|
|
Tshiili: kauge ja eksootiline
![line](/estraveller/jul_sept2002/images/hrule.GIF)
Märtsis
oli õnnelik päev paljude Eesti reisihuviliste elus: Lufthansa Eesti esindus
kinkis oma 10. sünnipäeva puhul võimaluse ühe päeva jooksul osta eriti
soodsa hinnaga lennupileteid paljudesse sihtkohtadesse üle maailma. Eesti
Turismifirmade Liidu tegevdirektor Kersti Kont meenutab käesolevas loos
oma ootamatut eksootilist reisi Tshiilisse.
Vein kallutas vaekausi
Polnudki katki midagi, et unistuste reisisihtidena esmalt pähe tulnud
paikadesse piletit osta ei õnnestunud. Reisikonsultandi ettepanek lennata
Tshiili pealinna Santiagosse tegi siiski esialgu nõutuks. Seostus ju Tshiili
minu jaoks eelkõige sõjaväelise pöördega, turismimaana oli see riik täiesti
valge leht. Järgmisena meenusid aga suurepärased Tshiili veinid, mis asetas
kõik hoopis teise valgusesse. Lisaks veel reisikonsultandi kinnitus, et
Tshiili on viisavaba ja et kõik vähesed sealkäinud eestlased on olnud
maast vaimustuses -ja otsus oligi langenud.
Aega
oli meil reisimiseks ainult 10 päeva, aga näha tahtsime võimalikult palju
ja puhata samuti. Vennanaine Helen “kammis” internetti, mina üritasin
leida iga reisija-matkaja asendamatut abimeest Lonely Planetit. Viimane
õnnestus siiski osta alles Frankfurdi lennujaama rikkaliku reisikirjanduse
valikuga raamatupoest.
Vähe on vist reise, mis nõuavad sellist vastupidavust nagu lend Euroopast
Tshiilisse, sellesse “maailma kaugeimasse nurka”. Frankfurdis istusime
17 tunniks tohutusse airbussi. Esimese ja ainsa vahemaandumise tegime
Buenos Aireses. Viimaseks pooleteiseks tunniks ärkas ka kõrvaltoolis maganud
kogukas härrasmees, ärireisilt Hamburgisse naasev Tshiili reeder, kelle
näpunäited osutusid vägagi kasulikeks.
Santiago: linn nagu linn ikka
Santiago võttis meid vastu kaasaegse lennujaama ja asjalike piirivalvuritega.
Väike värin hinges, esitas vend oma uue Eesti passi, aga probleeme ei
tekkinud. Autot rentides sai suure kergendusega selgeks, et ka krediitkaarditehingud
sujuvad. Mis siis muud kui suund Santiago poole!
Päike säras ja taamal paistsid läbi kerge vine Kordiljeeride lumised
tipud. Pärast pikka reisi ei saanud me kultuuri- ega kliimashokki, pigem
ootas meid omapärane Vana Maailma peegelpilt. Peegelpilt seepärast, et
lõunapoolkeral asuvas Tshiilis on meie suvel talv ja meie kevadel sügis,
keskpäeval paistab päike põhjast ja öösel on kuusirp kummuli. Ja kella
tuli kõvasti tagasi keerata. Väga võõrapärastena ei tundunud ka inimesed
- samasuguseid nägusid võinuks kohata kus iganes Euroopas.
Jõudnud kesklinna, peatusime Plaza de Armase, linna suure “salongi” lähedal,
mis oma tänavakohvikute, tänavamuusikute ja ilusat ilma nautima tulnud
peredega oli pühapäevaselt rahvarohke. Siin sai lõplikult selgeks, et
olime jõudnud Lõuna-Ameerikasse, kuigi selle väga euroopalikku “tsiviliseeritud”
osasse.
