Puhkuse veetsin ma Iirimaal

Allpool jagab Estravelleri lugejatega oma muljeid reisist Iirimaale Estraveli korporatiivkliendi Eesti Energia avalike suhete juht ja travel manager Kaja Malts.

Reisiotsus sündis üleöö
Otsuse veeta oma puhkus Iirimaal langetasin peaaegu et üleöö. Kunagisest tööalasest kokkupuutest iirlastega olid meeles vaid positiivsed mälestused ning enam-vähem sellega mu teadmised sellest maast piirdusidki.

Oli augusti keskpaik, aga Iiri Vabariik võttis meid vastu jaheda ja vihmase ilmaga. Ilma vihmavarjuta välja minna ei maksnud ka siis, kui päike paistis, sest ilm võis väga kiiresti muutuda. Teadmiseks neile, kel plaan tulevikus Iirimaale reisida - kõige ilusamad ilmad pidada olema maikuus. Meie kogu sealviibitud kümne päeva jooksul paistis päike vaid kahel päeval, enamasti oli taevas pilves ja sadas hoovihma, kuid saime ka rahet.

Rohelist tuld ootavad ainult turistid
Esimene peatuspaik oli meil Dublinis (keldi keeles - Ath Cliath), kus elab 1/3 kogu Iiri Vabariigi rahvastikust. See annab end igal sammul tunda, sest kõik kohad on inimestest tulvil. Kui töökoha leidmine olevat Dublinis kerge, siis elukohta on praktiliselt võimatu leida ning nii vooribki lõpmatu autoderivi hommikuti linna sisse ja õhtuti linnast välja. Iirimaa liiklus on vasakpoolne ja sellega oli alguses väga raske harjuda. Õnneks on Dublinis asfaldile kirjutatud, kuhupoole peab teed ületades vaatama.

Liikluskorralduse poolelt taipasime üsna pea, et rohelist tuld ootavad ainult turistid - omad ületavad tänava siis ja sealt, kus kellelgi pähe tuleb, ja seda nii jalgsi kui ka roolis olles. Palju nägime L-tähega märgistatud autosid. Saime teada, et see on hoiatusmärk - autojuht pole sooritanud eksameid, st tal pole juhiluba ja ta alles õpib. Kohati tundus, et sellise märgi najal sõidab nii mõnigi terve elu. Kui siia lisada veel suhteliselt kitsad teed ja seadus, mis lubab roolis olles alkoholisisalduseks veres 1,0 promilli, siis haihtus üsna ruttu meie esialgne autoüürimise plaan. Liiklusõnnetusi pidi olema tõepoolest palju, kuigi ise ei juhtunud ühtegi nägema.

Turisminfopunkt paikneb endises kirikus
Dublini kesklinna ühes vanas kirikus asub Turismiinfo keskus. Turistide peale on Iirimaal tõsiselt mõeldud. Üsna lihtsalt on kättesaadav kõikvõimalik huvitav info erinevate vaatamisväärsuste ja nende ülesleidmise kohta. Kindlasti tasub minna linnaekskursioonile "Hop on - Hop off", mis toimub kahekordse bussiga, giidiks bussijuht, kes ajaloosse põikamiste vahel viskab nalja ja laulab. Üks kuuldud naljadest - iirlastele iseloomulikud punased juuksed on tingitud pidevast vihmast, sest juuksed ei jõua kahe vihmasaju vahel ära kuivada ja lähevad seetõttu rooste.

Dublinis vaatamistväärivat rohkesti
Et kõik Dublinis pakutav rahulikult läbi sõita-käia, tuleks varuda terve päev. Meeldejäävamad peatused olid järgmised.

Trinity College - Iirimaa vanim ja suurim ülikool, asutatud 1592 Elizabeth I poolt, oma tohutusuure pindalaga (nagu riik riigis) ja kus õpib 8000 üliõpilast. Seal asub ka väga suur raamatukogu, kus paljud raamatud pärinevad 16. sajandist.

St. Patrick`s Cathedral - ehitatud 1192 ja ajalooliselt tuntud kui lihtrahva kooskäimise koht, kus eksponeeritakse erinevate rüütlisuguvõsade vappe, odasid ja kiivreid.

