Viime emmed-issid sooja mere äärde

Keskmisele eestlasele on välisreisid saanud iga-aastaseks asjaks. Sealjuures reisid lastega ja ka lastelastega. Kahjuks harva vastassuunas, s.t. oma isa-emaga - mõni neist võetakse reisidele kaasa vaid siis, kui täna kolmekümnestel vanematel on vaja kedagi, kes vaataks välismaal nende võsude järele. Alljärgnevas spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud artiklis kutsub poliitika- ja reisimees Toomas Alatalu lugejaid üles kinkima puhkusereis ka oma vanematele. Autor teab kindlalt asju 86s riigis, sest on neid jälginud kohapeal kahest päevast kahe aastani.

Eesti pensionäril puudub reisiharjumus ja raha
Olles ise kirglik maailmaavastaja, olen kõige erinevamais paikades kohanud aktiivseid pensionäre, kes koguvad sihipäraselt raha ja lubavad endale aastas vähemalt ühe välisreisi. Inimene elab selleks, et maailma näha! Ilmselt võiks meie pensioniealiste reisijate arv olla täna tunduvalt suurem, kui neid toetaksid selles nende endi lapsed ja lapselapsed. Kasvõi ainuüksi sellepärast, et meie memmed-taadid pidid ise elama karmil Nõukogude ajal, mis ju ei soosinud reisimist. Välismaale pääses vaid käputäis, sestap oli ettevõtlikemale lahenduseks Musta mere ääres peesitamine. Reisihullud käisid läbi kõik N.Liidu avarused, mis pakkus küllaga eksootikat, ent samapalju ka masendust kehtiva süsteemi hävitustöö nägemisest. Mis seal salata - enamus ei sõitnud kuhugi, sest neil lihtsalt ei jäänud üle raha enda tarvis, kuna kõik kõrvale pandu läks lastele ja lastelastele, et nendel oleks kergem.

Me pole Põhjamaadest kehvemad
Nüüd, kus suur osa Eesti ühiskonnast on jalgu alla saamas, oleks aeg seda toonaste põlvkondade suuremeelsust tasuda. Tänased edukad reisivad juba mitu aastat kogu muu maailmaga võidu. Ent miks peab maailma nägema vaid noori eestlasi? Küsigem nii - miks peaksid meie pensionärid olema kehvemad Põhjamaade omadest, kes veedavad mitte nädalaid, vaid kuid Vahemeremaade soojuses? Kui nad ei suuda ise seda teekonda ette võtta, siis aidakem neid. Pealegi on sooja kliimasse sattumine ääretult tervislik - mul on siiani meeles oma 80-aastase ema kilgatus Küprosel veedetud esimese päeva õhtul - vaata mu jalgu! Ei olnudki paistes nagu igal õhtul kodus. Ja ei läinudki paiste kogu reisi vältel. Nii nagu ei andnud ennast tunda süda ja kõik muud tõved.

Mõistagi on küllalt raske panna vanurid, kes sotsialismi ajal said hakkama vaid ühe-kahe pikema reisiga Taga-Karpaatiasse või Musta mere äärde, lennukile ja läkitada nad võõrasse keskkonda. Mis seal salata, meie vanemad inimesed pelgavad tsiviliseeritud maailma, millest meid nii kaua eemal hoiti ja seda paljus keele mitteoskamise tõttu - pole teada, kuidas võimalikest sekeldustest välja tullakse. Minnakse vaid siis, kui võimaliku häda puhul saab kellelegi lähedasele loota. Niisugune on juba kord inimloogika.

Ent kui see sama vanur teab, et temaga koos läheb samale reisile veel kümmekond temaealist, et nende hulgas on arst, et lennukisõidus (aga just seda kardetakse tihti) pole midagi eluohtlikku, et kohapeal on eestikeelne giid kõikjal käeulatuses jne.? Mulle tundub, et meie turismifirmad võiksid hakata nägema seni kahe silma vahele jäänud pensionärides perspektiivikat sihtgruppi, kelle tarvis organiseeritakse mõned Vahemeremaade hooaja alguse- või lõpureisid. Pisut odavamad, sest eks ole nende reisikindlustus ju kallim. Mõistagi eeldab turismifirmade võimalik algatus järjele jõudnud laste ja lastelaste kaasalöömist, ent olen kindel, et see ei saa takistuseks. Arvan sedagi, et niisugune kollektiivne tänuvõla tasumine okupatsiooni üleelanud vanemate ja vanavanemate ees äratab tähelepanu teisteski riikides.

