Lihavõttesaare vaikivad kivikujud

Ingvar Luhaäär

Oma reisist Lihavõttesaare müstiliste kivikujude juurde ning sellega seonduvatest mõtetest pajatab järgnevas spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud loos orientalist, kirjamees ja tõlkija Ingvar Luhaäär.

Kui Muhu lähima naabrini oleks 4500 kilomeetrit
Huvitav on võrrelda vahel midagi sellist, millel on omavahel ühtaegu suuri sarnasusi kui ka rabavaid erinevusi. Näiteks Lihavõttesaar ja Muhumaa. Rahvaarvult ja suuruselt on nad võrreldavad (Lihavõttesaar Muhust viiendiku võrra väiksem). Muhul on naabrid lähedal - Saaremaa paari kilomeetri ja manner vähem kui kümne kilomeetri kaugusel. Igal päeval sõidavad paljud inimesed mõlemas suunas Muhumaalt läbi. Kui kujutleme olukorda, et Muhul oleks lähim maa ida pool kusagil Uuralite taga, läänes Kesk-Prantsusmaa kaugusel, põhjas Teravmägede saare ja lõunas Türgimaa piires, vahepeal aga ainult ookean, siis oleks muhulane Lihavõttesaare elaniku olukorras. Vaevalt, et sellisel juhul Muhumaal üldse keegi elakski...

Lõpuks maandub ka lennuki teine ratas
Esimesed lennutunnid olid üsna rahulikud, nüüd aga on lennuk juba pikka aega kõikunud ja rappunud, nii et mõtled, millal küll ja kuidas sellele ükskord lõpp tuleb. Tshiili pealinna Santiago lennuväljalt startisime õhtupoolikul, nüüd on akende taga pilkane pimedus. Meie sihiks on saar, millele ilmselt hakkame juba lähedale jõudma. Kui aga selle ümber peaks möllama nii tugev torm, et maanduda ei saa, pole ka kusagile mujale minna, sest nelja ja poole tuhande kilomeetri raadiuses pole teist lapikest maismaad. Laskume… põntsatas, kuid põntsatas ainult parempoolne ratas, lennuk on tuulesööstust kaldu… Tundub kuluvat terve igavik, kuni vajume tagasi vasemale ja teine põntsatus annab tunnistust sellest, et ka vasak ratas puudutas õnnelikult maad. Lennukist väljudes haarab mind soe ja niiske tuul sellise hooga, et äärepealt oleks kõrgelt platvormilt alla puhunud, viimasel hetkel saan veel haarata selle käsipuust.

Mikrobuss viib meid uude valevasse ühekorruselisse hotellikompleksi. Toa otsasein on klaasist. Selgub, et sein on tervenisti üks suur lükanduks. Väljas muru. Pimedusest paistab suur kaktus. Kusagil siinsamas kostab lainemüha. Rohkem ei õnnestu seda saart avastada, tuleb oodata hommikuni.

Kosmosesüstikute maandumisrada ja üksainus asula
Hommikusöögi järel on mikrobuss jälle ees. Sõidame mäkke tõusvat käänulist teed. Lihavõttesaar meenutab kujult bumerangi või kolmnurka, mille kõik nurgad on ümarad ja igas nurgas on kustunud vulkaan, kraatris umbes kilomeetrise läbimõõduga mageveejärv kõrkjastikega. Iga kraatri servalt võib näha peaaegu kogu saart.

Lõunapoolse kraatri servalt avaneb kõige avaram vaade. All orus peatub pilk sirgel ja laial asfaltteel. Uskumatu, et siin on selline magistraal!… Selgub, et see on lennuvälja maandumisriba, millel on tõesti nii laiust kui pikkust - ameeriklased ehitasid, et see oleks ühtlasi tagavaralennuväljaks kosmosesüstikutele. Lennuvälja taga orus on saare viljakaimad maad, seal on rohelusse mattunud ka saare ainuke asula, mille keskel on suurt avarat saali meenutav katoliku kirik. Jumalateenistuse põhiosa on hispaaniakeelne, kuid aegajalt kuuleb ka kohalikku keelt, eriti lauludes. Lauldes võetakse kätest ja õõtsutakse (umbes nagu meil "Õllepruulijat" lauldes, ka laulu meeleolu tundub sarnane - rõõmsameelne, pisut suigutav). Kiriku seinte ääres on näha okeaaniastiilis puunikerdusi. Kirikuliste hulgas on põliselanikke ja valgeid enamvähem võrdselt. Tshiilist on tulnud uusasukaid, kel aga ei ole luba saarel maad omada. Enamasti on nad ametiinimesed. Nii on saarel 30 politseinikku (kes saavad kahekordse palga kauges üksikus kohas töötamise eest), kuigi tööd neil õieti pole. Türmis istub parasjagu kaks vangi - mõlemad hobusevargad. Kohalike uljaste noorukite peamine ajaviide on ratsutamine. Nad armastavad turistide vaateväljas galopeerida ja näidata, et on üsna metsikud noormehed.

