Põhja-Itaalia linnad on täis kunsti

Hanna Milleri seekordseks reisisooviks oli ühendada puhkus lõunamaisel mererannal Põhja-Itaalia kuulsate kunstilinnade külastamisega. Sihtkohaks valiti väike kuurortlinnake Riccione Aadria mere rannikul, millest nii Ravenna, Bologna, Firenze kui Veneetsia parajal kaugusel - just sobivalt päevaseks väljasõiduks.

Itaalia pakub päikest, merd ja rannapuhkust
Lennates Riminisse, on võimalik valida mitme Aadria mere ranniku kuurordi vahel. Võib jääda Riccionele sarnanevasse Riminisse, kus lisaks kuurordile alles ka tükike vanalinna oma vaatamisväärsustega. Võib minna veidi lõuna poole jäävasse Cattolicasse, mis eelkõige kuurort kilomeetrite pikkuse ranna ja sellest lahutamatute päikesevarjude ja lamamistoolidega, või valida hoopis veel lõunapoolsem, juba Marche maakonda jääv Pesaro, mis eelmiste - nii mõneteist tuhande põhiasukaga kuurortpaikadega võrreldes annab oma ca 90 000 elanikuga välja juba päris linna mõõdu.

Kõik need kuurordid on omavahel milleski sarnased. Eelkõige on selleks mõistagi Aadria meri, rand, päike, jalutamiseks justkui loodud väikesed tänavad varjuliste piiniate all, mida ääristavad vanad ja uued villad, peamiselt muidugi hotellid. Kuna viimases sõjas said need linnad ka kõik omajagu kannatada ning Riccione tehti hoopis maatasa, siis praegune Riccione on uuesti ülesehitatud kuurortkoht, kus vana meenutavad vaid fotod hotelli söögitoa seintel. Ometi on Riccione oma paraja suuruse ning poekeste-boutique´idega ääristatud ja jalutamiseks mõeldud peatänava Viale Dantega kuidagi ehtitaalialik ja igati sümpaatne. Kuna august on reeglina itaallaste puhkusekuu, moodustavad sel ajal ka puhkajaskonna peamiselt itaallased ise. Nii kohtab ka hilisõhtusel peatänaval mitte rahvusvahelist turistide voolu, vaid itaalia perekondi lahutamatute lapsevankritega, kenasti sätitud vanapaare ja ratastel-rulluiskudel-mopeedidel ringituiskavaid noori. Ümbruskonnas, enamjaolt linnast väljas, on ka mitu hiigeldiskot ja lastega peresid ahvatlevaid veeparke.

Bologna: Euroopa vanim ülikool
Et Bolognas asus Euroopa vanim ülikool, asutatud 11. sajandil, tuleb ilmselt paljudele tuttav ette. Ühtlasi on Bologna aga ka Emilia Romagna maakonna halduskeskus ja linna märkimisväärseks eripäraks on ca 140 km kaetud tänavaid ehk arkaade! Lisaks lõpututele arkaadidele, mis annavad kaitset nii kirka päikese kui vihmasaju eest, on Bologna kuulus oma itaaliapäraste, elamiseks kasutatud romaani stiilis linnatornide, arhailiste kirikute, vanade aadlipaleede, põnevate ajalooliste elamukvartalite ja mitmete muude vaatamisväärsuste poolest, mille hulka kuulub kindlasti ka osalt säilinud linnamüür. Omaette põnev ja haruldane vaatamisväärsus on kokku kaheksast kirikust koosnev San Stefano kirikutekompleks, millest San Sepolcro pärineb juba 12. sajandist. Aukartust äratab ka 14. sajandist pärit hiiglaslik San Petronio kolmelööviline kirikuhall, mida oli algselt plaanis veel kahe löövi võrra laiendada, kuid siis otsustati anda selleks plaanitud rahad hoopis ülikooli laiendamiseks, nii et alustatud külglöövi ribid kaarduvad siiani ülikooli raamatukoguni viiva tänava kohal. Omaette vaatamisväärsus on ka toonane ülikooliõu, seinad täis maalitud kunagiste õppurite perekonnavappe, üks uhkem kui teine. Lisaks tuhandete käsikirjade ja inkunaablite kogule võib näha ka toonast "anatoomikumi" ehk siis tammepaneelidega kaetud lahkamissaali, kus lisaks ülikoolirahvale pidi alati istuma ka selleks spetsiaalselt volitatud kiriku esindaja, kontrollimaks, et miskit selles "universumis" päevavalgele tulevast ja uuritavast kiriku ning religiooni mainet ja mõjuvõimu ei kõigutaks. Just sõnast universum - kõigile soovijaile avatud maailmakõiksuse uurimine - pärineb ka sõna universiteet - ülikool.

