Talvel Kreekasse? Talvel Kreekasse!

Erki Urva

Estonian Airi president Erki Urva puhkas Kreekas väljaspool turismihooaega – novembri lõpus – ja jäi sellega ülimalt rahule. Reisimuljeid kogunes tal Estravelleri lugejate jaoks aga niipalju, et toimetus oli sunnitud reisiloo avaldama tunduvalt lühendatult.

Parim aeg puhkuseks on väljapool hooaega
Millest selline idee – minna talvel (ehk novembri lõpus) Kreekasse? Põhjus oli väga lihtne. Tekkis kange soov ja vajadus võtta korraks aeg maha ning veidi puhata. Esimene võimalus selleks avanes just novembri lõpus. Kindel tahtmine oli ka kuhugi Eestist eemale sõita, kus ilmad veidigi soojemad oleksid ning kus ka päikest saaks näha. Samas ei soovinud ei mina ega ka mu abikaasa ette võtta ülipikka lennureisi ning vedeleda ülerahvastatud rannaribal koos tuhandete teiste peesitajatega.
Valik langes Ateena kasuks. Raamatud ja Internet pakkusid keskmiselt 20 soojakraadi. Ühendus üle Kopenhaageni Estonian Airi ja Maersk Airi lendudega väga sobiv (vabandan reklaami pärast). Minu jaoks polnud see esimene visiit sinna maile - umbes 8 aastat tagasi olin sealkandis juba viibinud. Ka seekord langes mu valik just Glyfada kasuks, mida sageli ka Ateena Rivieraks kutsutakse. Ning mõte saigi teoks...

Spata lennujaam on vaatamisväärsus
Eleftherios Venizelos ehk Spata on uue Ateena lennujaama nimi. Vana lennujaam asus täpselt Glifadas, mere ääres. Mäletan siiani vedelemist Glyfada avalikul rannal, vahtides maanduvaid lennukeid ja mõeldes, kas “selle lennuki rattad ikka lähevad meie hotelli katusest riivamata üle?” Nüüd seda muret enam pole, Spata jääb päris kaugele ja vahest harva on näha kaugel ja kõrgel maanduvaid ja õhkutõusvaid lennumasinaid.
Spata lennujaam on üks vaatamisväärsus omaette, eriti lennuhuvilistele. Tegemist on ilmselt Euroopa kõige uuema lennujaamaga, mis avati veidi enam kui aasta tagasi. Endine Hellinikoni lennujaam Glyfadas oli tuntud kui Euroopa üks ebaefektiivsemaid ja alaliselt ummistunud lennuväljasid, kus hilinemised olid tavalised. Siis otsustati rajada täiesti uus lennujaam 21 km kaugusele Ateenast idasse. Saksa ehituskontserni poolt 2,2 miljardi euro eest rajatud kahe (maandumis)rajaga lennujaam on üks moodsamaid Euroopas. Pindalalt on lennujaam sama suur kui Frankfurdi oma.
Oleks tahtnud olla pealtnägija sellele fantastilisele ettevõtmisele, kui ühe ööga kogu endise Hellinikoni teenistused ning masinad uude asukohta koliti. Kolimisel osales 400 veoautot ning kogu trass oli muuks liikluseks suletud. Algselt oli see kaasa toonud ka väga palju probleeme, kuid praegu toimub kõik (lõunamaa kohta) laitmatult. Uus asi on uus asi.

