Portugali pealinn: Euroopast nii erinev
Lissabon
on paaril viimasel aastal kiirelt muutunud populaarseks reisisihtkohaks.
Portugali kauni ja omapärase pealinnaga käis tutvumas ka Estraveli äriklientuuri
müügidirektor Evelyn Karming.
Kaardiga saab linn kiirelt koduseks
Aprillikuine Lissabon tervitab saabujaid tuulise ilma ja kerge õhtuse
pilvitusega. Järgmistel päevadel taevas siiski selgineb ja kohati särab
läbi pilvede ka päikesekiiri. Õhutemperatuur tõuseb +18 kraadini ja tuulevaiksemates
kohtades võiks lausa suvitamist harrastada, kui vaid mõnepäevane kohalolekuaeg
ja iha uute muljete järele selleks võimaluse annaksid.
Hommikul hotellist jalgsi linna poole astudes näen uhkusega, et linn,
mille ülesehitusest ja vaatamisväärsustest mul veel paari nädala eest
aimugi polnud, on hoolsal kaartide ja interneti-uurimisel tuttavamaks
saanud. Baixa ja Alfama punavad kivikatuste kumas all-linnas Taguse jõe
(Rio Tejo) kaldal. Sinna jõudmiseks tuleb ületada Marques de Pombali nimeline
väljak (Rotunda), mille keskel kõrgub uhke lõvidega ja kangelastega dekoreeritud
kivisammas. Samba lähem uudistamine on muudetud õige keerukaks, sest see
asub elava liiklusega ringtee keskel ilma ühegi juurdepääsuteeta.
Silmad kinni ja ummisjalu üle tee - muud varianti siin ei paista.
Lissabon polegi ookeani kaldal!
Südalinna viiva Avenida da Liberdade ääres kõrguvad büroohooned ja
hotellid ei avalda esialgu erilist muljet, märksa põnevam paistab Rossio
raudteejaam - selle uksekaared kaarduvad mauride hobuserauakujulises stiilis
ja kogu hoone on ohtralt dekoreeritud. Seest jätab jaam kaunis kesise
mulje, ka on seal hetkel käimas renoveerimistööd. Rossio jaamast tasub
rongile istuda neil, kel aega ja võimalust külastada kaunist Portugali
väikelinna Sintrat (ca 30 km Lissabonist).
Hing kisub vee poole ja mõne tunni pärast (peale rikkalikku hommikusööki
Rossio väljaku äärses välikohvikus, mis ettekandjalt erimenüü ja välilauakesele
valge lina välja meelitab) jõuangi veepiirile. Minu võhiklikkus geograafia
alal paljastub hetkel, kui selgub, et tegu polegi loodetud ookeani, vaid
hoopis Taguse jõega, mille mõlemal kaldal Lissabon oma eeslinnadega laiutab.
Jõe vasakul pervel kõrgub läbi uduvine hiigelsuur valge ristilöödud Jeesuse
kuju (Cristo Rei), meenutades Rio de Janeirot (kuhu ka kindlasti kunagi
jõuda tahaks). Hiljem loen raamatust, et 100 meetri kõrgune kuju püstitati
juba 1959. aastal tänutäheks Dr Salazarile Portugali II maailmasõjast
eemalhoidmise eest. Salazari nime on varem kandnud ka uhke üle jõe viiv
punane sild, mis nüüd küll 1974. aasta 25. aprilli revolutsiooni auks
nime Ponte 25 de Abril kannab.
Tramme
leidub mitut sorti
Praca do Comercio ääres sõidavad vanaaegse moega punaseksvärvitud puidust
trammivagunid, valmis turiste linnaringile vedama. Kontrastina vuhiseb
mööda ultramoodne elektrirongi meenutav tramm. Hüppan peale ja lasen end
mäest üles, kohalikule "Toompeale" sõidutada. Lissaboni eripäraks
ongi suured kõrguste vahed tänavatel, mis on lisaks kollastele eritrammidele
(funicular) pannud aluse ka huvitavale tänavaliftile Elevador de Santa
Justa (mille loojaks müüdi kohaselt Gustave Eiffel, aga tegelikkuses Raul
Mesnier ning loomise algpõhjuseks samuti maailmanäitus, 1902. aastal).
Mäkkejõudnuna leian kergesti Castelo de Sao Jorge kindluse, millest alles
vaid kõrged müürid ning tornis lehvimas Portugali rohe-puna-valge ja Lissaboni
must-valge mereröövlilaevu meenutav lipp. Müüridel turnides avastan all
poolmetsikus aias viljakandvad sidrunipuud ning meelde tuleb koduselt
kevadhall ja alles punguv loodus...
Kindlusemüüride
vahel asuvas välikohvikus, kus uhked paabulinnud laudade vahel ringi patseerivad,
pakub lahke mustanahaline baaridaam maitsmiseks kohalikku valget portveini
- tuleb tunnistada, et minu jaoks tähendas portvein senini ainult tumepunast
magusat rüübet. Valik on hea - valge porto on tõesti proovimist väärt.