Igas maakonnas erinev köök
Suuruselt Tallinnaga võrreldavat Bolognat iseloomustavad itaallased ise kolme sõnaga - rosso, grasso, dotto. Sõna rosso - punane - viitavat nii Bologna arhitektuuris rikkalikult kasutatud kohalikule punasele tellisele kui Bologna kui tööstuslinna möödunud sajandil iseloomustanud revolutsioonimeelsusele. Dotto - õpetatud - on mõistagi vihje iidsele ülikoolile. Grasso viitab aga bolognalaste heale toitumusele ehk siis pidavat Bolognas olema väidetavalt Itaalia parim köök. Meil tuntud spaghetti bologneset kohalikud selle nime all aga ei tunne. Sama sisu ehk siis lihtsamalt öeldes hakklihakastmega makaronide kohta ütlevad bolognalased spaghetti al ragu. Kui reeglina on pastakastmed külmad ja valmistatakse kiirelt, siis lihaga ragu-kastet keedetakse lausa mitu tundi. Huvitav oli ka kuulda, et salatites kasutavad itaallased vaid rohelisi või heledaid, mitte päris küpseid tomateid, kuna punaste küpsete tomatite kasutamine toorsalatites olevat puhas raiskamine. Neid pannakse vaid küpsetatud-keedetud roogadesse ja soojadesse pastakastmetesse. Ilmselt ei tasu aga võtta siinöeldut lõpliku tõena, sest ka seekord ei jätnud itaallased meile toonitamata, et Itaalia maakonnad erinevad omavahel väga tugevasti - olgu siis tegu keele, kommete-tavade, jõukuse ja üldise arengutaseme või itaallastele nii olulise köögikunstiga - ühtset Itaaliat ei olevat tegelikkuses olemas.

Rongisõit on mugav ja soodne
Kui keegi on väitnud, et Itaalias rongiga küll vabatahtlikult sõita ei tasu, siis meie kogemus näitas küll täiesti vastupidist. Pole midagi täpsemat, puhtamat ja hinnalt soodsamat ning kiirteede liiklusummikutest sõltumatumat kui rongisõit Itaalias. Võimalik, et meil lihtsalt vedas. Ainult pilet tuleb Itaalias rongipilet osta soovitavalt ette mõnest linna reisibüroost, kuna jaama kassades võib olla järjekordi või mis hullem, on parajasti rongi väljumise eel mitmetunnine siesta… Siestat kogesime küll, järjekordi mitte.

Niisiis suundusime pileteid ostma kohalikku reisibüroosse. Minu küsimuse peale, kas Ravennasse oleks parem sõita bussi või rongiga ja mis edasi-tagasi pilet maksta võiks, jäi leti taga istuv meesterahvas mulle hämmingus otsa vaatama. Et ma aga kuidagi aru ei saanud, mida ma valesti olin küsinud ega kippunud lahkuma, püüdis ta mulle asja selgitada: "No, no, signora….Teil on liiga palju küsimusi. Ma peaksin ainuüksi Teile vastamise pärast tund aega tööd tegema! No, no! Küsimustega minge turismiinfopunkti, aga lihtsalt rongipileteid võin ma Teile müüa küll." Isegi see omapärane loogika ei suutnud mind letist eemalduma sundida. Suutsin vaevu varjata tahtmatult tekkinud muiet, mõeldes meie reisikonsultantidele. Ilmselt tõlgendas reisibüroo klienditeenindaja minu muiet kui paluvat naeratust ja tõmbas küünarnuki alt rongide sõiduplaani, ajas sel joonlauaga järge ja olidki nii hinnad kui ajad selged. Ei läinud kolme minutitki. Edasi-tagasi pilet ca 70 km kaugusel asuvasse Ravennasse maksis 12 000 liiri.