Kiirtee sumbub ummikusse
Samas on see “uus asi” jäänud omamoodi “Potjomkini külaks”. Maandumisradade vahelt läbi minev kiirtee lõppeb vaid mõned kilomeetrid põhjasuunas ja kümmekond kilomeetrit lõunasuunas. Suubudes laialihargnevate, teedeehitusest ja tavapärasest autodehulgast ummistunud väiketeede deltasse. Sellele vaatamata kasseeritakse kiirteed läbivatelt autodelt 1,2 eurot, mis on üle poole vähem kui bussipilet (2,90 eurot) Spata lennujaamast Glyfadasse (arvestada tasub vähemalt 45 minutiga).
“E. Venizelos” on väga tähtis teetähis. Ateenast võib seda teeviita jälgides ka heal juhul Glyfadasse jõuda, sest paljudest suundadest juhivad just need viidad mereäärset teed pidi uude lennujaama. Kes oli aga Eleftherios Venizelos? Tegemist on Kreeka rahvuskangelase ning Kreeka peaministriga (vaheaegadega) aastatel 1911-1935. Tema teeneks loetakse Kreeka Vabariigi loomist, Kreeta liitmist Kreeka riigiga ja muid kangelastegusid. Välismaised ajaloolased ei jäta ka märkimata seda, et just Venizelose ajal algatati I Maailmasõja lõpuaegadel Kreeka rünnak oma Väike-Aasias asuvate suguvendade kaitseks Türgi vastu. 1921. aasta septembriks jõuti Ankara lähistele, kuid siis pöördus õnn ning Türgi väed tõrjusid kreeklased Türgi Aasia-osast välja. Tagajärjeks oli nii revolutsioon Türgis, mille käigus Atatürk haaras võimu ning viis Türgi ilmaliku arengu teele, kui ka 1.5 miljoni kreeklase väljaränne oma emamaale (vastupidi liikus 400 tuhat türklast). See tõi kaasa väga palju majanduslikke probleeme noorele Kreeka riigile ning ohtrasti tulevasi pingeid kahe naaberriigi vahel.

Kreeka ajalugu kulges enne Tallinna esmamainimist
Ajaloo tuultes ja tormides räsitud ning mitmete erinevate ülemvõimude all kannatanud eestlane võib vaid imetleda ajaloosündmuste kordumise suhtelist lihtsust Kreekamaal. Küll ründas pärslane Kreekat, siis jälle Makedoonia Aleksander võttis ära kogu Aasia. Vahepeal käisid külas naabrid roomlased. Seejärel valitsesid kreeklased jälle suurt osa maailma läbi oma Ida-Rooma keisririigi ehk Bütsantsi. Hetkeks tuhisesid läbi ristisõdijad. Siis saabus Ottomani aeg, kes võttis enda alla kogu lõunapoolse kultuurmaailma. Ja veel veidi aega ning kreeklased olid taas Ankara külje all.... Meie jaoks teeb asja müstiliseks see, et enamus neid ajaloolisi sündmusi toimus enne Tallinna esmamainimist. Ja see, et näiteks Delfi oraakel toimetas oma ennustamisi “maailma keskpunktis” 800 aasta jooksul. Sajandid on Kreeka ajaloos piisavad vaid silmapilguks.

Glyfadast pääseb hõlpsalt Ateenasse
Glyfada võttis meid vastu oma 20-kraadise soojuse ning selge õhtutaevaga. Meie hotell (Seaview) paiknes praktiliselt mere ääres. Tegemist on kena, sõbraliku, renoveeritud hotelliga, milles kõik mugavused. Ja mis peamine, oli vaikne ja rahulik, ilma turistide hordideta. Aga säravasse basseini ei jõudnudki, kuigi see avatud oli ning päevane päikesepaiste seda ka nautida oleks lubanud. Selleks ei jäänud lihtsalt aega....
Glyfadast saab Ateenasse kõige mõnusamalt ja kindlamalt bussiga. Sõidule kulub umbes 45 minutit ja täpselt 0,45 eurot. Selle, isegi meie mõistes väga odava sõiduga saab Glyfada keskväljakult Ateena kesklinna, kus kõik peamised vaatamisväärsused käe-jala juures.
Käest rääkides - seal oli mul pidevalt Lonely Planet’i raamat pealkirjaga “Greece”, millele kulutatud investeeringut (üle 400 krooni) pidasin ma reisi jooksul väga kasulikuks (tegemist ei ole kinnimakstud kommertsteatega). Kuivõrd käesoleva väljaande toimetaja keelas mul reisijuhtides avaldatud kirjelduste kordamise, jätan selle kapsaks loetud raamatu kõrvale ning kirjeldan vaid oma muljeid.

