Gigondas sobib verise loomalihaga

Anna Gerretz - De Muynck
© Global Media & Publishers

Prantsusmaal elav eesti ajakirjanik Anna Gerretz - De Muynck kirjeldab käeolevas spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud artiklis oma ringreisi Avignoni veinipiirkonnas, kus nii mõnigi uus veinisort pakkus meeldivaid üllatusi.

Imeveiniks magus muskaat?
Sõitsime Avignoni just kuulsa veiniküla Châteauneuf du Pape pärast. Loomulikult plaanisime ka õhtuti ajaloolises Avignonis ringi vaadata, iidset paavstide paleed imetleda ja kui aega jääb, siis veel mõne Côtes du Rhône’i veiniga tutvuda, aga just Châteauneuf du Pape’i keldrid olid need, mis meeli elevil hoidsid. Kohapeal selgus, et meie reisi korraldajad olid juba kokku leppinud kohtumise muskaatveini tootja Thierry Vaute’ga tillukeses külas Beaumes de Venise, sest just tema on kogu regiooni uus imelaps, kes paari aastaga loonud veini, mida pakutakse isegi Pariisi kõige kuulsamas restoranis Tour d'Argent. Loomulikult oli kogu seltskond tujutu, sest kes siis nii kuulsas veinipiirkonnas magusa veini peale aega raiskab. Käänulistel külateedel ekseldes muutus aga meel tasapisi rõõmsamaks. Lauged mäenõlvad, kollased kaljud, sihvakad küpressid ja ajaloolised külad keset sügisvärvides viinapuuaedu Provence’i kõige kuulsama mäe Mont Ventoux’i taustal olid imeliselt kaunid. Kui oliivi- ja viigipuude salusse uppunud Domaine de la Pigeade lõpuks üles leidsime, oli Provence’i idüll täiuslik.

Suurepäraselt inglise keelt rääkiv veinimeister
Ka peremees Thierry Vaute suutis meid üllatada. Esiteks oli ta väga noor ja teiseks rääkis suurepäraselt inglise keelt, mis väikestes prantsuse külades on päris haruldane.
“Nii veider kui see ka pole, olen veinitegemise kunsti ja filosoofiat õppinud Ameerikas töötades,” oli Thierry’l ka selgitus kohe varuks. “Tavaliselt tullakse ju ikka siia õppima, aga minu arvates ongi just traditsioon nii prantsuse veini väärtus kui ka probleem. Väga raske on midagi muuta. Kõigepealt kirjutab sulle appellatsioon ette, mida ja kuidas sa täpselt tegema pead. Ja siis veel kohalikud traditsioonid, millest talupoegliku visadusega kinni hoitakse, sest teadmisi antakse edasi ikka isalt pojale. Mul oli lihtne uuendusi sisse viia, sest meie peres tegeleti ainult viinamarjade kasvatamisega, nii et alustasin nullist,” lisab Thierry ja valab kuldse märjukese klaasidesse.

Muscat de Beaumes de Venise on õhuline ja naiselik
Istun ja kuulan seda ilusat juttu, tsikaadid siristavad ja lõunamaine päike paitab mõnusalt põski, ning mõtlen, et see kõik on ju väga kena, aga muskaatveine ei armasta ma sellegi poolest. Vähe sellest, et nad on liiga magusad, ka järelmaitse on kuidagi kleepuv ja raskepärane, aga viisakusest tõstan klaasi suule. Ning järjekordne üllatus sel päeval, Thierry Vaute’i Muscat de Beaumes de Venise on suurepärane. Kerge, õhuline ja nii karge kui üks magus vein üldse olla saab. Loomulikult tunnen kohe huvi, et mida ta siis küll teisiti teeb?
“Ehki ma olen ise ka talupoeg, olen püüdnud unustada vanasõna “Mida rohkem, seda parem!”” muheleb monsieur Vaute. “Korjame ja sorteerime kõik marjad käsitsi. Sel aastal läks 30 protsenti kaduma, aga minu vein on vaatamata viletsale aastale ikkagi suurepärane. Siis hoiame mahla esialgu null kraadi juures – see teeb veini õhulisemaks – ja lõpuks filtreerime. Edasi käib kõik nii nagu ikka naturaalse dessertveini tootmisel. Lisame puhast alkoholi, et peatada käärimist suhkru säilitamiseks. Ja siis veel, ma olen palju aega pühendanud oma aedade tundmaõppimisele.”