Ravenna maailmakuulsad mosaiigid
Ravennas kohal, alustasime kohe esimesest, evangelist Johannese kirikust, mis kõrgus jaamahoone vastas. Sealt edasi juba Püha Franziscuse kirik, Dante hauamonument, Toomkirik, Baptisteerium, San Apollinare Nuovo kirik ja võrratu San Vitale. Mõttetu oleks siinkohal kõike Ravennas vaatamist väärivat üles lugeda - see nimekiri tuleks liiga pikk ja kel huvi, leiab kõik huvipakkuva kasvõi kohapeal ostetud linnakaardilt isegi siis, kui põhjalikumat eeltööd pole tehtud. Kokkuvõttes mõjub Ravenna arhailiselt tänu oma iidsetele kirikutele ja iseloomulikele linnatornidele, mis ümarate ja poolviltustena kõrguvad majade kohal nagu mõne vana Itaalia muinasjutu illustratsioonil. Eelkõige on Ravenna aga maailmakuulus tema pealtnäha ülilihtsates ja arhailistes kirikutes peituvate säravate mosaiikide tõttu, mis ei ilmesta pelgalt mõnd üksikut detaili, vaid katavad tohutuid seina-, lae- ja põrandapindu terviklike religioossete "maalingutena". Ümber jutustada seda meeletut kunstivaramut ja rikkust on võimatu. Isegi seda kõike nähes ei ole vaim valmis seda pärandit hetkega haarama. Ja ometi tasub minna ja vaadata!

Lühima ülevaate andmiseks võib Ravenna vaatamisväärsused jagada kolme perioodi: impeeriumi periood Honoriuse ja Gallia Placidia aegadest (viimase monument); gooti Theodorichi periood (viimase palee ja hauamonument) ning õitseng keiser Justinianuse ja tema abikaasa, keisrinna Theodora ajal. Enamus bütsantsi kunstile iseloomulikke mosaiike on pärit juba 5-6. sajandist, säilinud säravaina tänaseni. San Apollinare Nuovo kirikus on võimalik osta ühine sissepääsupilet 10 000 liiri eest kõikidesse neisse kirikutesse, mida kaunistavad kõige uhkemad mosaiigid ja kuhu puudub tavapärane vaba sissepääs.

Euro sai alguse Firenzest
Euroopa kaasaegne ühisraha euro ei ole sugugi uus leiutis. Juba 13. sajandi alguses vermiti Firenzes esimesed kuldmündid, mis said nime linnavapil kujutatud liilia ehk siis lilleõie järgi - nagu linn isegi - ning on tuntud floriini nime all. Ka pangandus sai alguse toonasest Firenzest. Nimelt olevat esimesed ettevõtlikud kauba- ja rahavahetajad ning rahalaenajad seadnud end sisse kirikute ette, kus ju rahvas kõige enam regulaarselt koos käis, pakkudes seal usinalt oma teeneid. Tasapisi kujunes igal rahavahetajal välja oma pink - banco. Kui aga keegi tsunftikaaslastest ebaõiglaselt käitus, löödi ta pink lihtsalt puruks - banco rotto, et ta enam oma tehinguid ei saaks teha. Nii ongi Firenze andnud meile nii esimese "euro" kui mõisted pank ja pankrott. Firenze esimesed "pärispangad" olevat levinud oma allharude kaudu isegi Soomeni.

Linn ise sai alguse aga juba 1. sajandil e.m.a., kui endise etruskide asula kohale rajati Rooma koloonia Florentia. Keskaja alguseks oli linnast kujunenud Toskaana maakonna olulisim keskus ja seda on umbes Tallina suurune Firenze tänaseni. Selle kandi kunagiste asukate - etruskide - nimest olevat tuletatud ka ladinakeelne Tuscia, millest tänaseks on saanud Toskaana.

