Katkeid Setumaa matkapäevikust

Siiri Smitt

Estraveli sissetuleva turismi osakonna neiud käisid suvel Setumaal ja armusid jäägitult. Ikka Setumaasse, ja kihutasid paar nädalat hiljem sinna uuesti tagasi. Allpool Siiri Smitti raport nendest ringreisidest.

Emotsioonid keesid üle pea
Meil oli selline nädalavahetus, et ma ei suutnud veel eilegi pool päeva korralikult tööd teha. Emotsioonid keesid üle pea ja mõtted olid kogu aeg hajevil.

Käisime neljakesi – Kristi, Heili, Helen ja Siiri. Ah et mis toimus? Seto jaanituli toimus. Kas teate, mis vahe on setu ja meie jaanitulel? Põhiline vahe on selles, et meie jaanitulel tunnen mina end alati üksinda, aga setu jaanitulel polnud mul kordagi seda tunnet, olgugi et keegi ei pööranud mulle ja minu tegevusele eriti suurt tähelepanu. Rahvas lihtsalt nautis iseennast ja loodust, tegi muusikat, laulis ja tantsis. Kõik oli kuidagi selline vaba ja organiseerimata kooslus. Üks alustas ja teine lõpetas. Kuigi me neljakesi olime täiesti võõrad inimesed, võeti meid kohe omaks ja keegi ei jõllitanud läbi tule, et mida sa nüüd teed või kuidas käitud. Sellised vanad semud olid kõik ja rääkida sai nendega kõikidel teemadel. Vahetud ja ehedad inimesed need setod.

Setole ei tohi kunagi öelda "ei"
Mida kogesime ja õppisime? Kõige tähtsam asi oli see, et setole ei tohi kunagi "ei" öelda. Seda õpetasid meile tõsise näoga võõrustajad. Proovisime esimest korda nende kodust märjukest, mida nad hansaks nimetavad ning see sai kuidagi ka meile "omaseks". Ai kui kibe see esimene suutäis oli - aga austusest võõrustajate vastu saime kõigega hakkama. Neid hansasid oli kahte sorti: esimene oli puhtast rukkist, teine oli rukkist, tammekoortest ja meest. Ringi käis üks tops, aga ikka põhjani ja pakkujale tagasi.

Ma suutsin õnneks meie võõrustajale, kes oli üks ütlemata kena meesterahvas, selgeks teha, et mulle on ka pool hea. Ta mõistis seda, aga alles üsna pika aja pärast. Hakkas isegi kahtlustama, et ega ma alaealine ei ole. Et kui oleksin, siis läheks siin kohe madinaks, kui ta mulle hansat pakub, sest naabrivalve pidavat neil tugev olema.

Me ärkasime Obinitsas ühes aidas (!) ja teadsime väga hästi, kuidas sinna jõudsime. Setude komme ongi ennast mitte deliiriumi juua, vaid ikka püsida täie mõistuse juures. Ja "ei" on võimalik ka konkreetset sõna kasutamata öelda.

Leidsime uue hobi
Vahel on tohutult vaja ära minna sellest rutiinist, mis sind igalpool saadab. Selleks leidsime ideaalse paiga ja vist uue hobigi - ratsutamise.

Nii naljakas – varem ma kartsin hobuseid ja kartsin siis ka, kui ma selle seljas esimest korda elus olin, just sellel pühapäeval peale aidas ärkamist. Kõik me neli olime esimest korda hobuse seljas ja värisesime.

Kõigepealt toimus kuiv trenn. Vaatasime, kuidas hobuse seljas olla ning ratsmeid ja jalgu hoida. Siis toodi hobused ja kõik me pidime omal kombel sinna hobuse selga ronima.

Minul oli Juku, kellest neljatunnise retke lõpuks sai tõeline Jobu. Hiljem kuulsin, et pärast seda, mis ta minuga korda saatis, müüs talliperemees ta lihtsalt maha – nii et Timmo tallides teda igatahes enam pole.

