Lanzarote: päike ja lummav kuumaastik

Esmamulje on petlik
Igav liiv ja tühi väli. Liivatorm. Kauguses mustavad kaljud, praktiliselt olematu rohelus ja lennujaama maandumisplatsi lähedusse istutatud üksikud palmid on tugeva tuule käes pea maadligi. Läbi akna paistvatel inimestel on seljas joped. Lennukitäis inimesi vaatab nõutult üksteisele otsa, kõigil ilmselt samad mõtted.

Kõik saarele saabuvad lennud maanduvad pealinna Arrecife sümpaatses väikses lennujaamas. Mingit ekslemisvõimalust pole, kohe peale passikontrolli läbimist ja pagasi kättesaamist ootavad reisikorraldajate esindajad oma kliente, et neid bussidesse jaotada. Teel hotelli läheb masendus veelgi suuremaks, reisikataloogidest loetud lubadused ei paista paika pidavat. Õnneks on hotell lubatud tärnidest pisut kõrgema tasemega ja väljavaade igal hommikul oma isiklikul rõdul kohvi juua parandab pisut meeleolu. Traditsiooniliselt koguneb charter-reisiga saabunud grupp saabumispäeva õhtul hotelli baaris, kus kohalik giid tutvustab pakutavaid ekskursioone ja räägib saarest. Meeleolu on äraootav.

Tihti korrutatakse, et esmamulje võib olla petlik. Ja juba järgmisel päeval näitabki Lanzarote oma muutlikku talvist palet. Igal hommikul on taevas pilvine, ent juba kella poole kümneks on pilved kadunud ning välja tuleb jaanuarikuine leebe päike.

Parimad kohad on basseini ääres
Päikesekummardajad kiirustavad ranna poole, teadjamad aga hotelli basseini äärde parimaid kohti rabama - talviti saarel puhuv tugev ja isegi põhjamaalasele veidi jahe tunduv tuul ei ole kõige meeldivam kaaslane. Igal enesest lugu pidaval hotellil on siin oma bassein, mis tavaliselt asub hotelli siseõues, et päevitajad oleksid varjatud kõrvaliste pilkude eest. Ning otse loomulikult kuulub on igal toal ka isiklik rõdu. Hommikusöök tavaliselt majutuse hinna sisse ei kuulu, seda on võimalik hotelli baarist suhteliselt soolase hinna eest osta või siis oma toa kööginurgas ise valmistada. Tavaliselt on hotellide rajoonis mitu kauplust (mercado), mille hinna ja valiku taset saab hinnata sellega, kui palju kohalikke sealt süüa ostmas käib. Kõrvuti kohalike kettidega on esindatud ka näiteks skandinaavlastele tuntud ‘Spar’, mille hinnatase siiski kallim kui kohalikes supermercadodes.

Kuus aastat vulkaanipurskeid
Ootusärev turist otsustab tavaliselt esimesel päeval minna siiski avastusretkele. Lanzarote koosneb mitmest eri saarest ja kandis vanasti nime Õnne saarestik (Fortune Islands). Nüüdne nimi on saadud Genoast pärit maadeuurija Lancelotto Malocello järgi, kes siia XIV sajandi teisel poolel saabus, avades tee järgnevatele edukatele brittide, prantslaste ja hispaanlaste ekspeditsioonidele. Kalastus ja maaharimine, mis siis au sees olid, on nüüdseks paraku jäänud jalgu laialt lokkavale turismile. Kuigi Lanzarote on üks väikseim Kanaari saartest, on ta looduslikult väga huvitav ja omapärane. Saare 752 ruutkilomeetrisest pindalast umbes kolmandik on tõeline kuumaastik - kraatrite, laava ja laavatuha all. Üle kuue aasta kestnud vulkaanipursete seeria 1730ndatel aastatel muutis saare suureks mustaks laavakõrbeks, rohelust annavad saarele enim laavatuhapõldudel paiknevad viinamarjaistandused ning Saja palmi org, mis on jällegi omaette vaatamisväärsuseks. Elanikke on Lanzarotel umbes 70 tuhat, neist pooled elavad Arrecifes.