Sinna kõrvale veel magus koogike (vist Pastej de Nata) ja tass tökatmusta
kohvi (bica), mmmm!
Söögikohtade valik on suur
Õhtusöögiks sobivat kohta otsides satun kitsukestele restoranitänavatele,
kus agarad kelnerid iga turisti just oma söögipaika üritavad meelitada.
Õnneks on menüüd tänavale välja pandud ja nii saab rahus järele uurida,
kus põnevaimad kalatoidud ja parimad hinnad. Mitmete väikeste restoranidega
tutvumise järel valin välja pisut kodukootud kohakese, millele paar tagalauas
einestavat kohalikku vanameest eriliselt ehedat koloriiti lisavad. Näljasele
sööjale kantakse esmalt lauale taldrik krõbeda saia ja imemaitsvate lambajuustudega,
seejärel tellitud leivasupp (selges puljongileemes ujuvad saiatükid ja
toorelt sisse löödud muna, maitse päästab värske küüslauk) ja rahvuskala
tursk (bacalhau). Märkamatult on restoran täitunud teistegi sööjatega
(turistide kuldreegel - eelistada juba asustatud söögikohti - töötab siingi).
Kuulamas ehedat fadot
Hilisõhtu saabudes tekib soov näha ja kuulda ehedaid fado-lauljaid. Tundub,
et esimese peatatud takso juht saab isegi enam-vähem aru, millest jutt,
ja sõidab kiira-käära Alfama kitsukestel tänavatel, kuni ühe väljaku ääres
peatub, hõigub midagi seal seisvate meestega ja annab siis märku ühega
meestest kaasa minna. Teekond lõppeb ühe väljakuäärse ehitise keldrikorruse
lokaalis, kus kogukas mustanahaline lauljatar parasjagu esineb. Ovatsioonide
saatel siirdub ta peagi puhkepausiks lauda. Veidi aja pärast siseneb mees
salapärase musta kastiga, mis, nagu hiljem selgub, peidab endas kitarri.
Ootamatult astub keskpõrandale lokaali päevinäinud, kuid elegantne perenaine,
kes seni leti taga vägesid ja esinejaid juhatanud ning asub külastajaile
temperamentselt ja kähedahäälselt esitama lugusid oma kaunist, kuid ammukadunud
noorusest (nii vähemalt tundub).
Kogemus
on huvitav ja hiljem arvel kajastuv üpriski kopsakas summa (lokaali miinimumtasu,
nagu selgub) ei tundugi ülemäära kallis.
Ekskursioon Euroopa äärele
Järgmise päeva olen varunud väljasõiduks marsruudil Cascais, Estoril,
Sintra, Queluz, Mafra, Ericeira. Selleks, et kõik need väikelinnad edukalt
läbida, olen pannud kinni koha ühepäevasele bussireisile (hind koos lõunasöögiga
ca 70 eurot). Esimene peatus tehakse ookeani ääres, et eemalt imetleda
mandri-Euroopa läänepoolseimat tippu Cabo da Roca't ja Boca do Inferno
(Põrgusuue)-nimelist kaljulõhet ookeani kaldal. Cascais ja Estoril on
populaarseimad Portugali suvituskohad (lisaks muidugi Atlandi ookeani
Kanaaride lähedusse jääv Madeira saar). Sintra linnas saame koos teiste
turistidega külastada kuninglikku suvepaleed, mis tuntud eelkõige kahe
ülalt kitseneva valge köögikorstna järgi. Seestpoolt on loss kaunistatud
ohtrate seina- ja laemaalingutega, samuti kohalikku koloriiti maalitud
kahhelplaatidega. Kuuldavasti on Sintra ilu inspireerinud mitmeid poeete,
sh Byronit looma oma kuulsat poeemi Child Harold.
Lõunasöögiks sõidutatakse bussitäis rahvast väikesesse Ericeira kalurikülla.
Edasi viib reis Queluzi paleesse ja Mafra Basilica-nimelisse kirikusse.
Giidi pajatustest märksa enam pakub turistidele huvi kirikust parasjagu
väljuv pruutpaar ja neid tervitama kogunenud väärikad sugulased. Õhkkond
on nagu "Ristiisas" - tõsised mehed tumehallides ülikondades
ja väljapeetult riietatud naised. Fotoaparaadid klõpsuvad, vanemad daamid
pühivad silmi ja roosilehtedega segatud riis lendab noorpaari peade kohal.
Püüan kinni kirikutrepil tuules lendleva tühja riisikoti ja jätan selle
rahulolevalt endale omapäraseks suveniiriks.