Akropoli mäel polnud turistide horde
Ateena Akropol on kahtlemata üks kuulsaimaid antiikseid mälestisi. Eelmine kord Ateenas viibides jäi mul seal käimata, kuna kohalikud kultuuritöötajad streikisid. Siis sai vaid ümber mäe kõnnitud ning altpoolt templeid nauditud. Kindlasti mõistavad paljud antiigihuvilised hukka minu väite, et ega väga palju ei kaota, kui asendada Akropoli sisemine jalutuskäik tema ümber jalutamisega (vähemalt a.D. 2002). Praktiliselt kõik templid olid kaetud tellingute rägastiku ning ehituskraanadega, mis näevad sama head välja nii alt kui ülevalt. See polnud mitte esimene märk meie teel lähenevatest Olümpiamängudest. Kuid siiski ei kahetsenud me hetkegi kõrgele Akropolile ronimist.
Akropoli pilet maksab 12 eurot, kuid sellega saab külastada ka veel viit peamist antiikse Ateena vaatamisväärsust: antiikset Agoraad, Rooma Agoraad, Dionysose teatrit, Kerameikost ja Olümpia Zeusi templit. Kõik need paigad väärivad külastamist ning ainult antud kirjatüki äärmiselt piiratud maht ei võimalda nendel rohkem peatuda.
Akropoli mäel saime esimest korda tõeliselt tunda seda mõnu, mida tähendab taoliste paikade külastamine “vaiksel” hooajal. Me võisime jalutada rahus, täpselt oma valitud tempos. Turistidegrupid oma keeltepaabeliga ei seganud meid. Õigupoolest oli seal ainult paar gruppi, kellest üks koosnes kohalikest kooliõpilastest. Vaadata on seal palju: lummav vaade kogu Ateenale koos oma paljude mägedega. Tellingutesse ja kraanadesse mähitud Parthenon, mis üritab taassündida sõjapurustustest (tekitatud türklaste püssirohulao plahvatusest veneetslaste rünnaku tagajärjel aastal 1687) ning loodusreostusest. Suhteliselt palju taastatud Erectheion koos varasema Athena templiga. Tore ja vägagi talutavas mõõdus Akropoli muuseum. Aga kuulus Athena Nike tempel oli kadunud. Tõesti oli kadunud, ilmselt jälle tükkideks lahti võetud ja restaureerimisele viidud.

Plaka on väga uus vanalinn
Plaka ja Monastiraki asuvad Akropoli mäe all ning kujutavad endast Ateena elavat “väga uut” vanalinna. Õigupoolest nõudsid Kreeka arheoloogid pärast iseseisvumist ka nende türgi kvartalite mahalõhkumist ning selle asemel ulatuslike varemeparkide väljakaevamist, nagu teostatigi praegu muuseumina avatud antiikse ning Rooma-aegse agoraa alal samas naabruses. Kuigi need “kivihunnikud” on vaimustavad, leian siiski, et otsus viimased türgi kvartalid säilitada oli absoluutselt õige. Sest peale antiiksete varemete on see piirkond ainus, mis turistile tõeliselt mõnusat ajaviidet pakub.
Kellele meeldib Monastiraki “Kadaka turg”, kellele mõnusad tänavatavernid. Või kitshirohked turistidele mõeldud turismipoed või hoopis kõrvaltänavates paiknevad tõeliselt ajaloolist käsitööd pakkuvad pisikauplused. Ning loomulikult rohkearvulised kullaärid. Igaühele leidub seal midagi, kusjuures novembri lõpus on poeomanikud valmis kasvõi kätel seisma, et just tema ärisse sisenetaks.
Tavernide ja kohvikute “sisseviskajad” on tavalisest lahkemad, sest kõrghooaeg on läbi. Samas on selles piirkonnas seda kõige vähem märgata ning mõnes kaunima vaatega kõrtsis on isegi raske leida vaba lauda meie lemmikute – lamba souvlaki ning täidetud baklažaanide söömiseks (mis loomulikult saavad alla loputatud kas tärpentiinimaigulise retsina valge veini või kohaliku Mythose õllega).