Firenze: pikk kunstitraditsioon
Firenze ajalugu on rikas ja põnev ning tänu oma lõpututele võimuvahetustele iseloomulik pea kogu Itaaliale. Kõige olulisema jälje linna ja kogu Itaalia aja- ja kunstilukku on jätnud aga Medicite perekond. Firenze ajaloost rääkides ei saa nimetamata jätta 15. sajandil võimule tulnud Medicite perekonnast pärit Cosimo il Vecchiot ja tema hilisemat järeltulijat Lorenzot, keda rahvas ka vaimustunult "suurepäraseks" nimetas - Lorenzo il Magnifico. Just viimane kogus oma õukonda ajastu helgemad mõtlejad ja loojad. Tänu Medicite metseenlusele said talendid pühenduda oma loovusele ja meile on sellest ajast jäänud maailma üks rikkamaid kunstipärandeid. Medicite õukonna toetusel lõid oma igikestvad teosed kunstnikud-skulptorid-arhitektid Donatello, Beato Angelico, Filippo Lippi, Brunelleschi, Botticelli, Michelangelo, filosoofid-mõtlejad Poliziano, Mirandola ja Galileo Galilei. Firenzest on pärit ühtse itaalia kirjakeele looja Dante Alighieri, kes oli hiljem sunnitud kodulinnast pagema, leides peavarju, kaitset ja ka viimse puhkepaiga Da Pollentade valitsetud Ravennas. Firenze kuulsuste panteoniks sai 13. sajandil ehitatud Santa Croce kirik, kus maetud 300 kogu Euroopa kultuuriloost tuntud literaati, filosoofi, kunstnikku, arhitekti, teadlast, muusikut. Lisaks mitmele eelmainitule on seal ka hauaplaadid Marconile ja Pesaro´st pärit Rossinile. Õhku jääb vaid küsimus - miks just siit, Firenzest, Itaaliast, on pärit kogu hilisemale Euroopa ja maailma kultuuriloole nii palju andnud loojad? Millest selline üleloomulik vaimu- ja loomejõu kontsentratsioon?

Kiriku rikkused ja Uffizi maaligalerii
Mõne lausega Firenze rikkustest ülevaadet anda on ilmselgelt võimatu, olgu seetõttu nimetatud vaid mõned olulisemad vaatamisväärsused. Firenze keskus koondub kuulsa S. Maria del Fiore katedraali, selle kellatorni ning baptisteeriumi ümber. Toomkiriku ja Giotto ehitatud kellatorni hele marmorpits on kordumatu ja lõputult võluv. Kuigi baptisteeriumi kuldne uks - nn "paradiisiväravad" - on omaette imetlusobjekt, vaimustasid meid isegi enam hoone sisemust ja lage katvad võrratud mosaiigid.

Edasi tasub jalutada Firenze vanima, San Lorenzo basiilikani, mis välisfassaadilt ülilihtsana peidab sees imelisi rikkusi, loodud Donatello, Verocchio, Michelangelo poolt. Üks Michelangelo meistriteostest on ka Sacrestia Nuova. Kindlasti ei saa mööda minna Piazza della Signoriast oma Neptuni kaevuga, Logia dei Lanzist ja raekojast Palazzo Vecchiost, mille vaatamisväärsuseks nii kaunistatud sammasõu kui veel uhkemad siseruumid ja saalid.

Kohe Vana Palee kõrval asub maailmakuulus Uffizi maaligalerii, mille külastamist päevase väljasõidu korral pole mõtet plaanidagi - sissepääsujärjekord vähemalt 2 tundi. Kahest vastakuti asetsevast galeriist koosnev palee ehitati 16. sajandil ja oli algselt plaanitud linnametnike büroodeks.

Varsti pärast palee valmimist riputas toonane valitseja Francesco I sinna üles mõned maalid ning Medicite kunstiarmastusest edasiviiduna kujuneski algsest ufficiost hoopis üks Euroopa võimsamaid kunstigaleriisid. Uffizi kõrval voolab laisalt läbi linna Arno jõgi, mida ületav kahekorruseline Ponte Vecchio sai ühenduskoridoriks uue Palazzo Pitti ja Palazzo Vecchio vahel. Traditsiooniliselt kullassepa-äridele kuuluv sild on seda tänini.

Mõistagi peaks veel vaatama Medicite paleed, Buonarotti maja, Pazzi kabelit, San Marco kloostrit, akadeemiat, kus näha muuhulgas ka Michelangelo skulptuurid David ja Pieta. Ja siis võiks veel jalutada Boboli aedades, tõusta Michelangelo künkale, kust avaneb imeline vaade linnale, avastada aina uusi põnevaid motiive, astuda sisse Dante "kodukirikusse" ja piiluda mõnda siseõue, istuda kohvikus ning lihtsalt hingata sisse Firenze tabamatut õhustikku, mida isegi katkematu turistide vool ei suuda imekombel kõigutada.