Kaks kuud koos mõnusate belglastega

Kati Vabi

Öökull seletas, et Äkilise ja Ajutise Vettekukkumise korral olevat peaasi Pea Vee Peal Hoida ("Karupoeg Puhh"). Seekord läks ka Estraveli Pärnu büroo juhataja asetäitjal Kati Vabil õnneks - ta suutis pea vee peal hoida ja Belgia Kuningriigis kaks kuud edukalt hakkama saada.

YFU õpetab üksteisemõistmist
Millal ja miks tekkis mul mõte minna mõneks ajaks kuhugi mujale kohalikku elu elama? Ilmselt sai see alguse ajast, kui elasin seitse aastat tagasi vahetusõpilasena Norras. Kogu elamus vahetusõpilasena oli nii meeldejääv ja nii põnev - midagi sellist, millest olen alati unistanud. Minu jaoks on kogemus just see, et saan elada kohalikus kodus, süüa kohalikku toitu, käia samadel üritustel koos kohalikega, s.t. elada kohalikku elu. Mullu kevadel tundsin endas ära samasuguse soovi taaskord midagi põnevat kogeda. Kandideerisin YFU-Benelux interni kohale ning mul õnnestus saada üheks neljast väljavalitust, kes sügisel paar kuud Beneluxi maades veetis.
YFU on vabatahtlike organisatsioon, mille põhitegevuseks on õpilasvahetuse korraldamine erinevate riikide vahel. YFU missiooniks on erinevate kultuuride tutvustamine, tolerantsi ja vastastikuse teineteisemõistmise kasvatamine läbi vahetu kontakti teise rahvusega.
Minu ülesanne Belgias ja Hollandis oli tegeleda YFU-Benelux õpilasvahetusprogrammide promomisega, käia koolides presentatsioone tegemas, noorteorganisatsioonides infot jagamas ja tuleviku tarvis suhteid loomas. Kuigi see oli minu jaoks väga erinev mu igapäevasest tööst, organisatsioon hoopis erinev mu tööandjast ning keskkond Belgias teistsugune kui Eestis, oli kogemus äärmiselt arendav ja positiivne.

Kuus nädalat elasin Leuvenis
Belgia on Eestist pindalalt pea kaks korda väiksem, kuid elanikke on siin mitu korda rohkem kui Eestis. Eestis võid vabalt sõita maanteel poole tunni jooksul teisi autosid või muud peale metsa nägemata. Belgias on selline vaatepilt praktiliselt võimatu - igalpool teede ääres on asustus ning äärmiselt harva on näha lihtsalt metsa.
Belgias on välismaalasel suhteliselt lihtne ellu jääda, eriti põhjamaalasel. Kui ikka oled vähegi blond ja pikka kasvu ning igal võimalikul hetkel naiivselt naeratad, suudad endale kõik uksed lahti teha. Mina elasin YFU vabatahtlike juures, kokku kolmes kodus.
Esimesed kuus nädalat planeeritud kahest kuust veetsin Belgias "väikeses" Leuveni linnakeses, mis asub Brüsselist poole tunni kaugusel ida poole. Elanike arvult on Leuven sarnane meie Pärnuga, kuid on Belgias ikkagi väikelinn.
Nädala tutvusin Belgiaga ja YFU organisatsiooniga Belgias, järgmised viis nädalat käisin üle Belgia erinevates koolides õpilastele presentatsioone tegemas. Käisin paljudes koolides ja enamikes linnades Belgia flaamikeelses osas - Antwerpen, Brygge, Oostende, Kortrijk, Poperinge, Brüssel, Leuven, Hasselt ja mujal.

