Nostalgiline reis minevikuradadele

Ingvar Luhaäär

Orientalist, kirjamees ja tõlkija Ingvar Luhaäär kirjeldab allpool oma spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud nostalgilises loos seiklusrohket autosõitu Venemaale, kuhu eesti inimene tänapäeval märksa harvem satub kui Läände.

Ukrainasse viisata ei pääse
Tõnu Aruga, kes varem tegutses arhitekti ja raamatukujundajana, nüüd aga on pühendunud Reiki õpetamisele, võtsime ette autosõidu Venemaale, et näha sealset elu, käia ära suurte kirjanike paikades, seiklushimu rahuldada ja ühtteist osta. Tõnu kui moemees seda endale lubada ei saanud, kuid mina panin selga hästi vanad riided, et teel uued osta - seljariideid ikka tagasi tulles selle lubatud 5000 kr sisse ei arvata...
Pihkva vanalinn jättis hea mulje, nüüd olid lahkelt avali ka Kremli kiriku uksed, mis sovetiajast on meeles oma tummrohelises suletuses.
Kaarti vaadates leidsime, et kõige parem tee lõikaks Ukrainat. Vene oli ju Valgevene ja Ukraina SRÜ-s veel mingi erilise liidu sõlminud - küllap siis pääseb piiristki kontrollimata üle. Õnneks taipasime lähemas bensiinijaamas selle kohta küsida ja kus nüüd alles kuulsime! Vene inimene on ju lahke seletama. Lühidalt: Ukrainlased on toonud Lääne-Ukrainast piirile sellised ketikoerad, kes sinuga isegi vene keelt ei räägi... Mafioosodki seisavad seal järjekorras! Krimmis suvitamine on tehtud venelastele kalliks ja tülikaks! No kui nii, siis ei maksa meil ju ilma Ukraina viisata üritama minna. Kummaline - SRÜ riigid on veneluse väljatõrjumisel palju hakkajamad kui meie!

Smolenski peakirik: viiruk, kullatud altar ja ikoonid
Smolenskis tahtsime vaadata sealset peakirikut. Nägime juba selle kupleid rohelusse mattunud künka tipus, kuid tänav keerutas meid hoopis naabermäe otsa ja leidsime end Stalini-aegses kreemkollases sotsialistlikus linnajaos, mis oli suhteliselt heas korras - ümberringi ka palju suuri puid ja parke. Sümpaatsem igatahes kui hilisemad ilmetud karpmaja-linnad, kus üldse midagi vaadata ei ole. Läksime uuele katsele - Venemaal ju teeviitasid ei armastata. Ka teist korda jõudsime lõpuks alla orgu tagasi. Siis märkasime üht kitsukest asfalteeritud rada puude vahele kadumas. Proovisime, kuigi eriti ei lootnud, ja ometi viis see järsult tõusev teeke lausa peakiriku ukse ette. Kirikusse sisenedes kandusime otsekohe teise reaalsusesse. Viiruk, laul, päikesesära kullatud altariustel, Jumalaema ikoon - kõik see kokku lõi sellise ruumi, milles tõesti puhastud ja tervened ning kus tunduvad tühised kõik mõisted ja piirid - jääb vaid imetlus ja tänutunne nende inimeste vastu, kes on suutnud siia maa peale midagi sellist luua.

