Tuneesia eksootika võlub turiste

Estravelleri eelmises numbris Türgit tutvustanud Soome reisiajakirjanik Markku Marttinen külastas hiljuti Tuneesiat ning kirjutas ka sellest põnevast sihtkohast Estravellerile artikli.

Tuneesias on turistile palju põnevat
Aafrika mõõtkavas on Tuneesia väike riik. Sellest hoolimata on Tuneesial turistile palju pakkuda: põhjas Vahemere suurepärased liivarannad ja turismikeskused, lõunas Sahara serva düünid, rohelised datlipalmioaasad ja soolajärved ning mitmel pool üle kogu maa muinasrooma linnade varemed - neist kuulsaimad on ilmselt Dougga ja Bulla Regia. Samuti Kartaago, mille hävitamist Rooma senaator Cato regulaarselt nõudis. Nüüd oleks Cato rahul, sest Kartaagost on järel vaid riismed.

El-Jemi tohutu Colosseum Monastiri lähedal tasandikul on vapustav vaatepilt. See ilmub taevapiirile ootamatult ja tundub tõusvat kõrgustesse nagu kosmoselaev. El-Jemi Colosseum on peaaegu samasuur kui Rooma Colosseum. Võid käia mööda selle keldrikorruse loomapuure ja koridore ning end kujutleda võitluseks valmistuva gladiaatorina. Keegi ei tea, mitu inimest või metslooma areenil surmati.

Tuneesia on üllatavalt kaasaegne riik. Alzheeria ja Liibüa vahel on ta osanud laveerida poliitika- ja religioonimaastikul. Äärmuslikud liikumised pole pääsenud riiki kahjustama. Tuneesia elatustase on kindlasti Aafrika kõrgeim.

Turism on Tuneesiale tähtis majandusharu. Hammamet, Sousse, Monastir ja Djerba saar on suvel puupüsti täis puhkajaid Euroopast. Golfiväljakute eest hoolitsetakse hästi. Kevadel ja sügisel on turiste mõnevõrra vähem.

Tunis: Tuneesia pealinn
Tuneesia pealinn Tunis näeb välja nagu ükskõik milline suurlinn. Kesklinna lähedal on vanalinn Medina. Vanust on Medinal 1200 aastat, tänavad on kitsad ja täis poekesi. Ühele tänavale on asunud mütsimeistrid, teisel müüakse nahkkraami, kolmandalt kostab filigraanvasarate kõlksumine. Toidu- ja puuviljapoed on mujal kesklinnas.

Tunise Medinat ähvardas kuri saatus. 1930ndatel aastatel vanalinna põhjaosa lammutati ning plaanis oli sama teha ka ülejäänud piirkonnaga. Õnneks läks teisiti, kuigi 100 tuhande elanikuga vanalinn kuivas kokku 15 tuhande elanikuga linnaosaks.

Tunisest kümne kilomeetri kaugusel on Sidi Bou Said, linn mäekünkal. See on pealinlaste ja turistide meelispaik. Väikelinn on otsekui muinasjuturaamatust: valgeks lubjatud majakesed, säravsinised uksed, täisõites puud. All sätendab Vahemeri ning natuke kaugemalt paistavad Kartaago varemed ja Tunise majad.

Tänavaid ääristavad suveniiri- ja parfüümikaupmeeste poekesed. Kohvikus tundub aeg olevat peatunud.

Ööklubi saab hoo sisse hommikuks
Õhkkond ööklubis Tunise kesklinnas oli eriline. Turiste polnud siin üldse, koht oli populaarne ainult tuneeslaste ja liibüalaste hulgas.

Esimesed külastajad saabusid ööklubisse kella kümne paiku õhtul, alustasid õhtusööki ja ajasid juttu. Vaikselt tuli lavale esimene laulja. Mees laulis monotoonse häälega, seisis peaaegu kogu aja ühel kohal ja käis seejärel aeglaselt ringi tühjade laudade vahel. Toit oli üsna hea ja muusika vali.

Tasapisi saal täitus, esinejad vahetusid ja meeleolu hakkas tõusma. Naaberlaua naised alustasid tantsu. Noorema puusaliigutused ja istmikuvärinad olid elukutselise tantsija tasemel, vanem valis rahulikuma takti.

Lava ääres läksid mehed hoogu. Mehed tantsisid omavahel laudade ümber ja kui peale keskööd lavale saabus laulma õhtu peatäht, noor ja uskumatult ilus neiu, ei suutnud mehed end enam tagasi hoida. Tantsusamm kiirenes, mehed heitsid lavale rahatähti ning kui lauljatar tuli lava servale, hüppas paar meest üles lavale ja pistis raha naise kleidi õlapaelte ja rinna vahele.

