Margus Schults: reis jätkub Peruusse

Estravelleri jaanuarinumbris jagas Estraveli pikaajaline klient Margus Schults meie lugejatega oma reisimuljeid Amazonaselt. Käesolevas, samuti spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud reisikirjas suundume edasi järgmisse põnevasse Lõuna-Ameerika riiki - Peruusse.

Kohalesõit üsna vaevarikas
On 24.juuli 1911.a. Ameerika ajaloolane Hiram Bingham on oma Peruu-reisil jõudnud umbes 100 km Cuzco linnast kirdes asuvatesse mägedesse, kui tema ees 2400 meetri kõrgusel avaneb vapustav vaatepilt: inkade "kadunud linn" Machu Picchu.

Aga enne kui turist seda linna imetleda saab, tuleb Cuzcosse jõuda. Seda võib teha mitmeid teid pidi: näiteks lennukiga, kui ümberistumised sobivad - lennugraafik on suhteliselt hõre. Meie valisime märksa eksootilisema viisi: enam kui 10-tunnise rongisõidu, mis algab Peruu linnast Punost.

Kindlasti tasub meeles pidada, et kogu sealne kant asub enam kui 4 kilomeetrit üle merepinna. Seetõttu oli maandumine lennukiga Boliivia pealinnas La Pazis ning neljatunnine autosõit üle Boliivia-Peruu piiri Punosse üsna piinav: iga väiksemgi pingutus pani hingeldama ning keegi kohalik vaim nööris kõri - hapnikupuudus. Väidetavalt on kõrgusega harjumise raskused täiesti individuaalsed: meil läks see täiesti üle juba järgmiseks hommikuks ning seega raamatutest loetud soovitused "ärge minge üles enam kui 300 meetrit päevas" tarbetuks. Samas aga kompenseeris seda autosõitu aknast avanev vaatepilt: maailma kõrgeim laevatatav järv Titicaca või uhke lumega kaetud 6,4-kilomeetrine Illimani mäetipp. Ning Peruu-Boliivia piiril valitsev segadus, inimhulgad ja sõjaväeline kord, kus ilma igasuguse huumorisooneta militaristide meelistegevuseks oli kõva plaksuga templite passi löömine, ei lähe pikka aega meelest.

Reisi edenedes tulid ilmsiks muudki kõrgusest tulenevad pisiprobleemid: näiteks keeldus tulemasin töötamast ja kreemituubid ajasid üle. Või kuidas lõunastada (süüa riisi kanaga!) rongisõidu ajal, kui vagun vasakule-paremale ning üles-alla mitte ainult ei vappu, vaid lausa hüppab. Elamus oli igatahes iga kulutatud 30-dollarilist Inka-klassi piletit väärt (turistiklassis, kus tooli seljatugi alla ei käi, on hind USD 19), kuid kordama seda ei hakkaks.

Machu Picchusse maanteed ei vii
Cuzco on oma munakivisillutistes tänavate, katedraali ja muude arhitektuurisaavutuste, restoranide ja suveniirikauplustega tüüpiline mõnus turismilinn. Loomulikult koos pealetükkivate agentidega, kes restorani kutsuvad või midagi müüa üritavad. Kel soovi, võib sisse astuda ühte lugematutest Internetikohvikutest (pool tundi ca 2 Nuevo Soli ehk 10 krooni), Kuid ennekõike saab Cuzcost Machu Picchusse.

Maanteed Machu Picchusse ei vii - see asub niivõrd peidetult mägede vahel ning seetõttu pole ka ime, et paik avastati ainult 90 aastat tagasi ja puhastati dzhunglist 50 aasta eest. Sellega on seletatav ka asjaolu, et linna tegeliku ajaloo ning saatuse kohta veel üsna vähe informatsiooni on. Seega: kas 3 tunnine rongisõit (USD 55-80 edasi-tagasi, olenevalt rongi kiirusest) või 25-minutiline helikopterilend (USD 150). Igatahes tasub reis reserveerida hiljemalt eelneval päeval, sest kohti võib mitte jaguda.

Tegelikult on kohale jõudmiseks ka kolmas võimalus - jalgsi. Kohalikud turismibürood pakuvad elamusterohkeid 3-4 päevaseid ja ca 40-kilomeetriseid jalgsimatku. Rändamine mööda Inca Trail’i - Inkade rada - algab raudtee 88. kilomeetritähisest ja lõpeb muistses linnas. Kaasa tulevad loomulikult kohalikud giidid, kes teed näitavad ja asju kanda aitavad.

Meie mälestused eelnevast rongisõidust sunnivad valima helikopteri - kuid see oli küsitud hinda väärt. Lend mägede vahel on elamus omaette ja maandumine kitsasse orgu, dzhunglis voolava jõe kaldal puhastatud kitsukesele platsile, meenutab filmi "Jurassic Park" alguskaadreid. Siis veel mõnikümmend minutit bussisõitu ahtal rajal 700 meetri ülespoole, USD 10 pileti ost - ning seal see linn ongi. Rahast muide niipalju, et peaaegu igal pool Lõuna-Ameerikas saime edukalt hakkama Ameerika dollaritega - eriti väiksemate rahatähtedega. Tasub aga kasutada ka krediitkaarti - neid aktsepteeritakse suhteliselt laialdaselt - või võtta sularahaautomaadist kohalikku valuutat - vahetuskurss tuleb soodsam.

