Seljakotiga mägises Peruus

Seljakotimatka võib ette võtta mitte ainult Munamäele, vaid ka kaugemale. Ettevõtja Eigo Hint Tallinnast kirjeldab allpool oma mägimatka Peruus.

Ajavahe Eestiga seitse tundi
Lõpuks oleme siis kohal. Kohalik aeg on kell 5 õhtupoolikul, Eestis on kesköö. Lend Amsterdam-Lima kestis veidi üle 14 tunni, sellest mitu tundi kulus Arubale, kus lennukit tangiti ning reisijad paariks tunniks lennujaama transiittsooni juhatati.

Piirikontroll möödub kiiresti ja juba olemegi lennujaama kinnisest tsoonist välja jõudnud. Korraga ümbritsevad meid kümned autorendi ja majutuse pakkujad, turismifirmade sildikesi vibutavad näitsikud ning rahavahetajad, kelles teenindusvalmidus on ühinenud saaki varitseva looma otsustavusega. Silmsidet mitte kaotades trügime läbi inimsumma, ise samal ajal seljakottidega kahele poole õõtsutades, et veidigi liikumiseks ruumi saada. Turvatunnet sisendab asjaolu, et kohalikust turismifirmast tellitud buss koos kahe juhiga on meil vastas ning pärast hispaaniakeelsete tervituste ja viisakuste vahetamist ja pagasi bussi katusele paigutamist läheb sõiduks kesklinna poole.

Side tagab internet
Esimene mulje liiklusest on "nagu vanas heas Mehhiko filmis" korratus ja kaos - liikluspildis näha olevatest autodest läbiks vaid mõni üksik Eesti tehnoülevaatuse.

Ilm – umbes 16 kraadi sooja, kuid niiske ja pilves. Hotellis pole sooja vett ja üheski ruumis pole kütet. Hotelli koridoril pole isegi katust! Aga päris karastav oli end külma veega pesta.
Käterätik oli hommikul veel märjem kui õhtul, niivõrd niiske oli.

Järgmisel hommikul asusime linnaga tutvuma ning otsisime üles Internetikohviku, et vaadata uudiseid ja teatada oma õnnelikust kohalejõudmisest. Ma ei tea veel, kui tihti ma Internetikohvikut saan külastada, loodan ehk 3-4 päeva tagant. Tegelikult on Internet väga populaarne ning väikesed ruumid on külg-külje kõrval arvuteid ja nende taga klõbistavaid noori täis tuubitud. Tunnise surfamise eest küsitakse 2-2,5 soli ehk umbes 10-12,5 EEK. Seega igati sobiv hind. Pakutava ühenduse kiirust, klaviatuuri paigutust ja kõigi klahvide töökorras olekut õpin varsti hindama ning edaspidi valingi kõigepealt arvuti välja ja seejärel küsin hinda. Enamasti näitab ka monitor täiesti talutavat pilti.

Limas elab kolmandik peruulastest
Limas elab ca 8 miljonit elanikku. Kuna paljud neist on nö. majanduspõgenikud Peruu vähemarenenud piirkondadest, kes viimastel aastatel just tööotsinguil pealinna elama on asunud, on see kaasa toonud linna plahvatusliku kasvu, millele ei infrastruktuuri ega töökohtade kasvutempo järele pole jõudnud.

Limas on palju muuseume. Kindlasti tasub käia Rahvusmuuseumis, Kullamuuseumis ning juba aastal 1564. aastal rajatud Katedraalis Plaza de Armasil - nii nimetatakse peaväljakut igas linnas. Suur elanike arv ja tohutud liiklusummikud ei võimalda ühel päeval väga palju vaatamisväärsusi külastada. Jalakäijana seevastu näeb rohkem, kuid üksi tänavail liikudes on soovitav halvima vältimiseks kallis kaamera siiski kuuehõlma all peita ja rahakott sügavale taskusse suruda. Pimedal ajal ja üksi liikudes on mõistlikum takso võtta, hinnas tasub aga alati juba enne sõitu kokku leppida, vältimaks vääritimõistmist sihtkohas.