Rannavenüü: Puerto del Carmeni peatänav
Puerto del Carmen on Lanzarote vanim turismikeskus. Vana kalasadama ümbrusse jääb Puerto del Carmeni vanalinn, vana ehk pigem räsituse mõttes kui arhitektuuriliselt, aga seal asuvad parimad restoranid. Puerto del Carmeni ööelu on väga vilgas. Põhiline tegevus toimub siin ümber nelja kilomeetri pikkuse Avenida de las Playas tänava, mis jookseb paralleelselt rannaga. Rand on tumeda peenikese liivaga ning väga lastesõbralik. Puerto del Carmeni suhteliselt mägine maastik ning üles-alla kulgevad tänavad ei soosi vanemaid ja liikumispuudega inimesi, kui just rannahotelli pole valinud. Noorematele on aga ronimine lõbusaks väljakutseks. Kogu saarel on tunda kohaliku maailmakuulsa kunstniku-arhitekti Cesar Manrique mõju. Lanzarotel on valdav madal arhitektuur, kõrgemaid kui 3-korruselisi maju on väga raske, kui mitte võimatu leida. Linnakeste kitsad kõrvaltänavad, kuhu turist tavaliselt ei satu, näitavad kohalikku elu. Ehitised on kõik traditsiooniliselt valged, aknad ja uksed aga on enamuses igaüks kui meistriteos - rohelised, sinised või puiduvärvi raamid annavad nii tavalisele valgele ehitisele oma näo. Naabrid püüavad üksteist detailidega lausa üle trumbata. Seda mitte ainult arhitektuurilises vallas, vaid kohati ka aknal kuivava pesu rohkuses. Kohalike uste-akende imetlemisest ja pildistamisest ei ole võimalik väsida. Puhkajate kindlad lemmikud on kõik rannaäärsed kohvikud ja baarid.

Supelrandu nii valge kui musta liivaga
Lanzarote pakub väga mitmekesist valikut nii valge kui musta liivaga randadest. Neist konkurentsitult kuulsaim on Punta de Papagayo. Rand on siin kaetud imepeene valge liivaga ning vesi on puhas ja läbipaistev. Rannajoon on sopiline ja pakub võimalust ka privaatsemaks päevitamiseks, seetõttu kohtab siin tihti nudismiharrastajaid. Saare lõunakaldalt leiab Playa Blanca, endise kaluriküla, mis oma uute ja kõrgetasemeliste hotellidega on saamas üheks populaarsemaks kohalikuks turismikeskuseks. Playa Blanca ja tema rannaäärsed kohvikud on rahulik ja mõnus koht nii päevaseks kui õhtuseks elunautlemiseks. Siit väljub ka laev Fuerteventurale. Costa Tequisest (NB! Mitte segamini ajada Teguisega) leiab kaunid liivarannad ja surfajate paradiisi Famara.

Teguises on pühapäeviti Kadaka turg
Tihti aetakse Costa Tequisega segamini Teguise’i, mis kuni 1852. aastani oli Lanzarote pealinn. Teguise on saare tähtsaim kultuuri- ja turismikeskus ning on kindlalt üheks tähtsamaks kohalikuks vaatamisväärsuseks oma arhitektuurilt. Saare esmakülastajad ja lootusetud shoppajad valivad Teguise külastamiseks kindlasti ühe pühapäeviti korraldatavatest "turuekskursioonidest". Valida on terve päeva, poolepäevase või paaritunnise ekskursiooni vahel. Olles külastanud Teguiset turuvabal päeval, ei oska kuidagi ette kujutada, kui tihkelt on muidu nii unise linnakese keskväljak ja kõrvaltänavad pühapäeval täis pressitud müügilaudu. Tasuline autoparkla algab juba paar kilomeetrit enne linna piiri ja lakkamatu liiklus venib teosammul. Kõik ekskursioonibussid viiakse lausa turu "väravasse", autodega kohale tulnud aga longivad turu poole tolmus ja bussitossus. Eestlasele tundub asi kohapeal tuttavana - tõeline kadaka turg vabas õhus. Ehted, suveniirid, t-särgid, dressid, turistidele mõeldud ninn ja nänn. Saare kuulsaid veine ning marmelaadi saab osta vaid paarist nurga taha, seelikute ja tuulelohede varju peitunud tillukesest kauplusest. Kohalikud ei käi siin turupäevadel ilmselt juba ammu, müüjateks on enamasti tumedanahalised Aafrika mandrilt ning turg on üle ujutatud läbilõikega saart külastavatest turistidest - inglased, sakslased ja skandinaavlased.

Ekskursioonile organiseeritult või omapead?
Sportimisvõimalusi on Lanzarotel teiste Kanaari saartega võrreldes suhteliselt vähe - korralik 18 rajaga golfiväljak on Costa Teguises. Samas on matkahuvilistel võimalik valida mitmekümnete huvitavate jalgsimarsruutide vahel nii mägedes kui tasasemal maastikul. Hotelli retseptsioon aitab nii mägijalgratta või autorendi kui ka erinevate ekskursioonide organiseerimisel. Ühe ja sama sisuga ekskursioonil võib nagu heal lapsel olla mitu nime. Huvitav ja mõnele kliendile kindlasti ka nõutusttekitav on, et näiliselt ühe ja sama ekskursiooni hindade vahe hotellist või reisikorraldajalt ostes võib olla mitmekordne. Kui reisikorraldajalt ostetud mitterahuldava või nõuetele mittevastava toote eest on võimalik raha tagasi saada, siis hotelli vastuvõtust teenust ostes langeb vastutus ikka ainult ostjale ning kuna tavaliselt mingeid lähemaid ekskursioonikirjeldusi kirjalikult pole, jäävad võimalikud vaidlused tasemele "mina ütlesin, tema ütles". Kindlasti tasub osta hotelli vastuvõtust näiteks poolepäevast Teguise turuekskursiooni, mis sisuliselt on bussitransfeer turule ja tagasi. Ühistransport tundub Lanzarotel toimivat suhteliselt sujuvalt, üsna kerge vaevaga on võimalik kogu saar läbi sõita kohalike bussidega. Bussipilet ühest saare otsast teise ei maksa rohkem kui Tallinn-Tartu ots. Aega, mida kohalikel paistab rohkelt käes olevat, kulub loomulikult palju, aga läbilõike kohalikust elust ja vastava meeleolu saab vaid bussiga sõites, mitte autot rentides või ekskursioonibussi aknast välja vaadates.

