Kanada on maailmas suuruselt teine riik

Oma varasemate artiklitega Estravelleri lugejatele juba tuttav soome reisiajakirjanik Markku Marttinen kirjutas sedapuhku loo Kanadast, Läänepoolkera suurimast riigist.

Kanada on USAst suurem
Kanada tegelikku suurust tajud alles sisemaistel lendudel. Lend riigi pealinnast Ottawast Edmontoni Kesk-Kanadas kestab vahemaandumistega kokku seitse tundi ja riigi põhjapoolsete osadeni jäi maad veel samavõrd.

Mina reisisin mööda Kanadat kolm nädalat. Lendasin linnast teise ja üürisin autot, kuid rongisõidud jäid tegemata. Rongid olid kallid ja aeglased ning sõitsid harva.

Pindalalt on Kanada maailma suuruselt teine riik Venemaa järel. Elanikke on pindala suhtes vähe, alla 30 miljoni. Ühe ruutkilomeetri kohta jagub vaid umbes kolm elanikku. Eesti on sellega võrreldes tiheda asustusega riik.

Mulle on Kanada alati meeldinud. See oleks nagu mitmest erinevast maailmast kokku liidetud. See on segu vanadest indiaanikultuuridest. See on segu briti, prantsuse ja skandinaavia kultuurist. Loomulikult on seal palju mõjusid ka teistest kultuuridest.

Mitme kultuuri segu
Quebeci linn on otsekui Prantsusmaalt. Linnu ümbritsevad kindlustused, müürid ja vallikraavid. Quebec ongi Põhja-Ameerika ainus müüridega ümbritsetud linn. Linnuse sajad vanad suurtükid on siiani suunatud Saint Lawrence’i jõele.

Vancouveri saare pealinn Victoria Kanada läänerannikul näeb jälle välja nii, nagu oleks tükk Suurbritanniat üle viidud kaugele ookeani taha. Provintsi britilikku iseloomu rõhutab Victoria Empress Hotelli kellaviietee, afternoon tea. See on tuntud üle maailma. Aga mitte nii tuntud nagu kanada vahtrasiirup ja väikesed ümmargused pannkoogid.

Preerias, Kesk-Kanadas Edmontoni lähedal, toovad tasasele maastikule vaheldust naftapuurtornid, hirmsuured viljahoidlad ja ukraina õigeusu kirikud. Vancouveri naabruses Richmondis kuuluvad peaaegu kõik restoranid hiinlastele. Isegi kaupluste sildid on Richmondis hiinakeelsed. Nagu oleksid Hongkongis. Ameerika mõju siinsele hiina maailmale märkad sellest, et tänavatel puuduvad kõnniteed. Tundsin end otse totakalt, kui läksin hotellist jalgsi otsima söögikohta. Olin kindlasti ainus jalakäija terves Richmondi kesklinnas.

Ja Kanada loodus. Sellele võrdset annab otsida: mõõtmatud stepiavarused, silmapiirini ulatuvad põllud, võimsad mäestikud ja ookeanide soolane hingus.

Quebec on tükk Prantsumaad
Quebec on üsna tore linn. Kesklinna tänavapilt on veelgi prantslaslikum kui Prantsusmaal, puuduvad vaid Prantsuse lipud. Tänavakohvikud, moosekandid, zhonglöörid, karikaturistid ja Rue de Tresor, kunstnike tänav, kus kunstnikud müüvad oma töid. Ja hobuvankrid, millega turistid mööda linna liiguvad. Quebeci all-linnas, jõe lähedal, asub ka Põhja-Ameerika vanim tänav, Petit Champlain Street. Kõige selle kohal kõrgub võimsa rahnuna Chateau Frontenac, 19. sajandi lõpul ehitatud luksushotell, mis on saanud linna sümboliks.

Linna ümbrus on kilomeetr kilomeetri järel täis väikemajade kvartaleid, mida ühendavad ameerika stiilis kiirteed. Majad on puhtad, muru niidetud. Õuel seisab üks või kaks autot. Mitmekorruseliseid maju on harva. Natuke eemal asub Wendake, indiaanlaste oma linn. Selle kauplused ei maksa makse, restoranides pakutakse traditsioonilisi indiaani toite. Ainult indiaanlasi on raske ära tunda. Nad on sajandite jooksul segunenud valgete elanikega.

Quebecis peab tegelikult oskama prantsuse keelt. Tänavasildid on prantsuskeelsed, suunaviidad on prantsuskeelsed, inimesedki räägivad prantsuse keeles. Inglise keelt ei osata, ka mitte igas kaupluses, teistest keeltest rääkimata.

Quebeci omapära on ka selles, et linna lähim rahvusvaheline lennujaam asub Montrealis ligi kolmetunnise autosõidu kaugusel, kuigi Quebecis endaski on olemas lennuväli.