Muskaatveini meloni seest
Kuigi maailmas ei peeta magusatest veinidest eriti lugu, või kui, siis ainult desserdiks, armastavad prantslased neid väga koos hanemaksa pasteedi või suitsutatud pardirinnaga. Samuti on muskaatveinid populaarne aperatiiv. Monsieur Vaute’il on ka oma lemmikretsept. Melon tuleb pooleks lõigata, seemned lusikaga välja võtta ja siis tekkinud õõnsusesse veini valada – suurepärane eelroog.
Ostan kuus pudelit ja panen kõrvataha viimased õpetussõnad: “Põhimõtteliselt võib Muscat de Beaumes de Venise’i hoida keldris ka 20 aastat, aga minu oma on parim viieselt, siis on aroomid ja lilleline maitse parimad ning serveerima peaks 6-7 kraadi juures. Ja teate, te võiksite ka minu sõbra juurest läbi minna. Minu vein on üdini naiselik, nii et üks meheliku iseloomuga Gigondas sobib päeva lõpetuseks suurepäraselt. Ma juba helistasin neile. Teid ootab ees kena üllatus.”

Mehelikku veini kääritavad naised
Kuigi pean maailma kõigi asjade jagamist feminiinseks ja maskuliinseks äärmiselt jaburaks, oli seekordne võrdlus tõesti tabav. Gigondas on üks kolmeteistkümnest Côtes du Rhône'i cru’st ja tema iseloomustamiseks kasutatakse tihti sõna metsik. Tegemist ei ole sugugi robustse veiniga, aga maitsebukett on äärmiselt jõuline ja täidlane ning alkoholi sisaldus kõrge, 14 kraadi. Kuigi Gigondas on kuulus nimi, olen alati eelistanud Burgundia rafineeritud delikaatsust, nii et olin jälle teel veinikülla, mis mind üldse ei huvitanud.
Vaatepilt, mis meile Domain de la Mavette’is avanes, oli tõesti üpris üllatav. Just sedasorti segadus, mille kohta sakslased armastavad öelda, et oh kui prantslaslik. Keset teed vedeles roostetanud käru, tagahoov oli justkui vanakraamiladu või hoopis talumuuseum ja kuna uue veini tegu oli parasjagu pooleli, siis õhk käärimise lõhnast ja veinikärbestest paks. Sel õhtul peeti koristustööde lõpupidu. Kõik hooajatöölised olid parajalt lärmakalt purjus ja ametis prantslaste lemmikajaviite petanque mängimisega. Kogu vaatepildile lisas vürtsi loojuva päikese saatanlikult punane kuma. Peremehe asemel tervitasid meid aga hoopis kaks võluvat kaunitari – Domaine de la Mavette’i omanik Sandrine Lambert ja tema veinimeister Beatrice – selles mehelikus majas oli võim naiste käes.

Parajalt purjus ja väga näljased
Alustasime degusteerimist 1998. aasta veiniga. Esialgu tundus põnev, aga järelmaitse oli liiga tanniinine, kleepus hammaste külge ja kuivatas suud – ühesõnaga liiga noor. 95. aasta oma oli aga juba suurepärane: punaste marjade ja kannikese lõhnaga, vürtsikas, täidlane ning just parasjagu tanniinine. Gigondas ongi parim just seitsmeaastaselt. Loomulikult võib teda heas keldris ka veidi kauem hoida, aga see ei muuda maitsebuketti paremaks. Lõpetuseks lubas veinimeister Beatrice midagi väga erilist pakkuda ja ronis itsitades üle maaslamavate torude üpris räpaka välimusega keldrinurka, pusis seina küljes oleva kraani kallal ja ulatas meile klaasi ebamäärast värvi hägusa vedelikuga. “See on meie uus vein, kõigest paar-kolm päeva käärinud.” Päris meeldiv oli – soe, natuke kidisev ja magus. Meenutas pigem mustsõstraid kui viinamarju, jõuline Gigondas oli alles kauge tulevik.
Kui lõpuks keldrist välja saime, oli väljas juba pime, meie parajalt purjus ja väga näljased. Unustasime selleks õhtuks tuledes särava Avignon’i ja peatusime esimeses külarestoranis, sest Gigondas ja korralik tükk seest veidi verist loomaliha on teineteise jaoks justkui loodud. Loomulikult tellisime ka pudeli Gigondas’d, aga tootja oli teine ja mulle tundus, et midagi justkui puudub. Võibolla on vaja just natuke naiselikku õrnust, et muuta see mehelik maitsebukett täiuslikuks?