Muuseumidest ja tänaval magavatest kassidest
Soovisime kindlasti külastada maailma 10 tippmuuseumi hulka kuuluva Rahvuslikku Arheoloogiamuuseumi, aga võta näpust – muuseum oli 1. oktoobrist suletud kuni 2004. aasta kevadeni. Ilmselt oli põhjuseks oodatust suuremad probleemid 1999. aasta maavärina kahjustuste likvideerimisel ning ka vajadus valmistuda 2004. aasta Olümpiamängudeks.
Seetõttu valisime kultuuri ja kunsti nautimise paigaks Benaki muuseumi (pilet 6 eurot), mis pakub tõeliselt hea ülevaate Kreeka kunstist, kultuurist, ajaloost ja arheoloogiast eelajaloost kuni XX sajandi hilisajalooni. Väga hea planeering, ekspositsioon, selgitused ja selgus ning mõõdukas maht on piisavad täielikuks naudinguks. Mulle on alati meeldinud muuseumid, millesse “vaimustusest ja muljetest ära ei sure”. Selles muuseumis nägin ka esmakordselt elus nii Nobeli kui ka Lenini preemia diplomeid ja medaleid originaalis.
Ateena keskpunktiks võib pidada Syntagma väljakut. Seal on võimalik tabada enamikku Ateena ja lähiümbruse bussi- ja trolliliinidest, samuti paikneb siin Parlamendihoone, kus alati rohkelt inimesi nautimas valgete kott-sukkpükste ja suuretutiliste “toatuhvlitega” püssimeeste auvahtkonna etteasteid. Samas kõrval asub kohalik botaanikaaed (National Gardens), mis pakub varju ka suvise kõrvetava päikese eest. Tõsi, hilisel sügisel hoidsin kõrvale kukkuvate apelsinide eest ning lõpuks sain kannatada täpselt lagipähe kukkuva hiigelsuure tammetõru läbi. Kirjad pargis küll hoiatasid võimalike langevate puude, kuid mitte kukkuvate “viljade” eest.

Ateenast ja üldse Kreekast rääkides ei saa mööda minna kõikjal hulkuvatest-magavatest-vedelevatest koertest ja kassidest. Neid on seal tõesti palju. Rekordiks oli ühel õhtul Glyfada ühe suletud poe ukse ees magavad 5 suurt koera. Kusjuures kõik nad on väga vaiksed, sõbralikud ja lahked. Kohalike vaieldamatu sümpaatia kuulub kassidele, kellele on kõikjale puistatud kassitoitu ning paigutatud jooginõusid.

Autorenti julgen soovitada kogenud juhile
Enam kui poole ajast Kreekas veetsime me rendiautoga Ateenast eemal ringi sõites. Autorenti julgen sellel maal soovitada vaid kogenud juhile koos kogenud kaardilugejaga. Samas võimaldab just auto tõeliselt nautida Kreeka loodust, kultuuri ja ajalugu. Loomulikult on alternatiiviks loksuda bussis koos hulga turistidega ning kuulata giidide huvitavat jutuvada. Ei mingit muretsemist õige tee leidmisega ning orienteerumisega hullumeelses liikluses. Siiski ei vahetaks ma oma kõrgendatud adrenaliinitaset, vaimustavat vabadust ning otsimis- ja leidmisrõõmu naljalt sellise organiseeritud mugavuse vastu.
Meie seltsiliseks kolmel päeval sai tumesinine neljaukseline (külgedelt korralikult kraabitud, kuid muidu päris uus) Fiat Punto (40 eurot päev, 95 pliivaba bensiin ~70 senti/l). Autorendifirma esindajaga suhtlemine oli omaette elamus – kena näitsik oskas minule arusaadavas keel(t)es sõnada vaid “I am Mary”. Ingliskeelsed sõnad “insurance” ja “map” kutsusid temas esile vaid arusaamatu õlakehituse. Aga lõpp hea, kõik hea. Avariid ei teinud ning isegi hiljuti panka jõudnud krediitkaardi arve kinnitas esialgselt kokkulepitud summat.