Üüriautoga näeb rohkem
Hoolimata kõigist kahtlustest otsustab meie reisiseltskond rentida hotelli vastuvõtust auto - näeb rohkem kui terve päeva ekskursioonil ning ei ole kellestki sõltuv. Kokkulepitud ajal ootab meid meesterahvas, et meid suhteliselt kõbusa väikeautoga nurga taga asuvasse rendibüroosse viib. Meie valik langeb Opel Corsale, lootuses et hinna ja kvaliteedi suhe paika peab. Olles hoolikalt üle kontrollinud meie piparmündirohelise auto tulede korrasoleku, näidanud kätte ja rendilepingusse märkinud kõik autol juba olemasolevad mõlgikesed ja kriimud ning ära teeninud arvatava komplimendi professionaalsete rentijate kohta, oleme valmis teele asuma. Saarel orienteerumine on suhteliselt lihtne, teed on hästi märgistatud viitadega ja suuremate külade vahel on lausa kiirtee. Ainus, mis turistidele peavalu valmistab, on Corsa 1,3-liitrine mootor, mis järsematel tõusudel ehk siis praktiliselt kogu aeg murettekitavalt undab ja tossu välja ajab - vesi on üle 100 kraadi. Kohalikud bensiinijaama hooldusmehed aga on murelike Corsa-turistidega juba harjunud ning teatavad et 105-kraadine vesi on ‘very normal’ ja et muretseda on põhjust alles siis, kui vesi 110 kraadi. Auto kinnijooksnud mootori peaks aga teadagi kinni maksma ikka rentija, seetõttu on kaval mägedes tihti peatuda ja mootorit jahutades avanevat vaadet imetleda.

Timanfaya: 220 km² laavamassi
Saare loodeossa jääb Timanfaya looduspark. Timanfaya on muljetavaldav vulkaaniline väli, kus lisaks 300 eri mõõdus kraatrile on esindatud 180 eri liiki taime. Sellel 220 ruutkilomeetrisel maa-alal, kus inimesed pea iial elanud pole, on park ideaalseks laboriks bioloogiliste uuringute jaoks. Siin saab ka imetleda erinevate mineraalide koosluses üllatavalt värvilist laavamassi. Kuigi parki korraldatakse iga päev massilisi organiseeritud ekskursioone, tasub parki külastada neist eraldi ja autoga. Timanfaya loodusparki suunduva tee ääres saab ka kaameliga sõita. Üks kaamel võtab peale 2 inimest ja kui kliendile paarilist ei leita, saab naabriks liivakoti. Pargist mitte kaugele mägede vahele jäävad mitmed kuulsad veinikeldrid kust imehäid ja -odavaid veine maitsta ja kaasa osta saab. Külastada tasub muljetavaldavat kaktuste aeda, üht César Manrique viimastest töödest, kus kohalikku floorat kunstiga kombineerides on saadud unikaalne tulemus. Lastele on huvitavad kindlasti veel Tropical Park, kus on üle 300 erineva eksootilise linnu ja toimuvad regulaarsed papagoietendused. Lõbutseda saab ka Agua Lanza veepargis. Kuna aga siin vett ei soojendata, võib see külmade ilmadega hoopis kinni olla.

Kuradikoopa külastamine on kohustuslik
Kuradikoobas, La Cueva de los Verdes, mis on tegelikult mitme omavahel ühendatud koobaste ahelik, asub saare põhjaosas ning on üks maailma suurimatest vulkaanilistest galeriidest (6 km). Koopad on tekkinud kohaliku vulkaani Monte Corona tegutsemise tagajärjel 3000-5000 aastat tagasi.1964. aastal avati kahe kilomeetri pikkune efektselt valgustatud osa koobaste ahelikust ka turistidele. Kuradikoopa külastamine on kordumatu ja ainulaadne elamus ning Lanzarote külastajale "a must". Saare loodeosas asub El Golfo - vulkaaniline kraater, mis on täidetud maa-aluse mereveega, luues rohelise laguuni. Shokeerivalt kontrastsed must liiv ja roheline laguun jätavad kustumatu mulje.

Käesoleva artikli kirjutas oma tänavuse reisi põhjal Estraveli tootjasuhete direktor Kadri Liiksaar. Estravelis on müügil mitme erineva reisikorraldaja puhkusepaketid Lanzarotele.