Kuigi Lima asub ookeani ääres, tuleb selle juurde jõudmiseks kolmveerandtunnine bussisõit ette võtta. Rannikuäärne linnosa Miraflores eristub muust Limast oma puhtuse ja kõrgema hinnataseme poolest. Rahvusliku koloriidi huvilistel tuleks otsida mõni suurem klubi või söögikoht, kus rahvarõivastes muusikud oma pillimängu ja lauluoskust demonstreerivad. Meie sattusime külastama tõelist multirahvuslikku folklooriõhtut, kus esinesid peruulaste, tshiillaste ja boliivlaste tantsutrupid ja bändid ning kus meie olime paarisaja külastaja hulgas ainukesed turistid.

Pildistame merilõvisid ja sõidame liivalauaga
Limast viis reisimarsruut meid rannikutpidi lõunasse. Peatusime Pescas (u 250 km Limast lõunas), eesmärgiga külastada järgmisel päeval Bellestase saari Vaikses ookeanis ning tutvuda lähemalt selle merelõvide ja paljude merelindude meelispaigaga. Hommikul vara viis kiirpaat meid Paracasesse, rannikust 9 miili kaugusel olevatele saartele. Muljet, mida merilõvid jätsid, on raske kirjeldada. Õhk oli täis nende hääli, madalad veest väljaulatuvad kaljud täis lebavaid-lamavaid loomi. Filmi- ja fotomehi tabas seal tõeline hasart, mis tõi kaasa filmivarude kiire kahanemise. Pildistasin ka ise seal täis kaks ja pool filmi, sest kes teab, kas ja millal jälle näeb merelõvi napi 3-4 meetri kaugusel kaljudel end sügamas. Saared on asustamata, loomad-linnud on kaitse all, vaid 2-3 looduskaitsetöötajat valvavad nende rahu. Turiste käib seal paatidega palju, kuid maale minna pole lubatud.

Seejärel külastasime Icat, kõrbeoaasi, mis on ümbritsetud 150-200 meetri kõrguste liivaluidetega, kust ülevalt saab nn. liivalauaga alla sõita. Liivalaua saab kohapeal laenutada ning see on sarnane lumelauaga. Parema libisemise huvides soovitati see mingi kleepuva ainega kokku määrida. Tõele au andes ega see libisemist eriti paremaks ei teinud. Kõige raskem selle ettevõtmise juures oli muidugi mööda liivaluidet üles ronimine (tõstuk oleks seal hea äriidee) - liiv oli tulikuum ning iga sammuga vajus samavõrra tagasi. Seevastu alla sai kiiresti. Mälestus sellest luidetel ukerdamisest ei kustunud veel ka päevi hiljem, kui leidsin ikka ja jälle imepeent liiva kõikvõimalikest kohtadest.

Areqipa: kõrgus 2300 meetrit
Kuna maailmakuulsad Nazca joonised on vaid õhust hoomatavad, siis tegime ka meie Nazcas pool-kohustusliku lennutiiru väikese Cessna lennukiga, mis siis selleks, et mõlemal pool istujad oma aknast otse alla näeksid, end paremale-vasakule kallutades keerutas. Mõni figuur oli paremini näha, mõni kehvemini, kuid kes, millal ja milleks need tegi sellele kuivale kiltplatoole, kus sajab vaid keskmiselt 5mm aastas, ootab siiani lahendamist. Teooriaid on välja pakutud mitmeid, üks ulmelisem kui teine.

Teel Arequipasse, Peruu suuruselt teise linna, nägime rannikuäärsel maa-alal kas maavärinast või selle põhjustatud tsunamist purustatud külasid ja eluasemete jäänuseid. Suur ja tähtis Pan-Ameerika kiirtee on väga korralik maantee ning isegi tõsise liivatormi ajal suudeti üks sõidusuund kogu aeg lahti hoida. Seda tööd tegi suur traktor, nagu meil Eestis peale lumetormi lumehang teeserva tõstetakse.

600-700 tuhande elanikuga Arequipa asub Kõrg-Andide jalamil 2300 meetri kõrgusel. Kiire 2000-meetrine tõus põhjustas peavalu ja nõrkust ning ega seda päris vältida polegi võimalik. Linnast avaneb kena vaade 5822 meetri kõrgusele vulkaanile El Misti ja 6075 meetri kõrgusele igilumega kaetud Chachanile.