Vahtkonnavahetus nagu Londonis
Ottawa on Kanada pealinn. Pühapäevahommikune paraad ja vahtkonnavahetus parlamendihoone ees on otsekui Londoni koopia: sõduritel seljas punane kuub, peas karunahast müts ja orkestri võimsaimateks pillideks on torupillid, mida seekord mängisid naissõdurid.

Rideau kanal jagab linna kaheks. Kanali ehitustöid alustati 1826 ja need kestsid kuni 1836. aastani. Ehitamine oli tollal ääretult raske ja nõudis vähemalt tuhande töömehe elu. Kanali lüüse avatakse ja suletakse siiani käsitsi. Rideau kanal on kantud UNESCO maailmapärandi nimekirja.

Ottawa ongi õigupoolest jagunenud kaheks osaks. Parlamendihoone läheduses paiknevad kõrged büroohooned ja suured hotellid, natuke kaugemal on uus suurepärane rahvusgalerii, mille püsiekspositsiooni pääseb vaatama tasuta. Kanali teisel poolel asub turg ja selle ümber tohutu kaubanduskeskus, lugematu arv restorane ja meelelahutuspaiku. Ottawas nagu mujalgi lõbustavad maailma eri paigust pärit esinejad restoranide terrassidel istujaid ja möödakäijaid. Turu nurgas seisab vana dollarihotell, selle tuba maksis kunagi üks dollar ööpäevas. Nüüd maksab tuba linna kõige kallimas hotellis üks Kanada dollar minutis.

Jalakäijal absoluutne eesõigus
Edmontonis preerias võisin nautida toredat indiaani muuseumi ja roosasid pilvelõhkujaid. Imetlesin liiklust ja autojuhte. Kui jalakäija astus sõiduteele, peatusid autod nagu käskluse peale ja andsid teed. Mulle räägiti, et Edmontonis on jalakäijal absoluutne eesõigus. Kui autojuht teed ei anna, saab trahvi.

Õhtuti on Edmintoni kesklinn tühi. Pärast tööpäeva pole siin kedagi, öeldi mulle. Inimesed lähevad sisseoste tegema ja aega veetma West Edmonton Mallile. See on maailma suurim kaubanduskeskus oma lõbustuspargi, liuvälja, kunstliku järve ja veepargiga. Lisaks lõbustustele on siin üle 800 kaupluse ja üle 110 restorani. Samuti kaks hotelli.

Edmontonist läänes algavad Kaljumäed. Jasper ja Banff on tuntuimad looduspargid, aga need on ka populaarseimad turismiatraktsioonid.

Vancouver Island on salapärane
Vancouver Islandis on miskit salapärast ja köitvat.

Lend Emontonist Vancouverisse oli kestnud poolteist tundi. Ühel odavlennufirma lennuki stjuardessil polnud seljas vormi. Tal olid seljas teksapüksid ja dzhemper. Hobusesaba hüples vallatult, kui neiu hapniku turvasüsteemi esitles. Kaelas rippus tal lennufirma id-kaart.

Auto rentimine Vancouveri lennujaamas käis imekiirelt. Peaaegu uus ameerika raud ootas parkimismajas. Ja siis teele. Esmalt läbi miljonilinna praamisadamasse ja sealt edasi Vancouver Islandile. Pealalõunaummikutes läks sõit aeglaselt. Linnast läbisõiduks kulus paar tundi.

Nanaimo linna nimi kõlab eksootiliselt, kuid linn ise on kurb ja igav. Jõin hotellibaaris meeõlut. Naaberlauast tõusis neiu ja tuli pärima: - Hei, mida sa jood? See paistab nii imelik.

Vestlesime mõnda aega tühjast-tähjast. - Kust pärit? Kuhu oled teel? Ja nii edasi. Baari hiigelsuurtel teleriekraanidel jooksid erinevad programmid. Tüdrukud mängisid omavahel piljardit.

Sõit ürgsesse loodusesse
Hommikul ootas mind kuuetunnine sõit saare põhjatippu Port McNeili ja sealt edasi praamiga Malcolm Islandile Sointulasse, vanasse soomlaste kolooniasse, kus omal ajal elas ka eestlasi.

Valisin piki randa kulgeva tee. Vaikse ookeani lõhn oli tugev. Väikesed külad mõjusid idülliliselt ja kaunilt. Tohutud palgiveokid vedasid puud vabrikusse. Kusagil poolel teel lõppes asustus täielikult. Teeäärsed sildid hoiatasid, et liiklusjärelevalve toimub lennukitelt. Maastik oli imeilus.

Järsku ehmusin. Üle tee loivas tume hiiglane - karu. - Järsku tuleb neid rohkem, jõudsin mõelda ja pidurdasin. Üksik karu kadus metsa vahele ja kedagi ei järgnenud.

Kui mul oleks vedanud, oleksin praamisõidul näinud ka vaalasid. Aga praegu neid siiski ei paistnud.