(Nagu see sai osaks minu ühele varasemale algatusele - saata Heino Lipp Eesti võistkonna lipukandjaks Barcelona olümpiamängudele. Ka see oli tänuvõla tasumine ja rahva toetus ettepanekule oli see, mis andiski Heino Lipule koha delegatsiooni koosseisus.)

Sünnipäevakink - reis Vahemeremaale
Mis puutub sõiduks raha leidmisse, siis tuletan pensionäridest reisijate lastele ja lastelastele meelde niigi teadaolevat - vanuritel nagu ka kõigil teistel on sünnipäevad. Ometi on vanuritele sünnipäevakingituse tegemine vaat et kõige raskem, sest pole enam asju, mida suguselts, tuttavad ja töökaaslased poleks kinkinud. Sestap juhtub sageli, et suure osa kingitustest moodustavad ridamisi ulatatavad ümbrikud - las sünnipäevalaps ise otsustab, mida rahaga teha. Ent miks ei võiks seda raha kohe kokku panna ja teha memmele-taadile kingituseks hoopiski reis soojale ja tervislikule lõunamaale? Ja miks ei võiks seda reklaamida - lõunameresaarel olevat või sinna sõitvat memme/taati õnnitlevad tema 65. või 70. sünnipäeval lapsed ja lapselapsed ja soovivad ...? Nii et hakakem oma suguseltsi või asutuste pensionäridele just reise kinkima.

Näitasin emale lõunamaad
Ei häbene - olen tuntusele ja hõivatusele vaatamata reisinud ka oma emaga. Näidanud talle seda maailma, kus ise olen viibinud korduvalt ja pikka aega. Tõsi, seda võib teha korra-paari, ent eks igal generatsioonil ole oma huvid ja sestap agiteeringi üheealiste reisigruppide kasuks. Täpsemalt - pensionäride reisigruppide kasuks.

Viisin oma ema läinud aasta novembris Küprosele, kuna ta kartis, et Marokos võib samal ajal olla liiga kuum. Vaatamata kõrgele eale on tal suhteliselt hea tervis ja ta lööb endiselt aktiivselt kaasa seltskonna elus. Sestap polnudki küsimust selles, kas istuda pärast rannamõnusid hotellis või minna kuhugi. Mõistagi sai ka nalja, pealegi niisugust, mille peale täna kõik asjast kuulnud naeravad.

Nimelt sõitsime ühel päeval kohaliku ekskursiooniga mägedesse, kus asub Küprose peapiiskopi ja esimese presidendi Makariose sarkofaag. Emale oli ootamatuseks uudis, et Makariose süda on maetud hoopiski mujal, peakatedraalis. Kuidas nii - inimene maetakse kahes tükis, nentis ta korduvalt, kui hakkasime tagasi alla sõitma. Tee üles oli kulgenud aeglaselt, ent nüüd kutsus looklev tee bussijuhti kihutama. Ja siis see juhtus - emal hakkas paha. Tegime ühe peatuse - läks üle, aga eks rahvusvaheliselt kirju seltskonna hoolitsus ajas ta ka ähmi täis. Kümmekond minutit hiljem tuli juba kotike suu ette suruda... Autobussi peatudes ei jäänud mul muud üle, kui katsuda kotike maha matta, ent ühel pool teed oli kuristik, teisel pool kaljuseina ees vaid klibu. Suutsin kuidagi mingi augukese uuristada, koti sinna suruda ning kuidagi see kinni katta. Ema käsul panin kõige peale veele suure kivi.

Asusime taas teele ja oma viis kilomeetiri hiljem hakkas ema laginal naerma. Terve buss ajas silmad suureks ja varsti said kõik teada, et ema oli suures pabinas kotikesse puistanud ka oma proteesid, mille poeg maha mattis. "Näed, ka mind maetakse kahes tükis", teatas ema ja oli eriti rõõmus selle üle, et poeg on tema hambad (loomulikult proteesid) lõunamaale maha matnud.

Kuna ema hammaste matmise paik asus mägijõekese läheduses, sai see kenasti kaardile kantud ja nüüd teavad seda paika kõik suguvõsa liikmed. Pole kahtlustki, et kui keegi valmistub Küprosele minema, tuletavad kõik meelde elurõõmsat vanaema, memme või vanatädi Lindat, kes käis veel vanuigi Afrodite saarel ja lasi sinna maha matta oma hambad.

Memme ise aga teatas teda usutlenud ajakirjanikele, et nüüd on lastelaste kord teda lõunasse viia. Olid talle seda lubanud. Ja küllap nad ka viivad.