Rooma: sõnades kirjeldamatu

Alljärgneva loo Itaalia pealinnast ja sellega seonduvatest emotsioonidest kirjutas Estravelleri lemmikfotograaf Allan Alajaan spetsiaalselt meie ajakirjale. Nagu lugejad kohe märkavad, on autor Roomasse kõrvuni armunud.

Rooma on kõige algus
"Selles linnas hakkas lumi mu silme eest sulama" - nii kirjeldas oma esimesi Rooma-muljeid taani skulptor Thorvaldsen. Tartu Pauluse kiriku altar on tema loodud.

Eesti kultuuris on olnud topelttõkked teel Rooma. Esmalt ärkamisaegsete kultuurivahendajate sünnipärane seotus põhjamaise protestantliku maailmapildiga, teiseks nende paratamatu kuulumine Vene keisri alamate hulka.

Tänapäeva USA riigikorralduses näeme Rooma seaduste kaasaegset versiooni. Neil on oma Capitol Hill, Senat jne. Rooma ratsamehest "cavalierost" sai alguse Vana Euroopa rüütellikkus kuningas Arturi ümarlaua rüütlite näol. Samast pärineb naise nägemine daamina ja lahutamatu ideaalina rüütlile...

Rooma on Euroopa kultuuri häll. Loomulikult on kultuur sellest hällist ammu välja kasvanud ja üle kogu maakera ringi jalutanud, tehes nii head kui kurja. Kuid isegi tänapäeva Jaapanis ja Austraalias kehtivad samad seadused ja vabadused, mis esmakordselt süstematiseeriti Tiberi jõe kallastel juba 2000 aastat tagasi. Ja just Roomast pärineb kaasaegne kalender ning ajaarvamine, mis on veidi täpsem kui ida "õige usu" süsteem või kuu-uurimised. Kõik eespoolöeldu võib olla võtmeks Rooma ja Itaalia avanemisele veidi uuest vaatenurgast, mis tegelikult on ununev vana.

Rooma impeeriumi mõju algab Doonaust
Minu esimene tegelik Rooma külastamine sai teoks paar nädalat pärast Eesti iseseisvuse taastunnustamist 1991. aasta septembris. Õnneks toimus see läbi kogu Vahe-Euroopa, maad mööda. Arvan, et esimene Vana-Rooma mõju algab ka tänapäeval Doonau jõe tagant. Jõudes kunagise Rooma Impeeriumi piiridesse Austriasse, võib märgata hüppeliselt kõrgemat elatustaset. Möödunud aasta Oscari filmi Gladiaator vaatanutele tuleb ehk meelde kultuuride erinevus praeguse Viini lähedal lahingut pidanud sõjavägede vahel.

Pärast sisenemist Austriasse - Lõuna-Saksamaale, teel Rooma, haaravad pilgu Alpid. Nende suursugusus on kaitsnud Roomat külmade põhjatuulte eest, nende ilu on aga kirjeldamatu. Rooma endani jõudmiseks tuleb pärast Alpe ületada veel Apenniinid - alles siis hakkavad küpresside teravad koonused tõeliselt taeva poole sirutuma. Maastikule ilmuvad vanade akveduktide - veevarustussüsteemide jäänused, kõikjal kumab iidne punakaspruun tellis. Kohale jõudes näeme elavat linna, mille all on vähemalt kümne meetri paksune järjepideva inimkultuuri kiht. Vanad müürid on sama elavad ja tõelised kui tuhat või kaks tuhat aastat nooremad.

Marcus Aurelius: esimene eurooplane
Päevane sagimine varjab Roomas palju igavest ilu. Sooja hämaruse saabudes on parim aeg tutvuda iidse linnaga. Loomulikult võib juba esimesel õhtul minna Rooma südamesse - Kapitooliumi künkale, mille kaasaegne kujundus tugineb Michelangelo kavadel. Väikese väljaku keskel on Marcus Aureliuse kuldne ratsamonument, mille originaal pärineb teisest sajandist A.D. - sama mees, kelle surmaga vanas Viinis algavad julmad sündmused filmis Gladiaator. See sümbol: kultuurne, haritud inimene, ratsa hobusel, vaba liikuma, kaitsma, korraldama, - see on kuju vanast cavalierost - "kavalerist", shevaljeest, eurooplasest tema vanas ideaalvormis. Marcus Aureliuse seljataga on Senaatorite palee - praegune Rooma linnavalitsus - raekoda. Palee peaukseni viiva kahepoolse trepi ees nishis on jumalanna Roma kuju, kes sümboliseerib Vana Rooma võimu ja mõju üle kogu maailma. Loomulikult tundub see võõramaalasele haavava väljakutsena ja selle vastu võitlemisele on õhutanud nii hunnid kui teised idamaalased. Kuid lugedes ladina tähti, mis on ka meie tähed, tunnetades ilu, soojust ja korrastatust, tekib taju, et siin on ka meie endi kultuuri juured. Kui õnnestub Roomaga leppida kohapeal või juba isegi enne reisi, hakkavad silmad rohkem nägema ja "lumi sulama" - nagu väitis Thorvaldsen. Rooma on nagu jumalanna, kelle igavene nooruslik ilu ei saa jätta külmaks: teda kas põlatakse või austatakse. Võib järgneda imetlus või lausa armumine. Minu tekstist pole raske mõista, et just nii on minuga juhtunud. Kuid armumine ei olnud üürike, vaid kestab juba üle kahekümne aasta.

