Ametilähetuste määrus: Eesti ärielu häbiplekk ?

Täpselt aasta tagasi avaldas Estraveller analüüsiva artikli pealkirjaga "Ametilähetuste määrus: deja vu minevikust?". Foto, mida siis kasutasime teema illustreerimiseks, kujutas Tallinn-Balti Vaksali räämas seinal asuvat kalender-kella aastal 1978, kui Eestis ei olnud olemas äritegevuse loogikat. Olgu muu loogikaga kuidas on, kuid ametireiside reguleerimisel ei olnud Eestis veel loogikat ka aasta tagasi. Ja pole paraku ka täna, milles võib veenduda igaüks, kes loeb selle aasta algul kehtima hakanud "uut versiooni" ametilähetuste määrusest.

Allpool analüüsib Estraveli juhatuse esimees Aivo Takis veelkord seda, mis ikkagi teeb ametilähetusi reguleerivast seadusandlusest nõmeda ja tagurliku, ning kuidas meie postsovietlikud arusaamad tööalasest reisimisest erinevad arenenud maailma äritavadest.

Firma otsekulud ei saa olla töötaja omad
Kõige suurem loogikaparadoks, mis reisikuludega seoses tulumaksuseadusse ja selle juurde kuuluvasse ametilähetuste määrusse on programmeeritud, on nii elementaarne, et raamatupidajad ei suuda (ning audiitorid ei taha) seda märgata. Nimelt räägitakse igal pool vaid töötaja poolt tehtud reisikulutuste hüvitamisest töötajale. Hüvitamisest! Samal ajal sooritatakse valdav enamus korporatiivseid reisikulutusi üldse mitte töötaja osalusel, vaid otse ja ainult juriidiliste isikute vahel. Mitte töötaja ei osta endale hotellivoucherit, vaid tema tööandja teeb seda. Arve, mille reisibüroo majutuse eest väljastab, on adresseeritud firmale, mitte töötajale. Ülekande selle arve tasumiseks teeb firma, mitte töötaja. Kokkuvõttes ei tee töötaja mingeid kulutusi. Ta isegi ei osale hotellimajutuse (lennupiletite jne) tellimise protsessis. Tema ainult täidab etteantud tööülesannet väljaspool põhitöökohta, kasutades selleks tööandja poolt ja -kulul hangitud vahendeid (pileteid, vouchereid jms). Kui aga töötaja ei tee mingeid kulutusi, mis "hüvitamisest" me siis üldse rääkida saame? Ei saagi. Leian, et firmad ei pea otseseid ärikulutusi tehes lähtuma seadusest, mis limiteerib ja maksustab töötajale makstavaid hüvitisi, kui mingit hüvitise väljamaksmist töötajale ei toimu. Selleks pole isegi seadust vaja muuta, piisab kui ametilähetuste määruse juurde lisada üksainus täpsustav lause või viide, mis tema kehtivusala piiritleks ja kahtlused-kartused antud teemal hajutaks. Määrus ja seadus kehtiksid sel juhul endises ranguses edasi selliste ametilähetuskulude kohta, mille tõesti töötaja ise kinni maksnud on, ja mille hüvitamiseks (kompenseerimiseks) tööandja talle kui füüsilisele isikule raha välja maksma peab.