Saabumispäeva veetsimegi Santiagot avastades, kohvikutes jalga puhates
ja inimesi uudistades. Kõigepealt ring peale Plaza de Armasele, mida ääristavad
18.-19. sajandi imposantsed ehitised eesotsas Santiago katedraaliga. Mõned
kvartalid eemal asub hiliskoloniaalstiilis hoones erakordselt huvitava
ekspositsiooniga Tshiili Kolumbuse-eelse Kunsti Muuseum. Plaza de Armaselt
saab alguse Paseo Ahumada, mis nagu enamus jalakäijate tänavaid kihises
oma kauba otse tänavasillutisele maha laotanud tänavakaubitsejatest. Osta
võinuks siit mida iganes - riideid, sigarette, mänguasju, CD plaate… Ja
ostjaid leidus. Huvitaval kombel ei olnud tänavakaubitsejad pealetükkivad
ja üksikuid kerjuseidki oli näha ainult kirikute ees.
Hotelli leidsime suurema vaevata otse jalakäijate tänavalt, tervet kvartalit
hõlmava hiliskoloniaalstiilis Palacio de Moneda lähedalt, kus alates 19.
sajandi keskpaigast kuni 1958. aastani resideerusid Tshiili presidendid.
1973. aasta sõjaväelises riigipöördes sai kaunis hoone tugevasti kannatada
ja seisis kasutuseta 1981. aastani, mil restaureeritud majja paigutas
oma kabinetid Pinochet ning seejärel ka valitud presidendid Patricio Aylwin
ja Eduardo Frei.
Turismi
infrastruktuur on hästi arenenud
Inkade kulda ja maiade püramiide Tshiilist otsida ei tasu, nagu ka eriti
võimsaid koloniaalstiilis kirikuid. Tshiili jäi kõrvale nii Ameerika vana-aja
suurtest kultuurikeskustest kui ka Hispaania vallutusretkedest, seepärast
ei ole siin nendega seotud silmapaistvaid vaatamisväärsusi. Seda kõike
korvab aga vapustav loodus. Pealegi on Tshiilis hästiarenenud turismi
infrastruktuur, mida riigi vahenditega iga aastaga üha enam ja paremini
välja ehitatakse. Tshiili võtab aastas vastu 1,5 miljonit turisti, seega
lähevad massiturismi vood siit tegelikult mööda. Millel on oma eelised:
üksikturistegi koheldakse siin kui kalleid külalisi. Minu lennukinaabri
väitel ja minu suureks üllatuseks on suur osa turiste lõuna-ameeriklased,
enamasti Argentiinast ja Brasiiliast. Selgub, et argentiinlased tulevad
puhkama Tshiili supelrandadele - on ju lääne-argentiinlastele Tshiili
Vaikse ookeani rannik Argentiina Atlandi rannikust palju lähemal. Aga
brasiillased? Nemad tulevad mägede pärast. Lisaks kõigele meelitavad ka
hea teenindus ja soodsad hinnad. Euroopa ja USA turistil, kes sageli hispaania
keelt ei oska, on võimalik inglise ja saksa keelega hakkama saada, mis
olevat praktiliselt võimatu enamikus teistes Lõuna-Ameerika riikides.
Santiago ei ole veel Tshiili: alles mõnikümmend kilomeetrit suurlinnast
välja sõites oled “maal”. Teed on siin head ning kaugbussid armastatud
ja turvalised sõiduvahendid. Ka siselennuliinid on hästi välja arendatud.
Siiski on soovitav rentida auto, sest enamus huviväärsusi ei asu just
maantee ääres. Ja kuigi ööbimiskoha leiab pea igal pool, “tärnihotelle”
väljaspool suuremaid linnu otsida ei tasu.
Tshiili oma enam kui 750 tuhande ruutkilomeetriga on tublisti üle kümne
korra Eestist suurem, siin elab 15 miljonit inimest. Samas on Tshiili
täiesti erilise kujuga: see on tegelikult põhjast lõunasse ulatuv Vaikse
ookeani ja Andideketi vahele pressitud 4300 km pikk, aga ainult kuni 140
km kitsas maariba. Kliimakontrastid on tohutud: põhja Atacama kivikõrbe
ja lõuna liustike vahele mahuvad subtroopilised oaasid.