Rahulikult võttis neiu rahasedelid, laskis need kukkuda põrandale, lükkas jalaga kõrvale ning jätkas laulmist nagu midagi poleks juhtunud. Meeste hoogu see ei taltsutanud.

Kella kaheks sai mul isu täis. Show oleks aga jätkunud hommikul kella kuueni.

Tabarka on vaikne piirilinn
Tabarka on vaikne ja unine väikelinn Tuneesia läänepiiril. Piiripunkt Alzheeriaga on tühi, ainult mõned autod piiri ületamas.

Linnas endas valitseb mõnus õhkkond. Mehed istuvad kohvikutes, joovad kohvi või teed ja tõmbavad vesipiipu. Naisi pole kohvikutes näha.

Sadamas on mitu restorani ja kalatoitude valik neis on rikkalik. Vahemere lääneosas kala veel on, kõike pole jõutud lõpuni välja püüda. Linnast väljas on golfiklubi väljakutega ja suured hotellid.

Tabarkas on ka korgitehas, mis toodab veinipudelite korke. Korgitammesid kasvab linna lähedal rohkesti.

Bizerte: kaunis kui postkaart
Bizerte vana sadam on natuke lagunenud, aga muidu kaunis kui postkaart. Sadama kõrval asub vana linnus, kuhu pääseb vaid ühe värava kaudu. Linnuse tänavatel mängivad lapsed ja kassid naudivad pealõunapäikest. Elumajade aknaid katavad luugid, uksed on värvitud eredates värvidega. Vaikust häirib vaid üksik mootorratas.

Bizerte sai kuulsaks Tuneesia iseseisvusvõitluste ajal, surma sai enam kui tuhat tuneeslast. Linn oli Prantsusmaa tähtsaim sõjaväebaas.

Ka täna pole Bizerte veel tähtis turismikeskus, kuid ajapikku saab ta selleks kindlasti.

Eksootikat leiad väljaspool turismikeskusi
Turistide tähtsaimateks sihtkohtadeks Tuneesias on Sousse, Hammamet, Monastir ja Djerba saar. Need on samasugused nagu ükskõik millised Vahemere piirkonna turismikeskused: hotellid, rannad, basseinid, kauplused ja kaubapakkujad.

Tõelist eksootikat leiad mujalt. Kairouan on püha linn. See on muhameedlastele Medina, Meka ja Jeruusalemma järel järgmine pühapaik. Kairouani moshee minaretti peetakse maailma vanimaks minaretiks.

Soolajärved jagavad Tuneesia peaaegu kaheks
Tee laskus mägepidi järve suunas, mis helkis uskumatutes värvitoonides. Järv kõrbe serval? Pilt oli ebareaalne ja petlik. Tee oli ehitatud tammile risti üle järve. Alles tammile jõudes tajusin, et järves oli vett vaid väikeste laikudena. Kaugemal paistis järves põlenud buss. Kas oli see süttinud põlema liigsest kuumusest, mõtlesin. Või oli buss kinni jäänud petliku järve soolakihtidesse? Aga miks oli ta tammilt maha sõitnud? Eksinud teelt virvendavas kuumuses? Küsimusi ja küsimusi ilma vastusteta.

Chott el-Jerid on hiiglaslik soolajärv. Järve pindala on viis tuhat ruutkilomeetrit. Sajandite jooksul on see kindlasti olnud paljude inimeste teekonna lõpp-punkt. Petlikud miraazhid on inimesi meelitanud kindlasse surma.

Tuneesia toidud on tulised
Harisha, oliivid, tuunikala tükid ja leib - nii algab pea alati tuneesia söögikord. Harisha on punane chillist valmistatud tuline mass, mille sisse kastetakse leib. Seejärel tulevad suupisted.

Peatoiduks kuskus, ojja mergeuz-makaronidega, kala või lambaliha. Lamba töötlemises on tuneeslased suured meistrid.

Kuskus valmistatakse lambalihast või kalast ja see on Tuneesia rahvustoit. Erinevaid kuskuseid on kindlasti samapalju kui kokkigi.

Magustoiduks magusad koogid või puuviljad. Ja klaasike Thibarine’d, datlilikööri. Islamiusulise riigi kohta on Tuneesia üsna vabameelne. Siin toodetakse ka veini ja õlut. Punased veinid on head ja roosadki rahuldavad, kuid valget veini ei tasu proovidagi.