Guinnessi tehas - suurim õlletehas Euroopas, mis asutatud 1759 Arthur Guinnessi poolt. Ekskursioon mööda tehast annab hea ülevaate, kuidas valmib Iirimaa populaarseim õlu.

Guinnessiga seoses meenub veel üks iirlaste legend - Dublini majade uksed on erinevat värvi sellepärast, et need oleksid rõõmsamad, aga ka seepärast, et kui oled joonud mõned pindid Guinnessit, leiaksid koduukse kergemini üles.

Pubid ja vanad kindlused
Kohaliku ööeluga tutvumiseks seadsime sammud noorte seas populaarsesse kohta nimega Temple Bar, mis asub kesklinnas ja võtab enda alla terve kvartali. Kuigi pubid vahelduvad baaridega, jagus inimesi kõikjale, ka tänavale, kus käis pillimäng, laul ja muidu melu. Need, kes ei jõudnud öösel ise enam koju minna, võisid kasutada "rikshateenust", st. istuda vankrisse, mida vedas noormees.

Iirimaal on ohtralt vanu kindlusi, mõned neist tegutsevad muuseumidena, mõned on lihtsalt taastatud varemed. Malahide Castle, mis asub 20 km kaugusel Dublinist, tegutseb muuseumina. See on pikka aega olnud Iiri ajaloos olulist rolli mänginud Talbotite perekonna residents. Sugupuu viimane järeltulija, kes elab Austraalias, oli sunnitud kindluse võlgade katteks linnale maha müüma. Kindluses on maale Talbotite suguvõsast ja Iirimaa ajaloolistest sündmustest, sh ka seinamaal Boyne`i lahingust, kus hukkus 14 Talbotite perekonna liiget. Kindlust ümbritseb imekaunis aed, kus pruutpaarid armastavad pildistamas käia.

Pubid ja jalgpall
Dublinis olles käisime vaatamas ka Iiri jalgpalli, mis on segu jalgpallist ja rägbist. Enne staadionile siirdumist on iirlastel kombeks läbi astuda lähimast pubist ja võtta mõned Guinnessid. Minu suureks imestuseks oli pealtvaatajaid kahe maakonna vahelisele mängule kogunenud 32 000 ja seda, kuidas fännklubi mängu ajal kaasa elas, oli tõesti nauditav jälgida. Jalgpall on iirlaste seas au sees ja väga tabavalt kirjeldas seda üks iirlanna - kõigepealt vaatab iiri mees jalgpallimatši ära staadionil, seejärel läheb pubisse sõpradega muljeid vahetama, õhtul vaatab mängu telerist ja arutab veelkord sõpradega läbi ja et kindel olla, et midagi pole kahe silma vahele jäänud, vaatab järgmisel päeval üle ka mängu korduse.

Lääne-Iirimaal võlub kaunis loodus
Edasi kulges meie reis rongiga lõuna poole, suuruselt teise linna - Cork, mida läbib Lee nimeline jõgi. Üle jõe viib tervelt 16 silda. Iirimaad peetakse roheliseks maaks ja Corkis oli isegi jõevesi roheline. Corki lähedal asub väike küla Blarney, mille vaatamisväärsuseks on Blarney Castle'i varemed. Räägitakse, et kui suudled kivi kindluse torni müüris, annab see kivi sulle suure võimu ja jõu. Ja veel räägitakse, et see, kes pole Blarney kivi suudelnud, pole Iirimaal justkui käinudki. Samas asub kivi maadligi orva laes, kuhu ulatumiseks tuleb pikali heita ja püüda selili end orva sisse nihutada.

Lääne poole suundudes nautisime pika bussisõidu ajal Iirimaa kaunist loodust. Teeääred on täis kiviaedu, sees lehma- ja lambakarjad. Bussisõit andis ka hulga muid kogemusi. Nimelt ei eksisteeri bussijaamades sellist asja nagu sõiduplaan, bussidel ei ole numbreid ega sihtkoha nime, puuduvad ka bussipeatused kui niisugused. Kõige targem oli küsida teed oma sihtkohta bussijuhi käest ja seda igaks juhuks mitu korda, sest võis juhtuda, et mingis peatuses tuli bussi vahetada, mingis peatuses võis bussijuht vahetuda ja pika sõidu korral võis seda ette tulla mitu korda. Ja mis kõige imelikum, tundus, et võimalikke variante ei teadnud ette alati ka bussijuht.