Andid, mis eraldavad Tshiilit muust mandrist, on “noored” mäed aktiivsete
vulkaanide, geisrite ja kuumaveeallikatega. Rannikuäärsed Kordiljeerid
on vanemad ja laugjamad ning moodustavad Vaikse ookeani rannikul tohutu
hulga saarekesi.
Veini
kvaliteet on alati garanteeritud
Otsustasime kuulda võtta lennukinaabri soovitust ja loobuda sügisel vihmasest
lõunast. Nii jäigi meie ainsaks väljasõiduks lõuna poole sõit Maipo orgu.
Lisaks rahvuspargi külastusele oli meil ka teine põhjus. Kasvav Santiago
on ajapikku tõrjunud linnast välja paljud viinamarjakasvandused ja veinimõisad,
kuigi mõned neist on siiski jäänud ka linna piiridesse.
Cajon del Maipos, Maipo jõe orus, asub Tshiili suurim veinitehas Viňa
Concha y Toro. Viinamarju Concha y Toro tehase tarvis kasvatatakse ja
töödeldakse paljudes Santiago ümbruse lähikülades. Kohapeal veine vaid
laagerdatakse ja villitakse pudelitesse. Ühtviisi muljetavaldavad olid
nii keldrid oma massiivsete veinivaatide ja kaasaegse tehnoloogiaga kui
ka veinid ise. Siin veendusime üha enam, et Tshiilis lihtsalt ei tehta
halbu veine. Kuna kliima on stabiilne ja tehnoloogia hea, on ka veini
kvaliteet alati garanteeritud.
Cajon del Maipos asuv kümne tuhande hektariline Reserva National Rio
Clarillo on santiaagolaste armastatud nädalalõpu veetmise paik. Mõlemalt
poolt mägedega piiratud maalilistel Maipo jõe kallastel on kindlasti tore
teha lõket ja pidada sõpradega piknikke, see on ka suurepärane koht telkimiseks,
rattatuurideks, mägimatkadeks, raftinguks ja talvel suusatamiseks. Paraku
oli minu tshiillasest lennukinaabril taas õigus - päeva teisel poolel
hakkas sadama paduvihma, mis võttis ära igasuguse tahtmise edasi lõunasse
sõita. Kolmanda päeva hommikul startisime edasi loode ja Kesk-Tshiili
suunas, eesmärgiks avastada enda jaoks Valparaiso ja Viňa del Mar.
Kesk-Tshiilis
on vahemerekliima
Santiagost väljasõitmiseks kulus meil ligi 4 tundi, kuna korralikku
kaarti polnud esialgu kuskilt saada ja suunaviidad puudusid praktiliselt
täiesti. Peale lõputut tiirutamist ja umbes viiekordset teeküsimist jõudsime
siiski teele, mis meid õiges suunas linnast välja viis. Nagu ikka, pole
halba ilma heata: saime üsna hea ettekujutuse Santiago tegelikest mastaapidest.
Kõlavate nimedega luksuslike villadega äärelinnade kõrval nagu Miami,
California jne. näeb ka teistsuguseid eluasemeid, kus elab mitte “teine”,
vaid pigem “kolmas” Tshiili. Aga ka siin on majadel numbrid ja tänavatel
sildid, ja hurtsikute-vahelised tänavad on suhteliselt puhtad. Üks Lõuna-Ameerikas
paljureisinud inimene tõstis ühes hilisemas vestluses Tshiilit kogu muust
Lõuna-Ameerikast eristava joonena esile just seda, et siin on kõigil inimestel
söök laual ja katus pea kohal.
Kesk-Tshiilile iseloomulik maastik on org. Viljakad mullad, meeldiv vahemerekliima
ja kastmiseks kasutatav Andide sulavesi muudavad Kesk-Tshiili lausa ideaalseks
aedadele, viinamarjaistandustele ja teraviljapõldudele. See on maa põhiline
põllumajanduspiirkond, siin asub suurem osa riigi tööstusest ja siin elab
75% riigi elanikkonnast (ligi kolmandik sellest pealinnas).