Kuhjaga ratsatarkusi
Ratsutamise juures on tähtis end maksma panna. Tuleb näidata, kes on inimene ja kes on hobune, mitte kaerapõllul hobusel maiustada lasta, vaid sealt galopis üle minna. Jalad, pea meeles, kuidas sa jalgu hoiad! Kui mäest alla sõidad, siis hoia kaldu taha, kui mäest üles lähed, siis kummardu ja võid ka lakast kinni hoida! Liigu koos hobusega ja proovi jalgadega kinni hoida, ürita mitte väga palju hobusele vastu töötada, sest muidu saab sinu sisikonnast täielik koogel-moogel! Arvesta sellega, et pärast ratsutamist leiad sa üles igasuguseid huvitavaid lihaseid ja seda veel nädal aega peale ratsutamist. Sul on valus ja sinine kogu keha, sest ka küünarnukid käivad ratsmeid hoides vastu sadula äärt ja sealt need sinikad tulevad.

Selgus ka, et poole pealt tasub algajatel hobuseid vahetada, sest siis on noor ratsanik juba hobusest üle ning ratsanik ikka ratsutab hobusega, mitte hobune ratsanikuga. Peale puhkepausi on väga raske uuesti hobuse selga saada – on  tunne, nagu oleksid poole lühemaks ja nõrgemaks jäänud. Läbi katsumuste ja pisarate jõudsime üliõnnelikena tagasi tallide juurde. Sõitsime ju esimest korda sadulas olles maha ligi 20 km ja seda mitte laugjal maal, vaid kuppelmaastikul.

Harmoneerime oma keha
Pärast ratsutamist Timmo tallide hobustega saime me kõik ka veel Pesa hotelli uues harmoniseerumiskeskuses masaazhi ja... Ah et mis on harmoniseerumiskeskus? Tervise Harmoniseerimise Keskuse eesmärgiks on aidata inimestel määrata oma tervislik seisund ning vastavalt vajadusele taastada ja korrastada oma füüsiliste ja energeetiliste kehade normaalne seisund ja bioenergia liikumine.

Tervisekeskuse töötajad on oma ala spetsialistid, kes omavad oma valdkonnas pikaajalisi teoreetilisi ja praktilisi kogemusi. Seal on võimalik akupunktuurdiagnostika abil lasta selgeks määrata enda tervislik seisund, saada massaazhi ja istuda fütobaaris, kus kohe tunned, et absoluutselt ei huvita, mis Tallinnas toimub. Kõik tundub kuidagi kerge ja hea. Ja mitte ainult seal, vaid ka nädalaid hiljem on kuidagi hea ja kerge olla.

Eemalviibimine äripäevasebimisest annab energiat
Eemalviibimine kõigest argipäevasest annab tohutu palju ja meie linnapiigad (mõned meist on ikka paadunud töönarkomaanid) suutsime hetkeks isegi ennast unustada.

Meil kõigil on omad head ja vead ning sellistes situatsioonides tulevad nad muidugi kõige paremini välja. Ratsamatk tõestas seda väga hästi. Inimene jõuab tegelikult ikka väga palju ja kõik need muljutud liikmed ei suuda ära võtta siirast rõõmu eneseületamise ees.

Nii vähe on vaja, et end taas rõõmsana tunda. Puhata on vaja ja mitte üks asi ei takista inimest võtmast ka 24 tunnisest vabast ajast absoluutset maksimumi.

Mis see siis on, mis meile Põlva- ja Setumaast meelde jääb? Hansa – maagiline kibedus, mis kogenematult võtab ära kõik, mis võtta annab. Setod – nii üllatavalt ebaisekad. Murdunud kaseladvad. Vaikus, avarus, rahu. Hobuse lakk ja kõrvad, sest hirmuga ei julgenud mujale vaadata.

Ratsamatka järelmaik on soolane
Esmaspäeva hommikul tööle jõudes astub Helen uksest sisse ettevaatlikult – ta on peaaegu täielik invaliid, kuid õnnelik! Heilil on selg massaazhist nii haige, et samuti invaliid. Aga nii hea on olla! Kristi olevat üritanud "Thigh Masteriga" harjutusi teha, aga üle ühe korra ei jaksanud. muidu on igati mõnus olla. Siiri mõte laua taha istudes: polegi nii hull, ainult see tool siin pole vist mõeldud istumiseks. Aga hing on rahul. Nii hea eneseületamise tunne on.