Linnas endas polnud maavärina tekitatud purustusi suurt märgata, kui Katedraali üks pooleldi kokkuvarisenud torn välja arvata. Linna peamiste vaatamisväärsuste hulka kuuluvad eelnimetatud Katedraal, Santa Catalina klooster ja La Compaña kirik 18-karaadise kullaga kaetud seedripuust altariga. Omapärase ilme annavad linnale laiade ja pikkade rõdudega koloniaalstiilis majad iseloomulike neljakandiliste sisehoovidega. Mõned neist on tänapäeval kasutusel ühiskondlike hoonete ja ametiasutustena ning neid on võimalik ka külastada. Üks kuulsamatest on 1738 ehitatud Casa Ricketts, kus praegu asub Peruu keskpanga osakond.

Santa Catalina klooster on Areqipa vanim ja tähtsaim arhitektuurimälestis, tuntud kui oluline keskaegne arhitektuurisümbol ning rikkaliku katoliku kunstikogu säilitaja (üle 400 taiese). Aastal 1579 dominikaanlaste poolt rajatud klooster haarab enda alla üle 20 tuhande ruutmeetri, kus on üle 80 maja, 6 tänavat, väljak, kalmistu ja kirik ning kus ühel osal piiratud territooriumil elavad nunnad ka praegu.

Kolkasse seljakotid seljas
Arequipast sõitsime edasi Kolka kanjonisse (Cañon del Colca), läbides teele jäävaid maalilisi indiaanikülasid Chivay, Yanque ja Cabanaconde. Meeliülendavat vaatepilti rõhutasid mitme tuhande aasta vanused terrasspõllud, rahvarõivis indiaanlased eeslitega ja ilma ning kodustatud alpacad ja laamad. Chivay kujutas endast viimast täiesti tsiviliseeritud punkti - seal oli nimelt Colca oru viimane internet. Aeglane ja kallis - 8 sol (40 EEK) tund, aga siiski olemas.

Cabanacondest sai alguse meie kahepäevane Colca kanjonimatk. Esmalt laskusime järsku rada pidi kanjoni põhja, ööbisime kanjoni põhjas asuvas subtroopilises oaasis ning seejärel sooritasime vägagi sportliku tõusu (kolme tunniga u. 1200 meetrit) kanjonist üles. Palav ilm ja kõrvetav päike tegid selle tõusu eriti vaevaliseks. Vastutasuks nähtud vaeva eest on unustamatud kogemused teelejäänud Quechua indiaanlaste külast, kus juhuslikult väikest puhkepausi tehes pakuti meile quechua rahvusrooga, merisea praadi quid, ning selle kõrvale ehtsat indiaani maisiõlut chichat. Seda kõike ehtsas indiaani elamus ümber laua, kus nurgas lahtisel koldel valmis meie nähes ka qui. Asjale lisas pikantsust tõik, et meie saabudes sibas tulevane maiuspala alles teiste hulgas kuuri all. Üldiselt osutusid Colca oru inimesed väga sõbralikeks, nii näiteks vahetasime kõikide teerajal vastutulijatega südamlikke tervitusi. Oaas kanjoni põhjas osutus väsinud teekäijale väga meeldivaks puhkekohaks oma rohkete palmide, suure basseini ja varjuliste palmihüttidega. Iseteenindusega poest oli võimalik võtta mõni veeämbrisse likku pandud jahe õlu ning raha selle eest küsiti alles enne äraminekut. Tagasiteel Colca orust nägime päris lähedalt kondoreid lendamas. Väga võimas vaatepilt, mis ka mittelinnuhuvilise karjuma paneb.

Elu ujuval saarel
Titicaca järve äärde jõudmiseks liikusime üle merepinnast 4000-4600 meetri kõrgusel oleva alpiplano, läbisime pea teedeta alasid, mida ilmestasid aeg-ajalt alpaca- ja laamakarjad, harvem oli näha ka metsikuid vicuñasid. Puno on Peruu Titicaca äärse osa suurim linn u. 80 tuhande elanikuga ning kuulub ayamara-indiaanlaste asustusalasse. Asudes 3830 meetri kõrgusel merepinnast, on Puno tõeline mägilinn - päeval on päikese käes paarkümmend kraadi sooja, kuid ööseks langeb temperatuur vaid mõne soojakraadini. Ilma tõelise paksu villase jakita pole mõtet õhtul välja minnagi. Puno kui linn ei kujuta endast midagi erilist, eelkõige on ta vahepeatuseks teel Titicaca saartele, millest suuremad on Peruu poolel Amantani ja Taquile ning Boliivia poolel Kuu ja Päikese saar (Isla de la Luna ja Isla del Sol). Kõige enam külastavad turistid aga Urose ujuvaid saari Puno ligidal. Saarte tekkeks olevat andunud tõuke maamaksu tõstmine, mida kohalikud kalurid aga pahaks panid ja mille protestiks nad loobusid kaldale tulekust. Nii rajasid nad Puno lahte rookimpe kokku sidudes saared ja ehitasid nendele oma hütid. Praeguseks elab saartel ligi 300 inimest ning ühel saarel on ka koolimaja ja muuseum.