Valparaisot, Tshiili suuruselt teist linna ja tähtsaimat sadamat, nimetatakse
ka “Vaikse ookeani pärliks”. Samas jätab Valparaiso pigem keskaegse Euroopa
sadama kui 21. sajandi kaasaegse kaubasadama mulje. 19. sajandil oli Valparaiso
kogu Vaikse ookeani ranniku üks tähtsamaid kaubanduskeskusi, kuid 1906.
aasta maavärina laastamistöö ja Panama kanali avamine varsti pärast seda
andsid linna majandusele tugeva hoobi, kuna Euroopa laevnikud hakkasid
vältima üle Kap Hoorni viivat pikemat ja vaevalisemat mereteed.
Politsei
annab turistile head nõu
Parkinud auto keset linna, jõuame linna keskväljakule Plaza Sotomayorile.
Kohe astuvad meie juurde kaks sõjaväevormis meest, “löövad kulpi” ja teatavad,
et on politseist. Noormehed uurivad naeratades, kust me tuleme ja küsivad,
kas nad saavad meile abiks olla!!! Eesti kohta teavad nad üsna täpselt,
kus see asub, ja on selge, et nad naudivad võimalust kaugelt tulnud turistidele
teed näidata ja oma linna huvitavamaid paiku soovitada. Saame teada, et
kindlasti tuleb ära käia ülalinnas, kuhu pääseb kõige hõlpsamini 15 erineva
aastatel 1883-1916 ehitatud köisraudtee abil. Seda ei kasuta sugugi mitte
ainult turistid linnaga tutvumiseks, vaid ka kohalikud kodunt tööle ja
töölt koju sõitmiseks. Võtame nõuannet kuulda ja ei kahetse - see mäeterrassidele
rajatud linn oma kontrastidega on tõepoolest unikaalne kogu Lõuna-Ameerikas.
Erinevaid köisraudtee liine mööda üles sõites ja jalgsi mööda kitsaid
vonklevaid tänavaid alla tulles võib veeta tunde, sest pidevalt avanevad
silmale erinevad vaated ning tänavapilt on võrratult kirju ja huvitav
- kõrvuti on siin miljoni-dollari-villad ja prügimäelt korjatud materjalist
kokku klopsitud hurtsikud.
Siin komistab järgmist “arhitektuuri imet” uudistav vend Mart otsa keset
teed lesivale koerale. Nimelt on Tshiilis absoluutselt igal pool tohutul
hulgal kodutuid koeri, kes lebavad päevasel ajal sageli keset kõnniteed
või pingil. Alguses tegi selline tavatult suur hulkuvate koerte hulk vägagi
ettevaatlikuks, kuid nähes, et koerad ei ole agressiivsed ja kohalikud
kohtlevad neid sõbralikult, haihtus seegi hirm.
Idülli jätkub nii silmale kui keelele
Edasi kulges meie reis Tshiili kuulsaimasse kuurorti Vina del Mari.
Meid võttis vastu subtroopiline rohelus: palmialleed, hoolitsetud muruplatsidega
pargid, õites aiad. Eelkõige ongi Viňa del Mar kilomeetrite viisi
kulgev valge liivaga supelrand. Lisaks suurele hulgale headele hotellidele,
kõrgklassi restoranidele ja rahvarohketele kaubatänavatele elavad siin
ka paljud jõukad tshiillased. Piirdusime väikese jalutuskäiguga rannas
ja kerge brunch’iga kaldapealses restoranis. Keele alla viivad värsked
krevetid, suurepärane vein ning selle juurde käiv Itaalia juurtega omaniku
jutt oma perekonnast, kes juba üle 100 aasta Valparaisos ja Viňa
del Maris restorani pidanud - need jäävadki meie jaoks Viňa del Marist
saadud suurimateks elamusteks.