Aga Põlva- ja Setumaal on mingi omamoodi magnet – kui  oled seal korra käinud, siis nagu kutsub mingi asi lihtsalt tagasi ja lähedki. Nii läksime meiegi:

Setumaale taas, suure ringiga
Kuna me tahtsime veidi põnevust, siis kujunes teise reisi marsruudiks päris pikk trajektoor:

Tallinn-Mustvee-Sääritsa-Pootsmani (siin telkisime) -Alatskivi -Kolkja- Kiidjärve- Taevaskoja-Mikitamäe-Värska. Seejärel Seto Muuseum, Ilometsa kraatrid (Põrguhaud) ja Timmo tallid. Vaatasime Piusa koopaid, Tuderna savikoda, Suure Munamäe torni ja Ööbikuorgu. Rõuge Kaussjärve juures läbisime ühe kole käänulise tee, kus Helen end suisa istme külge naelutas ning Pipi kahe käega käepidemest kinni hoidis - Siiril toeks kahjuks ainult rool.

Seadsime reisile mitu sihti: strateegilisi vaatamisväärsusi oma silmaga kaeda, süda Setomaalt üles leida (väga ohtlik ülesanne, sest annad sõrme, võtab käe), pakkuda endale tõelist elamust ja tunda rõõmu sellest, et elame.

Milleks ränduril vankrit vaja?
Mida tegime ja kuidas kõik välja kukkus? Seljatasime üle tuhande kilomeetri kõikvõimalikke teid (s.h asfalt, kruusa, metsa, põllu...), osalt tegime seda Tshaikovski rütmis - väga liuglevalt. Ehmatasime Sääritsas Aarde Villa töötajaid öise üllatuskülaskäiguga ja soovisime turismitöötajatele kohaselt näha kõiki tube. Leebuti alles selle peale, kui teatasime, et me oleme sellest reisibüroost, kust saksa jalgratturid nende juures käivad. Me sinna siiski ei jäänud, kuigi Aarde Villa on tõeliselt armas koht.

Siis saime teada, miks on kõrbes kaamelit vaja ja Peipsi ääres neljarattalist vankrit – selleks, et tuul telki ära ei viiks, tuli kasutada neljarattalist tuulevarjuna – leidlikud piigad, midagi pole öelda. Nägime, kuidas päike Peipsi tagant tõusis, tundsime tuult, laulsime kõvasti estraadiklassikat, nägime ja ehmatasime kurgi (neid oli väga palju, nii et tõenäoliselt on oodata viljakat aastat).

Alatskivilt Mikitamäele, peapesu ja hääletajatega
Alatskivi loss koos giidi ja tornikestega oli programmis laupäeva hommikul. Harisime end ja otsisime taskulambi valguses kummitust. Sisustasime seda maja veidike ka oma käe järgi. Leidsime üles 8 torni ning igatsesime oma Alfredit, kes meilegi sellise 103 toalise lossi ehitaks, mida siis sisustada saaks. Ideedest meil puudu ei tuleks ja igav kindlasti poleks. Pealegi julgustas meid (1,85 m ja 1,72 m) seik, et Alfred oli pisike poiss ja armastas oma korpulentse kaasa süles istuda. Sõitsime läbi Kolkja külast ja läbisime kolgata tee Tartu poole. Otsisime dushi Tartu linnast - mis te arvate kas leidsime? Õige, ei leidnud. Ujusime võrratus Kiidjärves ja õppisime järves ilma seebita pead pesema.

Teatud isiklikel põhjustel kiitsime korduvalt Marko Märtini kaardilugejat (nimi meil meelde ei tulnud) – ta saab oma ametiga väga hästi hakkama! Meie kaardiga mitte alati. Neid teid - oh neid käänulisi kõrvalteid - neid otseühendusi!

Taevaskojas nägime vaskussi ja astusime talle isegi vist kaks korda peale – oi ma kiljatasin, olin järjekorras kolmas.

Teel  võtsime peale hääletajad. Tervelt kaks tükki – viisime nad kella viieks sünnipäevale, kuhu nad tahtsid alles pimedas ja jala ja kõige viimasena jõuda. Nad olid suutnud enne meid kõikidele "ei" öelda, aga vaat meile ei suutnud. Tegid isegi Arnold Oksmaa seksikat puusanõksu ja katsid oma kaasasolevad pudelid meie tungival nõudmisel korgiga. See koht, kuhu me sõitsime, oli ühe katlamaja torni vahetus läheduses. Sünnipäevalaps meid eriti näha ei tahtnud ja seetõttu sõitsime edasi.