Enamik saarte elanikest tegeleb tänapäeval turistide teenindamise ja suveniiride müügiga. Igal saareelanikul tundus olevat ka isiklik rookimpudest kokkuseotud paat. Pikad järvepõhja lükitud ridvad hoiavad saari paigal. Keskmiselt korra aastas pannakse saartele uus kiht roogu peale, kuna alumine veesolev rookiht kogu aega tasapisi kõduneb. Mõnes kohas, kus roogu ehk vähem oli, kippusid jalad ka saarest läbi vette vajuma.

Meie reisikavasse kuulus Amantani ja Taquile külastamine, neist esimesel ka ööbisime kohalike indiaanlaste juures peredes. Peredes elamisest jäid vahvad mälestused, hoolimata asjaolust, et indiaanlased ei rääkinud palju hispaania keelt ja meie jälle ei osanud sõnagi ayamara keelt. Amantani saarel ronisime saare tipus asuvasse Pachamama ja Pachatata (maa-ema ja maa-isa) templisse. Ülevalt avanes hingematvalt ilus vaade järve Boliivia poolel olevatele kõrgetele lumistele mäetippudele ning sini-sinisele järvele.

Punost lahkudes sattusime streikivas Juliacas, kus tänavad olid blokeeritud kivide ja purukspekstud pudelitega ja ükski sõiduk ei liikunud, maradööride rünnaku alla, kes mitu meie bussi akent kividega sisse viskasid ja kus vaid kohalike poolehoid meid halvimast päästis. Ütlen vaid, et lõpuks jõudsime Cuzcosse, inkade muistse impeeriumi pealinna.

Cuzco on Peruu ilusaim linn
Cuzcole, 3600 meetri kõrgusel mägedes asuvale inkade muistse impeeriumi pealinnale, võib meie muljete põhjal Peruu kõige ilusama linna tiitli anda. Linna puhtus on Peruu jaoks lausa ebatüüpiline.

Inkade vaim pole seda linna kunagi maha jätnud. Tundus, et iga linnaelanik tagus enesele rusikaga vastu rinda ja rõhutas - ma olen inka! Samas on nad tõsised katoliiklased ning imetlusväärne ongi see, kuidas nad on suutnud need kaks esmapilgul diametraalselt erinevat filosoofiat ühte sulatada.

Cuzco kubiseb inka-varemetest, kirikutest, muuseumidest jms, mis hea tahtmise korral on paari päevaga võimalik läbi käia. Soovitav on osta nn. turisti pass, mis maksab 10 USD ja millega saab külastada enamikke vaatamisväärsustest.

Märkimisväärne osa cuzcolastest elatub turismist, seal on lugematu hulk majutusasutusi ja söögikohti, turismifirmasid ja suveniiriärisid, ehtne iiri pub ja mitmeid ööklubisid. Turistide arvel elatub ka hulk pesunaisi, määrdunud riided saab jätta pessu ning mõne tunni pärast saab puhtad kätte. Turistide meelehärmiks jätkub ka palju aktiivseid teenustepakkujaid ja müügiinimesi, kes ei pea paljuks turisti hõlmast soovitud eesmärgi poole sikutada, rääkimata tasuta joogi või muu soodustuse pakkumisest.

Cuzco lähiümbruses külastasime Tambo Machay, Puca Pucara, Queko varemeid ning kõigist inka kindlustest kõige tähelepanuväärsemat - Sacsayhuamani. Samuti tegime ühepäevase ringsõidu nn. Pühasse orgu (El Valle Sagrado), kus käisime ehtsal indiaaniturul Pisaqis ning Ollantaytambo kindluses. Kõik loetletud varemed viitavad inka impeeriumi kunagisele vägevusele ning arusaamatuks jääb, kuidas hävis selline impeerium vaid käputäie konkistadooride rünnakute tõttu.

