Kuidas kaameraga safaril käia

Jaanus Järva

Aafrika on juba pikemat aega olnud loodusfotograafide ja filmitegijate meelispaigaks. Mida ette võtta, et kaamerast Aafrika safaril ikka kasu oleks ja pildid ilusad tuleksid, annab käesolevas spetsiaalselt Estravellerile kirjutatud artiklis nõu loodusfotograaf Jaanus Järva.

Aafrikas köidab turisti enim loomariik
Ida-Aafrikas asub palju rahvusparke ja reservaate, kus elab enamik Aafrika loomastiku esindajaid, kaasaarvatud ka kõik “suure viisiku” liikmed: elevant, lõvi, leopard, ninasarvik ja pühvel. Arvatakse, et ilma rahvusparkideta ja reservaatideta ei elaks Aafrikas ühtegi elevanti, ninasarvikut, leopardi ega gepardi. Rahvusparkide ja reservaatide põhiliseks eesmärgiks on loomade kaitse ja teadustöö, turism ja safarid on tuluallikaks, millega toetatakse teadusuuringuid ja propageeritakse looduskaitset üldises tähenduses.

Tänapäeva safari pole veresaun
Tänapäeval ei ole safaril enam sellist tähendust nagu seda eelmise sajandi alguses ja keskpaigas, mil toimus kontrollimatu trofeeloomade küttimine. Taolised  veresaunad põhjustasid paljude Aafrika loomaliikide hävimisohtu sattumise. Nüüd tegeldakse safaril savannielanike vaatlemise ja pildistamisega, mis kogub järjest rohkem populaarsust ka Eesti reisihuviliste seas. Aafrika savannides loomade pildistamine erineb suuresti mõne Euroopa suurlinna vaatamisväärsuste filmile jäädvustamisest. 

Kõige suurem erinevus seisneb loomulikult pildistatavas objektis – vastupidiselt ehitistele ja skulptuuridele on loomad ja linnud elusolendid, kes võivad küllaltki ettearvamatult käituda. Seega peaks enne lennukipileti ostmist endale selgeks tegema loodusfotograafia põhitõed ning koguma informatsiooni sealsete loomade ja lindude kohta.

Seebikarbiga häid pilte ei saa
Kaamera puhul, mida kaasa võtta, ei ole bränd oluline. Olgu see Canon, Nikon, Pentax, Leica või Zenit, on kaamera oma põhiolemuselt üks valguskindel kast, kuid paremate tulemuste saavutamiseks peab kasutama teatud tehnilisi lahendusi, mis kergendavad fotograafi tööd. Fotosafarile sõitja peaks endale kindlasti hankima peegelkaamera, mille kõige suurem eelis teiste kaameratüüpide ees on, et fotograaf näeb kujutist läbi objektiivi ning saab täpselt hinnata  teravust, kompositsiooni ja ka värvilahendusi. Kompaktkaamerad ehk “seebikarbid” võib julgelt koju jätta, nendel sellist võimalust ei ole. Peegelkaamera teine hea omadus on võimalus vahetada objektiive.

Objektiiv otsustab kõik
Objektiiv on kogu fototehnika juures kõige olulisem komponent, sest läbi selle toimub kujutise jäädvustamine. Teil võib olla väga hea ja kallis kaamera, kuid kui selle ees on 2000-kroonine plastikust läätsedega objektiiv, siis ei saa te kunagi hea kvaliteediga pilti.  Seega tuleks võimaluse korra hankida pigem odavam kaamera kere ning parim objektiiv, mille ostmist rahakott kannatab. Objektiivides, millel on märgitud tähtedekombinatsioonid: “APO”, “EX”, “ED”, “L” jne., on kasutatud väga kõrgekvaliteedilist klaasi, mis tagab selle teravuse ja selguse.