Tee viib meid mööda Vaikse ookeani rannikut põhjapoole, läbi vähem kuulsate,
kuid mitte vähem idülliliste kuurortide. Ookeani kaldal vonklev tee on
piltpostkaardilikult ilus: vasakul sillerdab sinine ookean, paremal roheliste
aedade või metsaga kaetud mäeahelikud. Otsustame sisse sõita ka Zapallari,
Tshiili “Malibu Beach’ile”. Pilt on igati mõjus: nii mitmekorruselised
villad kui majade ees seisvad autod räägivad selget keelt nende omanike
varalisest seisust. Maju-aedu imetledes jõuame randa, kaljudega ääristatud
väikesesse laguuni, kus otsustame anda “autojuhile” väikese puhkepausi.
Võtame restorani verandal istet ja tellime veini. Vesi on soe, ja nagu
hiljem selgub, on see ka ainus koht, kus mitte ainult supelda, vaid ka
ujuda saab, kõikides teistes kohtades teeb ookeanilainetus ujumise võimatuks.
Märkamatult möödub kuus tundi täiuslikku puhkust päevitades, veini juues
ja ujudes. Siia võiks jäädagi…
Panamericana viib kiirelt põhja poole
Aga nüüd ruttu edasi, sest meie järgmine siht La Serena on kaugel. Keerame
Panamericanale, kogu Lõuna-Ameerikat põhjast lõunasse läbivale kiirteele.
Tshiilis on head teed. Eriti hea on aga Panamericana, mida mööda on
isegi pimedas lust sõita. See on tõeline “Autobahn”, mis ei jää oma kvaliteedilt
mitte milleski alla parimatele Saksa kiirteedele. Nii oligi meie “autojuhi”
ainus probleem see, et meie väike Nissan Centra suutis arendada kõigest
190 km tunnis.
Hilisõhtuks jõudsime La Serenasse ja seega Norte Chicosse, e. Väiksesse
Põhja. Kui me saaksime nimetada Tshiili parimat kuurorti, annaksime oma
hääled kõhklematult La Serenale, mis lisaks suurepärastele randadele on
oma koloniaalstiilis ehitistega ka linnana tõeline vaatamisväärsus. Ööbime
kaasaegses 4-tärni hotellis, mille kahene tuba (koos buffet-hommikusöögiga)
maksis 50 USD öö. Hotelli baarmen Carlose soovitusel külastame kohalikku
käsitööturgu. Oleme talle selle eest väga tänulikud, sest Santiagos selliseid
ehedaid suveniire ei leia, nagu ka linna parima mereandide restorani soovituse
eest, sest linnas, kus rannas järgneb kilomeetrite viisi üks restoran
teisele, on hea nõu kohalikult inimeselt eriti kallis.
Järgmisel päeval pidime tegema järgmise tähtsa valiku. Suur oli kiusatus
sõita itta, kus Kõrg-Andides asuval kahel soolajärvel pesitsevad flamingod,
kus asub väidetavalt Lõuna-Ameerika kõrgeim mäetipp Ojos del Salado (6900m)
ja kus mägedes elavad laamad ja alpakad. Kuid see väljasõit tähendanuks
sadu kilomeetreid kõrbe- ja mägiteid täiesti asustamata piirkondades ja
meie muidu tubli väike Centra polnud tõepoolest mingi jeep…Pealegi ei
pruukinud me ka flamingosid aprillis enam näha, on ju nende pesitsemisperiood
põhiliselt detsembris-veebruaris.
El capitano saatel linnusaarele
Seega - edasi põhja. Pärast nõu küsimist kohalikust turismiinfopunktist
otsustasime sõita Humboldti pingviinide reservaati. Sõit ise oli seiklusrikas.
