Olympia kaugreis - parim võimalus näha maailma

Pool sajandit Soome kaugreiside ajalugu
Pool sajandit tagasi elati Euroopas sõjajärgset taastamis- ja ülesehitusaega. Kehvad olid olud ka Soomes ja reisimine, eriti välismaale, oli harukordne. Noore tehnikaüliõpilase Eero Julini soontes voolas aga rahutu veri ja 1948. aastal sõitis ta koos õpingukaaslastega mootorrattal Shveitsi suvepraktikale. Praktikal teenitud rahaga suunduti edasi Euroopa ringreisile.

Juba järgmisel suvel korraldas Julin soomlastele esimese sõjajärgse bussimatka Kesk-Euroopasse ja Itaaliasse. Bussi katusel võeti kaasa vajaminev toidumoon - peamiselt suitsutatud sealiha ja spagetid, samuti USA armeest pärit suur keedunõu. Rahavarud ei olnud reisijatel suured. Valuutat sai kaasa võtta vaid viis inglise naela inimese kohta. Soome raha polnud välisriikides võimalik vahetada. Sellest hoolimata jäid reisijad sõiduga rahule. Isegi sõjas purustatud Pariis vaimustas neid. Majutuseks kasutati Mika Waltari poolt kiidetud Hotel d`Alma’d, kus tualeti aknast nägi Eiffeli torni. Peab mainima, et sellal oli harulduseks veel soomlaste reisimine Stockholmigi.

Stardipauk Helsingi olümpiamängudelt
Olümpiaaastal 1952 rajas Julin koos abikaasa Anjaga reisibüroo, mis sai oma nimeks olümpiamängude järgi Olympia OY. Kuna reiside teostamiseks vajaminevate transpordivahendite hankimine oli litsentside tõttu keeruline, palus Julin Soome Olümpiakomiteed toetada nende soovi kümne Volkswagen auto ostmisel. Vastutasuks lubas ta mängude ajaks anda autod koos juhtidega tasuta komitee käsutusse. Tehing õnnestus ning autosid, millele Julin oli ise valinud autojuhid kaasüliõpilaste hulgast, kasutatigi mängudel sportlaste ja ajakirjanike sõidutamiseks. Just tänu Olympia autojuhi Kai Hietarise sõiduvilumusele jõudis Emil Zatopek õigeaegselt maratoni starti.

Reisid Pühale maale
Juba asutamisaasta sügisel organiseeriti esimene turismireis läbi Euroopa ja Türgi Lähis-Itta, mis sel ajal oli tõeline kaugreis. Eero Julin tegutses ise reisidel grupijuhina, kuna "närvid ei pidanud kodus ootamisele vastu". Olympia algusaegade sihtpunktideks olid muuhulgas ka Jerusalem, Egiptus ja Jordaania. 1953. aastal saabus grupp Jordaaniasse just ajal, mil toimusid kuningas Husseini kroonimispidustused. Kui rahvahulkadele tervitusi jaganud kuningas autosse istus, ei märganud keegi auto ust sulgeda. Lähedal seisnud Eero Julin kasutas juhust ja sulges viisaka kummarduse saatel ukse. Hilisemal reisil viis ta kuningale kroonimistseremooniast tehtud fotod. Viimasel oli fotode üle eriti hea meel, kuna need olid ajalooliselt sündmusest ainsad värvifotod. Edaspidi kohtusid kuningas Hussein ja Julin mitmeid kordi, viimane kord Soome president Koivisto kutsel toimunud kuninga ametliku visiidi ajal.

Maal, merel ja õhus
Peagi vahetati autod välja 16-kohaliste väikebusside Mercedes vastu. Sõideti alati mitu bussi koos ja võimalike tehniliste probleemide puhuks oli kõikidel reisidel kaasas saksasoomlasest mehaanik, aadlimees Hermann von Hueck. Kaasavõetud varuosad ja spetsiaalsed tööriistad remondi tarvis aitasid reisijad nii mõnestki raskest olukorrast välja.

Pikkade reiside lõpp-punktides, näiteks Kairos, vahetasid reisijad sõidukeid. Tellimuslennuga saabunud reisijad asusid tagasiteele bussidega ja vastupidi. Mõne aja möödudes kasvas klientide arv nii suureks, et nende veoks läks vaja juba kaht lennukit. Õhuruumis oli tol ajal nii väike liiklus, et lennukid said lennata kõrvuti ja reisijad üksteisele akendest lehvitada.