Riik maksustab ülenormilisi ärikulusid
Teatavasti kehtib Eestis siiani nõukogude okupatsiooni häbiväärse pärandina kord, et ärireisidel kasutatav hotellimajutus ei tohi olla kallim kui riigi poolt etteantud etalon. Momendil on selleks etaloniks välismaa hotellide jaoks 1500 krooni ööpäevas. Selle summa eest saaks küll keskmise hotellitoa Tallinnas ja heal tasemel toa mujal Eestis, kuid paraku mitte arenenud maailmas. Rahvusvahelistes ärimetropolides, kuhu ärireisijad teadupoolest kõige sagedamini sõidavad, jääb ööpäevase majutuse normaalhind keskmise klassi ühekohalises toas 200 ja 400 USD vahele. See sisaldab ka kohalikud maksud, kuid ei sisalda toitlustamist ega muid teenuseid. See tähendab, et ainult veerand sellisest hotellikulust on Eesti ettevõtja jaoks tavaline ärikulu, kolmveerand aga "erisoodustus" töötajale, mille eest ettevõtja tasub sotsiaal- ja tulumaksu. Erisoodustus? Töötaja ei ole ometi ju millegi võrra rikkamaks saanud. Ta pole hotelli ka oma isikliku kasu ega meelehea saamiseks kasutanud. Tõenäoliselt oleks ta hoopis meelsamini oma kodus pere juures, kui tolkneks võõras linnas mingis hotellitoas. Mis erisoodustusest siin rääkida saab? Ei saagi. Peame rääkima asjast õige nimega, st ärikulude riiklikust normeerimisest ja üle limiidi ulatuvate ärikulude trahvimisest 68% ulatuses (26/74+33%). Ei ole ju hotell antud juhul midagi muud, kui ettevõtja poolt ajutiseks kasutamiseks renditud tööruum, mis võimaldab tema poolt lähetatud töötajal oma tööülesannet sooritada. Või kui keegi arvab, et see nii ei ole, siis tuletame meelde nn office-hotelle, mis tegutsevad tihti "business centre" nime all ja rendivad firmadele päevakaupa minibüroosid, kus leidub ka voodi ja vannituba. Tingliku maksustamispiiri tõmbamine nende kahe majutusteenuse vahele oleks lootusetu ettevõtmine.

Karistusmaks sõltub kulu vormist, mitte sisust
Loogiliselt mõeldes peaks kulude käsitlemine olema seaduse silmis ühesugune, sõltumata kulu tegemise ajast, kohast, tehnilisest meetodist jms välistest tunnustest. Loogika järgi peaks ettevõtluskulu suhe maksustamisse sõltuma ainult selle kulu sisust ja eesmärgist. Kuid paraku pole tööalaste reisikulude puhul meie riigis loogikaga midagi peale hakata. Või kuidas suhtuda näiteks järgmisse kurioosiumi? Viibite komandeeringus ja teil on vaja helistada Eestisse oma firmasse. Kui teete seda oma tööandja mobiiltelefonist, st kulu sisaldub Eestis esitatava igakuise arve koosseisu, siis on tegemist tavalise maksuvaba ettevõtluskuluga. Kui aga helistate tavatelefonist, st kajastate seda oma komandeeringukulude aruandes, siis kõne hind loetakse kviitungi olemasolust hoolimata erisoodustuseks ja maksustatakse diskrimineeriva erisoodustusmaksuga. See viimane karistusmaks kehtib küll ainult juhul kui taoliste kulutuste piirnorm (15% päevarahast ehk 75 krooni) on sel päeval juba ületatud. Aga miks tea ei peakski ületatud olema, kui üksainus lühike telefonikõne või taksosöit maksab rohkem kui nimetatud limiit. Praktiliselt oleme situatsiooni ees, kus kalli roaming-tariifiga mobiilkõne on maksuvaba, aga tihti odavama tariifiga lauatelefonikõne on maksustatav.

Tabel 1. Eestlane ja soomlane lähevad samale tööreisile Londonisse...
 

Telefon on ainul üks näide paljude hulgast. Suurim piirang, mis kõiki ametireisijaid ahistab, on takso. Tööalane taksokasutamine ettevõtte tegutsemiskohas on tavaline ärikulu. Seesama taksosõit komandeeringus olles, näiteks ühelt kohtumiselt teisele, või lennujaamast hotelli, on aga mitte ärikulu vaid maksustav luksus. Veel võib näiteks tuua avaliku tasulise internetipunkti kasutamise tööalase elektronposti lugemiseks välismaal, mis samuti karistatav luksus on. Pole vaja olla nutikas, et taibata seaduse ebaloogilisust ja subjektiivsust. Tundub, et seadusekoostajate silmis miskipärast kadestusväärne mõiste "välisreis" ongi ainus kriteerium selleks, et täiesti tavaline ettevõtluskulu muutuks "erisoodustuseks reisijale". Eesti patrioodina on mul piinlik sellist alandavat järeldust teha, kuid muud seletust ei oska ma lihtsalt leida.

Tabel 2. Võrdleme päevarahade maksuvabasid piirnorme...

* Tabel on toodud ainult huvitavaks infoks. Autori eesmärk ei ole kritiseerida Eesti primitiivset päevarahade süsteemi.
** Korrigeeritakse igal aastal vastavalt rahvusvaheliselt tunnustatud elukalliduse indekstabelitele maailma riikide ja suurlinnade kohta.