Ruutkilomeetrite kaupa varemeid
Kes Kreekas käinuna arvavad nägema "mingeid pisikesi varemeid", peavad pettuma: tegu on ruutkilomeetreid katva linnaga, kus päikesetempel, printsessi palee, surnuaed, elumajad, astanguline põllumaa jne. Kõik see on laotud kividest, mis paika pandud ning lihvitud millimeetri täpsusega. Ja kõik asub pooleldi pilvedes, pilvede vahelt paistab aga haigutav kuristik. Tegelikult - ei fotod, kaasa ostetud raamat ega kirja pandud jutt suuda edasi anda seda tohutult võimast tunnet ja lisanduvat väikest närvikõdi, mis valdab sügaviku serval istudes. Kindel on see, et nii mõnedki napsu võtnud ja pimeda peale jäänud vanad inkad koju ei jõudnudki.

Kel soovi veel paar tundi ülespoole ronida, saab külastada ka kilomeeter kõrgemal asuvat Kuutemplit - Huayna Picchu’t. Ühe-päeva-külastajatel võib selleks ajast puudust tulla, kuid võimalus on tulla linna ka kaheks päevaks ning ööbida Huyana Picchul. Linna värava juures asuv eksootiline hotell pidavat kohalike turismitöötajate sõnul olema kallis ja kehvapoolne.

Kui Cuzcos aega enam, tasub rentida auto - kohalik AVIS on olemas. Kuigi teed pole just alati parimas korras ning tähised praktiliselt puuduvad, saab Eesti tingimustes karastunud autojuht ilusasti hakkama. Tasub teha paarisaja kilomeetrine tiir mööda Urubamba jõe Püha Orgu. Võimalus on näha erinevaid inkade varemeid, vapustavat loodust, käia Pisac’ turul ning mõnuleda lõunasöögi kallal. Moray ja Maras valge soolabasseinid ning suured ringikujulised süvikud maapinnas panevad looduse käest küsima: mille tarbeks sellised imed luuakse?

Arequipa on ümbritsetud vulkaanidest
Cuzcost tunni võrra Vaikse ookeani ranniku poole lennates jõuab Arequipasse. See Peruu suuruselt teine miljonilinn on suhteliselt tavaline lõunamaine metropol. Enim on väärt hotelli katusekorruse baarist avanev vaade: mitte igal pool ei saa näha ühekorraga kolme suurejoonelist kuuetuhandelist mäetippu ning vulkaani. Vulkaani El Misti olemasolu on kindlasti "kaasa aidanud" ka sellele veidi igavale linnapildile: linnast aastasadade jooksul korduvalt ülekäinud maavärinad on alles jätnud vaid üksikud vanemad ehitised.

Arequipa on aga sobiv alguspunkt sõiduks Canon del Colca - Colca kanjonisse - see on looduse ime, mis oma sügavuselt võistleb Grand kanjoniga USAs. Teekond sinna pole pikk - vaid veidi vähem kui 200 km. - kuid maanteel puudub enamusel juhtudel asfalt ning olemasolevad asfaldilõigud on auke täistipitud. Seega tasub igal juhul ette võtta kahepäevane retk - ühepäevase teekonna tempo on liiga kiirustav. Seda enam, et vahepeal lausa peab tegema peatusi, et pildistada autot uudistama tulnud vabas looduses uitavaid laamasid, paljude eestlaste ja ka meie jaoks seni kõrgeimat punkti, kuhu jalg sattunud: 4800 meetrit üle merepinna, või et näha kõrvetatavat päikest, kõrgusest tumesinise servaga taevast ning päikesest hoolimata külmast mägedeveest tekkinud jääpurikaid.

Tellida tuleb vastupidav sõiduriist
Colca kanjonisse sõiduks saab osta nii ühe Arequipas pakutavatest lugematutest reisipakettidest kui ka ise auto rentida. Viimane on elamus omaette: seda tasub ette broneerida, et saada kindlasti tugev (rõhutan: tugev!) sõiduvahend - kiirus pole oluline: ega auklik tee, mis kulgeb tuhandemeetrise kuristiku kõrval, eriliselt ruttamist soodustagi.

Ööbimiseks on üks mõnus koht kanjonis asuv Colca Lodge hotell. Ümbritsev loodus on lihtsalt vapustav - aeg oleks justkui aeglustanud oma käigukiirust - ja öises mägedejaheduses kuumavee basseinis istudes ning kristallselget tähistaevast silmitsedes paistab see sootuks peatuvat.

Hotellist umbes 50 kilomeetrit edasi asub Cruz del Condor - samuti põhjus, miks teekonnaks enam aega peaks varuma. Kui 300-kilomeetrise kanjoni on oma kodupaigaks valinud umbes 300 kondorit, siis Cruz del Condori juures asuvasse 25-kilomeetrisesse lõiku on koondunud neist umbes 100. Tol hommikul jäid küll kondorid paraku nägemata...

Teekonna planeerimisel ei tasu eriti loota kohalikele kaartidele ja infobülletäänidele: neid üldjuhul lihtsalt pole. Väärt mõtteks osutus kodust kaasa võetud Lonely Planeti sarjas ilmunud "South America on a Shoestring" - väärt raamat neile, kes Lõuna-Ameerikas erinevates riikides asuvaid pärleid jahivad. Kes aga ennast oluliselt enam detailidega kurssi tahab viia, peaks kindlasti ostma Lonely Planeti vastava riigi väljaande.