33-kilomeetrine jalgsimatk mägedes
Cuzcost läksime neljapäevasele trekkingule Machu Picchusse. Algatuseks viidi meid bussidega nn. 88. kilomeetrile, kus pärast kontrollpunktis registreerumist ja pileti ettenäitamist asusime koos giidi ja kandjatega 33-kilomeetrisele jalgsimatkale mägedes. Matkarada läbis väga mitmekesist maastikku läbi pilvemetsade, kõrgeim kuru asus 4200 meetri kõrgusel ning pikim tõus oli 1200 meetrit. Ise kandsime vaid oma isiklikke asju, telkide ja toitude jaoks olid kandjad, 8 kandjat meie 17-liikmelise grupi peale. Ööbisime telkides. Igatahes jäi kogu grupp selle retkega väga rahule. Paraku vääriks Machu Picchu retke kirjeldamine eraldi lugu. Mainida võib vaid, et see inkade muistne püha linn mägedes on pühendatud jumalatele, on väga hästi säilinud ning avastati alles 1911 aastal. Tänapäeval on Machu Picchu üks maailma enim külastatavaid turistlikke vaatamisväärsusi.

Reisi viimane nädal oli planeeritud dzhungli külastamiseks ning selleks valisime välja Manu rahvuspargi. Bussiga üle mägede kohalesõit koos ööbimisega pilvemetsas selleks rajatud lavadel võttis aega poolteist päeva. Edasi sõitsime mööda jõgesid paatidega, lõunasöögiks ja ööbimiseks kaldal peatudes. Jõgesid pidi jõudsime kohalikku suuremasse keskusse Boca Manusse, kust tagasi Cuzcosse lendasime Peruu õhujõudude lennukiga. Dzhunglis nägime kümneid liike eksootilisi linde, sh. arasid, papagoisid ja mitmeid teisi. Loomadest on meelde jäänud brasiilia tapiir, metsikud ahvid, kelle pikk liiginime enam meeles pole ning kindlasti Lõuna-Amerika koati.

Mida süüa sai?
Söögikohad kõiguvad Peruus seinast seina, hommikusöögi võib saada 4 soli (20 EEK) kui ka 30 soli (150 EEK) eest. Hommikuti putru ei sööda, pakutakse kas pannkooki muna, moosi või meega või siis omletti. Üldse süüakse palju muna, kana ja köögivilja. Kui ka liha valmistatakse, siis natukene taldriku servas koos köögiviljadega, kuigi sigu kasvatatakse Peruus küll. Väga head on värsked mahlad, ananass, papaja ja kõige parem maasikas, aga seda viimast igal pool ei ole. Pressitud värske maasikamahl osutus fantastiliseks maitseelamuseks. Paljas papaya mahl oli alguses liiga vänge ja harjumata juua, kuid hiljem hakkas maitsema. Suur segadus oli kohviga - kui ei oska küsida, siis saab suure pettumuse osaliseks. Nimelt tarvitatakse siin peamiselt lahustuvat Nescafe kohvi. Üldiselt meenutab see rohkem kohvijooki. Eestipärast kohvi saab vähestes kohtades ja siis tuleb küsida "cafe americanot". Cafe expresso on nagu Itaalias, imeväike tass musta kohvi-tõrvasegu. Mulle meeldis juua Cafe con leche - kohvi piimaga ja seda lasin serveerida nii, et tuuakse suur tass kuuma piima ning väike kannutäis musta kohvitõrva. Siis on võimalik ise panna kohvi omale sobiva kanguseni piima sisse ning kuna tass on suur, siis saab ka midagi juua. Samuti juuakse Peruus palju teed, peamiselt cocat ja aniisi, siis on ka mingi kohalik must tee. Coca tee on kergelt toniseeriva toimega ning mõjub hästi ka mägihaiguse vastu.

Lõuna ja õhtusöögid pole midagi erilist, pakutakse pizzat, pastat jms, süüakse palju riisi ja friikartuleid. See-eest on kohalikud supid head, võimalusel eelistasingi suppi. Kreemisupid ja tomatisupp ja sibulapüree jms, siis mingid klimbisupi moodi supid lihaga, sopa de montana, on väga head. Üldiselt on muidugi suur vahe turistidele ja kohalikele mõeldud söögikohtade vahel - peamiselt turistidele mõeldud kohtades on ports palju väiksem ning hind kolm korda kõrgem.