Punto on Kreekas levinud riist
Alguses suhtusin oma pisikesse Puntosse teatava eelarvamusega, polnud autol ei roolivõimendit ega ABS-i. Kuid juba mõni aeg hiljem märkasin, kuidas minust (kui ma kahe käega roolist kinni hoides hambad ristis kiirteel lubatud maksimaalset 120 km/h kiirust hoidsin) teised Puntod umbes 150-ga mööda tuhisesid. Sellel hetkel ma kaotasin oma alaväärsuskompleksi ning sulandusin autovooluga.
Piirkiirused on Kreekas kõikjal kirjas ning lisaks ka ohtralt teeäärseid (ainult kreekakeelseid) tahvleid, kus ainus tuttav sõna “radar”. Samas on seal kirjutamata reegel, et sõida nii kiiresti kui tee ja auto lubavad. Linnas lubab see kiirust 0 – 100, sõltuvalt tee tühjusest. Kiirteel oli kogemusi, kus rahulikult 150-ga kimades järsku tsikkel (mille tagaistmel neidise juuksed tuules lehvisid) minust kui postist mööda pani. Kõikvõimalikel kaherattalistel liiklusvahenditel oli ilmselge eelis peamiselt linnades, kus nad kolonnides venivate autode vahelt piki telgjooni massiliselt ja ilmselt suure mõnuga mööda uhasid.
Ummikud, eriti Ateena ümbruskonnas, olid ühed peamised hädad, mis autosõitjat kummitasid. Kuivõrd Glyfadast mujale Kreekasse pääsemiseks tuli kohustuslikult läbida kas Ateena või temaga kokkukasvanud Pireuse sadamalinn, siis kujunesid ummikud tõeliseks nuhtluseks. Rekordiks oli poolteist tundi 15 kilomeetri läbimiseks. Külalisjuhi õnnetuseks on ka see, et ei oska kasutada vähemkoormatuid kõrvalteid.

Liiklus polegi nii metsik kui Tallinnas
Me oleme küll harjunud Tallinna metsiku sõidustiiliga, kuid esmakogemus Kreekas on ehmatav. Kohutav kihutamine, pidev rajavahetus, tuututamine, ainult vasaku suunatule kasutamine ning tõdemus, et teel ei ole kohati mitte niipalju radasid kui jooned näitavad, vaid hoopis niipalju kui sinna autosid kõrvuti mahub. Ja kohutav autouputus. Seetõttu soovitan soojalt varuda vähemalt pool päeva aklimatiseerumiseks kuskil kõrvalteedel. Lonely Planet soovitab hoopiski autorendist loobuda, aga ma ei saa sellega kuidagi nõustuda. Juba teisel päeval hakkad sealset sõidustiili (v.a. ummikud ja viitade vähesus) tõeliselt nautima.
Äkitselt jõuab minuni teadmine, et liiklus on oluliselt viisakam ning ohutum kui Tallinnas. Kõik juhid arvestavad teiste juhtide vajadustega ning meie “rullnokastiilis” tõestamist ei kohanud. Absoluutselt viisakalt (isegi kui pasunat lastakse ja tuututatakse) lubatakse ümberrivistamist ning möödasõite. Seda isegi soodustatakse, eriti mägedes. Kiirteedel on kombeks möödasõidul vasakut suunatuld vilgutada ning äärmisel vasakpoolsel rajal eessõitjale tulesid vilgutada, millele koheselt vastatakse tee vabastamisega. Kokkuvõtteks võib kinnitada, et autosõit on seal meie omast oluliselt sõbralikum, mugavam ja ka turvalisem. Kolme päeva ja tuhande kilomeetri läbimise jooksul nägime ainult kahte avariid. Üks vahetult meie nina ees toimunud kerge tagant otsasõidu kõks ja teine, veoauto arusaamatu teepiirdesse sissesõit. Ainus asi, mida meil selgelt paremaks võib pidada, on alaline sõidutulede kasutamine. Kreekas süttivad need autodel alles pimeduse kättejõudmisel.