Rooma on suurem kui Kapitoolium ja Vatikan
Sellele on aidanud kaasa ka Rooma teine pool - Vatikan. Paavst juhtis kommunismitondi tümitamist esmalt Poolas Solidaarsuse lipu all, hiljem andestuse ja rahuga kogu kommunismi matuseid Kesk-Euroopas. Loomulikult on tänane Vatican peaaegu sama vana ja haige kui tema pea. Kuid alates Karl Suure ajast on just Rooma kiriku toetus igale rahvale ja inimesele eraldi võimaldanud tekkida paljurahvuselisel rikkal Euroopal, mille vastandiks idas on ühe keele, ühe meele ja ühe ainuõige asja ajamine, mida teab vaid tsaar ise...

Aga Rooma on veidi suurem kui Kapitooliumi küngas ja Vatikan. Tema esmatajumiseks kulus mul õnnelik nädal. Roomas viibimise ajale seab tavaliselt piirid raha. Söök-jook pole väga kallis, kuid sissepääs paljude vaatamisväärsuste juurde maksab 100-200 krooni. Päeva lõpuks on lihtne kulutada paartuhat krooni. Mäletan kurbusega Colosseumi esmakülastamist 1991. aasta septembris: olles pika otsimise peale leidnud koos mingite ameeriklastega tee kõrgematele korrustele, "rõdule", selgus äkitselt, et ka rõdu külastamine maksab ja mitte vähe. Hoidsin raha auto ostuks ja tagasisõiduks läbi Euroopa ning lehvitasin jänkidele: "Ah, ei viitsi täna!"

Itaalia keel avab inimesed
Rooma pakub palju raha eest, kuid on helde ka niisama. Ta on suur ja igavene nagu elevant ja see, kes seisab saba juures, võib saada hoopis teise mulje kui londi vaatleja. Sügiseti on tänavad tolmused, prahised, õhk lämbe tuhandetest lõhnadest. Metroost paiskub vastu itaalia parfüümide jõuline bukett. Kevadel säravad päikesekiired puhtal sillutisel, õite lõhn uimastab, äkitselt saabuv pimedus kannab endas sooja õhu tuhandeid värelusi ja helisid.

Esimesel reisil ei mõistnud ma pea üldse itaalia keelt ja arvasin, et inglise keel on kõikjal OK. Alles hiljem avanesid itaallased, kes suurima sõbralikkusega sind aitavad, kui vaid veidigi nende keelt mõistad ja räägid. See on laulev, meloodiline, rõõmus keel. Tänu ladina tüvedele võib hakata tajuma rütmi ja tähendust. Paljud terminid muusikast ja kunstist hakkavad elama suhtlustasandil, naeratuse saatel - kui itaallane püüdlikult parandab su vääratusi.

Parim aeg on õhtuhämarus
Rooma magab väga vähe, juba varavalges algab autode ja inimeste vool keskuse poole. Õhtut nauditakse aga kogu hingest. Tavalise itaallase jaoks on pere ja lapsed elu alustalaks, kodu kohaks, kus laua ümber saadakse kokku iga päev. Hea söök ja jook (noor vein!) on lahutamatu osa õhtust, rõõmus vestlus asendamatu jõuallikas. Voodisse võidakse minna ka päris vara, naeratades: "Me jääme nüüd omaette!"