Safaril pildistatakse autost
Peaaegu kõik pildid ja ka filmid, mis Aafrika savannides loomadest tehtud, on jäädvustatud autodest. Loomade jaoks on autod olendid, keda ei saa toiduks kasutada ja kes pole neile ohtlikud. Seega võib sõidukiga neile üpris lähedale minna. Eriti leplikud on lõvid, kellest võib mõne meetri kauguselt mööda sõita, ilma et nad sellest välja teeks. Suur probleem on aga gepardidega, kes peavad jahti peamiselt päevasel ajal. Nad on turistide seas üheks populaarsemaks vaatlusobjektiks. Tavaliselt ümbritseb gepardide perekonda ligi tosin autot, kust vaatavad välja objektiivid ja binoklid. Selline inimeste uudishimu häirib nende jahipidamist, mistõttu on olnud juhuseid, kus pojad surevad nälga. Probleemi lahendamiseks on kehtestatud nn. 30 meetri distants, mida peab hoidma nendele lähenemisel. Seega ei ole savannielanikele võimalik nina alla sõita, et neist näiteks portreepilti teha, vaid tuleb kasutada teleobjektiivi.

Zoom toob loomad lähedale
Oma kogemusest võin öelda, et paremini sobivad objektiivid, mille fookuskaugus algab 300 mm. Mina ise kasutan 400 mm teleobjektiivi ja 70-200 mm telezoomi. Et hoida oma varustuse kaalu pealt kokku, võib lisaks olemasolevale 28-80 mm standardzoomile osta zoomobjektiivi, mille fookuskaugus jääb 100 kuni 400 mm vahele: 70-300mm, 100-400 mm või 100-300 mm.  Sellised telezoomid annavad teile piisavalt ruumi kompositsiooniga eksperimenteerimiseks. Näiteks, kui olete lähenenud veesilmas joovale elevandikarjale ning soovite pildistada pikkade kihvadega elevandipulli portreed, emaelevanti koos pojaga, mudas püherdavat elevandipoega ja ka kogu karja, peate kasutama oma 100-400 mm telezoomi ning ka 28-80 mm zoomobjektiivi. Nii kaotate minimaalselt aega, mis on veesilmas suplevate elevantide pildistamisel suur eelis, sest kui peaksite fookuskauguse muutmiseks pidevalt objektiive vahetama, jääb loomade pildistamiseks aega väheks.

Kaamera tuleb toestada
Olete hankinud kaamera ja vajalikud objektiivid, maksnud kahenädalase Ida-Aafrika safari eest ning ostnud hulga filme, et seda meeldejäävat elamust jäädvustada. Olete kulutanud palju raha ning soovite, et tulemus oleks ka seda kulutust väärt, kuid koju jõudes teete ebameeldiva avastuse, et suurem osa piltidest on ebateravad ja udused. Mis vea olete teinud? Vastus on lihtsam kui te arvata oskaksite: pildistamisel on kaamera teie käes või autokatusele toetudes värisenud. Te pole mingeid pingutusi selle toestamiseks teinud. Üks fotograafia kuldreegleid ütleb, et kui säriaeg on pikem, kui objektiivi fookuskaugus, peab kaamera toestuseks kasutama kolmjalga või mõnd muud vahendit. Seega 400 mm objektiiviga pildistamisel peaks säriaeg olema vähemalt 1\500 sek., siis võib pilt tulla terav ja selge. Parim vahend kaamera toestamiseks safaribussi katusel on oa- või riisikott. Kohalikku supermarketit külastades on see probleem kergesti lahendatav. Panete oakoti sõiduki katusele ning toetate sinna kaamera koos objektiiviga, kott vormub vastavalt objektiivi kujule. Selliselt toimides saate kindla ja odava aluse, mis väldib kaamera värisemist. Koti võib kodus ka ise valmistada, mille kohapeal ubade või mis parim, poolikute hernestega täidate.

Slaidil on parem teravus ja värvid
Filmi valides peab arvestama selle teralisusega ja teravusega. Tera suurus määrab ära, mitu korda saate pilti suurendada, ilma et selle teralisus häirima hakkab. Teravus aga määrab, kui selgelt kujutis filmile jäädvustub. Parimaks võrdluseks oleks näide, kus üks kunstnik maalib peene pintsliga krobelisele pinnale, teine aga laia pintsliga siledale pinnale. Esimesel juhul on maal küll krobeline kuid peene pintsliga saab maalida väiksemaid detaile. Teise kunstniku maal on aga siledapinnaline kuid väiksed detailid ei ole nii selgelt joonistunud. Filmi valides peaks lähtuma reeglist: mida väiksem on selle tundlikus, seda selgem kujutis jääb ning seda rohkem saame pilti suurendada.