Seiklusreis viis isegi Indiasse
1956. aastal korraldas Olympia esimese bussireisi läbi Lähis-Ida Indiasse. Karavanis oli kolm väikebussi ja kaasas asendamatu Hermann von Hueck. Pärast Damaskust algas kõrb ja orienteerumiseks kasutati auto armatuurlauale paigutatud vedelkompassi. Mehaanik von Hueck oli härrasmees pealaest jalatallani: daamide jaoks kinnitas ta veega täidetud õhkmadratsid bussi katusele ja õhtu saabudes said eelkõige naisreisijad nautida sooja dušši.

Marsruut kulges Bagdadist Teherani, sealt Põhja-Pakistani, Lahoresse, Delhisse ja lõpuks Bombaysse, koos peatustega kokku seitse nädalat. Tundmatutel teedel arvutas Julin karavani keskmiseks kiiruseks 15 kilomeetrit tunnis.

Ainuke samal marsruudil reisija oli inglaste "väimeheks" pürginud Peter Townsend, printsess Margaret’i armastatu, keda kuninganna Elizabeth ei soosinud ning kes võttis muredest vabanemiseks üksinda ette ümbermaailmareisi. Tema liikumise ajagraafik oli soome reisihuvilistest pisut eespool. Hermann von Huecki täitumatuks jäänud sooviks oli, et Townsendi Land Rover üles ütleks. Siis oleks ta ometi kord saanud maailmakuulsat koloneli aidata!

Buss kanti kätel üle jõe!
Delhist tehti soovijatele ühe bussiga lisareis Kalkuttasse. Teel jõuti 100 meetri laiuse jõe äärde, millelt hiljutine üleujutus oli endaga silla kaasa viinud. Ümbersõit tähendanuks 350 kilomeetrist ringi. Julin tegi kaupa kohalike kandjatega ning lubas kindluse mõttes neile maksta topelttasu, et vältida võimalikku rahakauplemist jõe keskpaigas. Seejärel sõitis Julin bussi esiotsaga jõkke, 40 kandjat lükkasid jämedad bambuseteibad bussi alla ja sammusid bussi kandes ja lauldes läbi jõe. Hiljem selgus, et laulu tõi kandjate huulile tohutu tasu, mis ületas igal kohalikul mitme nädala töö eest saadava.

Tagasisõiduks Euroopasse tõsteti bussid Bombays Inglismaale suunduvale laevale. Vahepeal puhkenud Suessi kriisi tõttu oli aga kanal suletud ja reisijad olid sunnitud purjetama ümber Aafrika, kus nad plaaniväliselt ka Kaplinna külastada said .

Peenraha ja õige ellusuhtumine
Mõnikord arvatakse, et 50ndatel reisile asujad olid muidusööjad ja rikkad. Tegelikult olid nad siiski päris tavalised teadmistehuvilised inimesed, eriti palju oli õpetajaid. Välisvaluutat sai vahetada inimese kohta väga piiratud koguses. Kulutusi tehti reisil säästlikult ja arukalt. Algul korjati igalt reisijalt teatud summa ühisesse reisikassasse ning grupijuht informeeris gruppi pidevalt tehtud kulutustest.

Paljud mõtlesid, et lähevad elu esimesele ja viimasele kallile reisile, kuid enamikul tekkis uus soov minna veel ja veel reisima. Julini arvates ei olnud reisimine niivõrd kinni rahas kui ellusuhtumises.

Algusest peale suund kaugreisidele
Juba Olympia esimeste reiside õnnestumises mängis suurt rolli heade ja usaldatavate kohalike agentfirmade olemasolu. Usaldus sündis nii, et agentidest said eelkõige Julini head perekonnasõbrad ja kes siis ikka sõpra alt veab!

Olympia on algusest peale olnud kaugreiside korraldamisele orienteerunud reisibüroo. Firma hea nimi levis ka Soomest kaugemale. Üheks oluliseks kliendigrupiks olid 50-60ndate perioodil sakslased. Korraldati reise ka rootslastele, Stockholmi rajati isegi oma büroo, mis tegutses muuhulgas ka Rootsi kiriku reisikorraldajana.

Esimene Olympia ümbermaailmareis tehti 60ndatel aastatel KarAiri neljamootorilise propellerlennukiga DC-6. Samal ajal muudeti tegevuse paremaks iseloomustamiseks ka firma nimi, sündis Olympia Lentomatkatoimisto.