Olen Roomas palju jalutanud nii päeval kui öösel, ilusaim aeg on olnud hämaruse saabumine. Lakkab liigne müra ja palavus, imeliselt illumineeritud ehitised ja purskkaevud hakkavad elama uut, salapärast elu. Olen kuulnud kuritegevusest, vargustest, kuid pole õnneks ise kordagi tunnetanud vaenulikkust, rünnet. Jõudes Trevi purskkaevudeni avaneb valguse, vee ja unetute inimeste võlumaailm. Samuti Hispaania treppide ees, Tiberi kaldapealsel. Nii öisest kui päevasest Roomast võiks kirjutada raamatuid; õnneks on neid juba palju ja arvatavasti midagi Eestiski saadaval. Rooma on täis kunsti, ajalugu, tänapäeva, elu. Seda linna võib lõpmatult avastada.

Ajalugu ja tänapäev põimuvad ajas ja ruumis
Püüan kirjeldada veel ühte hetke Tiberi ääres, vana Tiberi saare lähedal, vana silla (Ponte Veccio) jäänuste juures. On imeline tunne peatuda ja vaadata igavesti voolavat jõge ning mõelda ajale ligi kolm tuhat aastat tagasi. Vastavalt pärimustele asus umbes sel ajal siiakanti elama Trooja kaitsja Aeneas koos oma kaaslastega. Veidi hiljem hakkasid tema järeltulijad Romulus ja Remus saare taha küngastele kindlusi rajama. Kapitooliumi ja Pallatinumi vahele jäävale tasandikule kujunes turuplats - hilisem Foro Romano. Kõik see kauge ja luuleline on järsku siinsamas, selle jõe, saare ja küngaste küljes! Nüüd ja praegu nähtavad ehitised põimuvad üksteisest läbi ajas ja ruumis. Tundsin, kuidas aeg koos jõega voolab läbi linna ja ka läbi minu, läbi meie kõigi.

Rooma, Igavene Linn, jätab endasse mälestusi, tundeid ja kunsti meist kõigist, ta kasvab ja muutub ka täna. Kümme aastat tagasi oli kesklinnas veel palju siledam. Nüüdseks haigutavad kõikjal asfaldi kõrval kuni kümne meetri sügavused uued tasapinnad. Iidsetel väljakutel ja tänavatel laotakse ehitiste osi jälle püstakuti, sambad ja karniisid kerkivad nagu hiigelseened kõnnitee tasandile, erinevad aastatuhanded elavad kõrvuti. Asfaldil veerevad itaalia tippdisaini autod, mõni meeter eemal toetuvad inimesed Caesari foorumi sammastele, pronksist Julius ja Octavianus jälgivad teineteist üle tänavaliikluse.

Rooma on nagu armastus
Roomat võib hoomata ka ülalt, Hispaania treppide tipust. Parim linnulennuline vaade on siiski Püha Peetruse kiriku kuplilt. Sinna peaks sattuma pärastlõunal, et hommikune päike ei pimestaks üle vana keskuse. Omaette elamuseks on juba kupli "koorikusisestel" spiraaltreppidel liikumine ja Buonarotti mõistuse imetlemine. Sügaval otse all on haud, mida peetakse apostel Peetruse omaks. All kirikus on valgest marmorist Pieta, võlvid, millelt kaigub igavikuline gregoriaani laul, lõpmatu hulk kunsti, kultuuri, religiooni, inimesi kogu maailmast. Jõudes välja, kupli rõdule, ahmides endasse Itaalia taeva alust sooja, pehmet õhku - võib aegruum jälle veidi "järele anda". Tiberi suunas sirutub pikk sirge Via della Consiliazione, kaldal valvab Inglikants. Siinsamas kõrval on Sixtuse kabel, teiselpool elab paavst. Rännates pilguga jõge mööda allapoole, üle kesklinna, edasi kaugemale lõunasse - võib aimata Vahemere lähedust, kogu maailma lähedust.

Roomat saab tervikuna tajuda vaid koos ajaloo, kultuuri ja religiooniga. Kõik osad üheskoos moodustavad tervikliku mosaiigi. Üksikute kunstiväärtuste "küttimine" oleks nagu kamasuutra nõksud ilma seesmise armastuseta. Roomas võivad ka inimesed teineteist leida või kaotada. Kui "põhjamaa lumi" on sulanud, ilmub inimene ise koore alt välja, avaneb tuum või tuumatus.

Rooma võib inimese otsekui alla neelata. Kunagi ammu loobus isegi Rootsi kuninganna Kristiina troonist ja kolis Rooma. Ta pole ainus. Rooma on nagu armastus, mis võib muuta kogu elu. Kuid see võib ka ära jääda ja lasta teil tasapisi toimetada omaette elu lõpuni.

Rooma hotelle