Kunst ei kuulu enam rahvale
Turgenevi mõis on heas korras, kuid mitte just turistisõbralik, kuidagi liialt torkab silma, et sind suunatakse ja valvatakse. Pargis jalutavad miilitsapatrullid. Park iseenesest on muljetavaldav. Nii võimsate vanade puude alleed Eestis küll ei ole, kuigi meilgi kasvavad samad pargipuud. Siin oleme nüüd tükk maad lõuna pool, ju on soojust rohkem. Maastik on “munamäeline”. Sirge magistraaltee tõuseb orupõhjast otse üle mäe. Orupõhja pole vähemalgi määral täidetud, nii et laskudes võtab südame alt õõnsaks.
Peagi oleme Jasnaja Poljanas. Tolstoi mõisa kohta võiks ka öelda, et see tundub olevat munamäe otsas, ainult et teispool ei tule langust, vaid jätkuvad aasad ja metsad. Väikesel künkal kesk metsa on ka Tolstoi haud. Üks vanem naine toriseb: “Pole ka saadud nii suurele mehele korralikku hauakivi panna...” Tegelikult on vist hauaküngaski liiast: Tolstoi sooviks oli sulada sellesse künkasse, milles ta oli kord lapsepõlves uskunud peituvat võlukepikese.
Otsides teed Rjazani poole, eksisime kusagil Tuula lähikonnas tööstusmaastikku, mis meenutab meie Kohtla-Järvet: samasugused tuhamäed, kuid kõik palju hullemini laokil. Siia peaks toodama ekskursioonile Kirde-Eesti venelasi, siis näevad nad, et neil on veel kuldne põli. Kultuuripalee varemetele on keegi punasega kirjutanud: Ära tule ligi - Ne podhodi! Kunst ei kuulu enam rahvale... Poollagunenud barakkide vahelt leiame lumivalge sõjakangelaste kaksikkuju.
“Tom of Finland!” hüüatab Tõnu neid musklilisi sangareid vaadates. “Just sellise moega, et - täna me veel paneme...” Mulle aimub meeste ilmetest, et nad nagu vaataksid hinge kinni pidades igavesele tulele endi ees, otsekui imestades: “Ikka veel põleb?” Jah, ime küll - põleb.

Sergei Jessenini uhiuues sünnikodus
Rjazani linnaservas märkasime tee ääres näljase näoga miilitsat ja otsustasime teda ennetada - pöörasime ise tema juurde ja küsisime teed Jessenini sünnikülla Konstantinovosse. Mees juhatas ega suutnud kuidagi hakata tavapärast sadat rubla trahvirahaks küsima.
Tee viis üle lageda lauskmaa ühest kasesalust teiseni. Korraga nägime silmapiiril lõputupikka hallide talutarede rodu. Külla jõudes saime aru, miks need majad siin niiviisi reas on: kuigi meile oli kogu aeg tundunud, et sõidame mööda väga madalat maad, nägime nüüd, et nende tarede tagant laskub kõrge ja järsk kallas alla laia jõeni, mille taga ulatuvad madalad, ilma ühegi eluasemeta luhad kuni silmapiirini. Küllap on seal kevadeti suuri üleujutusi.
Külastasime uhiuut Jessenini maja - vana palktare oli ära lagunenud. Avaral platsil küla keskel oli pooleli üks teinegi palkehitus, mis pidi matkima Jessenini-aegset külakooli. Kõrgel jõekaldal restaureeriti kivikirikut ja kellatorni. Natuke oli suudetud kaldapealsel ka korralikku parki rajada. Selle servas restoranis tellisime Jessenini mälestuseks kalamarjaga saia ja vodkat, siis sõitsime hämaruses kaldapealsel teel külast välja. Peatusime ühe jääraku juures, lasime istmeseljatoed alla ja jäime oma autosse ööbima. Hommikul kella nelja ajal ärkan korraga ja jahmun mulle avanevast vaatest: all jõel ja luhtadel värvib just tõusma hakkav päike udulinikuid ja pilvi kõige fantastilisemates värvides, mida näinud olen. Püüan pildistada, kuid mu kallis aparaat keeldub: ta ei saa aru, mis see on, ükski programm ei tööta... Ka Tõnu on ärganud. Seisame ja vaatame. Päris kindlasti on iga siinse küla elanik vähemalt mõned korrad elus näinud seda pilti, mis peaks igast inimesest tegema luuletaja või - vene traditsiooni silmas pidades - joodiku. Miskipärast sai siin vaid ühest suur luuletaja ja joodik, teisest enamasti lihtsalt joodik.