70ndatel jõudsid Olympia turistid Antarktikasse. 1974 aastal alustati esimese Euroopa reisibüroona rühmareise Hiinasse, mis on jäänud tänapäevani büroo üheks tähtsamaks sihtkohaks. 1986. aastal andis Finnair Olympiale pidulikult üle nn. turismi Oscari, tunnustusauhinna pioneeritöö eest soomlaste kaugreiside korraldamises.

Olympia täna: traditsioonid kohustavad
Olympia on tõeline perefirma. Eero ja Anja Julini viiest lapsest on neli reisibürooga seotud. Isa Eero jälgedes on vaheldumisi firmat juhtinud pojad Heikki ja Matti Julin. Tänaseks pensionil oleva Eero Julini tegevuse eesmärgiks oli luua võimalikult hea toode ning pakkuda klientidele midagi paremat kui konkurendid. Mõte osutus toimivaks ja on püsinud värskena läbi aegade, kindlustades Olympiale Soomes juhtpositsiooni kvaliteetsete kaugreiside korraldajana.

Tänapäeval müüb Olympia ennast tegevust veelgi paremini iseloomustava nimega - Olympia Kaugreisibüroo (Olympia Kaukomatkatoimisto).

"Olympia on kindlalt juhtival kohal täisteenindusega pakettreiside pakkujate seas, jutustab firma praegune tegevdirektor Matti Julin. "Täisteenindus tähendab, et pakett sisaldab transporti, majutust heatasemelistes hotellides, kohapealset programmi, toitlustamist ja kogenud soomekeelse reisisaatja teenuseid kogu reisi vältel. Aasta jooksul reisib Olympiaga 6500 kuni 7000 reisihuvilist."

Edukuse põhjuseks peab Matti Julin eelkõige Olympia pakettreiside väga häid ja hoolikalt valitud komponente. Vähetähtis pole ka suurepärane ja usalduslik koostöö kohapealsete agentidega.

"Kõik lubadused peavad saama täidetud ja kliendid olema rahul," rõhutab Julin. "Meile on väga tähtis meie klientide arvamus, sest just nemad annavad hinnangu meie jõupingutustele, osaledes ikka ja jälle meie korraldatud reisidel."

Olympia rühmareisid on Soomes populaarsed

Soome reisikorraldajad on viimastel aastatel tugevasti vähendanud pakutavate sihtkohtade ja reisijate arvu. Põhjuseks tuuakse küll huvi puudumist, kallinenud hindu või reisijate vähesust. Sellegipoolest suudab Olympia oma suhteliselt kalleid reise müüa edukalt.

Julini arvates on ‘kallis’ reisimisel väga suhteline mõiste: "Meie paketid on kindlasti kallimad massiturismile orienteeritud reisikorraldajate poolt pakutavast. Kuid selle põhjuseks on paremat kvaliteeti pakkuvate liinilendude kasutamine tellimuslendude asemel, keskmisest kõrgema tasemega majutus, toitlustamine ja kohapealne rikkalik programm. Reiside hinnad jäävad vahemikku 6 000 - 30 000 FIM.

Olympia Kaukomatkatoimisto üheks populaarsemaks sihtkohaks on Hiina. Tähtsal kohal on siin kvaliteedi ja hinna suhe. Tõusvas joones läheb Aafrika müük, eriti Keenia ja Tansaania safarid ning Lõuna-Aafrika ringreisid. Ka Lõuna-Ameerika vastu tuntakse suurt huvi.

Firma uuteks sihtkohtadeks on juba praegu müügil olev Iraan ja sügisest algav Liibüa. Iraani kohta on klientidelt laekunud palju positiivset tagasisidet.

Nüüd aktiivsemalt ka Eesti turule
Vastupidiselt mitmele teisele Soome reisikorraldajale pole Olympia siiani eriti aktiivselt püüdnud Eesti turule tungida.

"Viimased aastad on toonud meie klientide hulka suure arvu eestimaalasi," jutustab Matti Julin. "Sellest lähtuvalt tuleb kindlasti ka meil olla siinsel turul aktiivsem. Kavatseme seda teha eelkõige oma hea koostööpartneri Estraveli kaudu. Meie senine passiivsus on aga olnud tingitud mitmetest teguritest, millest tähtsamad olid seotud viisade hankimise ja keeleprobleemidega. Nimelt eeldame kõikidelt oma reisijatelt soome keelest arusaamist, sest reisikeeleks on soome keel. Programmid on tihedad ja ekskursioonide tõlkimiseks pole aega. Aga meil on olnud Eestist ka rühmi, kes sõidavad täiesti eraldi ning kellele organiseerime kas eestikeelse reisisaatja või toimub kogu reis näiteks inglise keeles."