Lääne-Iirimaa on tõeliselt kena koht puhkuse veetmiseks. Seal on rand, kus saab ujuda ja surfata, kahel pool teed jagub ohtralt golfiväljakuid, matkaradu jne. Sinna kanti jäävad ka 80 m kõrged kaljud - Cliffs of Moher, kust avaneb Atlandi ookeanile hingemattev vaade. Vastaskaldale jääb Ameerika, mille terendust silmapiirilt terve mõistuse vastaselt kõik turistid otsivad. Iirimaa väikelinnad ja külad on imearmsad ja erinevalt suurlinnast ka väga puhtad. Majad on lõbusalt värvilised ning tihti kaunistatud lillede ja erinevate joonistustega.

Põhja-Iirimaa kuulub Suurbritanniale
Meie kindel soov oli kindlasti ära käia Põhja-Iirimaal ehk Ulsteris - Suurbritanniale kuuluvas piiratud autonoomiaga piirkonnas 2 linna ja 6 krahvkonnaga. Tahtsime oma silmaga näha ja hakata ükskord mõistma, mis seal toimub. Nii broneerisime ühepäevase bussiekskursiooni Belfasti. Hommik algas suure küsimärgiga, sest buss, mis pidi meid Belfasti viima, hilines üle poole tunni. Hiljem selgus, et busside hilinemine nii poole tunni ringis on üsna tavaline nähtus. Teel Belfasti andis bussijuht hea ülevaate katoliiklaste ja protestantide vahelisest võitlusest, mis sai alguse 1690. aastal Boyne'i jõel toimunud lahingust. Selles lahingus lõi Inglismaa kuningas William III pagendatud Iirimaa kuningat James II, millega Stuartite kuningadünastia tõugati lõplikult Iirimaa troonilt. Seejärel hakkas Ulsteri piirkonda valguma šoti ja inglise koloniste.

Sõdimise algpõhjus on ammu ununenud
Kui alguses oli see väidetavalt ususõda (iirlased olid valdavalt katoliiklased, inglased aga protestandid), siis nüüdseks on sellest kujunenud poliitiline sõda. Praegu on katoliiklasi Põhja-Iirimaal umbes 40% elanikkonnast. Nii katoliiklaste kui protestantide seas on mitmeid erinevaid rühmitusi - nii neid, kes pooldavad rahulikke läbirääkimisi kui ka neid, kes tahavad kogu aeg sõdida. Ja nagu mõnedki iirlased ise ütlevad - need, kes tahavad sõdida, vaevalt enam mäletavad põhjust, mille pärast nad sõdivad. Nägime ära mõlemad vaenulikud pooled - ühed tahavad Inglismaa koosseisu jäämist, teised Iiri Vabariigiga ühinemist. Pooled on end teineteisest eraldanud müüriga, mis sarnaneb Berliini müürile. Kui ise poleks näinud, ei usuks, et ühes arenenud Euroopa riigis tänapäeval käib tulistamine pea iga öö. Neile, kes otsivad teravaid elamusi, soovitan Belfasti minna.

Põhja-Iirimaal kehtib oma raha - nael, mille väärtus on Inglise naelaga võrdne, kuid mis tuleb Inglismaal ostude sooritamiseks vahetada Inglise naelte vastu. Muuseas, Põhja-Iirimaal on neli panka ja neil kõigil on oma raha (raha väärtus on siiski üks).

Kokkuvõtteks võib öelda, et jäin reisiga väga rahule. Kuna vaadata on Iirimaal palju, siis 10 päevast kipub väheks jääma. Sain selle reisiga kinnitust oma varasemale arvamusele, et iirlased on omamoodi põikpäised, kuid ikkagi väga sõbralikud, lõbusad ja lahked inimesed ja et Iirimaa on niivõrd omapärane, et igatsed sinna veelkord tagasi.