Leuven on ülikoolilinn
Leuven on Brüsselist poole tunni rongisõidu kaugusel olev väike, kuid ajalooliselt tähtis linn. Statsionaarselt on linnas umbes 70 tuhat elanikku, kuid kooliaasta jooksul lisandub veel ligi 28 000 üliõpilast nii mujalt Belgiast kui ka välismaalt. Leuven on Flandria kõige suurem ja ajalooliselt kõige tähtsam üliõpilaslinn. KU Leuven'is (Leuveni Katoliiklik Ülikool) saab õppida üllatavalt palju erinevaid aineid väga spetsiifiliste elukutseteni välja. Mõned minu tuttavatest õppisid seal näiteks kõneteraapiat, kultuuri, heebrea ja araabia keelt ning japanoloogiat. Leuveni ülikoolil on ka väga kõrgel tasemel ingliskeelne õppeprogramm ja igal aastal õpib seal palju tudengeid välismaalt programmi Erasmus raames.
Septembri lõpust, kui ülikool algab, on Leuven tõeliselt omas elemendis. Igal pool on näha tudengite gruppe, kes joovad välikohvikutes õlut, jalutavad niisama või istuvad ning õpivad või maalivad kitsastel linnatänavatel. Võimalusi on sadu ning kuna ülikool on põhjuseks, miks linn on niivõrd tähtis kogu riigile, on tudengitel suhteliselt palju võimalusi ja vabadust oma vaba aja veetmiseks ja hobide harrastamiseks.

Kõik sõidavad jalgrattaga
Nii Leuvenis kui ülejäänud Belgias liigutakse enamasti ringi jalgratastega. Jalgrattateid on küll vähem kui Hollandis, aga liiklus on niivõrd hästi organiseeritud, et ratturitele pööratakse piisavalt tähelepanu. Rattaga on võimalik ja ohutu liikuda ka autoteel. Mina harjusin samuti rattasõiduga küllalt kiiresti ning iga päev olid minu ainsateks liiklusvahenditeks ratas ja rong. Hommikul rattaga raudteejaama ja õhtul tagasi. Igaõhtune probleem oli muidugi see, kuidas sadade rataste seast rongi pealt tulles oma üles leida. Lõpuks siis avastasin, et igal real on number, et kui numbri meelde jätad, siis vähemalt tead, millises reas su ratas on. Rattad lukustatakse alati, sest kunagi ei või kindel olla, et mõni tudeng ei ole poolel teel ära väsinud ja sinu rattaga koju sõitnud.

Palju huvitavaid tutvusi
Noored oskavad kõik väga heal suhtlustasandil inglise keelt, inimesed on väga avatud ja sõbralikud, õppisin täiesti selgeks võõraste inimestega tühjast-tähjast suhtlemise. Kui näiteks bussipeatuses hakkas bussi oodates igav, siis oli see täiesti normaalne, et keegi hakkas sinuga rääkima ja sellisel viisil soetasin üsna palju huvitavaid tutvusi. Hommikuti rongis saime meie - hilised ärkajad, kes me oma rongisõidule kuluvat aega hommikuse võileiva söömiseks kasutasime - peaaegu alati jutusoone peale ning siis igaüks rääkis midagi oma päevast või elust üldiselt.
Hoolimata vanusest ja soost on inimesed väga kiiresti segunevad. Loomulikult olin mina eelistatud seisus, kuna olin pärit ühelt huvitavalt maalt, mille kohta midagi teati, kuid mitte kunagi piisavalt. Seega juhtusin tihtipeale olema mina see, kes rääkis oma siinoleku põhjustest või oma maast või muljetest Belgiast. Mõni ehk arvab et selline tühine lobisemine on mõttetu ja väsitav, kuid minu jaoks on see igal juhul meeldivam kui põhjamaalaste kombel vaikimine. Minu jaoks oli üks tavaline päev palju huvitavam, kui sain inimestega lihtsalt suhelda ja neist natukene rohkem teada kui pelgalt peale vaadates saab.

Belgia kuulus külalislahkus
Tegelikult ma ei tea, kas selline väljend üldse olemas on, aga kui oleks minu teha, siis võtaksin selle käibele kohe praegu. Minu jaoks oli fantastiline kogemus, kui hästi mind võeti vastu belglaste peredesse ja sõpruskonda. Külla minnes olid minu kohalikud sõbrad alati juba eeltöö teinud ning jutud eestlasest ammu enne mind kohale jõudnud. Kodudes valitses vaba ja sõbralik õhkkond. Kui juhtus, et enne mind oli juba keegi teine külaline majas, ei tekkinud hetkekski tunnet, et tulin valel ajal - mõlemale külalisele pöörati ühtmoodi tähelepanu. Enamasti suutsid erinevad seltskonnad omavahel nii edukalt kokku sulada, et vaatamata otsusele vara lahkuda avastasin ennast ikka poole öö peale jäänuna. Inimesed on üksteise suhtes niivõrd avatud ja eelarvamustevabad.
Muidugi pidin ka ennast veidi muutma, sest tüüpilise eestlasena ei saavuta seal inimestevahelises suhtlemises pooltki nii palju. Pidin muutuma avatumaks, õppima elama naeratava näoga ja suhtlema vabalt ka võõrastega.