Lihavõttesaare ajalugu peidab saladusi
Kiriku lähedal on väike moodne Lihavõttesaare muuseum, kus võib näha ka puutahvlikesi senini deshifreerimata kirjaga. Kindlasti need puusse lõigatud kohmakavõitu kujundid kannavad endis mingit ammu mõeldud mõtet - kuid kas elustub see veel kunagi? Muuseumi lähedal mererannas seisab rida kivikujusid. Orusopis on botaanikaaed, kus kasvavad jämedatüvelised datlipalmid.

Kunagi oli saarel elanikke mitu korda rohkem - praegu paar tuhat! - ja saar oli jagatud eri hõimude vahel. 19. sajandil tulid Tshiili orjapüüdjate laevad, kes võtsid kinni, keda aga kätte said, ja viisid orjatööle Lõuna-Ameerika istandustesse, kus lihavõttesaarlased peagi surid. Pikka aega oli peaaegu kogu maa saarel Inglise Villakompanii omand, kohalikele oli jäetud vaid väikesi lapikesi asula ümbruses. Aastas korra käis laev, mis viis ära lambavilla ja tõi hädatarvilikku kaupa. Suur muutus tuli alles 1961. aastal, mil rajati lennuväli ja Tshiili riik võõrandas maa Inglise Villakompaniilt.

Koonuselised mäed ja paarkümmend datlipalmi
Suuri metsi saarel pole, on vaid üksikud salud ja põõsastikud. Tänu sellele on vaated avarad. Maastik meenutab mõneti meie Haanjamaad, kuid mäed on rohkem koonuse- kui kuplikujulised.

Kõige müstilisem tundub saare põhjatipp. Lahe kaldal seisavad kivimehed reas. Neid on ka vulkaanikraatri nõlvadel. Rada viib alla lagendikule. Plataanisalus on puude all rohmakad söögilauad. Väike välirestoran, kus saab einet võtta. Tugev tuul käib siitki läbi. Kliima on aastaringi ühesugune: sooja üle kahekümne kraadi, kuid tugevad niisked tuuled tingivad selle, et kõige paremini tunned end siiski kerges mantlis. Käänuline tee viib põhjarannikule üle lagedate väljade, kus hõre rohi vaevalt katab mügarikku mustast laavakivist pinnast. Paremale jääb saare tipp: maapind seal tõuseb ja tõuseb, umbes viie kilomeetri kaugusel, mitte veel lausa selle lauge mäe tipus, kuid juba üsna lähedal, on näha väike puudesalu. Selle taga tõuseb maapind veel pisut ja langeb siis ümara nukina merre - seda ma ei näe, kuid tean fotode järgi. Meie aga jõuame kaunisse abajasse, kus õõtsuvad tuules kõrged sihvakate tüvedega kookospalmid ja helekollane liiv ulatub veejooneni. Näib nagu oleks see liiv siia toodud (täiesti absurdne mõte!…), sest igalpool mujal laskuvad tules mustaks kõrbenud rauda meenutavad teravaservalised laavakaljud otse merre ega tekita vähimatki tahtmist kusagil vette minna. Kookospalmid võiks kergesti üle lugeda - kõige rohkem paarkümmend, rohkem pole neid kogu saarel ega kusagil nelja tuhande kilomeetri raadiuses…

Kust tuleme, kuhu oleme teel?
Tshiili võimud muidugi esitavad hüpoteesi, et kunagised algasukad on saarele sõitnud Lõuna-Ameerikast pilliroost paatidel, kuid see ei tundu eriti veenev sel lihtsal põhjusel, et nii keeleliselt kui rassiliselt kuuluvad saare põliselanikud kahtlemata okeaania rahvaste perre. Võib muidugi olla, et enne nende saabumist on kunagi tuldud ka Lõuna-Ameerikast.