Teenindusklassid jms alles teisejärguline mure
Palju on räägitud eelmisel aastal valitsenud absurdsest situatsioonist äriklassi piletitega (vt Estravelleri pikemat kriitilist analüüsi (http://www.estravel.ee/estraveller/esimene). Asjatundmatud ametnikud püüdsid maksustamispöhimõtteid panna söltuma kõige ebakindlamast ja süsteemitumast tunnusest, mis reisierialal üldse olemas on - teenuse klassist. Sealjuures ei vaevunud keegi neist endale selgeks tegema, kes või mis need klassid tegelikult üldse on, kes ja kuidas neid kehtestab, millest nad sõltuvad ja mis nendest sõltub. Tulemuseks oli selline absurd, et isegi Maksuamet ei nõudnud "klassireegli" täitmist kordagi selle aasta jooksul, mil nõue kehtida jõudis.

Muud ametireisidel tarbitavate teenuste piirangute nüansid, millega määrust rikastatud on, kehtivad aga edasi. Igaühe kohta võiks kokku kirjutada omaette artikli, mis kubiseks irooniast ja paradoksaalsetest näidetest. Kuid see ei ole ei minu eesmärk, ega ka reisibüroode eesmärk üldises plaanis. Kui määrus tervikuna on haige, ei aita üksikute haavandite kallal ilkumine lootuses, et need kosmeetiliselt kinni kaetakse, nagu tehti lennupiletite äriklassi kohta käiva parandusega. Vaja on kirurgilist sekkumist, et haige määrus terveks ravida. Kuna aga korralikuks raviks teadagi napib nii raha kui inimressursse, siis on hea ja alati kindel variant mõne arenenud riigi seadusandlust oskuslikult kopeerida. See ongi meie esmajärguline mure. Kõik naljakad viited kajutitele, kupeedele ja klassidele on aga alles teisejärguline mure, mille korduvale redigeerimisele ei tohiks maksumaksja raha raisata.

Rumalustega harjunud rahvas teema suhtes ükskõikne
Rohkem kui mistahes rumalus seadusandluses, on mind alati üllatanud see ükskõiksus, millega kaasmaalastest ettevõtjad suhtuvad rumala seadusandluse teemasse. Vesteldes kümne ettevõtjaga mõnest loogikaapsust mõnes seaduses või määruses, mis puudutab kõigi kümne äritegevust, on keskmine tulemus masendav. Viis pole kunagi selle peale mõelnud ega kavatsegi seda teha, pidades seda mitte enda, vaid kellegi teise (raamatupidajate, audiitorite vkm) probleemiks. Neli on probleemi küll märganud, kuid vaikselt leppinud arvates, et temast nagunii midagi ei sõltu, ja et "lihtsam ja odavam on teha nii nagu kõik teised teevad". Vaid üks (!) ettevõtja kümnest on esialgu väge täis ja valmis midagi ise selle heaks tegema, et rumalus parandatud saaks. Kuid tavaliselt piirneb see tegevus ka siis seadusakti suulise hurjutamisega mõnel sobival koosistumisel ning ei jõua kunagi kirjalikku ega avalikku faasi.

Millest tuleb selline ükskõiksus? On ju Eesti-suguses pisiriigis seadusi muuta ja parandada tunduvalt lihtsam kui kusagil mujal? Arvan, et põhjuseks on (taas kord) meie lähiminevik. Valdav enamus meie tänastest ettevõtjatest kuuluvad ju sellesse vanuseklassi, kes sai täiskasvanuks ja kelle harjumused kujunesid välja enne taasiseseisvumist. Me kõik mäletame, kuidas Eesti NSV-s olid lood riigiaparaadi avaliku kritiseerimise, ratsionaalsuse ja loogikaga. Mäletame ja oleme harjunud. Kuid kas nüüd poleks aeg juba unustada? Kas poleks aeg hakata harjuma uue mõttega enda rollist riigis ja riigi rollist endas? Kas poleks aeg tunnistada endale, et kõik rumalused seadusandluses on tegelikult meie endi rumalused ja tegemata tööd. Mina arvan et oleks. Aga kuidas arvad Sina, hea Estravelleri lugeja?