Mitte lihtsalt õlu, vaid õllekultuur
Belglased on tõeliselt uhked kahe asja üle - õlu ning shokolaad. Kuna mina suur shokolaadisõber ei ole, siis olid mul unustamatud kogemused just õllega.
Belgias on traditsiooniks olnud, et õlut toodavad kloostrid. Paljud kloostrid hakkasid keskajal õlut omaenda tarbeks valmistama, hiljem aga seda ka terve linna piires ja üleriigiliselt levitama. Belgias on praegu ääretult palju õllepruulikodasid, õlletehaseid ja kloostreid, kes seda tänuväärset rüübet toodavad.
Keskajal oli igas linnas vähemalt kaks pruulikoda - üks katoliiklik ja teine ilmalik. Loomulikult ei saanud katoliiklased juua uskmatute poolt pruulitud õlut ja vastupidi. Tänu sellele on Belgias tänapäeval üle 600 õllesordi, mida kaubanduslikel eesmärkidel toodetakse ja levitatakse. Ülejäänud 600 sorti on väikeste kloostrite ja pruulikodade poolt oma tarbeks tehtud õlled.
Igal õlu serveeritakse oma klaasis. See tähendab, et kui pubis on müügil 300 erinevat õllesorti, siis on neil ka 300 erinevat klaasi! Isegi nii lihtne tegevus nagu õlle valamine klaasi on belglaste jaoks kunst, mida sooritatakse suure hoolitsuse ja tähelepanuga. Lihtsalt valamine ühest anumast teise ei ole piisav - kui klaas õllega on valmis serveerimiseks, peab see välja nägema täiuslik. Õllevaht peab olema kohev ja ühtlane. Ideaalset vahtu ei saa siis, kui kallutada klaasi ja aeglaselt valada. Klaasi kuju võib tugevalt mõjutada õlle aroomi, vahu kujunemist ja isegi seda, kui kaua hoiab klaas kinni gaasi.

Pubiringilt naastakse ka hommikul
Belgia pubikultuurist olen õppinud nii mõndagi. Näiteks on täiesti normaalne jõuda pubiringilt koju hommikul kell kuus.
Leuvenis on üks koht, mis on ära märgitud isegi Guinnessi rekordite raamatus - Oude Markt (Vana turg) ning asub kohe kiriku ja Leuveni kuulsa raekoja kõrvaltänavas. See on väljak, kus on kõige rohkem kohvikuid, baare ja pubisid maailmas - 58 väljakul paiknevat maja peidab endas 53 pubi või kohvikut. Seega ei ole raske leida ennast varajastel hommikutundidel kohvikus järjekordset õlu tellimas. Minu lemmikpubi sellel väljakul on Gecko's, kust suure tõenäosusega võib leida eest hästi sõbraliku baaridaami, kes valmis tundide viisi juttu puhuma. Oude Markt väljaku lähedal on minu teine lemmikbaar - Jazz & Blues Café, kus on Leuveni üks suuremaid õllevalikuid ning mõnus ja lõõgastav muusika. Haruldasema õlle hind võib ulatuda kuni 9 euroni (140 krooni)
Belgia pubides ei ole traditsioon serveerida õlut vaadist ning seda põhjusel, et enamus Belgia õllesid säilitatakse pudelis. Kuigi pubis võib valida saja erineva õllesordi vahel, on leti ääres tavaliselt ainult viis kraani. Kui õlu serveeritaks kraanist, oleks kogu õllekunst väga lihtne. Kuna aga igal õllesordil on unikaalne pudel ja klaas, on õlle serveerimisest kujunenud välja omaette kunst. Kui õlu valatakse kliendi silme all klaasi, tuuakse peale õlle ka pudel lauda kliendile uudistamiseks. Seda juhul, kui klient on tulnud pubisse maitseelamust saama ning proovib iga kord midagi uut ja põnevat.