Mõnel pool Okeaanias on võrseid ajamas omariikluse mõte - näiteks Tahiitil, kuid siiani on lõpuks ikka leitud, et üksi ei suudeta alal hoida neid tsivilisatsiooni mõnusid ja mugavusi, millega on juba harjutud. Iseseisvaid riigikesi on praegu vaid Okeaania lääneosas. Keeleliselt ja kultuuriliselt oleks ehk alust ka Okeaania riigi tekkimiseks - see oleks siis territooriumilt maailma suurim riik, ehkki maismaad oleks riigi pindalast parimal juhul vaid 0,1%. Vähemalt tänapäeval tundub see veel utoopilise mõttena - vahemaad on liiga suured.

Lihavõttesaarlastel on Tshiili kodakondsus
Lihavõttesaarlased ei kuuluks hea meelega Tshiili riigi koosseisu, kuid neil pole ka mingit muud valikut ja seepärast on nad paratamatusega leppinud ning püüavad oma õiguste eest seista nii palju kui vähegi võimalik. Kõige enam häirib neid immigratsioon. Samas on Tshiili kodakondsusest neile ühes kui teises asjas kasu. Andekamad lapsed saavad minna Santiagosse haridusteed jätkama, raskemate haiguste korral viiakse haiged mandrile ravile. Selgus, et meiega koos oli olnud lennukis kirst kümneaastase tüdruku surnukehaga - tüdruk oli olnud peaajukasvajaga Santiago haiglas lõikusel. Seekord küll abi ei saadud, kuid juhtum näitab, et saareelanikel on võimalusi, milliseid neil omaette elades kindlasti poleks. Ka mitmed kaubad, sealhulgas mootorikütus, on saarel isegi odavamad kui mandril.

Kivikujud on sündinud igavusest?
Mis mulje jäi mul siis moaidest, kuulsaist kivikujudest? Mulje on iseenesest vägev, kuid mind küll eriti fantaseerima ei kutsu. Kui näed kivimurrus ka pooleli jäänud kujusid, mõistad, et nende raiumine ja transportimine on olnud küll tohutu töömahukas ettevõtmine, kuid midagi müstilist selles ei tundu olevat. Me ei tea, miks neid kujusid valmistati, kuid midagi väga salapärast või ülemaist selles vaevalt on.

Meenub lihavõttesaarlaste üks teine muistne tava, millest on rohkem teada. Igal kevadel passiti peale, millal lind muneb saare idatipu lähedasel kaljurünkal esimese muna ja siis sööstsid saare tublimad noormehed merre, et see ära tuua. Taoline ujumisretk oli äärmiselt ohtlik: rannakaljud tõusevad peaaegu püstloodis, teravad vahused lained peksavad neid, veed saare ümber kubisevad haidest. Kes selle esimese muna ära tõi, oli terve aasta tehtud mees. No oli seda muna siis tõesti vaja, et selle pärast elu ohtu seada? Aga kui midagi teha ei ole, on igav ja saarelt ära ka ei saa…

Umbes samasugustest impulssidest võis tekkida ka komme suuri kivikujusid raiuma hakata. Selle, et saar võis kunagi olla osake Atlantisest, kummutab veenvalt väljapanek saare muuseumis; on näha, kuidas Lihavõttesaar kord kerkis vulkaanipurske tagajärjel ja kunagi kaugel ajal jälle tagasi ookeani vajub.

Teist sellist paika maailmas ei leidu
Püüan end panna inimeste olukorda, kes on pidanud veetma kogu elu nii väikesel saarel. Mõnus kliima, ilusad vaated, töötada ei pruugi palju. Eks nii tekibki see igavus ja igatsus, mis peegeldub siinsete kivikujude palgeil. Nii ei hoomanud ma saare elaniku tegevuses midagi eriti salapärast - kõrges ja ülevas mõttes! Küll aga on saar ise oma maastike ja kliimaga midagi täiesti erilist - teist sellist paika maailmas ei leidu.