Suurima tundlikkusega film, millele mina pildistan, on ISO 100 slaidifilm. Slaidifilmi eelis tavalise fotofilmi ees on parem teravus, teralisus ning selgemad värvid. Kui arvate, et ISO 50 või ISO 100 film jääb liiga aeglaseks, siis võite filmi tundlikkust ise üks kord suurendada. Kui kasutate ISO 100 slaidifilmi, siis muutke kaameras selle tundlikkus ISO 200-ks, mitte ärge kasutage kaamera poolt määratud tundlikkust. Selliselt toimides saate pildistada palju kiiremate säriaegadega. Kui näiteks enne tundlikkuse suurendamist oli säriaeg 1/500 sek ja ava f5.6, siis nüüd saate sama avaga pildistada 1/1000 sek. See on eriti oluline kiiresti liikuvate loomade pildistamiseks. Enne kui filmi kaamerasse panete, märkige kindlasti ära, et selle filmi tundlikkust on suurendatud 1x, sest ilmutuslabor peab tegema protsessis vastavad korrektuurid. Vastasel korral saate kätte tugevalt ülevalgustatud filmi.

Tähtis on eelnev kodutöö
Olete mõnda välismaist loodusajakirja sirvides kindlasti pikemalt peatunud ilusa looma- või linnupildi ees ja mõelnud, kuidas küll selliseid ülesvõtteid tehakse. Tegelikult on fotograaf selle saamiseks pidanud tegema palju eeltööd: otsinud paiga, kus need loomad või linnud viibivad, seadma üles varje ning loomulikult oodanud pikki tunde seda õiget momenti. Veelgi varem teeb fotograaf ära kodutöö: uurib raamatutest huvipakkuva looma toitumisharjumusi ja käitumise iseärasusi. Kui puuduvad vajalikud eelteadmised lõvi, gepardi või ninasarviku elukommete kohta, ei avalda ka neist tehtud pildid erilist muljet, vaid on elutud, igavad ja tavalised.

Pildistamiseks vali põnev hetk
Sattudes magava lõvipraidi lähedusse, ärge vajutage koheselt päästikule nagu kõik teised, vaid varuge veidi kannatust ja oodake. Veidi oodates ja neid jälgides näete peagi, kui mõni neist ringutab, haigutab või ümber pöörab. Selliste momentide tabamine annab pildile elu ja muudab selle palju huvitavamaks kui näiteks ülesvõte magavast emalõvist.

Ka lindudest kihava veekogu juures varuge aega ning keskenduge mõne linnu vaatlemisele ja pildistamisele. Veekogud on paigad, kus eriti õhtu- ja hommikutundidel tasub pikem peatus teha, sest seal käivad loomad janu kustutamas. Paar tundi passides saab terve loo jagu pilte, mis jutustavad erinevate loomaliikide käitumisest.

Huvitavad on ka pildid, kus lisaks loomale või linnule on jäädvustatud ka ümbritsev keskkond, pilt elevandikarjast, millel on ka ümbritsevad puud näiteks. Selliseid võtteid tehes kasutage ära õhtu- ja hommikutunde, kui päike on horisondile lähemal - huvitav valgus ja varjud annavad vürtsi juurde.

Parim aeg pildistamiseks on päikesetõus ja paar tundi peale seda ning kolm tundi enne päikese loojangut ja selle ajal. Siis on valgus kõige huvitavam ning saate eksootilise looma filmile huvitavas valguses. Sel ajal on loomad ka kõige aktiivsemad, sest palaval keskpäeval nad peamiselt magavad.

Safaril pildistamisel on kõige tähtsam see tunne, mis tekib lõvisid ja elevante vabas looduses vaadeldes. Tunne, nagu osaleksite mõnes National Geographicu loodusfilmis.