Enne Pariisi käisin ära Ruhnus

Eestis võib sama hästi puhata kui Austrias, ainult seitse korda odavamalt, koges mullu suvel Estraveli pikaajaline klient, Toyota Balti AS travel manager Eneli Jänes. Allpool jagab ta Estravelleri lugejatega mullusuvist reisikogemust Ruhnu.

Lennuk maandus heinamaale
Kui Valmar ja Monika tegid mulle ja mu abikaasale Tarmole ettepaneku suvel Ruhnu puhkama minna, ei osanud me selle tõelist tähendust veel mõista. Seiklus- ja matkahimulistena olime sellega aga kohe nõus, kuna pool puhkusest oli täiesti planeerimata ja pealegi ei nõudnud reis Ruhnu mingeid erilisi rahalisi ressursse. Lennukipilet edasi tagasi õpilasele on 200 krooni ja täiskasvanule 400 krooni.

Nii alustasimegi ühel võrdlemisi hallil ja sombusel juulikuu vara-vara hommikul oma teekonda Pärnu lennujaamast, kust pisike propelleritega lennuk AN 28 meid Ruhnu viis. Omapärast õhulendu kroonis aga maandumine Ruhnus, kus selgus, et lennuväli on lihtsalt niidetud heinamaa vastava märgistusega. Maandumisel tundsin ennast lennukis aga siiski oluliselt kindlamalt kui nii mõnigi kord Fokkeriga Soomest tulles. Lendurid tegid oma tööd hästi.

Lennujaama vastu olid tulnud küll vist kogu Ruhnu elanikkond ja 2 autot. Kes võttis kaupa, kes tervitas saabujaid, kes seadis mandrile minekule. Tundus, et õhkkond on ülimalt sõbralik, kõik tunnevad kõiki ja õige pea sai selgeks, et ega juhuslikke inimesi naljalt saarele ei satugi.

Loodus värske ja kosutav
Juba esimesed hingetõmbed Ruhnu pinnal andsid tunda, et siinne õhk on mandrilt pärit linnainimesele kui "Kunksmoori elustav aur". Värskelt sadanud vihmasabin oli muutnud ümbritseva puutumatu looduse eriti värskeks ja isuäratavaks. Vinnasime matkakotid naabrinaise auto peale ja asusime ratastel teel Valmari tädi Helju juurde, kes oli meie lahkeks võõrustajaks saarel.

Tädi Helju on põline saare elanik, kes vapralt ja üksinda tervet majapidamist juba aastaid ülal pidanud. Helju on väga jutukas ja energiline ja rõõmus saabunud külaliste üle ning pakkus lahkelt meile ööbimiseks ka voodikohti majas. Meie jäime aga juba varakult tehtud otsusele kindlaks, et terve eeloleva nädala veedame loodusele võimalikult lähedal ja seega ööbisime telgis.

Kokku viibisime Ruhnu saarel nädala, millest ainult saabumis- ja äralennupäeval sadas seenevihma. Ülejäänud päevadel oli Ruhnu nagu Paradiisi rand: päike lõõmas kõrgel taevas, vesi oli hele-hele sinine ja läbipaistev ning liiv helekollane.

Tegemist oli hommikust õhtuni
Päevad Ruhnus möödusid tõeliselt puhates. Ärkasime telgis, tõsi küll, võrdlemisi vara, aga värskes õhus magades polnud see üldsegi raske. Sõime majas hommikust, pesime hommikuti ja õhtuti end meres. Päeval peesitasime rannas, ehitasime liivalosse, käisime ujumas ja jälle päevitasime ja vahetevahel seirasime hülgeid.

Õhtul käisime üheskoos paadiga põhjaõngesid merre sisse laskmas - lootuses angerjat saada - ja hommikul vara läksid Valmar, Monika ja Leho õngesid välja võtma. Kalaõnne meil suuremat polnud, küll aga kujunesid hilisõhtused paadisõidud hülgedega võiduajamiseks, kes meid pidevalt jälitasid ja siis oma vuntsidega pea piiludes, kord lähemalt kord kaugemalt, vee alt välja pistsid. Nagu multifilmis.

Loodus Ruhnus on tõeliselt uskumatu. Öösel telgis olles kuulsime rebaste klähvimist. Metsas jalutades kuulsime sokkude haukumist ja isegi nägime sokku ennast. Aasadel kasvasid taimed, millest enamus on kirjas ka Punases Raamatus ja niiskemates kohtades ning metsaalustes roomasid Viinamäe teod. Mets mustendas mustikatest, mida me Monikaga ohtralt korjasime ja millest ülimaitsvaid kooke valmistasime.

Ja mitte ainult kooke me ei küpsetanud, vaid tegime ise ka saia ja leiba. Ruhnus on küll 2 poodi, millest ühes, Liise Kodupoes, saab isegi kaardiga maksta. Toidukraami tuleb poodi aga siis, kui parasjagu lennuk või laev tuleb, seega alati ei pruugi seal just kõike olla. Saareelanikke see küll eriti ei heiduta.

Eestimaal on palju avastamist väärt paiku
Eestimaad mööda olen ma reisinud päris palju, mitte ainult mandril, vaid ka saartel. Arvasin, et Eestimaa on ikka mõttetult tillukene ja kui vähegi võimalik, võiks puhkust veetma minna ikka alati kusagile välismaale. Igapäevaselt tööreise koordineerides tekib selleks veel eriline kiusatus.

Ruhnus olles mõistsin aga, et tegelikult on Eestimaal niivõrd palju avastada. Ja mitte ainult avastada, vaid ka nautida. Käesoleval aastal on juba kuupäevad paika pandud ja järjekordne Ruhnu-reis seisab ees. Sedakorda läheme juba teadjamatena ja loodame ka majapidamisele rohkem füüsilises mõttes kasulikud olla. Aga saarerahvas heidab nalja, et esimene nädal saarel kulub kohaliku eluga aklimatiseerumiseks. Ja tõsi ta oli, sest just-nimelt selle nädalaga Ruhnus veetsin mina oma elu esimese puhkuse, mille jooksul isegi pikaajaliste kolleegide nimed ununesid.