Viitade lugemiseks peab tundma alfat ja oomegat
Kõige hullem asi autoga Kreekas liiklemise juures on nende viida- ning kaardimajandus (kui mitte öelda nende puudumine). Mäletan kaheksa aasta tagust kogemust kaardilugejana – alguses oli kõik kena, isegi viidad mingi järjekordse “kivihunniku” juurde. Nii umbes kolmel ristteel. Siis jõudsime külaväljakule, kust lahkus vähemalt viis teed erinevates suundades ja ei enam ühtegi viita.
Sama asi toimub peateedest eemal ka tänapäeval. Heal juhul on mõned kreekakeelsed viidad, mille dešifreerimine kiires liiklusvoolus nõuab ülimalt head füüsika- või matemaatikaoskust. Miks nii? Sest teatavasti kasutatakse Kreekas kreeka tähestikku, millega meie oleme kokkupuutunud peamiselt reaalainete tundides. Kui suurte tähtedega alfad, beetad, deltad on veel kuidagi kiiresti haaratavad, siis väiketähtedega läheb asi päris hulluks.
Kord suundudes läbi Pireuse Peloponnesose poolsaare suunas sattusime kiirtee mitmetasandilisele ristmikule (liiklusvoolus, kiirusega u. 100 km/h) kui tekkisid viidad puhtas ladina tähestikus sõnadega “PEIREIAS”. Mina küsisin oma kaardilugejalt, kas see on õige suund. Tema vastas, et tema kaardil sellist kohta pole. Mina juba (pehmelt öeldes) närvilisena “see ju nii tuttav nimi, see peab kuskil sel pagana kaardil olema”. Vastuseks mu naisukese nutune hääl: “minu kaardil ei ole sellist nime”. Kulus mitmeid kilomeetreid (õnneks õiges suunas) enne kui aru saime, et tegemist oli järjekordse Pireuse kreekakeelse nimekuju transkriptsiooniga ladina tähestikus. Kusjuures see ei jäänud mitte esimeseks ega ka viimaseks Pireuse kirjakujuks.
Aga liialt hirmuda pole ka vaja, kiirteedel ning peateedel on üldiselt viidamajandus juba OK. Peamised probleemid tekkisid just Ateena vahetus ümbruses Atika poolsaarel ja vaid ühel korral pidime kinni pidama ning politseilt abi paluma. Kes väga sõbralikult meid ka aitas. Kusjuures pagunipaelade arvu suurenedes suurenes ka inglise keele oskus. Aga siiski, enne auto rentimist Kreekas, tuleb ilmtingimata läbida Eestis vähemalt füüsika- või matemaatikaalane täienduskoolitus kõikide nende fiide, nüüde ja müüde osas. Oomegast rääkimata.

Kokkuvõte: Kreeka on mõnus ka väljaspool hooaega
Veetsime Kreekas viis täis- ja kaks poolikut päeva, sellest kolm kõige põnevamat päeva autoga ringi sõites, kaks päeva Ateenas ning ülejäänud aja Glyfadas. Veetsime äärmiselt mõnusa ja kultuurirohke puhkuse. Päikest nägime ohtrasti, kordagi ujuma ei läinud (kuigi võimalusi selleks oli piisavalt), läbisime autol tuhat ning jalgadel kümneid kilomeetreid. Nautisime kohalikku sööki, jooki ja külalislahkust. Ning meie ülimalt positiivsed muljed ja mälestused lubavad seda ka teistele soovitada (kuigi taevataadiga tuleks eelnevalt hea ilma osas kokkulepe saavutada).