Miilits loob teedel korda
Sõitsime vastu õhtut Moskvast välja Peterburi poole. Peaaegu iga teeäärse majakese omanik on tundnud tugevat tungi kaupmeheks hakata - iga maja kohas on väljas mingi müügilett. Midagi ikka on välja panna: omakasvatatud juurvilja või omapüütud kalakesi...
Hämarikus hakkasid meid korraga kimbutama miilitsad: peatab kinni ja siis juba olenevalt iseloomust, kas nägu laialt naerul või kulm kortsus: “Narushali... ületasite kiirust. Sada rubla!” Ei mingit juttugi kviitungist. Sada rubla pihku ja sõida edasi. Paar kilomeetrit ja jälle sama lugu! Üks liiklusmiilits irvitas: “Me teame küll, kui suured on teil trahvid…” Nojah, iseenesest see seitsesada rubla, mis meil selle õhtuga läks, polnud ju tõesti eriti tuntav kaotus. Kiiruse ületamisega oli nagu oli, mõnel korral võis ju olla ka. Meiega sekeldamise kõrvalt üritas miilits veel üht autot peatada, aga see andis gaasi ja pani edasi. Miilits lasi lendu võrdlemisi loiu vandesõna - eks tuleb uusi autosid jälle, üks ees või taga!...

Kristallivabrik on lähedal
Pimeduses märkasime korraga viirastuslikke lette: läbi kilest telkide on elektripirnide valgel näha sädelemas sadu kristallvaase ja peekreid. Ja nii iga saja meetri tagant!
“Aa, siin on see suur kristallivabrik lähedal,” meenus Tõnule. Ka mulle tuli meelde, et kunagi sovetiajal, kui samuti öösel Moskvast Peterburi sõitsin, jooksis peatuse ajal üks mees juurde ja näitas hõlma alt kristalli: “Hotshesh? Ne hotshesh?”
Nüüd on siis selles asjas ikkagi progress toimunud. Hinnad on soodsad. Ostame mõlemad. Ühe müügileti ääres müüjanaine - teada saanud, et oleme eestlased - ütleb pooleldi nagu poolehoidvalt, pooleldi nagu lohutavalt mõistatusliku lause: “A dlja nas võ vsjotaki svoi-e...” Ei tea kas nutta või naerda.

Geoloogiainstituut kui partorgi õudusunenägu
Tõnu oli kuulnud, et Peterburi Geoloogiainstituudi poest saab osta odavalt igasuguseid põnevaid kive. Pilt, mis meile avanes, olnuks kui kunagise partorgi õudusunenägu: teaduslike töötajate lauad kokku lükatud poelettideks, geoloogiadoktor Juri Lipovski selgitab potentsiaalsele ostjale ühe ja teise kivi energeetilist mõju. Geoloogid kui inimesed, kes puutuvad oma töös aina kokku kividega, on muidugi ammu täheldanud, et teatud kividel on inimestele väga iseäralik kirgastav ja isegi tervendav mõju, kuid kas nad said sellest sovetiajal avalikult kirjutada! Meid huvitab ka Karjala imekivi shungiit, mille kohta Lipovski ise on mitu raamatut kirjutanud. Ühes raamatus ta ütleb koguni, et see on kivi, mis päästab Venemaa. No selle kohta ei oska midagi arvata. Aga tugev tervistav toime shungiidil ilmselt tõesti on. Seda kivi me siiski ei osta, loodame ise Karjalast leida.

Öö riskime veeta metsas
Sõidame Karjalasse vasakult poolt ümber Laadoga. Peterburist väljudes hoian silmad lahti: kas on näha mingeid jälgi Mannerheimi liinist? Tollane piir oli ju ainult kolmkümmend kilomeetrit Neevalinnast. Ühte tohutut betoonlahmakat näemegi otse teest vasakul, rohkem mitte. Hakkab juba ka hämarduma. Teed täidab pidev autotulede voog. Pealtnäha liiguksime justkui asustamata maastikus. Küllap on ees suvilarajoonid, kõige tõenäolisemalt järve ääres, ja sinna nüüd kõik reede õhtul kiirustavad. Otsime metsa suunduva teeotsa, keerame sinna, laseme autoistmed alla ja seame endid unele. Päris mõnus magada, kuigi ohtlik. Peterburis hoiatas meid üks selline tõeliselt heatahtlik mees nagu neid venelaste hulgas leidub: “Ööbige ainult korralikes hotellides, autot hoidke valvega parklas. See pole teile isegi enam Nõukogude Liit siin...” Ringi liikuvad banded ei ründa kohalike numbritega autosid, passivad just nimelt välismaalasi. Et neid bandesid on, eks sellest anna tunnistust seegi, et maanteemiilitsad on relvastatud automaatidega ja kohe miilitsaposti kõrval on betoonplokkidest punker.
Tõnu räägib, kuidas ta ühel varasemal Venemaa-retkel üsna napilt pääses. Ta oli bensiinijaamas märganud, kuidas ühes autos istuvad süngeilmelised mehed olid jälginud teda kuidagi eriliselt, ja varsti teel oligi see auto tema taga. Tõnu suutis osava sõitjana end neist lahti rebida, keeras siis ruttu ühele metsavahelisele teele ja ootas seal paar tundi. Pole just kõige mõnusam unejutt... Eemalt on kuulda suure maantee kuminat, puutüvede vahelt vilksatab isegi autotulesid. Peab olema siiski pime juhus, kui keegi, kel kavatsused kurjad, meid siit praegu leiab.