Pilsner on tõenäoliselt maailma halvim õlu
Trappist Ale on belglaste jaoks väga tähtis õllesort ning nad on selle üle väga uhked. Maailmas on kuus Trappist pruulikoda ja need kõik asuvad Belgias. Ükski teine õlletehas ei tohi seaduse järgi oma toodetele seda nime panna. Need kuus pruulikoda toodavad umbes 20 erinevat sorti õlut. Kõik need on hästi kääritatud, suhteliselt kanged ja neid säilitatakse pudelites.
Kuigi õlle kvaliteet on täiesti subjektiivne mõiste, siis tõelised õllegurmaanid vähemasti Belgias arvavad, et kõige halvem õlu maailmas võib suure tõenäosusega olla pilsner. Samas on pilsner aga väga paljude õllesõprade hulgas kõige joodavam õlu. Tuntuimad ja populaarseimad Belgia pilsnerid on Maes, Jupiler, Stella Artois. Kuigi pilsner on paljude eestlaste lemmikõlu, siis Belgiasse minna ainult pilsnerit mekkima oleks totaalne ajaraiskamine.

Kaks rahvust jagab ühte maad
Brüsseli raudteejaamades on kõik kohanimed kirjutatud nii prantsuse kui hollandi keeles, kuid rongiga Brüsselist ida poole sõites muutuvad kõik kohanimed vaid flaamikeelseteks. Samuti on kohanimed Valloonias ainult prantsuskeelsed. Seega võib prantsuskeelne teatmik kergesti segadusse ajada, kui Anversi asemel on kohanimi hoopis Antwerpen või Louvain'i asemel Leuven. Nii on soovitav kohanimedel teada mõlemat vormi: Brugge - Bruges, Brussel - Bruxelles, Gent - Gand, Kortrijk - Courtrai, Bergen - Mons, Namen - Namur jne.
Valloonid ja flaamid ei hinda teineteist eriti kõrgelt. Flaamid arvavad valloonide kohta, et nad on laisad ja kõrgid ja tulid nende maale elama, ilma et midagi riigi arendamiseks ette viitsiksid võtta. Valloonid arvavad flaamide kohta umbes sama halvasti, kuid nemad lihtsalt ei tea eriti palju flaamide elust-olust.
Flaamid suhtlevad vabalt hollandi, prantsuse ja inglise keeles, mõned ka saksa keeles, aga valloone süüdistatakse viitsimatuses hollandi keelt õppida. Teise maailmasõja aegadest on jäänud flaamide hinge kripeldama, et siis räägiti ametlikes ringkondades ainult prantsuse keelt ning flaamid ja flaami keel oli midagi alaväärset. On inimesi, kes tänaseni arvavad, et rääkides prantsuse keelt on nad midagi rohkemat ja kuskil kõrgemal kui flaamikeelne rahvastik.
Eriti konfliktne on olukord Brüsselis, kus on valdavaks prantsuse keelt. Ajalooliselt on Brüssel siiski flaami linn ja seetõttu on flaami inimesed oma keele suhtes Brüsselis eriti nõudlikud. Enamasti keeldub vanem generatsioon Brüsselis prantsuse keelt rääkimast. Prantsuskeelsed belglased saaksid heal juhul ka flaami keelest aru, kuid probleem tekib eelkõige immigrantidega, kellele juba prantsuse keele selgeksõppimine on saavutus olnud.
Belgia kahestunud rahvus ja keel on olnud aastakümneid valusaks teemaks. Kuigi kõike ametlikku püütakse korraldada võrdselt, ei kao flaamide ja valloonide konfliktid lähiaastatel kuskile. Küsisin paljudelt Flandria osas elavatelt belglastelt nende rahvusliku tunnetuse kohta ning enamus neist peavad ennast mitte belglasteks vaid flaamideks, "I am Flemish, not Belgian", sain vastuseks.

Olen kindel, et niipalju kui on inimesi, on erinevaid arusaamu ja kogemusi maadest mida nad külastavad. See siin oli minu Belgia ja minu pilt sellest maast.