnast altpoolt" ehk Hollandist koos 10-aastase tütrega, kes on samuti jõudnud Gilman’s Pointi - see on ilmselt noorim mägimatkaja ja võib sattuda Guinnessi rekordite raamatusse. Nii noori matkajaid ametlikult kõrgemale kui 3 kilomeetrit ei lubatagi.

Horombo ongi selline koht, kus tõusvad ja laskuvad voolud omavahel kokku saavad. Siit allapoole minek läheb juba libedamalt, pakikandjad kohati otsekui kihutavad mööda. Kui ülesmäge läksime neli päeva, siis alla jõudsime kahega. Ilmaga meil vedas haruldaselt – pakkisime küll oma kotid vihmakindlalt, kuid õnneks kordagi ei sadanud.

Diplomid pihku
Alla lähtebaasi tagasi jõudes oli kõigil võimalus annetada oma vanu riideid ja varustust. Kõik see jaotati enamvähem võrdselt 26 osaks - niipalju seda teenindavat personali meil oli. Vastavalt hierarhiale võisid seejärel endale meelepärase (koti) valida giidid, seejärel pakikandjad. Osa saadud riietest ilmselt müüakse hiljem maha, kuid osa jääb kindlalt kasutusse – on meiegi teenindajatel seljas soomekeelsete kirjadegagi särke nagu näiteks “me naiset” või “maijooks. Saatjatega juuakse koos mõned kastid õlut ja karastusjooke ning jagatakse neile jootrahad. Pakikandja fikseeritud tasuks näiteks on dollar päevas, seega said nad selle viie-kuue päeva eest suhteliselt väikese tasu ja jootrahana umbes samapalju juurde. Lauldakse Kili laulu ja tehakse suur ühispilt. Giide ja abigiide ja kokki oli meil kokku seitse meest, vanuseks 25-37 aastat. Pakikandjaid ehk portereid oli 19 meest vanuses 18-52 aastat.

Hotellis saame kätte tellitud nikerdatud loomakujukesed. Kohalikust haiglast on kutsutud paar füsioterapeuti, kes pakuvad massaazhi, mis on päris kosutav ja tervistav pärast pikka jalgsimatka. Saapad võib anda pessu, järgmiseks päevaks tuuakse need hotelli tagasi. Toimub pidulik õhtusöök, jagatakse sertifikaadid ja diplomid, kus kirjas, kes kui kõrgele mäkke jõudis.

Sansibaris kui paradiisis
Järgmisel hommikul istume lennukisse ja lendame Sansibari, Freddy Mercury sünnisaarele India ookeanis. Meie mahume lennukisse kenasti ära, meie kotid aga mitte ning tuuakse alles õhtul teise lennuga ära. Kontrastina Ngorongoro kraatri ja Kilimanjaro kuivusele ja suhtelisele jahedusele võtab meid vastu suur niiskus ja palavus. Meil on vastas konditsioneeriga buss, mis järsku kliimavahetust leevendab. Paljuütleva nimega hotellis Blue Bay saare ookeanipoolses küljes ootavad meid kookoskokteilid ja ookeanisuplused.

Järgmisel päeval naudime rannamõnusid kogu raha eest, supleme, sõidame kanuudega, mängime rannavollet ja puhkame, ülejärgmisel päeval lühike ekskursioon kivilinna, turukülastus. Turul üllatab suur kalavalik, müügil on ka haikalataolised kalad. Külastame sultanipaleed, endist orjaturgu ja keldrit, kus kunagi hoiti müügilolevaid orjasid. Pealelõunal teeme spice-touri, külastame farmi, milles kasvatatakse enam kui 50 maitsetaime ja puuvilja - Sansibar oli kunagi kaneeli ja nelgi tähtis eksportija. Soovijad võivad endale eksootilisi maitseaineid ka kaasa osta. Kohaliku koolimaja külastamisel jagame lastele suveniiriks kaasavõetud pliiatseid ja muid kirjatarbeid.

Veespordihuvilised võivad ookeanis nautida ka snorkeldamist. Kuna aga eelmisel õhtul on olnud lõpupidu, on snorkeldamine seotud teatud raskustega - laevasõit lainetel on suureks koormuseks vestibulaaraparaadile. Nähtavus vees on väidetavalt 36 meetrit, põnev on jälgida vees endast allpool akvalangiste ja kalu. Sukeldumine toimub ühe lõunaaafriklase eravalduses oleva korallisaare Mnemba lähistel, kuhu ei lubata randuda ja kus on ka väga populaarne hotell, milles tuba maksvat hooajal tuhat dollarit ööpäevas ja väljaspool hooaega viissada dollarit.

Tagasilend Sansibarist Dar es Salami toimub kahe väikse lennukiga, milles kummaski on vaid üks piloot. Meie lennukis istub teise piloodi kohal üks daam meie seltskonnast ning terve grupp palub tal hoida käed üleval, et kõik võiksid veenduda, et mitte tema ei juhi lennukit. Dar es Salamist lendame Amsterdami ja sealt edasi reisi lõpp-punkti Helsingisse.

Reis oli korraldatud suurepäraselt
Korraldus sujus väga hästi, vist ainult korra hilines buss 15 minutit. Reisijuhiks oli meil soome ohvitser, mistõttu tõeline kord oli majas, giid rivistas kohalikke ja jagas käsklusi. Seega tõrkeid selle kahe nädala jooksul ei olnud.

Safaripäevadel arutasime igal õhtul läbi, milliseid loomi ja linde safaril nägime. Väga hea oli, et Kilimanjaro teatmikuga oli kaasas ka väike suahiili sõnastik, et võisime mõningaid lihtsamaid sõnu nagu "jambo - tere", "karibu - tere tulemast" ja teisi ise kasutada.

Meie grupil oli kaasas üks GPS ja mõned kõrgusemõõtjaga kellad. Pärast saime graafikuid iga päeva kohta, kui pikk maa läbitud ja kui kõrgele mindud, lisaks koordinaadid, temperatuurid jne.

Kilimanjaro õlu oli reisil aga populaarne ja käibis lendlause "It's Kili time". Peakelner pani tähele, et ma iga söögi juurde pudel õlut võtsin, ning ergutas mind teel tippu kogu aeg, et "Boss, beer is waiting". Loomulikult üleval õlut ootamas polnud ja külma õlut poleks seal tahtnudki. Kui tippu jõudsime, oli vesi joogipudelis külmunud ja kuum tee oleks ikka parem variant olnud.