Karjalasse pääseb läbi tõkkepuu
Hommikul ärkame ilusas männikus, sööme mustikaid ja jätkame teed. Korraga näeme keset männikut tõkkepuud ja mitmeid silte: Granitsa. Karelskaja Respublika. Misasja!?... Õnneks osutub see siiski vaid mängupiiriks. Luitunud saraalusest astub välja vormis mees, vaatab, et meil on passides Vene viisad - ja tõstab tõkkepuu üles.
Maastikud muutuvad põhjamaiselt suurejoonelisteks ja ürgseteks. Pikad tõusud ja langused, kaljumäed. Korraga avaneb vaade suurele järvele kaugel ees. Kaljukünkal vana kiriku vundamendikivide vahel on kõrvu nii soomlaste kui venelaste mälestusmärgid langenuile. Soomlased on kivisse raiunud sadu nimesid. Mida on siis siia oma langenute mälestuseks püstitanud venelased, kel siia mingit asja polnud, kellele see oli puhas vallutussõda? Ei nimesid, vaid määrdunudkollane bareljeef, mis kujutab lipu ees pea langetanud noormeest ja kiri à la “Aitäh, poisid-kangelased!” Hea vähemalt seegi, et venelased on nüüd lubanud ka soomlastel kunagistesse lahingupaikadesse oma mälestusmärgid püstitada. Ümberringi räämas asula.
Imekaunil sopilisel järvekaldal Sortavalas näeme kunagist ilusat soome linnakeskust - stiilsed 20-30ndate aastate kivimajad - ja nende ümber ilmetud hrustsohvkad ning luitunud palkonnid nii kaugele kui silm ulatub.
Sõidame Martsialnõje Vodõsse, juba Peeter I ajal rajatud raviveekuurorti. Siinse vee toime tuleb sellest, et maapõues on shungiidilademed. Vett peab aga kohe jooma, pudelitesse villituna kaugemale saadetult kaotaks ta oma mõju. Küll saab aga ravivett ise teha, pannes joogivette shungiidi tükke. Shunga asulas, mille järgi kivim ongi oma nime saanud, avastame mahajäetud kaevanduseshahti ja mõned kilomeetrid eemal lahtise kaevanduse. Saame kaubale ja võime oma plastikaatkotid shungiidiga täita.

Ivangorodis puistatakse autot põhjalikult
Eks paari nädalaga on meil auto kõige kummalisemat kaupa täis kogunenud - kasvõi kotid kivisütt meenutava shungiidiga... Vene piirivalvurid vangutavad pead ja suunavad meid kohe oma kuuri poole. Mul on poolik pudel vodkat venepäraselt peos ja absoluutselt ükskõik, mis nad edasi teevad, sest ma tean, et väljaviidava tavaari osas Venemaal erilisi piiranguid ei ole. Rohkem võib tulla ütlemisi Narva poolel, sest on meil ju siin kõike kaugelt rohkem kui viie tuhande krooni eest. Venelased puistavad ja puistavad autot - ei saagi aru, kas otsivad tõsimeeli narkotsi või loodavad meilt raha saada. Peterburi Geoloogiainstituudi poes olin ostnud paar suurt ilusat granaatkivi ja nad olid seal arvele kirjutanud “Granatõ”. Ei, sellest ei teinud piirikad numbrit, kuigi libistasid pilgu üle arvepaberi.
Siis lõid kõik meie autos tuhnijad nagu käskluse peale korraga seljad sirgu, hingasid sügavalt ja heitsid käega: “Laske edasi!” Varsti veeresime sillale Narva jõel. Õnneks läks!