Kõigepealt tuli leida teeots, millelt mägedesse keerata, siis sõita 40
km mööda kõrbeteid ja lõpuks, jõudes ookeaniäärsesse Caleta de Chorose
külla, kust kohalikud kalurid turiste saartel asuvasse reservaati vedama
pidid, selgus, et hooaeg ammu läbi ja kõik turistide teenindamisega seotud
punktid kinni. Ka taevas oli kahtlaselt hall ja ookean tormine. Siiski
leidus kaks kohalikku kalurit, kes püüdsid meile agaralt abiks olla. Isegi
meie vähese hispaania keele oskusega saime aru, et keegi tähtis “capitano”
ei luba kaluritel merele sõita. Meie tungival nõudmisel (taas käte ja
jalgadega) keerasid mehed lõpuks oma masina ringi ja viisid meid hurtsiku
juurde, kust väljus neli Armada (mereväe) vormis noort meest. Üks neist
osutuski “capitanoks”. Meile anti käsk nende maasturile järgneda, kuigi
polnud päris selge, kuhu ja milleks. Õnneks selgus, et meie järjekindlus
oli mõju avaldanud. Meid mitte ainult ei lubatud merele, vaid kõik neli
sõjaväelast tuli meiega kaasa. Meie kaks kalurit ei suutnud rõõmu varjata
- küllap oli meie sõidutamine lisaks ootamatult avanenud teenimisvõimalusele
neile ka suureks vahelduseks.
Isla Choros on kaljusaar, kus palja silmaga vaadates ei kasva midagi.
Saarele lähenedes meie ärevus kasvas, pidime ju seal esimest korda vabas
looduses oma silmaga nägema pingviine, kormorane, pelikane, merelõvisid
ja delfiine. Ja seal nad olidki! Kaljudel lamaskles ja vees ujus kümneid
merelõvisid. Ja väikesed liikuvad täpid osutusid lähemale jõudes pingviinideks.
Ja siis veel pelikanid ja kormoranid ja hulk muid merelinde!
Capitano selgitas, et saartele inimjalg astuda ei tohi. Nii saime vastuse
ka meid salamisi vaevanud küsimusele, mida merevägi seal kolkakülas tegi.
Polnud usutav, et nad tõepoolest Tshiili merepiiri kaitsnud oleksid. On
ju Tshiili rannajoon sedavõrd sopiline ja saarekesi täis, et seda valvata
on suhteliselt võimatu. Armada ülesandeks oli korrapidamine reservaadis.
Ja kolm capitanoga kaasas olevat noormeest olid mujalt Tshiilist pärit
ajateenijad, kes meiega võrdselt entusiastlikult fotoaparaate klõpsutasid
ja igati meie vaimustust jagasid.
Saarele
ringi peale teinud, nägime lõpuks ka delfiine. Sadade kaupa, emad lastega,
suured ja väikesed, hüppasid nad meie paadi ümber, mõned nii lähedal,
et oleks võinud käega puudutada. Saadud elamust on raske kirjeldada. Vahetu
suhtlemine metsiku loodusega on unustamatu kogemus.
Palju põnevat jäi järgmiseks reisiks
Jätkasime oma teekonda mööda Norte Chicot. Ööbima jõudsime Copiaposse,
linna, mille minevik ja osaliselt ka olevik on seotud eelkõige vase- ja
hõbedakaevandustega. Kui järgmisel päeval otsustasime külastada Copiapo
kuulsat mineraalide muuseumi, pidime pettuma: eelmise päeva maavärin,
mida meiegi La Serenas kogesime, oli teinud suurt laastamistööd ja muuseum
seetõttu suletud.
Kogu tee La Serenast Copiaposse viis läbi mägede. Poleks uskunud, et
sõit mägedes ja kõrbes võiks pakkuda sellist vaheldust. Vaheldusid vormid,
värvid, taimkate. Kord oli akna taga liivakõrb, siis kivikõrb, kord polnud
silmaga näha mingit elusat loodust, kord kasvas erinevaid liike kaktuseid,
siis jälle puid…
Ja oligi aeg asuda tagasiteele. Santiagos jäi meil veel külastada kaubandust
ja täita minu soov - käia ära Mercado Centralil (keskturg) asuvas kuulsas
restoranis Donde Augusto, et maitsta väidetavalt Santiago värskemaid ja
parimaid mereande.
Kõigil neil eestlasel, kes aprillis ja mais Tshiilit külastasid, on kindlasti
oma Tshiili-lugu. See siin on minu lugu. Kahjuks jäi mul nägemata Lõuna-Tshiili,
Patagoonia, liustikud, jäid nägemata ka Lihavõttesaared ja palju muud.
Aga ma ei kahetse, sest tean kindlalt - Tshiilisse lähen ma tagasi.
|