Pidu juba läbi, pidu alles algab
Kui Mikitamäele jõudsime, oli selleaastane Ülemsootska juba valitud. Inara valiti taas sellesse tänuväärt ametisse ja nagu meile seal öeldi, "tuleb talle au anda - ikkagi aasta ema". Meiegi kummardame. Näe need kured!

Mikitamäel saime kutse edasi pidustustest osa võtta, aga siin jaotus meie seltskond kahte leeri – ühed, kes kartsid ja teised kes ei teadnud, mida karta. Võtsime suuna hoopis Värska poole ja imetlesime Põrnikate kokkutulekut Seto Muuseumis. Otsustasime Vene piiri siiski mitte ületada – Setumaal on parem. Selle nädalavahetuse tark lause: “Kus hakkab kruusatee, on Venemaad oodata.”

Sõitsime hoopis Põrguhauda otsima. Leidsime ja arutasime maailma asju – teemaks mäed ja nende veetlus (olime ju augu ääre peal). Põrguhaual vandusime ... seda seal muide tegelikult teha ei tohi, aga me ju linnast. Sellel olid omad tagajärjed, sest siis hakkasid telefonid helisema - ühele meist teatati, et Liibanonist on tulnud talle tähitud kiri, ning teine sai karmi käsu oma autoseltskonnale selgeks teha, et Timmo tallid on see koht, kuhu nad 20 minutiga tingimusteta ja vastuvaidlemiseta jõudma peavad. Säh sulle vaikust ja hingerahu! Aga küllakutse osas olime me eelnevalt juba ära otsustanud ja teatavasti ei tohi sealmaal "ei" öelda. Kuigi liikusime ju Põlva poole. Ärge ajage segi, mis on Setomaa ja mis on Põlvamaa, sest vastasel juhul solvad nii üht kui teist.

Nautisime siiski veel päikeseloojangut ja liikusime omas estraadirütmis edasi (see on romaaaantika...).

Ootasime Timmo tallidest tuttavaid hobuseid, aga ei, parklas olid vaid uuema aja kõige läikivamad suksud ja meile hakkas asi imelik tunduma... Peagi saime aru, et jõudsime sünnipäevale. Pidu oli tore ja laulda sai ja süüa sai ka. Timmo tallides on väga mugavad kappvoodid. Täpsemat kirjeldust küsi oma reisikonsultandilt.

Piusa koopad, savikoda ja Ööbikuorg
Hommikul startisime Piusa suunas. Peatusime mitu korda teeääres, et kaarti lugeda –Regio atlas on kohati keeruline ja meie pole just orienteerujad, aga üles leidsime. Nõudsime Piusa ainukese poe ettekandjalt kangemat kohvi, mispeale seal kohvipaksu kaaluma asuti ja arvelaual summasid kokku löödi, aga kuna Põrnikad pidid kohe tulema, siis saime andeks. Sest Põrnikad on seal sündmus ja siis peavad kõik kokku tulema ja paigal püsima ja vaatama.

Teepeal sattusime Tuderna savikotta. See on selline mõnus kohake, mida kindlasti vaadata soovitame. Seal saab kenasti voolida ja lõppudelõpuks ka kuhugi raha kulutada. Lastele on see samuti väga põnev ja milline ümbrus! Meile Heleniga meeldisid seal tass ja kann – see viimane sobib nii hästi mu sinisesse tuppa. Homme mõtlen, milleks ma teda kasutama hakkan.

Suure-Munamäe tornis sai seejärel kah teel kodu poole ära käidud ja olime kõik ühel arvamusel, et lifti pole sinna küll vaja – nii hea on treppidest käia.

Ööbikuorg vajas kangesti vikatit - kui oleks üks läheduses olnud, oleks kohe augustikuus ka heina tegema hakanud. Trepiastmed kõik puhta mädad, aga väga romantiline paik.

Rõuges leidsime kolm poodi, üks ühelpool teed ja kaks kohe sealsamas vastas. Kaup kõik sama, aga hinnavahe keskeltläbi 10 senti tükk. Absurdsuse tipp ja arbuusi seal ka ei olnud. Nagu aru saate hakkasime me ära väsima ja otsustasime siis peale kerget suplust Kaussjärves kiiremas korras kodupoole sõitma hakata.

Järgmiseks on meil plaan Setumaale läbi saarte jõuda. Kes tahab kaasa tulla?