Portugal on meresõitjate riik
Tagasi Lissabonis pean plaani viimaste päevade otstarbekamaks ärakasutamiseks
(puhkamisest pole siin juttugi:). Käimata on veel kuulsas Belemi linnajaos
ja Palacio da Ajuda palees. Katse bussiga kohale sõita lõpeb kahtlaselt
räpases ja altkulmu ringipiiluvate meestega linnajaos. Järgmine buss ei
tule ega tule... Parem siiski usaldada tramme, millel marsruudid selgelt
kirjas ja mis katavad suure osa kesklinnast.
Belemi jõudmisest annab märku Portugali kuulsatele meresõitjatele pühendatud
purjekujuline monument otse Taguse kaldal (Padrao de Descobrimentos).
Liftiga on võimalik tõusta monumendi tippu ja imetleda sealt avanevat
vaadet. Mõnesaja meetri kaugusel seisab võimas Mosteiro dos Jeronimos
- 16. sajandist pärinev õhuliste müüride ja tornidega jesuiitide klooster
tänini tegutseva kirikuga. Kiriku hämarate võlvide all eristab silm Vasco
da Gama hauamonumenti ja kauneid mosaiikaknaid. Muuseumi läänetiivas tegutsevad
tänapäeval arheoloogia- ja meremuuseumid.
Ja
loomulikult ei saa külastamata jätta Lissaboni sümbolit - Torre de Belem’i.
See manueliinarhitektuuri parim näide meenutab sisemuselt pisut Kiek in
de Kök’i, on aga väljast üsnagi imposantne oma valgete nurgatornide ja
rõdudega. Küll aga valmistab pettumuse torni suurus - fotodelt ja piltidelt
jätab see jões kõrguv ehitis tegelikust märksa suurejoonelisema mulje.
Kuningapaleesse umbkeelse giidiga
Palacio da Ajuda’t (kuningapalee) ei olegi majade vahelt nii kerge leida.
Kohale jõudnuna tervitab külastajaid lahke proua, kes kogub kokku kõik
hetkel pileti lunastanud 7-8 turisti ja viib nad emalikult ringkäigule
mööda lossi. Peagi selgub, et giid valdab ainult portugali keelt, mis
aga sugugi ei sega tal igaühele sugereerivalt silma vaadates ja iga sõna
aeglaselt üle korrates oma juttu arusaadavaks tegemast. Vajadusel kirjutab
ka käega peopessa aastaarve ja viib sind kättpidi mõne olulisema seinakatte
või mööblieseme juurde, imiteerides selle kunagist otstarvet. Pean ausalt
tunnistama, et nii ehedat kuningapaleed ei ole mina varem näinud - tundub,
nagu oleksid kuningas Luis I ja tema naine Maria Pia ühel kenal XIX sajandi
päeval lihtsalt lossiukse lukku keeranud ja jätnud võtme mati alla - kõik
on just täpselt nii nagu võiks elanikud iga hetk koju naasta. Tavaliselt
laiuvad lossides tühjad toad, täis vaid mõningaid (mujalt kokku kogutud)
mööbliesemeid ja seina- ning laemaale. Palacio de
Ajuda’s on alles iga viimane kui pisiasi, alates nõudest ning lõpetades
kuninganna Singeri õmblusmasina (esimene omataoline Portugalis) ja tualettruumiga.
Isegi seinalülitid (palee ehitamise ajal tunti juba elektrit) on ehtsad
ja restauraatorid pole siin just palju jõudnud käia kätt harjutamas.
Huvitav on vaadata planeeritud lossi maketti ja võrrelda seda valmisehitatud
pooliku hoonega. Lõpetamata tiivast on valmis välissein, mis ühelt poolt
kenasti krohvitud-dekoreeritud, aga välisküljest meenutab oma palja kivimüüriga
mõnd lagunevat hoonet. Ja oh üllatust, kui avastad teisel pool sõiduteed
rohtu kasvanud marmorsammaste jm antiiksete ehitusmaterjalide hunniku.
Ime, et keegi neid sadade aastate jooksul laiali pole tassinud (või ongi
need veel viimased allesjäänud riismed..)
Tassike
bicat ja magus koogike
Belemi linnaosa külastus ei oleks täielik kuulsaid Pastej de Belem'e maitsmata
- nii et tellin lähimas tänavakohvikus tassikese bicat ja paar imemaitsvat
koogikest. Portugali kookidele (nagu ka muudele magustoitudele) on iseloomulik
rohke muna- ja suhkrusisaldus. Südantsoojendav on näha iga tillukese
restorani külmletti ehtimas omavalmistatud magusroogi ja koogikesi, kuigi
kohalikele on täiesti tavaline peale lõuna- või õhtusööki piirduda vaid
juustu ja klaasikese veiniga. Portugali juustud on aga juba täiesti omaette
teema....
Lühidalt - Lissabon ja kogu nähtud Portugal erines täielikult kõigist
senikülastatud Euroopa riikidest ja pealinnadest ning pakkus mitmeid meeldivaid
ja põnevaid üllatusi. Ja Portugal on meist kõigest mõne lennutunni kaugusel.
Lissaboni hotelle
>>
|